Sunday, September 27, 2015

Suunto nädalavahetus

Esialgu ei plaaninud Suunto Games´ile minna, sest joosta ei jõudnud ja kõndida ei tahtnud, kuid uus põnev maastik ja rahvusvaheline mõõde tõmbasid ligi. Võib-olla toimus võistlus Suunto Games´i nime all ka viimast korda.

Viimase jooksu ajal nädal tagasi oli ilm palav ja see sörk-jalutuskäik oli vaid üks suur vaev. Ootasin jahedat ilma, sest siis oli lootust ka kiiremaks liikumiseks. Midagi pole teha, see lihtsalt on borrelioosi eripära.

1.päev

Maastik oli üllatavalt hea läbitavusega ja rajad oodatult huvitavad. Õnneks suutsin suuremaid vigu vältida, ehkki halvasti tajutavad sihid ja kohatine ujuv reljeef tekitasid ebakindlust. Suurima ajakao sain etapil 5-6. Punktis 5/42 küsis üks Soome vanamees abi ja näitasin kaardilt, kus ta asub. Kuid sellest ei piisanud, ta tahtis,et näitaksin asukohta tema kaardil. Läks päris palju aega, et leida õige koht tema kaardilt. Näitasin punkti asukoha ja jooksin ära. Mõne hetke pärast lõi pähe, et näitasin talle vale punkti. Tulin tagasi ja pärast väikest otsimist kaardil sain ta korralikult paika. Vana oli rahul ja tänas.

Edasi oli vaja hoida vaid õiget suunda ja kaugust KP6 poole, kuid mõtted läksid tagasi äsja juhtunu juurde, tundsin, et keskendumine oli oluliselt häiritud. Ja nii jooksin 10m kauguselt punktist mööda alla soo peale ja olin segaduses. Lõpuks küsisin ?? käest, et kas see on see piklik soo ja sain vastuseks, et on küll ja punkt on kohe selja taga.

Teistest väiksematest vigadest võiks kirjutada terve romaani.

Üllatusena juhtisin kuni ärasõiduni M55 klassi, kuid lõpuks oli Kaljo Julge siiski parema aja saanud. Kuid see polnudki oluline (va, et võitja 1.päeva auhinda ei saanud), teisel päeval peab samuti hakkama saama.  Kuigi ma ühtegi etapivõitu ei saanud, oli jooksukiirus üsna talutav. Eriti hea oli mäest alla joosta.

Tulemused

Õhtul käisin Tartu kinos "Ekraan" vaatamas "Everesti". Vägevalt filmitud ja hästi tehtud 3D film, kuid lugu oli jälle seesama - 1996.aasta tragöödia, millest Jon Krakauer oli juba raamatu kirjutanud, filmgi tehtud. Samuti käsitlevad seda juhtumit mitu dokumentaalfilmi. Seetõttu oli filmi natuke igav vaadata, sest kõik oli hästi ette teada. Huvitav oli ehk see, et erinevalt Krakaueri raamatust "Hõredasse õhku", oli filmis üheks kangelaseks venelane Anatoli Bukrejev. Kui Bukrejev palus Krakauerit tulla tormis ja pimedas appi teisi otsima, põhjendas viimane oma keeldumist lumepimedusega. Loomulikult väitis Krakauer peale filmi vaatamist, et sellist dialoogi polnud toimunud ja kogu tõde tragöödiast on kirjas tema raamatus.
Igal juhul tasub vaatamist.

2.päev

Ilm oli suurepärane ja parajalt jahe. Alustasin kenasti ja läbisin enesekindlalt pikki suunaetappe. Viiendas KP-s olin tõusnud liidriks. Kuid etapil 5-6 hakkasin kartma, et ei tunne looduses ära edela-kirdesuunalist sihti ja kaldusin järjest enam paremale. Vastutulnud sihil oli asukohast ülevaade kadunud, miskipärast oli tunne, et olengi juba pikalt üle läinud. Ja varsti tuligi vajalik tee-äärne soo, mis osutus siiski valeks. Rein Rooni tegi sama vea.

KP7-s suutsin jälle kolmandaks tõusta, sest Andres Talver tegi suure vea. Kuid edasi läks kõik allamäge, kõigepealt viga keerulise 8.punktiga, kus KP65 tipukese järgi suutsin end kuidagi paika saada ja järgmisse punkti jõuda. Etapp 8-9 oli hästi kontrolli all, kuid lõpus tuli ootamatu kõrvalekalle. Etapp 9-10 tundus lihtne, sain justkui õigesse teede risti, kuid olin hoopis väga palju paremale kaldunud!???
Midagi head sellest jooksust tulla ei saanud.

Tulemused (2 päeva summa)

3 comments:

markuspuusepp said...

Suunto Games toimub kindlasti sama nimisponsori all ka 2016. aastal, siis juba 28. korda. Traditsioone tuleb hoida!

eduardp said...

Väga hea, kusagilt käis läbi, et samamoodi ei pruugi jätkuda.

Anonymous said...

Bukrejevi vaatenurk toimunule on eesti keeles ilmunud 2006.a. pealkirja all "Tõus", originaalis "The Climb". Tõde, nagu ikka, on kuskil vahepeal. Kaunist sügist, Gea