esmaspäev, 31. detsember 2012

Aastalõpp traditsioonilise Aastalõpujooksuga

Seekord oli Tarmakute Aastalõpuvõistluse 10.aastapäev. Pole kokku arvutanud, mitmel olen osalenud, kuid  puudunud vist ainult mõnelt. Siis, kui aastavahetus on vastu võetud kusagil mujal.

Jooksust pikka juttu ei tee, kes teab, see teab. Oodi orienteerumisele ja orienteerujatele, kiidusõnu Jüri Tarmakule ning rajameistritele Mati Poomile ja Merike Paapsonile (pildil) laulma ei hakka, nagu ka noorveteranidest võitjatele Erkki Aadlile ja Alar Abramile, kes noorematele 5-vahetusega teatevõistluses tuule alla tegid.

Kuulun nende endiste nõukogude inimeste hulka, kelle jaoks oli ja on Eldar Rjazanovi film "Saatuse iroonia ehk hüva leili" üks aastavahetuse sümboleid. Midagi pole teha, nii see on. Nagu lastele vist "Üksinda kodus".

Lisan ühe Mikael Tariverdijevi loo sellest filmist, jutu järgi Alexander Rõbaki lemmiku. Siin ta laulab ise, mängib viiulit, lõpus näeme ka väikest pisarat.

Toredat aastavahetust.


pühapäev, 30. detsember 2012

Vead, vead, vead - Näärilaks 2012

Kui rogaini maailmameister Silver Eensaar kuulutas facebookis, et laupäeva õhtul toimub tagasihoidlik piraat seiklussportlik pärastlõuna 2-liikmelistele võistkondadele, siis tundus see sobiva ja meeldiva välituulutusena. 

Sportlik vorm oli üsna hea ja vajalik varustus ka olemas:
- suusavarustus ja vastav kaardihoidja
- jalgratas+tuled+kiiver jm +vastav kaardihoidja
- ronimisvöö + sling + karabiin
- pealamp
- jooksujalanõud
- termosokid
- sõrmikud, 2 paari (jooks/suusk ja ratas)
- kompass
- sobiv riietus nii jooksmiseks kui rattasõiduks (suusariided, võrksärk, kilekas...)
...

Ainult üks murekoht oli - jalgratta tagumine rehv. Nimelt oli üsna uus naelkumm velje jaoks natuke suur ja juba kodus pidin 3x pumpama, et kumm püsima jääks ja õhukumm kusagilt välja ei tuleks. Aga olin kunagi 3h sõitnud ja siis püsis.

Pirita (sh suusarajad) ja Viimsi kant oli mulle üsna tundmatu paik, kuid paarilisele Mati Preitofile õnneks tuttavam.

Suusk

"Võistlus" algas suusatamisega kell 15.33. Stardis polnud aega roadbooki vaadata, panime kohe Erik Aibastile ja Lauri Malsroosile järele. Esimesse punkti sõidul sai pildi selgeks. Võtta tuli kuus punkti suvalises järjekorras ja viimane pidi olema nr.6. Kaks nõuet oli veel: liikuma pidi sõidusuunas ja lõigata ei tohtinud. 
Kuid kui vaadata kaarti, siis oli see pea võimatu (näit 4 ja 3). Tõsi, suurte ringidega oleks saanud asja tehtud, kuid kas tõesti keegi sellistele variantidele läks?

Ehkki 1. punktis olime Eriku ja Lauriga silmsides, ei õnnestunud meil kleepsu puu pealt leida. Ca 10min kammisime edasi-tagasi, kuid mida polnud, seda polnud. Ainult Artur Raichmanni ja Kristjan Maade vihje, et punkt on seljataga, aitas.

2. punktiga panime hullult viga, Mati sõitis ees kiirelt ja enesekindlalt, ehkki tal polnud kaarti, samuti polnud etappi minu kaardi pealt ette lugenud. Seegi oskus.

3.punkti kammisime edasi-tagasi, no ei leidnud tähist. Mingil x korral, kui liikusime õiges suunas, lõpuks leidsime

Eriline kamm oli 6.punktiga. Kiirused olid suured (libises hästi) ja põrutasime üsna kaugele välja (peaaegu finišisse). Siis tagasi, siis uuesti edasi ja jälle tagasi. Artur ja Kristjan olid ka seal hädas. Mati käis punktipuu juures, ei midagi. Jälle üles ja edasi. Siis tagasi, uuesti alla puu juurde. 

Pilt, mis sealt avanes, oli ebatavaline. Meestel suuski all polnud, Matil samuti. Küsimusele, et mis toimub, vastati: "Punkt on puu otsas". Egas midagi, tegin Matile pätti ja ta ronis suusasaabastega kõrge puu otsa.

