Voose päevak, Puuluup, Užba jm hilisõhtused seosed

Selleks, et jõuda õhtul poole 8-ks kodust 20 m kaugusel  asuvasse Keila vanasse kärni- ehk puursüdamikuhoidlasse, pidin esimeste seas startima Voose neljapäevakul. Kõledas ja tolmuses kärnihoidlas, mis kunagi oli täis puursüdamike ja kivimiproovide kaste, on nüüd Keila Kultuurikeeris, mis pidas oma esimese tegutsemisaasta sünnipäeva. Kontserdi andis Puuluup.

Puuluubi esimene lugu oli "Lähme vahelduseks metsa". 

Vahelduseks käisingi, sest oli oodata põnevat rada ja ei eksinud. Üsna kenasti sain hakkama, välja arvatud etapp 4-5, mis pealtnäha oli üsna lihtne. Olen seal varemgi viga teinud, tundus, et valge tasase metsa asemel oli soine ala. 7 min viga. 

Aga paugutati seal kõvasti ja ei imesta üldse. Tulemused

Puuluupi pole ma varem kontserdil vaatamas käinud, ka selles Kultuurikeerises olin esimest korda. Omapärane tunne, kui minevik on võrdluseks kõrval ja oled selles rohkearvulises seltskonnas vist ainuke, kes teadis, mis seal varem oli. Keila geoloogia on nüüdseks ajalugu.

Puuluubi Marko Veissonit kohtasin esimest korda 2005. aastal Azaus, Elbruse jalamil. Meie olime just lõpetanud oma tõsise mägimatka, laskunud Elbruse idatipust, olnud tormi käes ja ületanud värske lumega kaetud lõhederikka liustiku, kui Viktor Palm (Viki) ja Marko Veisson valmistusid ronima Užba tippu. Mehed olid vaiksed ja rahulikud, justkui läheks paadiga järvele kala püüdma.

Mäletan, et seal olid veel mõned alpinistid, sh Kristjan-Erik Suurväli, kes on nüüd kõvad tegijad. Viki ja Veisson tegid Užba ära (SIIN on lühiaruanne, fotol nende marsruut).  

Oli järsemaid nõlvu ja korralikult teravat harja.

Sellel pildil laskub Marko Veisson. Pildid on võetud aruandest.

Nädal tagasi tulid Užbalt ühed meie tugevamad alpinistid, sh Priit Joosu, Ain Rästa, Kristjan-Erik Suurväli, naistest Krista Kirspuu ja multitalent (arhitekt-muusik-kaljuronija) Helmi Marie Langsepp.

(pilt FB postitusest, alpinism.ee)

Kahjuks ei õnnestunud jälle. Nii mõnelegi neist oli see vähemalt kolmas katse tõusta sellele mäele. Kui eelmisel aastal oli väga palju lund, siis selle aasta piltide pealt tundus, et pakuti vaid jäist firni. 

Lõpuks väike klipp tänasest kontserdist.

Far Far Away

Eile õhtul sattus Youtube´i lugusid näppides ette see keskkooliaegne hitt Slade´ilt. Ökul laenas plaati, mille oli ka kelleltki laenanud, vana raadio grammofoni peal panin loo nii üürgama, et sõber Aksil hakkas kõrvadel valus. Oli aasta 1976.

See on ikka vägev värk küll, et saame nüüd näha vanade lugude videosid, siis nägi ansambleid vaid plaadi ümbrisel või mõnel üksikul fotol.

Eestis oli rogainide nädalavahetus - nii Kohtla-Nõmmel kui Paganamaal. Põlevkivipiirkond on mulle tuttav nii varasematest seiklustest/rogainidest kui tööga seotud tegemistest, Paganamaa aga üsna tundmatu kant. Muidugi olen seal tornis käinud, ööbinud koolimajas 9. klassi klassiekskursiooni ajal, kuid ümbruskaudne mets ja reljeef on veel avastamata. Ehk kunagi tulevikus.

Enda nädalavahetus on olnud töine, sest pole mõtet siia kaugele Türki puhkama tulla. Põlevkivimaardla uuring tahab juhendamist-juhtimist, praegu on minu vahetus. Teisi eestlasi pole, inglise keele oskajaid oli baasis nädalavahetusel 1+1. Lisan siia, et türklased ostavad meilt teenust ja mitte odavalt.

Ilm on praegu mõnus, jooksmiseks väga sobiv. Tõusumeetreid tuleb omajagu ja keha hakkab sellega harjuma. Täna õhtul tegin väikese jooksu-matka ühe kõrgema mäe tippu. Mõnus vaheldus väikese adrenaliinilisandiga. Ei tea ju ette, kuidas üles saab ja alla ka vaja tulla. Ülesse on mägedes alati lihtsam minna, sest piki harja minekul on vaid üks teevalik. Allatulles on asi alati keerulisem, sest valikuid tekib mitu (mäeharjad hargnevad) ja nähtavus kehvem. Õnneks oli mägi lihtne.

Paar pilti tipust endale salvestamiseks.

Elamistingimused on välibaasis luksuslikud, rahvas sõbralik. Türklased väldivad omavaheliste pingete tekkimist, üritavad elust rõõmu tunda. Mis muidugi ei tähenda, et tööpingeid pole või tööd lihtsalt võetakse. Kaugel sellest.

Toit on nende jaoks väga olulisel kohal. Süüakse aeglaselt ja mõnuga. Liha peab olema, samuti värske salat ja sai.

Hommikusöök on lihtsam, kuid sealt ei puudu kunagi muna, juust, mesi/moos, oliivid.

Lõunaks on tavaliselt jahu-, läätse või jogurtisupp, mingi piimatoode, kartuli-, baklažaani- ja lihatükkidega pajatoit vm ning alati on selle juures veel riis, kas siis purustatuna või täisteralisena.

Õhtu on lõunale sarnane, alati on magustoiduks mesimagus arbuus või melon. Kordan veel, et supp ei puudu kunagi.

Balti matš Rõuges

Teist nädalavahetust järjest toimus konkurentsitihe orienteerumisvõistlus maailmameistrivõistluste kaardil, seekord Rõuges. Kuna Eesti ja teiste Baltimaade koondised olid kohal parimas rivistuses, siis oli tegemist väärika ja põneva tipptasemel konkurentsiga. Meie tipud tegid nii meeste kui naiste arvestuses korralikult sooritused ja kuuest medalist põhiklassides võideti 4, sh mõlemad individuaalkullad. Koju jäeti ka mõlemad teatevõidud. Seis pole praegu paha, ehkki MM Norras toimub alles augustis.

Selle suure ürituse raames jagasid omavahel maid ka veteranid. Juba mitmendat korda Eestis võistlev M55 klassi moskvalane Alexey Zujev ütles, et käib siis kvaliteetset orienteerumist nautimas. Moskva ümbruses seda hästi teha ei saa ja ega ma osanud ka soovitada, kuhu ta peale Soomet veel sõita võiks.

Olen Rõuges varem enam-vähem hakkama saanud ja lootsin, et saan nüüdki. Teadsin, et TONi neljapäevakul tuusamine ei maksa siin midagi ja lisaks heale tehnilisele sooritusele peab ka kiiresti jooksma.

Tavaraja alguses tundsin end väga ebakindlalt. Esimese kahe punktiga suurt viga küll ei teinud, kuid kõhklemine asukohas ja pidurdamine tõid pea minutilise kaotuse liider Tiit Talile.

Kuid see, mis juhtus justkui lihtsa 3. punktiga, oli rohkem kui masendav. Jälle kaldusin miskipärast tugevalt kõrvale, ehkki kontrollisin suunda väga hoolikalt. Segadust tekitas ka hõre noor männik, mis kaardil oli roheline. Legendi ei vaadanud ja otsisin negatiivset pinnavormi. Vist sealt see jama algaski ja 5-minutiline viga oli tõsiasi. Süüdistasin kompassi, võitlusvaim sai kõva hoobi ja üldine raskepoolne füüsiline seisund läks veelgi kehvemaks. Motivatsiooni kadumisel läksid nõlvad palju kõrgemaks.

Edasi läks enam-vähem, pidevalt kergemat läbitavust otsides. Takistusi oli rajal palju, kogu aeg oli tunne, et valisin tihedamaid ja risusemaid kohti. Suurem viga tekkis KP7-ga, kui jooksin nõlval asuvast soolaigust lähedalt mööda järgmisse sookesse kinni (viga ca 1,5 min).

