Närvidest ja tahtmisest

Uhh, lõpuks ometi -5°C ja normaalne suusailm. Laupäevane -14°C oli suusatamiseks üsna ebamugav, külmunud pöidlad valutasid kodus veel jupp aega. Nagu lapsepõlves. No kuidas küll sai kunagi mindud Tartu maratonile alla -20°C kraadiga, jalas sussilaadsed botas-saapad, kuhu sisse mahtus vaid õhuke nailonsokk, püksis ajalehepaber. Või seal Altai suusamatkal, kui külma oli pidevalt alla -30°C. (Foto: Taavi Kainel).

Aga sellest ei tahtnud kirjutada, vaid ühest kogemusest pühapäeval Viljandis, kus toimus lauatennise turniir.

Närvilisi mängijaid olen pinksilaua taga näinud omajagu. Sõimavad, vahel ka sind ennast, karjuvad, loobivad reketit või lausa lõhuvad inventari. Reeglina on muidugi tegemist harrastajatega. Harva juhtub, kui vastase mölisemine muutub nii tüütuks, et kaob mänguisu ja tahaks ära minna. Tulemusele on see üldjuhul  siiski hea, sest taoline tegevus vähendab vastase keskendumisvõimet. Lõpliku murdumiseni, kui tal tahe kaob, on sealt veel palju punkte minna. 

Olin turniiril alles 47. paigutusega (reiting 346), mis tähendas üsna kindlat kaotust esimeses voorus ja edasi juba tasavägisemaid mänge. Ühel hetkel ootasin vastast nimega Väino Kiuru (reiting 140), kuid üllatuseks tuli vastu hoopis 12-aastane pisike kleenuke tüdruk Marii, kes oli Kiurut 3:2 võitnud. 

Mulle sobis, sest noortega on sageli lihtsam kui vanade kogenud mängijatega, nende psüühika ja tahe on nõrgemad. Tõsi, tegemist oli tubli Viljandi trennitüdrukuga, kes eelmisel päeval võitis N13 klassis esikoha ja  selle päeva esimeses mängus sai Antti Luigemaalt (reiting 30) ka ühe seti kätte.

Sain hästi oma tugevusi ära kasutada, st kõva vindiga ebameeldivat servi teha, kus vint jääb veel mitmel löögil pallile sisse. Seetõttu pole vastasel äralöögi jaoks alati head kontrolli palli üle. Ja seetõttu väike Marii ka eksis, vahepeal pühkis juba pisaraid silmist. Kuid mängis edasi ja jäi kaotusseisu 0:2 (mängiti 3 seti võiduni, iga sett 11 punktini). 

Tüdruk hakkas nutma ja endal tekkis vähe hale tunne. Kas õige mängumees oleks just nüüd vastast murdma läinud, näidanud julgust ja enesekindlust, sest sport on julm ja nii peab ka noort sportlast karastama. Või?

On vaja imepisikest muutust suhtumises, kui kohe hakkavad punktid ära minema. Nõnda kaotasin kolmanda seti üsna kindlalt. Seis oli 1:2.

Tüdruk kosus ja mina ka. Neljas sett oli ülimalt tasavägine, kus mul jäi lõpus mitu matšpalli kasutamata. Tüdruk võitis ja seis oli 2:2.

Otsustavas setis jäin alguses pikalt taha, kuid suutsin siiski seisu võrdsustada. Luigemaa mängis kõrvallauas ja jälgis natuke ka meie mängu. Marii setivõit esimeses ringis avaldas talle vist muljet. Ütlesin, et seis on 2:2 ja 8:8. Marii oli paaril korral jälle enda peale tõsiselt pahane, kuid valitses ennast.

Tüdruku eduseisul 10:9 oli pikk ja põnev pallivahetus, kus lõpus eksisin ja kaotasin mängu. Marii oli silmnähtavalt rahul ja mulle see meeldis. Ta oli väga tubli, vaatamata raskushetkedele suutis end kokku võtta ja võita.

Kõik järgmised mängud võitis Marii seisuga 3:0, kusjuures vastaste reitingud olid 250 juures. Seega oli tal tahtmist kõvasti.

Edaspidi jälgin seda andekat tüdrukut suure huviga. Kuidas küll tema psüühika tagasilöökidele vastu peab ja milliseks kujuneb suuremaks saades iseloom. Kuidas vaimselt tugevamaks saada. Huvitav, et just selline teema tuli täna orienteerujate listi.