Ratas

Esimesse tuli minna fotode järgi. Päris kenasti jõudsime katakombidesse, kus teisel korrusel x ruumis olid rattakaardid. Päris kaua kammisime. Sees oli üsna soe, ehkki sürr. Ja kummaline, et ei kohanud ühtegi eluheidikut.  

B1 - läbi häda saime punktipiirkonda, ehkki kaart oli 70 aastat vana. Tiiki polnud, mingi sügav org ja ojade hargnemine küll. Käisime all vaatamas ja kui tagasi tulime, selgus, et punkt roadbookis oli R1 (mitte B1).
Ai kurat, kas võtsin katakombidest valed kaardid (ühesugused komplektid). Tundus, et võistlus oli läbi ja seda ka teistel, kes said siis samuti vale komplekti.
Pika uurimise peale selgus, et tähtede erinevus oli vist juhuslik(?) viga. Lugesime lõpuks ka legendi ja varsti oligi väikesest koopaaugust punkt käes.
B1-B2 - Pilk kaardile - punkt asus teisel pool jõge. Panime suure kaarega ajama, üle Lükati silla Botaanikaaia värava juurde. See lukus!? Mida teha? Üle aia oleks olnud jõhker tegu, park ikkagi valve all. Läksime ringiga ümber ja ennäe - varsti oli ka sild leitud. Ehkki legendis oli märgitud, et punkt asub sillatrossil, ei tulnud me kohe selle peale, et sild võiks ühendada jõe erinevaid kaldaid. Nojah, see ju seiklussport, ajusid ka vaja. 

Kuid trosside peal punkti polnud. Mingi helkiv tähis oli küll ühel trossil, mis kulges jõe kohal, aga sellele ma esialgu tähelepanu ei pööranud, sest tundus selle ürituse jaoks kuidagi äkiline. 
Kuid kui selgus, et punkt ongi sellel trossil, ajasin kiirelt ronimisvöö ümber, tegin slingi natuke lühemaks ja sutsti, punkt oli võetud. Easy!

B2-B3 - pikk tee, kus kaardil polnud peaaegu midagi. Kes teadis kohta (Muuga Kabelikivi), see pani otse ja täpselt. Meie üritasime lõpuosas suvilarajooni poolt lähedale pääseda, kuid edutult. Kivi saime lõpuks  kätte, ringiga suurelt teelt, kuid mitte kusagilt tähist ei leidnud. Ka oksad vaatasin üle, polnud. Enne meid otsisid tähist Artur-Kristjan (AK), tulemuseta.

B3-B4 - kuidas saada vana kaardiga Muugalt Randverre? Läksime väikese ringiga, vist oli hea variant. Kuid punktikoht oli minu arust küll koht metsas. Aga kõik leidsid selle üles, vahetult enne meid ka AK.

B4-B5-vahetusala - siin juhtus see, mis juhtuma pidi. Viimisi ps pika sihi alguses tuli rattalt kumm maha ja õhukumm läks ribadeks.

Jätk oli selline:
- uus õhukumm sisse ja suruõhuballooniga täis. 
- õhukumm pressis end välja
- õhk välja, rehv tagasi velje peale, balloonist veel viimane õhujääk sisse.
- kumm jäi pooltühjaks, 300m hiljem tuli rehv jälle veljelt maha (sõitsin seistes raskusega esimesel rattal) 
- Mati balloon kasutusele, aga oh häda, sellel teine ventiil
- Mati varukumm peale ja pumpama... - balloon ei sobi?? 
- Kurat, sobis ikkagi minu kummile.
- Kummivahetus ja ballooniga kumm täis. OK.
- Sain sõita ca 500m ja rehv veljelt jälle maas. No nii, nüüd polnud enam õhku ka.

Otsus: mina jooksen vahetusalasse, Mati üritab vahepeal ära võtta B5. Ainus lootus oli, et vahetusalas on mõni inimene. Sest meil kummalgi polnud mobiili kaasas.

Jooksin ja jooksin, mingil hetkel keerasin 90-kraadi tee peale, siis uuesti põhja suunas. Peaasi, et suund oleks õige. Kus ma tegelikult olin, sellest polnud õrna aimugi. Mõtlesin, et kui vahetusala ei leia (lõket ei näe), siis jooksen Rohuneeme tippu, peidan ratta ära ja sõidan bussiga velotrekile. Raha polnud, tegelikult polnud ka  kindel, et bussid üldse nii hilja liikusidki.

Siis tulid suusarajad, üles-alla, mitte ühtegi rattajälge?,kuni ühe künka peal nägin lõket ja Silveri võimsat lampi. See oli majakas. Jess! Ka Alari Kannel oli platsis, abimehena.
Natuke peale mind jõudis kohale ka Mati. 

Jooks

Rohuneeme võssis ja lumes ja soos, kus kogu kaart oli kaetud mingite Ded-morozidega, pidime läbima 4 punkti, suvalises järjekorras. Jätsime välja etapi 3-4 ja suundusime kohe 3-ndasse (3-2-1-4). Aga oh jama, kui leidsime KP3, siis seal oli mingi imelik tekst, et see on võlts 3 ja punkt 1 asub 130m 90 kraadi??? Midagi ei saanud aru. Läksime selles suunas, seal oli suur kivi meres. Tüng?

Edasi leidsime soos KP2 asukoha, kuid tähist polnud kusagil. Jalad said läbimärjaks. 
Seejärel läksime vahetusalast läbi  KP1 juurde. Suurte vigadega lõpuks leidsime. Silver kügeles tunde lõkke ääres, õhuke kilekas seljas. Selles kohas oli üsna kõva tuul ja parajalt külm. Rattaga võtsime veel KP4 ja siis tagasiteele. Istumise all oli Silveri mõnus ratas. 

Ratas

Tsivilisatsiooni jõudmiseks kandsime rattaid läbi lumise sihi Viimsi koolimaja juurde. Jalad said uuesti märjaks. Siis tiirutasime pikalt tänavate vahel ja kerisime pikalt jäitevihmases vastutuules Rohuneeme teel linna poole.  
Velotrekil olime kell 00.21. 

Võtsin kotist telefoni, seal oli 8 vastamata kõnet Mati Preitofilt??? Ta oli mobiili koju unustanud ja abikaasa oli tõsiselt mures. Järgmisel hommikul ütles, et Matit enam kuhugi ei luba...
Minu abikaasa helistas esimest korda 00.42 ja küsis, et kui kaugel sa juba oled?

Foto: Silver Eensaar

laupäev, 29. detsember 2012

Millal abielluda?

Facebook on ikka tore asi, tekitab igasugu mõtteid ja annab ideid.

Näiteks viimasel ajal on sealt läbi käinud mitmeid (orienteerujate) pulmapilte, kus noorpaarid on ümbritsetud ühistest lastest, kellest mõned juba üsna suured. Muidugi on pildid ilusad ja sündmus eriline ja palju "Meeldib" klikke jne jne. Loomulikult on see kõik väga tore.
Kuid tekkis küsimus, et miks just nüüd, miks mitte kohe või miks üldse?

Kusagil 10 aastat tagasi tegin väikese analüüsi sõprade perede abiellumisaja ja esimese lapse sünni seosest. Sealt tuli välja üks huvitav seaduspära (vt joonist).

Vot sellest saan ma aru! Aga et 5 või 20 aastat hiljem... :)


Selle aasta viktoriin on lõppenud, võitja on Lehtsaba 4 õige vastusega.

4 sinisaba/lehtsaba
2 Marek
2 SR
2 Karli
2 TA
2 LL

2 Arne
1 MK
1 Anonymous
1 Heiti H
1 RR
1 andres
1 Armo
1 Alar

1 Jaak
1 Anonymous

Lehtsaba, kuidas saan auhinna üle anda? 
Kontakt: eduard@keila.ee

Õhtul siis Näärilaksule, 31.jaanuaril Tarmaku Aastalõpuvõistlusele ja uuel aastal Nike Winter Xdreamile.

kolmapäev, 26. detsember 2012

Keila suusaradade uus lõik


Täna avastasin Keila suusarajalt parajate tõusudega mõnusa rajalõigu (pildil punasega). Ehk saab nüüd pikal ringil 7,5km täis. Rada läheb 2 korda üle põhjapoolse mäe.



Taustal laiutab hiiglane K2, eks näis, millal sinna saab ronida.





teisipäev, 25. detsember 2012

Jõulud. Koduselt.

Koer oli rahul - kari oli koos, süüa anti, tuba mõnusalt soe. Mida veel.

Metsa kuuseotsimisele eile kaasa ei võetud, kuid hommikune jooks sai siiski tehtud.

Tõsi, kirikusse samuti kaasa ei võetud, tegelikult pole kunagi võetud ja õige kah. Seda enam, et Keila muusikakooli solfi õpetaja Marika Pabbo laulis nii imeliselt ja klaveri-oreliõpetaja Pille Metsson saatis teda orelil. Koer oleks seal kindlasti kaasa ulgunud, nagu kodus klaverimängu kuulates.

