Saturday, February 25, 2017

Paganamaa maastikud ja aasta esimene o-jooks

Samal ajal, kui tegime möödunud laupäeval Kihnu saarele ringi peale, käisid mu matkasaapad maalilisel Paganamaal.



Eile, vabariigi aastapäeval, vajutasin Kaupoga võidu Linnaorienteerumise päevakul Rahumäel. Hea tirimine oli kuni Kaupo ära kadus. See oli siis selle aasta esimene orienteerumisjooks.

Päeval veel elamuslik Pärt Uusbergi ja RAMi kontsert.

Sunday, February 19, 2017

Jääaeg jätkub - Kihnu ring

Jäiseks kisub see blogi, kuid midagi pole teha, sest praegused jää- ja ilmaolud on lihtsalt sellised ja kõik muu tundub ebaoluline. Mis küll ei tähenda, et jooksmas ei käiks või mingit muud sporti ei teeks.

Ilmataat on sellel aastal laupäev, sest viimaste nädalavahetuste puhkepäevad erinevad teineteisest totaalselt - laupäev päikeseline ja väikese tuulega, pühapäev pilves, tuuline või isegi vihmane.

Seetõttu tuli ka sellel laupäeval midagi pikemat ja põnevamat ette võtta, sest varsti on jäälõbu läbi.

Sten-Eric oli jälle see mees, kes vastava taustatöö ära tegi ja ümber Kihnu saare uisutamise idee välja pakkus. FaceBookis oli ka klipp matkajatest, kes eelmisel laupäeval saarele ringi peale tegid, peegelsiledal jääl (!?). Muuhulgas ka seetõttu tundus, et ring tuleb üks mõnus liuglemine nagu ühele puhkepäevale sobiv.

Foto:Arbo Rae
Munalaiu sadamasse kogunes meid 15 inimest, kes kõik olid eelnevalt teadlikud, et mingit suure grupiga matkamist ei tule ja igaüks ise pidi sobiva kiirusega seltskonna leidma. Tegemist oli sportlike ja karastunud inimestega, paljud omavahel koos pikki trennimatku teinud.

Kihnu ring tuli siiski natuke teistsugune kui Muhu chill. Kohe alguses võeti tempo üles ja aeglasemad jäid maha. Isegi väga konarlikul jääl hoiti kiirust, mistõttu pidi kukkumise vältimiseks väga hoolikas olema. Pilditegemisega jäid kohe 30 m maha.

Teekond Kihnu sadamasse oli üsna jõhker, paarsada meetrit polnud võimalik uisutada. Hendri lõhkus oma grafiidist uisu ja ei imesta ka. Need, kes olid lugenud Muhu jääseiklust, lootsid saada mõnusat ja kerget uisuelamust, kuid pidi kogema hoopis midagi muud. Neeme küsis Kihnu sadamas, et mis sa sellest jääst arvad? Tundsin küsimuses väikest pettumust ja pessimismi edasise suhtes. Vastasin, et väga halb jää oli, kuid edasise osas ei oska midagi arvata. Peab lootma parimat, sest jääolud võivad vahelduda totaalselt.

Kihnu sadamast saare lõunatipuni oli "enam-vähem" jää, kuid sealt edasi läks mõnusaks ja lõbusaks. Ja just sellise jää pärast olime merele uisutama tulnud. Tempo oli jällegi korralik, tehti vaid paar peatust. Tuul oli nüüd selja tagant ja sõidukiirus tõeliselt nauditav. Usun, et nendel, kes ees kihutasid, jõudis kiirus kohati 40 km/h-ni, minul oli tubli ja julge Helelyn kummiga taga ja jõudsime samuti 30 km/h lähedale. Vinge kihutamine oli, ehkki aeg ajalt olid pehmed kohad, kus Helelyn korra kukkus. Normaalne, sest ka Heiti oli suurel kiirusel kukerpalli teinud.

15-st alustanust tegi saarele suure ringi peale 11, üks lõhkus algusosas uisu ja üks jäi uduga merele, ilma kompassi ja tühja mobiiliga. Läks õnneks. Poolel teel tagasipöördujad jõudsid tagasi Munalaiu sadamasse hiljem kui suure ringi tegijad, niivõrd hea ja kiire jää oli teisel pool saart.

Läbisime kusagil 44-45 km, kokku alla 3,5h.

Rohkem pilte ja kommentaare FaceBook-is.


Monday, February 13, 2017

Tegime kaare, ümber Muhu saare

ÜKSKORD SUURES VÄINAS
UJUS VÄIKE SÄINAS.
HOOPIS SUUREM SÄINAS
UJUS VÄIKSES VÄINAS.

VÄIKE TEGI KAARE
ÜMBER MUHU SAARE.
ÜMBER MUHU SAARE
SUURGI TEGI KAARE.
...
SÄINALAUL
ENO RAUD

Kui laulusõnu uskuda, siis me polnud esimesed, kes Muhu saarele ringi peale tegid. Ehkki võiks ju arvata, et vähemalt uiskudel pole keegi varem Virtsust ümber Muhu sõitnud. Eelkõige seetõttu, et selleks sobivaid jääolusid just sageli ei pakuta. 

