Aastalõpuvõistlus 2010

Kui võimalik, siis sellele võistlusele tuleb ikka minna. Täna oli tavapärasest vähem rahvast (34 võistkonda), aga noh, lumi vist hirmutas nõrgemad ära.
Jooksin ühes võistkonnas koos Matiga, nö vanakeste klassis. Igaks juhuks võtsin rajale ka fotoka kaasa, esimest korda elus orienteerumisvõistlusel. Natuke sai filmitud, natuke pildistatud - nö kogutud materjali otse lahinguväljalt.

Pulli sai ka.
Esimese vahetuse lõpus joonistasin kiiresti Matile kaardi, misjärel ta pani lennukalt minema, esimesena. Ootasin, ootasin, ajasin teistega mõnusalt juttu, kui märkasin, et SI-pulk on minu näpu otsas ...

Kolmanda vahetuse jaoks joonistas Mati mulle natuke segase kaardi. Oli peale kandnud ühe ebavajaliku raja, mis eksitas. Jõudsin valesse punkti, mida kaardil orientiirina polnud. Läks veel hästi. Teisest punktist kolmandasse jooksul lasin sissetambitud rajast ennast mõjutada ja jooksin pikalt-pikalt vales suunas edasi-tagasi. Kokku viga ca 5min.

Viimases vahetuses oli kõik veel võimalik, Rooni-Tammemäe olid ees 3min, kuid Mati suur viga 6 punktiga kukutas meid ka Niina Karniti ja Dima Shvedi taha.

Aga sellest polnud lugu, mets oli väga lahe, rada huvitavalt planeeritud (hajutused, liblikad).
Pärast saun, söök, auhinnaks suur, sellel võistlusel juba traditsiooniline kalender.



PILDID (filmimise kõrvalt tehtud)
Võistluse kodulehekülg (tulemused jm)
.

3x3km üksinda lumes

Lund sadas kogu öö, jätkus ka päeval. Autoga sõita ei riskinud, mistõttu läksin esimest korda jala Keila suusaradadele. See võttis aega oma 10 min. Polnudki väga pikk maa.

Keila Aastalõpuvõistlus

Üllatuseks oli rahvast kogunenud päris palju. Kehrast oli kohale tulnud Marje Viirmann Triine, Riika ja Grethe-Johannaga. Viimsist tulid meie õuele kaklema Mati Preitof ja Hannes Pool. Ja muidugi vanad konkurendid - Savinov, Heinla, Lell jt.


Kuid põhiline oli ikka sotid selgeks saada Matiga. Kes keda :)

Mati startis 1min enne mind ja oli seetõttu päris hirmul. Vajutas esimese ringi kiiresti, teisel andis natuke järele (nagu enamus seda tegid), kolmandas vajutas jälle täiega, sest arvas, et jõuan järele.

Järele ma ei jõudnudki, hoopis kaugenesin pidevalt. Suusk libises küll hästi, kuid lumi oli liiga paks. Kiirust üles ei saanud, väga tugevalt tõugata ei jõudnud. Ennastsäästev sõit oli, ehkki lootsin, et liigun mingiski konkurentsis. Isegi Urmase ja Piibe (Tammemäe) ergutushüüetest viimasel ringil Loodemäel polnud kasu.

Olin nagu Veerpalu täna EMV-l - 4.koht (M50 klassis), kaotust Matile üle minuti, kohalikele konkurentidele veelgi rohkem.


Fotol: peakorraldaja Priit Idarand Matit autasustamas

Tulemused
Ringide ajad

Jõulukuu oreliarvestus

Mitte minul, sest ma ise ei mängi ühtegi pilli. Jama tegelikult. Kuid pilli mitteharjutamise korral oskan pahandada küll. Ja seda ikka juhtub, mitte harva.

Kui klaveril peavad mõlemad käed tegema samal ajal erinevaid liigutusi, siis orelis lisanduvad sinna veel ka jalad. Päris keeruline.

RMK kuuske otsimas

Kuuseostuga oli sellel aastal niruvõitu, eriti ei müüdudki teisi. Seetõttu sai kasutatud esimest korda RMK Kuuseabi teenust. St lähed riigimetsa, otsid sobiva kuuse, maksad mobiiliga ja siis saed.



Vähegi sobiva kuuse leidmine polnud sugugi lihtne, sest lumi oli paks ja väikesi kuuski vähe. See-eest sai ilusas metsas tükk aega koos tütardega mütatud.





Ühtlasi otsin kaaslast Aastalõpujooksule. Võimalusel sooviks konkurentsivõimelist tiimi, kas siis HD klassis või MN95 klassis. Viimases oleks vaja juurde 44 aastat.

Samuti olen avatud Winter Xdreami pakkumistele :) Konkurentsivõimeline saab olla vaid segatiim.

Väike samm inimkonnale, suur hüpe...

... Keila inimesele. Eelkõige Keila lapsele, loodame.

Täna lõigati siis linti. Enne seda oli "Balti kett" vanast koolimajast uude. Vahva mõte, ehkki üldsegi mitte lihtne teostada.

Uues koolis peaks õppetöö algama 10.jaanuaril. Ühtegi mööblieset veel sees ei ole!?

Koduuksest koolini on 180 sammupaari. Sügiseks ehitatakse loodetavasti ka muusikakooli tiib valmis. Siis on lapsele kõik vajalik - kool, muusikakool ja trenn Tervisekeskuses vaid 200m kaugusel kodust. Pole paha.

Tänases AK-s küsiti koolilapselt, et mis talle uues koolis kõige rohkem meeldib? Vastus oli, et uued kapid :)

AK klipp

Torustiku läbipesu Rocca al Mares

Aeg-ajalt on vaja lubjastunud veresoontele väikest läbipesu teha ja 6km-ne sprint sobib selleks päris hästi.

Niisiis, DnB Nord Panga 6,3km jooks Rocca al Mares. Taseme poolest sobin hästi võistlema naisteklassis. Seepärast oli ka põhieesmärgiks seatud naisteklassi võit :) Tõsiselt ka :)

Konkurentidest oli kohal Eesti o-koondise paremik (Kirti Rebane, Liis Johanson, Annika Rihma...), 2-kuulisest Keenia treeninglaagrist oli saabunud rastapatsidega Olga Andrejeva.

Siis, kui meie start anti (kell 13.00), olid maratonimehed ja -naised juba -11 kraadises tuulises ilmas 3h jooksnud, üks (Kristo Reinsalu) ka lõpetanud. Tuttavaid nägusid oli mitmeid: Vennikas, Vellerind, Lai, Krabi, Atonen jt. Kõvad mehed!



START
Enesetunne oli kohe alguses hea ja väga halvaks ei tahtnud seda liigkiire tempoga ka teha. Lauri Malsroos veeres tasakesi eest ära ja niiviisi see pidigi olema. Jooksjad olid muidugi kaugel ees.

Juba alguses jäin üsna üksi oma jooksu jooksma, väike grupp oli 20m ees ja teine 20m taga. Kilomeetrid möödusid kiiresti ja kui enne ärapööret näitas silt "3km", oli pool maad läbi. Tõeline sprint.

Metsavahelisel rajalõigul tuli ühest konkurendist ja mitmest maratonijooksjast mööda minna, see häiris rütmi, kuid lubas ka natuke tagasi hoida. Naisi ees polnud, tundus, et seljataga ka mitte.

Kahjuks polnud see nii. Ühel hetkel kuulsin õrnemat hingeldamist ja seal ta oligi - Annika Rihma. Järelikult oli eesmärk õigesti püstitatud. Pulss oli keskmiselt 163, enesetunne rahuldav. Kohati läks isegi heaks, siis vajutasin paar lõiku kiiremini. Aga kohe läks ka raskeks, pealegi polnud Annikal planeeritud maha jääda. Vastupidi, ta tuli toetuseks kõrvale, kuid sellel lumisel teel oli ainult üks parim jooksujoon. Ja siis, 500-600m enne lõppu ta läks, tasakesi, aga kindlalt eest ära. Ma polnud võimeline kiirust tõstma, valulävi oli madal, pulss ei tõusnud kordagi üle 169. Ära jäi vastik lõpuponnistus, sest tagapool polnud kedagi. Annika mineku järel langes pulss 5 lööki, tavaliselt on lõpus vastupidi.
Aeg tuli ca 24:22.1 ja koht 17., Annikale kaotust 15 sek. Olga Andrejeva tuli naistest kolmandaks. Mina olin teine.