2023. Tagasivaade

Ukraina. Loodetud läbimurret lõunarindel Ukraina poolt ei tulnud, värdriigil polnud õnneks samuti edusamme. Kohutaval hulgal surnuid ja vigaseid ning maatasa purustatud linnu - karm elutahte, vastupanusoovi ja väärikuse proovilepanek. Feigin ja Arestovitš lõpetasid koostöö, miskipärast ei tõmba  enam kumbagi kuulama ehkki jätkavad aktiivselt. Feiginile ei heida midagi ette, kuid Arestovitš, kelle  panus sõja esimestel kuudel oli inforindel asendamatu, tegi peale presidendiks kandideerimise soovi ebamõistliku kannapöörde - hakkas liiga otse Ukraina võime kritiseerima ja Venemaaga võimaliku kokkuleppe tegemise mõistlikkusest rääkima. Valel ajal vale jutt sellelt mõtte- ja sõnameistrilt, kes aeg-ajalt ka blufib. Igapäevasesse varahommikusse kuulamisse jääb nüüd Denis Davõdov (ingl keeles), kelle postitus ilmub igal öösel, kusagil 3 ajal. Vahest meeldib kuulata ka Moskva professor Valeri Soleveid, kelle järgi suri Putin juba 26. oktoobril ja teda asendab praegu teisik nimega Vassiljõtš. Ta väidab samuti, et Prigožin tuleb varsti välja... Kuuldavasti on tal hea toetaja-infoallikas kõige kõrgemast võimuladvikust. Ehk seetõttu polegi veel vangi pandud. Kuulan muidugi ka paljusid teisi.

Sport. 2023 oli lauatennise aasta, kus sain tegijaks küll 400+ reitinguga turniiridel, kuid reitingu alla 300 saamine võtab veel aega. Ehkki võin tasavägiselt mängida ka teise saja pinksistidega, kolmanda saja mängijaid ka võita. Lühidalt, eesmärk on nüüd jõuda reitinguga alla 300. 

Mul on vedanud mängukohtadega, sest ühel hetkel sattusin Haibasse, kus Kaljo Põldaru eestvedamisel käib koos heal tasemel tore seltskond. Ja nüüd ei mängi ainult lauatennist, vaid ka igasugu teisi (laua)mänge ning osalen ka Kernu Terasmehe võistlusel. Jaanuaris on tulemas maleturniir (10 min), siis sulgpall ja noolevise ning ujumine (100 m). Harjutan kõiki alasid.

Tänu esisajasse kuuluvale lauatennisemängijale Agnar Pirnpuule olen kenasti vastu võetud ka Väimela ja Mooste mängijate hulka. Kui asun Võrumaal, siis ei taha vahele jätta ühtegi sealset kvaliteettreeningut.

Töö. Sellest ma reeglina ei räägi, kuid detsembris sai täis 10 aastat Eesti Energias. See on olnud huvitav aeg, kus on tulnud süvenenult tegeleda paljude erinevate teemadega. Tõsi, on olnud ka stressirohkeid perioode, kuid tore on see, et igal kuul tuleb palk pangaarvele. Olin kunagi 14 aastat ise endale tööandja ja palga ning maksude maksmine polnud siis kõige meeldivam tegevus.

Geoloogiline uuring Türgis sai läbi, paar kuud tagasi käisin veel järsult mäenõlvalt võtmas 3 tonni kivimiproove. Selleks rajati mäenõlva sisse 800 m pikkune tee! 

NB! Eesti Energia teenis selle tööga ainult raha, st müüs oma oskusteavet.

Nüüd olen rohkem keskendunud põlevkivituhkade kasutusvõimalustele, kus on piisavalt väljakutseid ja ka rahvusvahelist suhtlust. Ühe toreda töölähetuse sain teha Rooma, teise Berliini, kuid nagu ikka, on sellised tööga seotud käimised üsna väsitavad. Berliin päädis ka koroonaga.

Orienteerumine on olnud tagasihoidlik, sest jooksuvorm pole veel hea ja väga kõvasti ei taha ka pingutada. Rattaorienteerumise Eesti MV-l sain lühirajal kulla ja sprindis mängisin ülirumalalt viimase punktiga nii hõbeda kui medali maha. Eesti MV tavarajal Põlulas jäin 4.-ks, sprindis läks medal kaduma ühe aiaaugu ehk kehva nägemise tõttu. Seega hoidsid pinksitreeningud ka teatud jooksuvormi. 

Maal olin päris palju, oli soe ja ilus suvi. Ka noorpered olid vahepeal maal, sai lapselapsi pildistada.

Madise pilt.

Kokkutulekud. Aastal 2023 oli mitu kokkutulekut: 45 aastat keskkooli ja 40 aastat ülikooli lõpetamisest. Klassikaaslastega pilt on  tehtud Kakerdaja rabas ja kursusekaaslastega Tolkuse rabas.

Esimest ja ilmselt ka viimast korda käisin kuninga kroonimisel. Torgus.

Jaapan. Ise ei käinud, kuid abikaasa küll, enne maavärinat ja lennuõnnetust. Ilus kauge maa, oma eripärase kultuuriga. 

Kaotused. Selle aasta kõige kurvem osa. Maikuus läks Lumi, tegin temast pildi veel 2 päeva enne lahkumist. Lumi oli 13 aastat vana.

Headest klubikaaslastest, väga toredatest inimestest, ühtlasi ka kunagistest kolleegidest ja majanaabritest, Aarne Mardiste'st ning Helve Luht'ist jäime ilma. Geoloogidest, keda inimesena hindasin ja väärtustasin, surid selle aasta lõpus Tarmo Kiipli ja Mati Rammo ehk Rammokas. Mati lahkumisest sain teada alles mitu nädalat peale ärasaatmist. Temaga koos tegime kunagi läbi "Prince of Persia" mängu, milleks kulus ikka mitu ööd.

Lõpuks blogiarhiivi ka üks jõulueelne perepilt.