Olen väga tänulik Sten-Eric Uibo´le, kes julges mind oma espitsjoonile kaasa võtta. Heiti Hallikma oli teadagi üleloomulike võimetega orienteeruja-seiklussportlane, pealegi olid nad jää peal palju koos sõitnud (viimati paar päeva varem Keila jõel). Kuna olin ennast varasemalt tõestanud võimeka talisupleja ja rabasjooksjana, seda koos uiskudega, siis võetigi mind tiimi kolmandaks liikmeks. 

Minu üheks unistuseks on olnud päikeselise päevaga heal merejääl uisutamine. Laupäev pakkuski seda kõike ja "maasikaks tordil" oli eespool ootav seikluslik teadmatus. Lühidalt öeldes oli tegemist kvaliteetseiklusega, mis naljakal kombel sai suurema tähelepanu osaliseks, kui oleks iganes arvanud. Kui minusugusele vanale säinale on kõik justkui tavaline ja avalikkuse jaoks ebahuvitav, siis  noorem säinas mõtles teisiti ja pani soorituse "müüki".  Kõigepealt jooksid Sten-Eric´u Facebookis LIVE- klipid soorituse edenemisest, seejärel aeti kohale ERR (Margus Muld), kes meid Väikese väina tammil meeldivalt vastu võttis. Tulemuseks klipp Vikerraadio uudistesaates, meeleolukas lõik AK-s peale ilmateadet ja ehk on tulemas veel ka artikkel "Saarte Hääles".  

Matk ise oli vaheldusrikas. Algusosas oli jää Kesselaiuni ja sealt paar km edasi ideaalne. Seejärel tuli pidevalt otsida paremaid sõidutingimusi, mis olid kohati kaugemal merel, osaliselt jälle kaldale lähemal. Kiirused olid keskmiselt 20 km/h, tuli hüpata üle väikeste jäävallide, olla ettevaatlik ebatasastes kohtades. Kõrvaloleval kaardil näitab rohelise värviga joon suuremat kiirust, punane aeglasemat.

Eriti kiireks andmiseks läks loodenurgas Lõpemerel, seal vajutasime ideaalsel jääl üle 30 km/h (sellest on Sten-Eric´u FB-s hea klipp). 

Kuid pidu polnud kaua, tekkis väike vastutuul ning jääle ilmusid lumekristallidest vaibad. Seal oli libisemine oluliselt kehvem ja pidi kukkumise vältimiseks uiske hoolikalt maha asetama. Samaaegselt käis kogu aeg parema jää otsimine. Seal tundsin, et hakkan teistest natuke maha jääma, seda muuhulgas ka seetõttu, et pildistasin pidevalt ja vähendasin seetõttu kiirust. 

Nooremad mehed jälle vajutasid usinalt tammi suunas, kus ees ootas ERRi reporter ja milleni oli veel ca 10 km minna. 

Margus Muld ERRist oli muhe tegelane, keskustelu tuli välja päris lõbus. Sõime seal natuke batooni, jõime teed peale ja sõitsime edasi, Muld lahkuvaid uisutajaid filmimas.

Mingil hetkel tundsin jälle, et tempo võiks naudingu säilitamiseks natuke madalam olla. Heiti jälle tundis, et tahaks sõita grammikese kiiremini. Nii me siis mõneks ajaks end tirimiskummiga ühendasime. 

Foto: Heiti Hallikma
Tempo sai jälle üles võetud, väike abi tegi minu elu oluliselt lihtsamaks. Ehkki Heiti ei saanud otseselt aru, et koormus oleks tõusnud, selgus hiljem kodus,et pulss oli siiski paarkümmend lööki minutis tõusnud. Tegemist siis sama efektiga, mis mul Matiga Maardu karjääris oli.  

Foto: Heiti Hallikma
Vahepeal läks jää muhklikumaks ja võtsime kummi ära. Võilaiu järel Muhu kagunurgas muutus olukord aga nii räbalaks, et uisutamisest polnud juttugi. Jäätükkidest koosnev väli ulatus silmapiiri taha ja kuna Virtsuni oli veel 10 km maad, siis arvestasime halvimal juhul paari lisatunniga.

Loobusime plaanist minna Kuivastusse, kus reporter meid ees ootas, vaid suundusime otse üle Suure väina Virtsu suunas, lootes, et ükskord see jama lõpeb ära.

Nii oligi. Peale 1,7 km vantsimist panime uisud alla ja üsna pea oli jää jälle ideaalne. Lõpp lähenes lauluga ja isegi natuke kahju oli, et espitsjoon lõppema hakkas. Otsest väsimust justkui polnud, sest uisutamine tundus olema nii lihtne tegevus, eriti võrreldes jooksmisega. Samas oli see tunne siiski petlik, sest uni oli öösel kehv ja hommikul oli olemine kangevõitu. 

Läbisime ligi 5 tunniga 74,5 km, seega keskmiselt 15 km/h ja seda siis koos peatuste, pildistamiste ning 1,7 km astumisega künklikul jääl.

Pildid on Facebookis
Heiti pildid Facebookis
Väikese videoklipi ühe lõhe ületamisest leiab SIIT.

Ja et komplekt oleks täielik, siis SIIN on ka Kristina Herodese artikkel Postimehe Arteris (18.02.2017). Pdf on kättesaadav SIIT.

Ja üks kokkupandud klipp on siin: