Jäiseks kisub see blogi, kuid midagi pole teha, sest praegused jää- ja ilmaolud on lihtsalt sellised ja kõik muu tundub ebaoluline. Mis küll ei tähenda, et jooksmas ei käiks või mingit muud sporti ei teeks.
Ilmataat on sellel aastal laupäev, sest viimaste nädalavahetuste puhkepäevad erinevad teineteisest totaalselt - laupäev päikeseline ja väikese tuulega, pühapäev pilves, tuuline või isegi vihmane.
Seetõttu tuli ka sellel laupäeval midagi pikemat ja põnevamat ette võtta, sest varsti on jäälõbu läbi.
Sten-Eric oli jälle see mees, kes vastava taustatöö ära tegi ja ümber
Kihnu saare uisutamise idee välja pakkus.
FaceBookis oli ka klipp matkajatest, kes eelmisel laupäeval saarele ringi peale tegid, peegelsiledal jääl (!?). Muuhulgas ka seetõttu tundus, et ring tuleb üks mõnus liuglemine nagu ühele puhkepäevale sobiv.
 |
| Foto:Arbo Rae |
Munalaiu sadamasse kogunes meid 15 inimest, kes kõik olid eelnevalt teadlikud, et mingit suure grupiga matkamist ei tule ja igaüks ise pidi sobiva kiirusega seltskonna leidma. Tegemist oli sportlike ja karastunud inimestega, paljud omavahel koos pikki trennimatku teinud.
Kihnu ring tuli siiski natuke teistsugune kui
Muhu chill. Kohe alguses võeti tempo üles ja aeglasemad jäid maha. Isegi väga konarlikul jääl hoiti kiirust, mistõttu pidi kukkumise vältimiseks väga hoolikas olema. Pilditegemisega jäid kohe 30 m maha.
Teekond Kihnu sadamasse oli üsna jõhker, paarsada meetrit polnud võimalik uisutada.
Hendri lõhkus oma grafiidist uisu ja ei imesta ka. Need, kes olid lugenud Muhu jääseiklust, lootsid saada mõnusat ja kerget uisuelamust, kuid pidi kogema hoopis midagi muud.
Neeme küsis Kihnu sadamas, et mis sa sellest jääst arvad? Tundsin küsimuses väikest pettumust ja pessimismi edasise suhtes. Vastasin, et väga halb jää oli, kuid edasise osas ei oska midagi arvata. Peab lootma parimat, sest jääolud võivad vahelduda totaalselt.
Kihnu sadamast saare lõunatipuni oli "enam-vähem" jää, kuid sealt edasi läks mõnusaks ja lõbusaks. Ja just sellise jää pärast olime merele uisutama tulnud. Tempo oli jällegi korralik, tehti vaid paar peatust. Tuul oli nüüd selja tagant ja sõidukiirus tõeliselt nauditav. Usun, et nendel, kes ees kihutasid, jõudis kiirus kohati 40 km/h-ni, minul oli tubli ja julge
Helelyn kummiga taga ja jõudsime samuti 30 km/h lähedale. Vinge kihutamine oli, ehkki aeg ajalt olid pehmed kohad, kus Helelyn korra kukkus. Normaalne, sest ka
Heiti oli suurel kiirusel kukerpalli teinud.
15-st alustanust tegi saarele suure ringi peale 11, üks lõhkus algusosas uisu ja üks jäi uduga merele, ilma kompassi ja tühja mobiiliga. Läks õnneks. Poolel teel tagasipöördujad jõudsid tagasi Munalaiu sadamasse hiljem kui suure ringi tegijad, niivõrd hea ja kiire jää oli teisel pool saart.
Läbisime kusagil 44-45 km, kokku alla 3,5h.
Rohkem pilte ja kommentaare
FaceBook-is.
Jäiseks kisub see blogi, kuid midagi pole teha, sest praegused jää- ja ilmaolud on lihtsalt sellised ja kõik muu tundub ebaoluline. Mis küll ei tähenda, et jooksmas ei käiks või mingit muud sporti ei teeks.
Kihnu ring tuli siiski natuke teistsugune kui Muhu chill. Kohe alguses võeti tempo üles ja aeglasemad jäid maha. Isegi väga konarlikul jääl hoiti kiirust, mistõttu pidi kukkumise vältimiseks väga hoolikas olema. Pilditegemisega jäid kohe 30 m maha.
Läbisime kusagil 44-45 km, kokku alla 3,5h.
Kui laulusõnu uskuda, siis me polnud esimesed, kes Muhu saarele ringi peale tegid. Ehkki võiks ju arvata, et vähemalt uiskudel pole keegi varem Virtsust ümber Muhu sõitnud. Eelkõige seetõttu, et selleks sobivaid jääolusid just sageli ei pakuta. 
Olen väga tänulik Sten-Eric Uibo´le, kes julges mind oma espitsjoonile kaasa võtta. Heiti Hallikma oli teadagi üleloomulike võimetega orienteeruja-seiklussportlane, pealegi olid nad jää peal palju koos sõitnud (viimati paar päeva varem Keila jõel). Kuna olin ennast varasemalt tõestanud võimeka talisupleja ja rabasjooksjana, seda koos uiskudega, siis võetigi mind tiimi kolmandaks liikmeks. 