Soomlasest kirikuõpetaja jutlus oli lihtne ja südamlik, vanas mehes oli tunda nii avarust kui hoolivust. Ja armastust, see paistis ka silmadest.



Täna sai aga suusaradadel joosta, kaks korda 7km. Lumesaan ja traktor toimetasid ringi, värske lumi tahtis pressimist. Homme vist esimesed võistlused.

Alguses oli koeral mõnus joosta, kuid teisel ringil tuli väsimus kontidesse. Suuskade libisemine oli jäitesajus meeletult hea ja kiirus korralik. Mis sest, et peremees sõitis ühe kepiga, raske oli ikka.

Nüüd on koeral jälle mõnus lebotada.


kolmapäev, 19. detsember 2012

Dovgulevitš (4850m, 3A) ja hõbemedalid


"Täna 25 aastat tagasi" oli saade, mida teab vist küll iga keskeast vanem inimene. Seda on peetud aegade parimaks ETV telesaateks. Kuid juttu ei tule legendaarsest Valdo Pandist, Isamaasõjast ja sellest saatest, vaid hoopis ühest väikesest lahingust Matša mäesõlmes, mis sidus kokku kaks inimest ja on hoidnud neid koos juba 25 aastat.

Oli aasta 1987, kui plaanisime minna kuuekesi Matša mäesõlme mägimatkale, võttes eesmärgiks ka 600m kõrguse Raigorodski jäämurru läbimise koos tehniliselt nõudliku 3A raskuskategooria Dovgulevitši kuru ületamisega. Kuuendaks liikmeks ja teiseks naisterahvaks grupis leidsin Sinu, tänu paljude juhuste kokkulangemisele ja Urmase abivalmidusele.

Mägikogemusi Sul polnud, ehkki mõnedel matkadel olid käinud: vanade matkahuntidega Kesk-Aasia ja Kasahstani kõrbetes, Kamtšatkal ja Komandöri saartel ning parvega Siberi jõgedel. Tundus, et saad hakkama, õigemini, pidid hakkama saama, sest miski pöördumatu oli juba alge saanud.    

Matka alguses olid kotid väga rasked, sest seljas oli 18 päeva toit koos mäetehnilise varustusega. Matkarajooni sisseminekul oli võimalus pisikese veoautoga jalavaeva vähendada, kuid selleks pidime natuke ootama. Istusime, lobisesime, kuni Sinu juurde astus üks vanaätist tadžikk, ulatas roosi!? ja lahkus. Kas see oli mingi märk.


Dovgulevitš (4850m, 3A)
  
Matkal areneb kõik kiiresti ja 8.päeva hommikul, kui alustasime tõusu Raigorodski jäämurrus, oli midagi tõsisemat juba tekkinud. Kuid see selleks, liikumine liustikul vajas tähelepanelikkust, kõrgelt kaljudelt kukkuvate kivide jälgimist, kitsaste jääsildade ületamist, sügavatest lõhedest ülehüppamist, lõputuid serpentiine ja manööverdamisi lõhede ja serakkide vahel. Meie seast lahkunud alpinist-matemaatik Täht Toomas pidi aastaid varem mitmete lõhede ületamiseks laskuma sügavatesse jäälõhedesse, et teiselt poolt uuesti üles ronida. Meil õnnestus selliseid trikke vältida ja leida labürindist lihtsam väljapääs.

Raigorodski 600m kõrguse jäämurru ületamine võttis aega 6h. Üleval oli mõnus väsimus ja peale väikest einestamist lasime end päikse käes pikalt lebosse. Puhkus venis tundidepikkuseks ja õhtune "lühike jalutuskäik" Dovgulevitši kurusadula alla osutus pikaks laugeks tõusuks ja oodatust palju väsitavamaks.

Laagrisse jäime ca 1-tunnise tee kaugusele kurust, sest eespool oli mingi vene grupp ja meil polnud tahtmist nende lähedusse sattuda. See aga tähendas planeeritud tõusutaktikast loobumist, sest Toomas Tähe nõuande järgi pidime hommikul koos päikesetõusuga kurul olema. See aga oleks eeldanud tõusueelsel õhtul ülijärsule lumeseinale astmete ja kirka julgestuspunktide tegemist ning hommikul pimedas mööda "treppi" taevasse ehk kurule tõusmist.

Tegelikult poleks me suutnud ei füüsiliselt ega ka ajaliselt sel õhtul astmeid ette valmistada. Ja kasu poleks sellest samuti olnud, sest öösel sadas korralikult lund ja ümberringi mürisesid laviinid.

See öö oli matka jooksul kõige külmem. Oli minu kord hommikuses toimkonnas olla ja plaanisin kella neljaks kahe priimusega kuuma joogi valmis teha. Süüa meil suurt midagi polnud, sest kahe liigse matkapäeva tõttu oli toit otsas. Teisel pool sügavas orus oli kivi all nii piiritust kui pekki, kuid sinna oli veel pikk maa. Seegi omaette lugu.

Niisiis alustasin vee keetmist kell 4 öösel. Oli parajalt külm ja priimused ei hakanud kuidagi tööle. Jamasin nendega ca 1,5 tundi, ühega sain lõpuks eelmise õhtu teepära kergelt soojaks tehtud. Rahvas sai küll pikalt magada, kuid väga vähe juua - igaühele pool kruusi teed, millest Ilme osa aeti veel ümber. Polnud just parim algus sellele väga raskele ja ohtlikule päevale.

Liikuma hakkasime kell 6 ja saime Iževski V kategooria grupi varsti kätte. Koos ajasime rada  kuruni, kohati puusadeni lumes. Nemad jäid kuru alla puhkama, meie aga alustasime kohe tõusu, üritasime veel päästa aega, mida enam polnud. Päike oli ammu väljas, lumi sulas ja laviinikesed alustasid tegevust. Otse lumeseinast üles saada polnud mingit lootust. Jäljed poleks enam kandnud ja kui olekski, siis laviinikestega allasõidust poleksime pääsenud. Neid sahises mööda kogu aeg.

Venelased alustasid tõusu vasakult ja hoidsid keskmise ribi peale. Andsime oma köied ka neile, millest tehti 250m kogupikkusega julgestus. Samal ajal, kui venelased töötasid,  ootasime meie mitu tundi järsul nõlval ja praadisime ning kuivasime päikese käes. Vene naised olid tõusul suurtes raskustes, nad ei saanud kuidagi üles ühest 4m kõrgusest siledast kaljust.
(pildil: tehniline väljakirjutus kurule tõusust, selliseid perfokaarte oli kaasas päris palju)

Viimaks ometi tuli ka meie kord tõusu alustada ja kõigepealt traverseerisime ühekaupa laviiniohtliku nõlva. Venelaste pandud trassile jõudes kinnitasime end paarikaupa kaljunaelaga  madala vertikaalse kaljunuki külge ja ootasime oma järjekorda. Olime seal kinni, kui äkki tuli laviin, mis pööras kuluaari laviinirennist välja ja tuhises otse meie suunas. Surusime end järsul nõlval vastu kivi, hoidsime naelast kinni, kuniks laviin oli üle läinud. Suur seljakott surus lumeraskuse all kõvasti vastu maad, kuid see oli ka kõik. Laviinikene kihutas täie hooga sügaviku suunas, saadud tugev adrenaliinilaks tekitas selge ning erksa enesetunde, väsimus ja  tuimus olid hoobilt kadunud.

Ka Sinule oli see 3-4m kõrgune silekalju raskeks kogemuseks, kus peale iseenda polnud kellegi peale loota. Seljakott seljas tuli end käte jõul üles vinnata, põlved said tagasikukkumisel veriseks.

Lõpuks olime kõik eluga üleval ja kui Väints viimasena koos julgestusköitega kurule jõudis, oli kergendus väga suur. Pinged olid maas ka venelastel ja me saime eduka tõusu puhul üksteist õnnitleda ning koos rõõmustada. Laskumine sellelt kurult oli juba lihtne.

Veel samal aastal abiellusime, 19.detsembril 1987, Tartus. 
Täna saime hõbemedalid.




laupäev, 15. detsember 2012

Hullult hea

Reede lõppes minu jaoks tõelise katarsisega - Elmo Nüganeni lavastus "Aeg ja perekond Conway" andis sellise elamuse, peale mida võiks vabalt surra. Seda kõike oli kokku lihtsalt niii palju!

Nüganen ON geenius, see on selge, kuid kõik need näitlejad, kes seal etenduses mängisid, olid teemandid, igaüks omamoodi, nagu need erinevad rollidki, mida neil kehastada tuli. Kõrvalosasid justkui polnud, jälgida tuli sageli 7-8 inimest korraga, sest kõikide mäng oli super ja nüansid ülinauditavad. Teemasid, mille üle mõelda, kui esimene emotsioonivärin hakkas mööduma, oli palju. Danzumees on neid mõtteklippe kokku pannud, kuid neid on veel ja veel. Igas karakteris oli terve lugu, mida omaenda kogetud maailmaga tagantjärgi veel päevi (kui mitte kuid ja aastaid) läbi mängida. Kuid kõige olulisem oli see tervikust saadav emotsioon, selline emotsioon nagu filmist saab ja mida oskab teatrilaval tekitada vist ainult Nüganen.

Mõned laused teistelt:

Danzumees:
/---/ Midagi tõeliselt ilusat ja klassikalist ning lisaks veel ka mõtteidäratav ja tõlgitsusvõimalusi pakkuv lavastus ja heade tegijate poolt tehtud täiuslikkusele lähenev teater! /---/

Kommentaar sealtsamast:
Mul on nii palju öelda, et ma ei oska seda isegi kokku võtta. Olgu 1919, aga see oli nagu tänapäev - põhijooned joonistuvad samamoodi välja. Ma olen üdini vapustatud ning mul on palju mõelda. Väga palju. /---/

Teleklipp OP!-is: SIIN


pühapäev, 9. detsember 2012

Tuul. Küsimus

Tuulega on elus vedanud, st midagi hullu pole kogenud. Ega ei tahaks ka. Ühes kiirelt kokkulõigatud videos (originaal Mart Kainel'ilt) oli natuke ka tuulest juttu. Tsipa piinlik kuulata, sest "kuradeid" oli palju. Ju siis oli emotsioon nii ehe.

KÜSIMUS: Nimetage see spordimees, kes kaamera ees samuti kõvasti "kuradeid" loobib?


teisipäev, 4. detsember 2012

Ramsau rajad valmis. Tuld!

Täna Keilas. Kommentaarid on liigsed.
Kuna igaühele suusatamine ei meeldi, siis panen siia ka ühe linnupildi.




pühapäev, 2. detsember 2012

Geoinformaatika ja orienteerumine vol.2

Vol.1 oli aasta tagasi (SIIN).

Sellel aastal kogunes 150 geoinformaatikut Pärnu Strand SPA hotelli ESTGISi aastakonverentsile (KAVA jm). Väga hilised soovijad kahjuks osaleda ei saanud, neile jääb võimalus seda teha järgmisel aastal.

Esinejateks kutsusime teiste hulgas ka 4 välismaalast (3 Soomest ja 1 Norrast), EUROGI president saatis pikema videopöördumise. Reede õhtul toimus pikem diskussioon GISi haridusest ülikoolis, mistõttu lükkus õhtusöök tunni võrra edasi. Hilisõhtu ja pool ööd läksid söömise-joomise ja Rulli Magneetiku rütmide saatel.

Hommikune sessioon oli minu modereerida, hääl kähises ja enesetunne polnud kõige sportlikum. Aga ära  selle ürituse tegime, juhatuse liikmete ja heade abiliste koostööl. Laupäeva õhtul oli hea olla. Tundus, et inimestel oli lahkumisel sära silmis ja nii mõnedki liikmeksastumise avaldused tekkisid juurde.

Laupäeval olid uue juhatuse valimised, enamus vanadest liikmetest ei kandideerinud (sh mina). Põhiline põhjus - ajapuudus. Kuid valimised olid päris põnevad, sest 7-le kohale kandideeris 9 tublit inimest. Geograafide ülemvõim ESTGISi liikmete hulgas pani asja paika, mittegeograafid jäid juhatusest välja, ehkki tegemist oli kõigile hästi tuntud ja võimekate inimestega.
Kuid nagu Kristian üldkoosolekut juhatades ütles, et naisi, konjakit ja Sotši tuusikut seal ei pakuta, tegemisi saab olema aga üksjagu.

Pildil ESTGIS juhatus 2010-2012 (vasakult): Eduard Pukkonen (Maa-amet), Aivo Vard (AlphaGIS), Diana Makarenko-Piirsalu (Geolytics OÜ), Tõnu Oja (Tartu Ülikool), Kristian Teiter (Maa-amet), Tõnu Randaru (Regio), taga pildil Kristel Lelov-Brossard (Šveits)

Kaks ettekannet mainiks siin ära.


Antti Kosonen Soome Maanmittauslaitosest ehk Maa-ametist rääkis, kuidas Soomes sai võimalikuks tasuta topograafiliste andmete levitamine. See ei olnud üldsegi lihtne ja sirge teekond. Kõigepealt saatis Rahandusministeerium nad selle jutuga kuu peale. Kuid idee levis kiiresti ja üldsus hakkas igasugustes infokanalites tasuta andmete osas survet avaldama. Ja ei läinud palju aega, kui tehti majanduslikud arvutused ja ühtäkki anti ministeeriumist käsk 6(!) kuuga teha kõik(!) andmed tasuta kättesaadavaks ja allalaetavaks. Hüüumärgid panin seepärast, et tehnoloogiliselt pole selline asi üldsegi lihtne. Kuid soomlased said sellega kenasti hakkama. Olen ise ka Soome andmeid netist alla laadinud.
Tagasiside on olnud väga positiivne, mitmekesistunud on kasutusvaldkonnad, suurenenud andmete kasutajate ja rakenduste arv, elu on läinud kihama. Soome Maa-amet pole kunagi nii palju positiivset reklaami saanud.


Valdo Prausti ettekandeid pole ma varem kuulnud. Tegemist on geeniusega, seda nii ajuehituse kui töövõime poolest. Tipptegijana krüptograafias leiab ta veel aega tegeleda ka oma hobidega - mõisate uurimise ja vanade teede (enne 16-17.saj) asukohtade rekonstrueerimisega. Neid ajaloolisi teid kaartidelt ei leia, vaid sügavad ajaloolised teadmised, analüüsioskus ja Maa-ameti geoportaalis asuvad reljeefikaardid, ortofotod ning ajaloolised kaardid, sh ajalooarhiivides asuvad ajaloolised kaardid, lubasid sellist tööd teha ja väga huvitavate järeldusteni jõuda.
See oli fantastiline ettekanne. Nüüd võiks need olematud teed, mille jäljed on looduses isegi olemas, märgistada näiteks matkaradadeks.

Orienteerumisest ka

Nimelt kohtasin tordi söömisel üht konverentsi osalejat, keda seostaks tulevikus nii mõnegi MM ja EM medaliga rogainis. Kes teda paremini tunnevad, alustage vastavat selgitustööd.

KÜSIMUS: Kes oli see inimene?  (1 punkt)

Kokku võis konverentsil olla orienteerujaid üle10.

pühapäev, 25. november 2012

Muusikapala

Lugu, mis sellel nädalavahetusel kummitas. Natuke kurb ja ärevakstegev.
Kuid kuuldes laulja hilisemast saatusest, siis ehk arusaadav.


esmaspäev, 19. november 2012

GISi nädal ja EOLi üldkogu

Möödunud nädal oli omapärane, palju rääkimist, vähe tegemist ja veel vähem jooksmist.

Rahvusvahelisel GISi nädalal toimus Rahvusraamatukogus traditsiooniline GIS Päev. Ettekannet ei teinud, kuid stendis oli parasjagu tegemist ja suhtlemist. Kaks orienteerujat siiski rääkisid, Rein nimetas korra ka orienteerumist, reljeefiga seoses, Kaupo vist mitte. Noo-mitus.

Esmaspäeval ja teisipäeval käisin koolides GISist rääkimas, Kristiine Gümnaasiumis ja Harju-Risti Põhikoolis. Maakool on üks mõnus rahulik koht.

Reedel oli sõit Taevaskotta EOLi juhatuse koosolekule ja 2-päevasele üldkogule. Juhatuse koosolek kestis nagu ikka pikalt, üle 5 tunni. Väike jututamine sellele otsa ja öö jäigi lühikeseks. Õnneks sai hommikul Taevaskojas joosta, 2.15h. Mõnus ja ilus, lõpp läks ajapuudusel asfaldile ja üsna kiireks.

Edasi jälle istumine õhtuni, kuni toimus pidulik autasustamine. Jälle istumine pikalt-pikalt, kella 3-ni öösel. Aasta tegijaks valiti vennad Eensaared, MMi kuld rogainis avaldas klubide esindajatele muljet. Pole paha.

Rääkimist oli jälle palju. Kahte raamatut tahaks lugeda, Jüri Tarmaku tippspordi ja tippmägimatkamise memuaare ning Ilmar Ruusi (pildil, võetud SIIT.) elulugu. Viimane on kehtiva 3000m takistusjooksu rekordiomanik (8.29,6  1971a), tema käes olev Valgevene rekord on veel 3 sek kiirem. 1961.aastal tuli meeskondliku mitmepäevasõidu meistriks rattas koos Karli Lamboti jt-ga. Tarmaku jutu järgi ülipõnev tüüp, grupi ALFA liige välismissioonidel, Jeltsini turvamees Tallinna iseseisvusvisiidi ajal jne. Supervõimed ja mitmekülgsus - kahju, et siis seiklussporti polnud.

Kahjuks pole kumbagi raamatut kirjutatud ja vähesed teavad, mida on need vinged mehed lisaks kergejõustikule saavutanud.

Ja veel. Järgmise aasta juulis toimub Vuokattis orienteerumisjooksu MM ja samal ajal on samadel maastikel Kainuu Rastiviikko. Oleksin käsi/jalg, ainult ööbimiskohtadega pidi kitsas olema. Tahaks väga loota tulemust, muidugi meie tipptegijate poolt. 

pühapäev, 11. november 2012

Saiaküsimus

Hooaeg läbi, talv tulemas, saiaisu on tavalisest suurem.