Ootamatult hea õnnestumine oli etapil 11-12 kukkumine jõeorgu ja liikumine piki oja kallast. Ka seal oli palju risu, kuid üleval platool oli teiste juttude järgi üsna kehv läbitavus. Lisaks oli oja käänakust lihtne punktile läheneda, mis aitas samuti kaasa parima etapiaja saavutamisele.

Etapp 12-13 oli huvitav erinevate rajavalikute osas, kus ma kõige kiiremat, ehk altpoolt mööda rada ringijooksu ei näinudki. Kaalusin otsejooksu ja ülevalt ringijooksu vahel, kuid laiskus etapi alguses, kus kohe tõusu võtta ei tahtnud, maksis lõpuosas rängalt kätte. Ette jäänud org oli ikka nii sügav, et võttis vähemalt pool minutit enne, kui lõpuks sinna sisse laskusin.

Raja lõpuosas, alates KP14-st, kihutasin võidu kiirejalgse Zujeviga, kellele vandusin alla alles viimasel nöörilõigul.

Kokkuvõtteks tavarada ebaõnnestus ja esinelik oli püüdmatus kauguses.

Teisel päeval oli lühirada. Enesetunne polnud samuti kõige värskem, kuid see, et enam-vähem vigadeta jooksus sai 3 min hiljem startinud Mart Külvik mind 7. punktis kätte, valmistas tõsise pettumuse. Ma olin selles risus olnud ikka väga aeglane. Näiteks etapil 5-6 tegin teadlikult valiku võimalikult valge metsa järgi, kuid olin pidevalt risus ja tihnikutes kinni ning kaotasin Mardile minutiga.

Vähemalt minuti kaotasin oma teevalikuga etapil 7-8. Tõsi, esialgne plaan oli natuke teine, kuid kui jooksin teerajal liialt pikalt, valisin parempoolse ringimineku. Kahjuks oli soo ümber läbitavus kehv.

Seega sõltus sellel maastikul väga palju teevalikust ja seda ka jooksu ajal tehtud ümberjooksudest ning ettevaatamisest. Minutid lendasid väga lihtsalt siia-sinna.

Sain jälle 8. aja, kokkuvõtteks olin oma klassis 7., eestlastest 3.

Tulemused

Nüüd on mingiks ajaks orienteerumisvõistlused läbi. Järgmisel nädalavahetusel tuleb Xdreami seiklus Vooremaal ja 8.-9. juunil Läti MV 24h rogainis Incukalnsis.

Üks muusikapala ka.

Ilves-3 Otepääl

Ilves-3 2019. Pikka juttu ei tule.

Reede õhtul oli o-sprint Pühajärvel, õigemini krossijooks kaardiga. Hea võimalus sundida end jooksma kiiremini kui tahaks. Kuidas välja tuli, näitab protokoll. Iga sekund maksis.

Laupäeval tavarada Otepää kaardil. Väike väsimus maatöödest sees, kuid ootamatult kiiresti sai Andres Laas mind 4 minutiga kätte (5. KP-s). Vale teevalik 1-sse punkti (+30 sek), õnnetu mineraalmaa otsimine etapil 3-4 ja suur kõrvalekalle punasest joonest (+2 min), kõvasti tõusumeetreid. Jällegi 3. koht välismaalaste järel. Tulemused.

Pühapäeval lühirada Apteekrimäe kaardil.
Vihma sadas, +4°C. Oleks tahtnud sooja pesu alla panna nagu eile. Siis hakkas väga palav. Samas konkurent Andres Laas läks jälle lühikese käistega särgiga. Tegin sama, kuid panin alla õhukese T-särgi.
Täna oli füüsis palju parem. Suutsin agressiivselt joosta ja tõuse võtta. Mõni tõus (punkti 7-91) oli üsna jõhker.

Esimene etapp oli harjumatult lühike. Enamus võistlejaid koperdas natuke.

Etapp 1-2 oli tehniline. Väga hästi läbis selle venelane Alexei Zuev ja sai üle minuti edu teiste ees. Ise ilmselt õiget rada ei tabanud ja seejärel keerasin liiga vara mineraalmaalt punkti võtma. Viimast polnud ja otsus järgmise seljandiku peale minna oli õige. Punktis kohtusin 2 min varem startinud Mart Külvikuga.

Ta jäi taha kuniks ma tegin etapil 4-5 üheminutilise suunavea, edasi-tagasi jooksu. Mart läks ette ja rohkem teda ei näinud.

Enne KP10 läksin liiga vara nõlvale, klubikaaslase Liis Lille järel (N70). Liisist sain küll mööda, kuid kaotasin risusel nõlval konkurentidele 30 sek.

Foto: Georg Rute

Punktist 11 finišisse oli põhimõtteliselt füüsiliste võimete katse. Olin üks kiiremaid (8:08). Tõnu Ilves jooksis 8:05, teised põhikonkurendid 24-28 sek aeglasemalt.

Huvitav oli see, et kolme päeva kokkuvõtteks said venelane Zujev ja rootsieestlane Laas võrdse aja. Mulle siis 3. koht nagu kõikidel päevadel. Kui sprindis kaotasin Laasile 3 sek, siis täna 2 sek.

Tulemused

Järgmiseks stardiks natuke sõjakat muusikat: Bretooni marss

Sõpradega

Ühendavad rõõmud, ühendavad mured, ühendavad koosoldud ajad. Ühendab muusika.
Nädalavahetusel sõpradega koos, Mardile mõeldes.



"Domino" Aksilt, Kommult ja Karolinilt (SIIN).



Karolini enda lugu "Jää" (sellelt lingilt on parem kvaliteet)

Spordivabalt

Viimased kuud on olnud väsitavad, võiks isegi öelda, kurnavad. Tülpimus tegemistest, ehkki nädalavahetusel olen siiski suutnud ka pikemaid trenne teha. Uisutamine on olnud emotsionaalselt väga mõnus.

Ligi kaks nädalat tagasi nägin lennukiaknast ahvatlevat uisuvälja, kus oleks võinud ühes suunas mitu kuud sõita. Kahjuks jäi see koht Eestist kaugele, Gröönimaa ja Kanada vahele.

Eesmärk oli jõuda soojale maale, tõsi küll, mitte puhkamiseks vaid konverentsil osalemiseks, kuid nagu kiuste jõudis ka sinna külm arktiline õhk, kus öösel oli 5-8 kraadi ja päeval 10+ (tavalise 26 kraadi asemel).

Tegime Indrekuga igal öösel trenni, mina 2 korda vähem kui tema. Ei lasknud end uude ajavööndisse pöörata.

Esimese öö kehv enesetunne lõpuks taandus ja suutsin ka mereäärsel asfaldil pikemalt joosta, kuid viimasel ööl/varahommikul oli jälle tugev nõrkus sees ja kõndimine oli suureks abiks. Kõige hullemat ei oodanud, kuid eksisin. Haigena koju, paar päeva tööl. Õnneks lubab nüüd bronhiidi-laadne haigus kodus siiski tööd teha, kuid sporditegemisega on asi kehv - laupäevane Tallinna linnarogain jääb jooksmata. Vorm sulab nagu kevadine lumi. Või pole neid kumbagi olnud.

Ehk õnnestub 1.aprillil Seiklushundi Tartu rogainil käia, kodustaadionil, lapsepõlve mängumaadel.

Üks kuu on jäänud Itaalia rogaini EM-ni, raha pole sealt küsitud, korraldajate poolelt on vaikus.

Muusikat ka:

Naised, naised

Tögamisega saab ka asju ajada.

Ootsipalu mänd

Maailma kõrgeim harilik mänd kasvab Ootsipalus (46,6 m) ja tema kõrval Eesti kõige kõrgem puu - harilik kuusk 48,6 m (VIDEO).
RINGVAATE KLIPP
Jüri Muttika: "Oh sa jeerum, milline raske ja käänuline teekond siin ootab..."

Peko Kevade võistluskeskusest jäävad puud kirdesse, ca 2 km kaugusele.

Võistlus ise tõotab tulla huvitav, tugev seltskond on kohal.



Üle pika aja ka üks muusikalugu.

Tramm nr. 66 ehk 3.Linnarogain Lasnamäel

Täna siis kolmandat korda kolmandal 3-tunnilisel Linnarogainil ja kolmandat korda Indrekuga (Indrek Aarnaga). Esimesel aastal jooksime, eelmisel aastal sõitsime minu jalavigastuse tõttu rattaga, täna siis jälle jooksime.

Indrek on võrredes kahe aasta taguse ajaga tublisti jooksuvõimet parandanud, maratoni 3.10-ga jooksnud, täispikki triatlone teinud. Eelmisel laupäeval tegi trenniks Suunto virtuaalmaratoni 3.31-ga. Minu seis oli aga suur küsimärk, ehkki viimase aja pikemad jooksud on tulnud kuidagi kergelt. Täna oli plaanis korralikult joosta ja, ütlen ausalt, et väike sportlik pinge oli hommikul sees - kas ikka suudan Indrekuga sammu pidada?

Kuna meie võistkonna "spordilinn" number oli 66, siis meenus kõigepealt laul "Tramm nr. 66". Kuulasin seda hommikul ja sain piisavalt hea energialaksu, meloodia kumises kõrvades nii enne kui pärast võistlust, jooksu ajal oli miskipärast vaikus.

Rada planeerides arvestasime kõigepealt võimalusega ümber lennuvälja joosta. Kuid kui panin ettevalmistatud nööri (29 km, koefitsiendiga 1,15) rajale peale, sai selgeks, et see pole meie jaoks.

Seega tuli ära võtta kõik punktid põhja pool lennuvälja. Pilpaküla ja selle ümbruse punktid jäid viimase ehk kolmanda tunni lahendada. Kõigepealt suundusime läände.

Pikalt pole linnajooksust suurt kirjutada. Esimest korda olin Jüriöö mälestusmärgi juures ja läbisin "sammastega kaare". Maasse löödud mõõk on pühendatud kõikidele eestlastest vabadusvõitlejate mälestusele, mälestagem siis, ka metsavendi.

Kohe mälestusmärgi taga sattusin paburitski (hariliku kukerpuu) põõsasse ja nägu lahmas peale seda verd nagu oleksin ise Jüriöö ülestõusus osalenud. Jälle tuleb esmaspäeval kriimudega tööle minna.

Esmakordselt käisin ka Pae karjääri pargis, ehkki seal on nii mõnedki o-päevakud läbi viidud. Ilus sild, palju jalutajaid.

Peale esimest tundi lõi vasakusse säärde kerge valusähvatuse. See oli tõsine ohumärk. Olen kord Indrekut Pilpaküla juures alt vedanud, 2014 Näärilaksul, kui kinžall lõi säärde ja võistlus oligi läbi. Kas seekord kordub Pilpakülas sama? Edasi jooksin üle kanna ja oht kadus vaikselt ära.

Jooksime tempokalt edasi kuni viimase tunni eel jõudsime Pilpakülla kaardi kaguserval. Indrekul läks seejärel natuke raskeks ja tempo langes. Punktid saime kenasti kätte, ehkki ca 3 min läks KP54-ga kaduma.

Ees ootas ettearvamatu läbitavusega soo KP74 juures. Ehkki pehmel pinnasel oli Indrekul veelgi raskem, ei langenud kiirus veel ülemäära. Pakkusin hiljem teejooksul mitmel korral kummi, kuid ta loobus.

KP48 oli huvitavas kohas. Kõigepealt jooksime järvejääl, seejärel autode romulas. Punktikoht oli ebamäärane (minibussi küljes) ja selle otsimiseks kaotasime ca 1,5 minutit. Segaduses rahvast oli seal veel.

Oleksin väga tahtnud võtta peale Väo karjäärinurga punkti 81 ka KP63, seisime ja vestlesime teeristis kümmekond sekundit, kuid Indrek jäi kindlaks, tema sinna ei lähe. Ja see oli hea otsus, kuna selle punkti võtmisega oleksime hävinud palju, sest tempot poleks me olnud võimelised tõstma.

Nüüd oli vaja kiiresti koju joosta, sest tõenäoliselt oli võrdsete punktidega tiime üsna palju. Toetasin Indekut selja tagant ja jõudsime finišisse 1 minut enne kontrollaega.

Olime suuremate vigadeta ja mõistliku planeeringuga läbinud 3-tunniga 29,5 km ja lootsime head kohta. Selle ka saime:

Üldjärjestuses 8.
MM40 klassis 1.

Tulemused
Meie GPS träkk (spordilinn)
Minu pildid Facebookis

Pildil tiim koos Jüri Ööga (korraldajate foto)

PS. Ka see rogain tuli mulle kergelt, ilma ühegi raskema hetketa. Ja kuna sääred pidasid vastu, siis on lootust, et saab samamoodi edasi joosta ja loodetavasti sama kergelt. Tundub küll väikese imena, natuke isegi arusaamatu, et väikese trenni pealt nii hästi end praegu tunnen. Peab vist nõustuma Tiit Taliga, kes kunagi ütles, et veteran ei peagi palju trenni tegema, hea vorm tuleb puhkamisega.

Nädalavahetuse kummitavad lood

Laupäeval kuulsin juhuslikult katket ühest muusikaloost ja kohe meenus noorusaeg ning koolipeod. Tookord ei teadnud, kes oli esitaja, veel vähem seda,  et tegemist oli soomlastega. Alles nüüd, 40 aastat hiljem, sain tänu YouTube'ile targemaks:

Hurriganes ja "I Will Stay"

See lugu jäi pikalt kummitama, kuniks üks teine lugu võttis ajukäärude vahel plaadikeerutamise üle.
Terava poliitilise sõnumi ja Leningradile omase roppude sõnadega "Dorožnaja":

Vaikselt tormiilmas

Eile õhtul panid kangelased kena punkti Brasiilia ARWC-le Wabaduse kohvikus, põhjalikult ja soliidselt, nagu neil kombeks. Rahvast oli väga palju, õnneks leidsin koha aknalaual ja 2,5 tundi mõnusat istumist oli garanteeritud.
Järele saab vaadata SIIT 



Üle pika aja üks muusikalugu ka.

Tuhanded külad

Puiatu erikooli poisid laulavad Peeter Simmi filmis Mitut värvi haldjad (1981), mis räägib vanemate hoole ning armastuseta jäänud lastekodude ja erikoolide lastest. Praegusel ajal toimuva   väärtushinnangute ümberkujundamise vägivalla, kaksikmoraali ja glamuuriigatsuse taustal on see laul kuidagi eriti ehe.



Väljavõte YT-st:

Margus Harkmann 1 year ago

Jah,kuigi olen noorem vend sellele poisile kes laulab ja see laul oli sel ajal vägagi kuum.Pisar silmis,Alar on nii nooruke seal.Oleme selle tee mölemad läbinud ja arvan see on teinud meist just need kes me hetkel oleme.

PS. Varsti Miila metsa EMV-le ja õhtul lauluvõistlusele kaasa elama.

Uus treeningpolügoon?

Eile siis esimest päeva uues majas.

Töökohalt on isuäratav vaade suuremale metsaalale, mis sobiks nii orienteerumiseks kui lihtsalt metsajooksuks.

Mis mets?





Naistepäev on läbi, nüüd võib:

Tümpsuga ja tümpsuta

Tümpsuga:
Keila Tervisekeskuse jõusaalis. Kuna joosta ei saa ja väljas on põhiliselt vihma sadanud, siis polegi muud üle jäänud, kui sõuda ja rattaga sõita. Avalikust tümpsust on meelde jäänud I'm an Albatraoz (ligi 30 miljonit kuulamist). Eriti ei inspireeri, ehkki väntamise jaoks sobib.

Tümpsuta:
Reede õhtul ja laupäeval EOLi juhatuse koosolekul Lutsu talus. Volli juures on ikka mõnus olla, eriti siis, kui maad katab valge lumevaip. Laupäeval tegime Mihkliga Kekkosele ringi peale. Haigusevimm surus vägisi ligi ja libiseminegi oli raskepoolne. Kuid peale Harimäge hakkas kergem, nagu Kekkose rajal ikka tundub, st, et alguses on raske ja siis juba lõpp paistab.

Tümpsuga:
Laupäeva õhtul paari sõbraga Tartu Kelleris õllesid degusteerimas, IPA-sid ja kõike muud, üsna suures valikus (et mitte öelda, koguses), esimest korda. Ei mäletagi, kas seal muusikat ka lasti, igal juhul tuli keskmiselt kõvema häälega rääkida. Siiski talutava müraga koht. Rahvast oli väga palju, tuttavaid kohtas ka. Sellele tuli ootamatult järg, Maasikas, jällegi esmakordselt. No seal oli ikka väga kõva tümps.

Tümpsuta:
Esmaspäeva õhtul Keila suusarajal, lumesajus ja lambiga. Mõnus.

Jääks vaid lumi alles, vihmane talv võib küll mõnusalt inspireerida (nagu allpool olev "Vihmase Jõulu Valss", ligi 320 kuulamist), kuid sportimiseks hästi ei sobi.

Läheb lahti. Homme!

Homme algavad Itaalias orienteerumise maailmameistrivõistlused. Esimesel päeval on kavas sprindidistantsid, kell 10.00 kvalifikatsioon ja 16.20 finaaljooksud. Eestlasi on rajal 3+3, ootame finaalikohti ja positiivseid üllatusi.

Kuna WOCi programm on koostatud nii, et lisandunud on lisaks individuaalsele sprindile ka sprinditeade, siis lühi- ja pikal rajal kvalifikatsioone ei ole. Riikidele on jagatud kvoote taseme järgi, Eestist saab mõlemal distantsil joosta 2 võistlejat. Nendeks on meestest Timo ja Lauri Sild, naistest Annika Rihma ja Liis Johanson tavarajal ning Liis Johanson ja Evely Kaasiku lühirajal.

Pilt võetud Elo Saue FB-st. Spinterid Veneetsias.

MMi PROGRAMM

Kahjuks homseid jookse jälgida ei saa, sest jookseme Marjega Võsul 6h XT Suverogaini. Treeninguks sobiv. Sportlik vorm on kehvapoolne, loodetavasti paraneb äsjasaabunud puhkuse ajal.

Järgnevatele juulihommikutele mõeldes meenus üks noorusea lemmiklugu - Uriah Heep ja "July Morning". Õnneks seda raadiost eriti ei kuule, ilmselt seetõttu, et täisversioon kestab 11 minutit.

Hommikurütmid

Ühtäkki hakkas kummitama ja käis pidevalt ringi hommikusel jooksul. Üritasin ja üritasin välja mõelda, kes küll seda lugu omal ajal, tundlikul noorusajal, mängis. Tulutult. YouTube tõi lahenduse: no muidugi...


Nüüd jaanile, 23.korda koos sõpradega. Eelmisel aastal korraldasime meie, seekord saab chillida.

Sprindist Pirital

... ehk LSFi poolt korraldatud Tallinna MV-st palju kirjutada pole.


See oli kohe nagu päris võistlus - uhke keskus velotrekil, kommentaator, korralik kaart ja rada. Soe suvine ilm ja konkurendid. Mida veel õnneks vaja.

Siiski siiski. Vaja võtta pangest õige kaart ja teha korralik sooritus. Mõlemad tegevused jäid tegemata. DSQ, kuid õnnelik ikka.

Tulemused

Pildid neljapäevakust

Facebooki panin üht-teist, kuid natuke rohkem pilte Keila neljapäevakust leiab SIIT.

Lugege ka Maidu lugu vihmasest Keilast 2002 eelmise sissekande kommentaaride juures.

Homme eestikate lühirada Unikülas. 26 meest, kõik tugevamad on kohal. Olustikku kütab ka ilm, lubatakse kuni +31 kraadi.

Online tulemused tulevad SIIT. Stardid algavad kell 14.00.

Seal

Seal kusagil kaugel on veel talv. Kus?



Üks laul ka.

Tubaselt

Peale pikemaid otsi eelmisel nädalavahetusel võtsin nädala sees asja rahulikumalt ja tubasemalt. Ilmad olid külmad ja rattasõit tahtis natuke järeleaitamist.
Ah, et miks rattasõit?
No eks ikka Winter Xdreami pärast, kus tuleb kõvasti ratast. Plaan on praegu paigas, vahemaad, kiirused ja ajaplaan tahavad täpsustamist. Eks näis, kas panen rajaplaneeringu ka enne veebi üles, ausa konkurentsi nimel. Enda tiim pole veel koos, kokkulepe on olemas ühe tugeva (üllatus)naisjooksjaga, kuid juurde oleks vaja jooksuvõimelist rattameest, kes naisliiget tee peal lükata suudaks.

Paar pilti nädalast.

See pilt pole tehtud piimakombinaadis vaid prügipõletusjaamas. Siit käib läbi kogu Eesti sorteerimata prügi, jääb veel puudugi.








Iru soojuselektrijaama korstnas.

Neljapäeval sai jälle lauatennist mängitud, agressiivsemalt ja enesekindlamalt. Ainult parem õlaliiges on jälle väga valus (paar valesti tehtud eestkäelööki).




Muusikat ka.