KÜSIMUS: Mis saiadega on tegemist? Punkti saab see, kelle vastuse järel on kõik saiad õigesti vastatud.




reede, 9. november 2012

Nupuvajutusega orienteerumiskaart

Peep Otstavel pani mõni nädal tagasi orienteerujate foorumisse uudise, et soomlase, RouteGadgeti looja  Jarkko Ryyppö (pildil) poolt on tehtud rakendus Karttapullautin, mille abil saab ühe nupuvajutusega genereerida hea resolutsiooniga treening-orienteerumiskaardi.

Soome maastikest tehtud kaardid nägid välja kenad ja üsna tõetruud, reljeefijooned olid sujuvad, järsud kaljud(?) tähistatud astangu sümboliga, lisaks valgele metsale olid kaardil ka kehvemini läbitavad hele- ja tumerohelised alad.

Kaart genereeritakse LIDARi andmetest, rakendus oskab kasutada ka Soome Maanmittauslaitose ("Maa-ameti") poolt tasuta jagatavaid topograafilisi andmekihte (veekogusid, teid, põlde, hooneid jm). Läbitavuse eristamine on saadud puude kõrguse ja mittemaapinna-punktide tiheduse järgi.

Teisipäeval-kolmapäeval õnnestus käia Helsingis Paikkatiedomarkkinat ehk Soome GIS Expo üritusel, kus näitas oma rakendust ka Jarkko Ryyppö, Apps4Finland 2012 konkursi raames. Näiteks tema programmis genereeritakse kõrgusjooni mitte kindlate kõrgusvahemike järgi, vaid positiivsete-negatiivsete pinnavormide puhul võivad absoluutkõrgusjooned olla paindes (vt kõrvalolevat pilti). Seda tehakse eelkõige seepärast, et kahe sirge kõrgusjoone vahel ei läheks kaduma oluline reljeefiinfo. Läbitavuse klassifitseerimist on lühidalt kirjeldatud readme.txt failis.

Loomulikult proovisin kasutada Karttapullautin rakendust ka Eesti LIDARi andmestiku peal. Võrdluseks toon välja Rutu mägede orienteerumiskaardi, mis oli koostatud (lätlaste?) LIDARi andmete põhjal. Karttapullautin kaardi peal küll topokihte pole, kuid ehk saab ta kunagi ka meie topokihtide  andmestruktuuri oma programmis ära kirjeldada ja niiviisi automaatselt töödeldavaks teha. Siis pole muud vaja kui failid (las ja shp) kokku zippida ja  käivitada rakendus. Natuke ootamist ja o-kaart on trükivalmis. Hoiatus: võistlemiseks see ei sobi, kuid seiklusürituseks ja treeninguks kindlasti.

Millised plaanid tal rakendusega on:
- üritab ehk talvel parandada rohelise värvi tõlgendamist, ehkki see on juba üsna võimaluste piiril
- rakendus tuvastab künkaid paremini kui lohke, ehk jõuab viimast talvel timmida
- ehk jõuab ka meie topoandmete struktuuri rakenduses ära kirjeldada.


pühapäev, 4. november 2012

O-musa

Mõnusad musa-lingid eelmise sissekande kommentaarides. Oleks meilgi mõni hittlugu o-teemalise videoga, paremat reklaami orienteerumisele annaks välja mõelda.

Olavi Uusivirta loos (nähtav 11.novembrini?) on lahe video, hea täisekraanil vaadata. Fantaasia, mis seal metsas tekkis, oli kuidagi tuttav... noh, siis, kui natuke noorem olin :)

Teised lood ka:

Sininen Ylivoima - En Pysty Tätä Jättää
Sininen Ylivoima - Voittajan Elkeet  (sobib enne Jukola't)


neljapäev, 1. november 2012

Vahvlimuster. Küsimus.

Mis see on, miks (1 punkt)?







Arnel oli perfektne vastus - punkt. Tegemist on tõesti Kohtla-Järve piirkonnas allmaakaevanduste kohal vajunud maaga. Lisan ka väljavõtte Maa-ameti geoportaalist ja Karel Kraviku fotod lainetavast teest ning "vahvlimaastikust".










Kommentaaride jätkuks panen siis kaardipildi Sotsialistlikust linnaosast, mis oli KNAB-i (kohanimede andmebaasi) järgi täiesti olemas. Outokumpu tänav on seal praegugi ja Katse 5 samuti.

Kui vaadata asustuse kaarti reljeefikaardil (X-GIS-link), siis paistab küll nii, et Karli lapsepõlvekodu (punane kast) oli ehitatud allmaakaevanduse peale.