Hea tervislik pingutus tuli, nüüd on lausa lust joosta. Jalg on nii kerge nii kerge. Ja veendusin jälle, et mulle ikka väga meeldib jooksmine, eriti, kui kusagilt ei valuta ja kui pole vaja teha lõpuspurti.

Tulemused
.
Teised:
Martin Simpson
Peeter Pihl
.

Vanad makilindid, vol.4

Üks vaikne kurb lugu. Lindistatud väga ammu, mikrofoniga raadiost.

KÜSIMUS: Kes laulab?
Tõenäoliselt raske küsimus, annan 2 punkti.



Panin teise loo ka üles: SIIN

Mälumängu seis enne seda küsimust:

4 TutiVaps
3 Gea
2 TA
2 J.
1 hp
1 Siim
1 LL
1 RR
1 Tenno
1 TimmiT

Detsembrikuu tirimisi

Tasakesi hakkab kätte jõudma hooaeg. Tõsi, mitmed toredad pikemad trennid - suusasõidud ja jooksud jäävad selle tõttu ära, sest väsinud olekus ei tahaks võistlema minna. Kuid kui juba minna, siis võimalikult heas seisus.

Pühapäeval on DnB Nord Panga 6,5km jooks Rocca al Mares. Müts maha nende ees, kes lähevad samal hommikul 11 kraadise külma ja lumega maratoni jooksma. Viimasel ajal on lühemale (6,5km) rajale kogunenud parajal hulgal loomi, nendega muidugi ei konkureeri. Kuid Olga Andrejeva, Kirti Rebase jt naistega võiks ju võidu joosta küll. Kaotada ei tohi.

Võimalik, et 26.detsembril teen esimese suusavõistluse, Keilas, 10km. Ja 31.detsembril orienteeruks Aastalõpuvõistlust. See ka korralik tirimine.

Eile hilisõhtul vaatasin natuke rogaini MMi radade läbimisi. Päris huvitavalt olid andmed Google'iga seotud, seal oli võimalik näha maastikku ning sellel liikumist 3D-kaardil.

Eelkõige pakkus huvi küsimus, et miks Kaminskis-Liepina (KL) ei võitnud. Sest nad on ju loomad.
Nad läbisid linnulennult 109,6km, mis on ca 2km rohkem kui meie Salomoni III koha tiim.
Segavõistkondade võitjad Mäkinen-Silventoinen läbisid 101,8km ja said vaid 30 punkti ehk meie süsteemi järgi 3 punkti rohkem.

KL tegi inimliku planeeringu, 2 ringi, õhtul käisid keskusest läbi. Enne seda polnud kaardi kirdeosas punkti 102 lahendamine mitte just kõige elegantsem, ehkki selle teevalikuga sai vältida rohelist.

Raskused olid neil ilmselt kell 3 öösel punkti 64 leidmisega (101 ja 42 vahel), sinna läks ligi tund viga ja punkt jäigi leidmata. Sellest punktist oleks piisanud võiduks. Punkt 43 jäi vahele ka "kiirteel" 53 ja 50 vahel (seal külmetas vastupidises suunas liikunud Salomon). Ilmselt puhus tuul nii kõvasti tagant, et lausa lendasid sirgjoone kõrval olnud punktist mööda!??

Lõpus läks kiireks, välistati 95(!!) (lõputud aiad?), lõppuminekul jäi ära teeületus R2 ja KP22 (kokku 35 punkti). See oleks olnud risk, mida üliväsinud olekus tavaliselt ei võeta. Jääb ainult fantaseerida, et kui öist tunnist viga poleks teinud, küll siis oleks punkte kokku tulnud (3365?). Oleks, jällegi oleks, mis ei suurenda nende saavutust ega vähenda kellegi teise oma.

Aga hea, et niigi läks. Soomlased tegid stabiilse soorituse ning võit tuligi (Seppo Mäkineni ülevaade võistlusest).

Karli jutt rogaini MM-ist

Karli Lambot:
Mulle meeldib vahetevahel kirjutada ning nõnda tegin Uus-Meremaa MMi kokkuvõtliku loo mõnda aega tagasi valmis. Mõtlesin tükk aega, mida sellega teha. Kuivõrd võistluseelsel nädalal suutsime omavahelise läbisaamise raskeks teha ning see jättis jälje võistluselegi, aga kirjutades üle libiseda taolisest ei oska ning asja ilustada ei taha, kuid kõike seda kuskil trükisõnas avalikkusega jagada ka ei sobi, nii et otsustasin pakkuda Etsile vaid mõned katkendid avaldamiseks. Esimesest päevast, ööst ja teisest päevast. Pisut vastuolulised, aga niisugusena see võistlus mulle meelde jäi. Ülejäänud tekst läheb sahtlisse :)
Stardiks võtsime end kokku ja saime kokkuvõttes täiesti õnnestunult hakkama.

Vestlus nõlval

Oleme hästi tulnud ja kontrollajast ligi 2h ees, seega otsustame võtta juurde punktid 65, 70 ja 45. Vedelikku tarbime väga kokkuhoidlikult. KPsse 105, 200m allpool meres oleva suur kaljumüraka juurde laskudes libisevad Tõnu ja Rait mul tasapisi eest ära. Veepuudus hakkab vist mõju avaldama. Langen riske võtmata järsul põõsasnõlval, kui erksalt mööduvad noor mees ja naine. Vaatan neid – kenad saledad inimesed, aga tunnen, et midagi ei klapi. Liigun veel paarkümmend sammu allapoole ja siis saan aru, et neil puuduvad nii numbrid kui kogukamaks tegevad seljakotid. Punkti juurest tagasi üles ronides algatan vestluse.
“Kus teie kotid siis on?”, ei suuda janune inimene sõbralik olla.
“Üleval tee peal”, vastab poiss ladusas inglise keeles.
“Rogainis peate oma asju kogu aeg kaasas kandma.”
“Lugesin reeglitest välja, et varustust ei tohi maastikule täienduseks tuua, aga seljakottide ajutine mahajätmine ei ole keelatud.”
“Ei tea, oleme aru saanud, et varandus peab alati kaasas olema.”
Tüdruk paistab ehmuvat ja ütleb midagi vaikselt poisile. Nende samm on järsku palju aeglasemaks jäänud.
“Siin on igal pool seljakotid maas.”
Tahtsin just julgustada, et pange edasi ja tassige oma kotte edaspidi kaasas ja et meie küll ei protesteeri, kuid niisuguse õigustuse peale jäävad sõnad keelele.
Tõnu lisab: “Numbreid teil ka ei ole.”
Tüdruk vajub veel rohkem longu.
“Kust te olete?”
“Oleme eestlased, aga teie?”
“Venemaalt.”
Mõlemad pooled hakkavad naerma ja see naer jääb küll napilt viisakuse piiridesse. Tundub, et mahajäänud tüdruku entusiasm on saanud löögi. Pärast selgub vaheaegadest, et tegemist oli Etsi (Pukkonen) XO soosikutega Sergei Grushini ja Anastasia Galitarovaga, kellel võistlus vist kõige paremini välja ei tulnud. Kahte kotti nägime tõesti maas vedelemas, aga alles hommikul varavalges. Hiljem kodus loen uuesti reegleid ja saan jätkuvalt aru, et asju maastikule jätta ei tohi, aga Lauri (Leppik) selgitab, et rahvusvahelise alaliidu seisukoht sarnaneb pigem Sergei Grushini arusaamale. Kui nii, siis tülitasime vene kolleege küll suuresti ilmaasjata.

Kõledal harjal

50ndast 43sse jookseme kahe lühikeste pükstega mehe sabas. Oleme tõusnud 400m kõrgusele lagedale harjale ja näkku puhub külm tugev tuul ja olemine on korraliku vihma tõttu läbimärg. Mehed jooksevad kiiresti, meie külmatunde peletamiseks samuti. Ületame ühte sadadest karjaaedadest ja saan järjekordse ergutava elektrilöögi. Karjatan korraks, üks meestest pöördub ümber ja hüüab midagi. Hea inimene, püüab lohutada, läheb süda soojaks. Mõnesaja meetri pärast karjub mees uuesti. Nüüd saame aru: “Do not follow us!”. Kõledas öös midagi lõbusat - me pole kümmetki minutitki koos olnud ja meestel jätkub energiat kõigega tegelemiseks. Erik (Aibast) või vennad Eensaared on meiega niisugustes olukordades küll leplikumad olnud. KP-st 43 suunduvad paljasjalgsed mehed 92e, meie 53sse. Hiljem vaatan vaheaegadest järele, et tegemist oli austraallastest kõrgeima, st viienda koha saanud duoga Philip Whitten ja Joel Mackay.

Pakime Tõnuga end Salomoni Goretex vihmariietesse, väga külm enam ei ole. Rait on aga endasse tõmbunud ja näeme, et tal on õhukeses rattakiles täiesti kehv. Otsustan, et 53sse suundume mitte harjal, vaid nõlva mööda, et tuule eest kaitset leida. Siin on tõesti soojem, aga piisklevas pimeduses osutub läbitud vahemaa hindamine ja asukoha määramine keeruliseks. Hakkan kaugelt liiga vara legendijärgset nina otsima ja varsti ei suuda enam järsul nõlval olles üldse aru saada, kus oleme. Ruttu üles! Harjal on tõeliselt vastik, vihmatuul puhub millegipärast ainult näkku. Jookseme lõunasuunas edasi, kui näen kaugel suurt mitmekümnemeetrist veetankide süsteemi. Kaardil on 53 punktist edasi näha ehitist märkiv must kastike – kas tõesti oleme juba KPst mööda tulnud? Jään seisma ja üritan kaarti lugeda. Märgkülm tuul tahab mõistuse ära viia. Rait võtab kotist ellujäämiskile ja hakkab Tõnu abiga seda endale riiete alla kehale mässima. Jooksen üksinda mõnisada meetrit tagasi, kaugemalt tuleb mitu paari lampe, aga nad kõik paiknevad allpool. Järelikult peaksime olema veel 43 ja 53 vahel, suudan end mõtlema sundida. Jooksen tagasi, Raidu külmetav nägu on tõsine.
“Karli, läheme siit minema!”
“Kui nüüd punkti kätte ei saa, siis läheme otse järgmisse!”
“Jookseme kiiresti, see on ainuke võimalus sooja saada!”
Sörgime hiiglaslikest veetünnidest mööda, neid pole kaardil ja kuidagi siiski tekib kõrgusjoonte põhjal oletus meie asukohast. Harjal saab isegi öösel paremini hakkama, kui piiratud nähtavusega nõlval. Jookseme mööda laskuvat külgnina otsejoones punkti. Ohh, see läks õnneks! Enam me seljandikult ei lahku, kuigi tuul puhub aina laastavamalt. Hüüan teistele, et 10 min pärast saame siit põrgust minema. Rait räägib hiljem, et ta mõtles seal üleval, et peavad nüüd siis teised hakkama niisuguse asja pärast lilli tooma... Söön sooja saamiseks. Ilmselge, et võistluse viimaseks kolmeks tunniks mul enam batoone ja geele ei jätku, aga ikkagi pistan viimase võileiva suhu. Kuidagi tuleb see öö üle elada ja eks siis hommikul vaatab, mis saab.

Lõputõusul

Vihmatu koidik tervitab meid lõunaosa tasandikel. Tempo kasvab. Oleme viimastel tundidel plaanist oluliselt kiiremini tulnud ja seega võtame juurde KP61. Süda on paha ja kõht tühi, selg veriseks hõõrdunud ning varvastel villid, mille plaasterdamiseks ei raatsi enam aega kulutada, parempoolne esisäär valusalt paistes ning ainult vasak achilleus valutab õige leebelt. Loetud tundide pärast on see vaid järjekordne mälestus ning praegu tuleb edasi minna. Keha on kannatamist õppinud ja seekord ei lähe isegi valuvaigisteid väga palju tarvis. Erinevalt varasemast ei ole ma tänast võistlust kordagi nautinud, sest pingutus on pidevalt piiripealne, aga tuju on siiski ülev. Eelnevatel võistlustel oleme raskel hetkel üksteist ergutanud, nüüd liigume peaaegu kogu aeg vaikides. Säde Tõnu ja Raidi silmes ei ole kustunud ja seega ei ole tarvidust sõnaenergiat kulutada.

Meie esialgne 85km plaan nägi ette KP22 ja KP10 kaudu finishisse suundumist. Tõnu on kosunud, sest uurib juba pikemat aega kaarti. Tean kogemustest, et midagi ülemäära tervislikku sellele ei saa järgneda.
“Võtame lõpetuseks 46. ja 29. juurde.”
“Sellel plaanil on jumet” - suudan väljapakutu kiiruga üle vaadata.
Tõnu juurdleb kaardi kallal edasi.
“Käime ka 58ndas ära!” – saavutusjanu ei jäta teda kunagi maha. Ammugi siis täna.
“See on üle 200m tõusta!” - nii palju suudan veel kõrgusjooni kokku liita.
Rait ei süti sugugi koheselt: “Minge metsa!”
Jõuame 29ndasse 50min enne lõppu ning ilma ühegi Raidu vastulauseta asume 58 punkti tõusu võtma. Vanem ja elukogenud Ott (Rene Ottesson) on mulle seltsimehelikult valgustanud, et kui naisterahvas ütleb “ei”, siis tegelikult tähendab see “jah”. Nüüd Rait näitab, et ehk oleme kõik ühesugused.

Rõõmsa üllatusena oli Tõnu mulle tund varem pakkunud terve Marsi batooni ja Rait pool geeli. Tundsin, kuidas süsivesikud rakkudes kärmesti glükolüüsi käivitasid ning adrenaliinist vedeldatud veri energia kehas laiali laotas. Lihastes oli hapnikku piisavalt ning nagu tavaliselt polnud piimhappest jälgegi. Olime lõputõusuks valmis. Läksime! All veel hüüan, et nüüd on ületatud viimane aed, poole mäe peal avan karjavärava, Rait teeb jätkuvalt musta tööd ja sulgeb selle ning anname rõõmsasti tuld. 21 minutit ja 220m tõusu lõpupunkti. Meeleolu on suurepärane. Tipus avaneb pastoraalvaade maaliliselt kobrutavatele villatäpilistele karjamaadele ja Õlimäe pildid tulevad meelde. Allatulek on valus, pigem tõuseksin kaks korda, aga kannatan ära. Lõpusirgel tõstame tempot, mille peale Rait küsib, et kas 5 min/km on ikka tarvis. Viimasel 300 meetril ilmuvad kuskilt meie kõrvale soomlased Ulla Silventoinen ja Seppo Mäkinen, peatsed XO võitjad, ja siis läheb tõesti kiireks, sest sarnaselt Ukraina EMle segapaarile alla jääda ei soovi.
Pildid võetud SIIT

NB!
Karli jutu täisversiooni leiab SIIT (avaldatud 4.augustil 2011)
.

Muusikaküsimus

Jooksin pikalt maanteel, eile ja täna. Suusatada ju ei saa, liiga palju lund. Peas kumises üks lugu - Priit Pedajase/Juhan Viidingu "Tuisk on kolmandat päeva". Kodus üritasin seda asjatult vanadelt makilintidelt leida. Ka internetis pole. Hea lugu.

Kuid taasavastasin hoopis ühe teise teose. Lugu, mis allpool kõlab, on YouTube'is olemas, kuid klikitud vaid 2300 korda.

Küsimus:

Kes on muusika autor? Tegemist on väga tuntud heliloojaga, kelle lugusid teavad kõik. Kuid mulle miskipärast tundub, et seda teost eriti mitte.

(Üsna otseseid vihjeid leiab eelmisest sissekandest)

Eelmäng enne esimest välismaareisi

Seda sissekannet inspireeris tegema or.noorte blogis Lauri poolt toodud pilt isast ja väljavõte viimase päevikust - esimesest välismaareisist 1990.

Praegu on elulugude kirjutamine populaarne, poleks ju paha, kui Sixten sellega algust teeks või näiteks keegi sunniks Jüri Tarmakut oma põnevat elu kirja panema (äkki kirjutab juba?). Tarmaku lood Venemaast, spordist, matkamisest jm on alati, niivähe kui neid kuulnud olen, meeliergutavad ja meeldejäävad. Näiteks viimane lugu Valeri Brumelist.

Mida me Brumelist teame? Et oli tuntud kõrgushüppaja, maailmarekordite tegija, murdis liiklusõnnetuses jala. Aga et ta oli olnud kolm korda abielus, kusjuures iga kord sama naisega! Brumel oli kord lennukis noorele Tarmakule kurtnud, et nii palju ilusaid noori naisterahvaid on ümberringi, et kuidas ma saan... Kuid mõne aja pärast leidis taas, et oma vana naine on ikka kõige parem.

Reisist ka. Põhiliselt siiski sellest, kui hullumeelselt keeruline oli aastal 1989 kõik vajalikud paberid väljasõiduks kokku ajada.

Tädi saatis Rootsist kutse. See oli siis nö eravisiit, milleks oli vaja (võrreldes komandeeringusse minejaga) teistmoodi välispassi, samuti vahetati rohkem valuutat. Kuid kõigepealt oli vaja väljasõiduluba.

1. Väljasõiduluba
Töötasin Geoloogiavalitsuses ja tegelesin diktüoneemakildaga, st uraaniga. Selleks oli mul CC-пропуск – совешенно секретный ehk täiesti salajastele materjalidele juurdepääsu luba. Tootsin neid materjale ise ka. Tavaline С- пропуск pidi olema kõikidel geoloogidel, sest töötati topokaartidega. Oli veel üks kangem salastatuse aste – ОВ (особенно важный?). Väljasõiduloa andmisega tegeles ilmselt KGB. Olin üsna kindel, et mulle seda luba „tänu“ SS-propuskile ei anta. Ise ei saanud midagi teha, tuli ainult oodata. Ootasime vastust 5 kuud ja luba väljasõiduks anti! Ajad olid muutumas. Ainus jama oli see, et abikaasa kõht oli selle aja jooksul kasvanud 6 kuu suuruseks.

2. Välispass
Neid oli vähemalt 3 erinevat tüüpi: eravisiit (punane, OM-seeria), töösõit (punane, OK-seeria), komandeering? (sinine). Meil oli vaja seda esimest. OM- ja OK- seeria passid olid väliselt sarnased, esimeses oli lehti 18, teises 30.
Kuna piir oli sellel ajal juba üsna lahti, oli ka välismaale sõita soovijaid palju. Meenuvad pikad sabasseismised Lai tn-l nii passitaotluse sisseandmiseks, kui kättesaamiseks. Ei meenu, et keegi KGB-šnik oleks loengut pidanud sellest, kuidas end välismaal üleval pidada, mida ei tohi teha, kuhu ei tohi minna jne. Kuid näiteks veel aasta varem peeti taolist loengut.

3. Soome viisa
Pikad-pikad sabad Soome konsulaadi ukse taga, praeguse Liivalaia tänava Swedpanga hoone soklikorrusel. See järjekord oli kindlasti üks Tallinna vaatamisväärsusi, kahjuks pole sellest ühtegi pilti leidnud. Inimesed seisid ööpäev läbi, vahetasid üksteist. Mingil hetkel tehti järjekorrast nimekiri, keegi pandi iga päev nimesid kontrollima. Kui sind kohal polnud, tõmmati nimi maha ja alustasid jälle lõpust. Selles hullumajas tegi meie eest suurema osa tööst ära üks mu tädidest, kes ohverdas ennast kogu suguvõsa jaoks. Ta oli 3 kuud viisajärjekorras nagu tööl. Iga päev!

4. Rootsi viisa
See läks kõige lihtsamalt. Sõitsime abikaasaga Leningradi, kus mingil saarel asus Rootsi konsulaat. Seal väljastati viisa mõne tunniga.

5. Rongipilet
See oli üks Vene imedest. Vaid 390.- (360.-?) rubla eest sai Viru hotelli Intouristist rongipileti Leningrad – Göteborg, mis sisaldas rongisõitu Leningradist Helsingisse, laevasõitu Silja Line’ga Helsingist Stockholmi ja rongipiletit Stockholmist Göteborgi. Ja tagasi.
Me ei vajanud Leningrad-Helsingi rongipiletit, sest läksime otse Tallinnast üle mere Georg Otsa’ga. Samas ei saanud me enne välja osta teisi pileteid, kui Leningrad-Helsingi reaalne (kohtadega) rongipilet oli olemas. See aga oli pidevalt välja müüdud ja ainukeseks võimaluseks oli sõita Leningradi.
Jõudsingi ühe öise rongiga kell 5 hommikul Leningradi ja põrutasin kiiresti-kiiresti piletijärjekorda, kus juba tunde enne kassade avamist olid parajad järjekorrad. Närvipinge, ülim erksus igasuguste variantide käikulaskmisel – tuttav tunne matkadest Venemaa avarustes.
Pilet õnnestus siiski saada.

6. Valuuta
Sõltumata sellest, kas ka reaalselt välismaale jõuame, oli vaja igal juhul ära kasutada unelmate võimalus vahetada 200.- rubla eest 2000.- Rootsi krooni, mis mustal turul oli ca 2000.- rubla. Seega vaid valuutavahetuses käimine oli meile kahele suurepärane äri – 400 rubla eest sai 4000 rubla! Pool aastat varem vahetati näkku 400.- rubla, kuid see ajutine pidu lõpetati kiirelt ära. Etterutates olgu öeldud, et selle 4000.- SEKi eest käisime Rootsis, ostsime vana LADA ja kui tagasi tulime ning osa SEK-e tagasi vahetasime, oli meil raha rohkem, kui enne väljasõitu! Seegi üks Vene imedest.

Kõik see eelnev tähendas seda, et valuutavahetus ei saanud lihtsalt toimuda. Soovijaid oli palju, valuutat vähe, see kõik tingis väga närvilise järjekordades tõmblemise. Järjekorrad olid ka öösel, sest hommikul pidi järjekorras ees olema. Käisin seal järjekorras vähemalt 3 korda, sest ikka ja jälle sai valuuta enne mind kassast otsa. Öösel sabas ei seisnud.
Valuutavahetus viis närvid sinnamaani, et olin peaaegu valmis kõigest loobuma.

Aga reis sai teoks. Õnnestus kohtuda ka ühe Uppsala professoriga, mille tulemusel sain järgmisel aastal esimese geoloogina Rootsi Instituudi stipendiumi ja võimaluse tegeleda Rootsis mustade kiltade temaatikaga. Sealtpeale läks maailm lahti.

Kuid huvitav lugu oli veel selle mõttetu Leningrad-Helsingi rongipiletiga.
Kuna me seda ei kasutanud, siis kajutinaabrid Georg Otsa laevas teadsid öelda, et pilet on võimalik Helsingis maha müüa!?? Selleks avasime järgisel päeval KOP pangas arve, raudteejaamas andsime pileti ära (raha kanti seejärel pangaarvele) ning tagasiteel Rootsist võtsime pangast välja 50 FIMi (!).

Kihlvedu.
Lisebergi lõbustuspargis saime peaaegu juhuslikult kokku sõprade Axi ja Entsikuga. Ax väitis, et ma ei suuda ameerika raudteel surmasõlmest väljudes lehvitada. Kihlvedu ühele õllele. Võitsin.

Vabagraafiku alusel

Tänase päeva põhisõnum on, et transport liigub vabagraafiku alusel. Jääge parem koju. Monika.

Eile õhtul käisime teatris ja valisime linnasõiduks rongi. Autoga minek Keilast Tallinna ei tundunud eriti mõistliku lahendusena. Seepärast siis ka esimest korda (üle mitme aasta?) rongis.
Kõik oli uus, põnev. Rong oli ilus, soe, sõitis graafiku järgi. Väljas tuiskas lund, aga see meid ei morjendanud. Üks huvitav seinaleht tuletas meelde rongisõidu 25 aastat tagasi.

Tulin linnast, lumesadu. Hiline aeg, tühi rong. Pooleldi tukkusin.
Lilleküla. Järve... Ja siis käis plaks. Minu ette aknasse oli tekkinud kuuliauk. Vaatasin ringi, kuul oli väljunud vastasaknast.
Ja polnud seal vaja mingit plakatit kirjaga "Lase rong läbi".


Tol ajal olid igal pool hoiatavad plakatid "Võidad minuti, kaotad elu", kus üks mees üritas liikuva rongi eest veel üle raudtee saada. Naljakas oli aga siis, kui selle plakati kõrvale oli kleebitud Aerofloti reklaam "Õhusõit on ajavõit".

Tagasisõit linnast toimus vabagraafiku alusel. Meie rong väljus õigel ajal, ehkki eelmine rong oli seisnud Balti jaamas 40min ja lõpuks ei väljunudki. Rahvas jooksis teise rongi üle.
Sõit läks kenasti kuni Urda (!) jaamani, mis on uus peatus peale Laagrit, Maksimarketi lähedal. Seisime kaua (1,5 tundi). Väljas tuiskas maruliselt, tuul kõigutas isegi rongi. Sees oli aga mõnus, soe ja turvaline ning vestluskaaslasteks muusikutest tore Teppode pere.
Paljud inimesed lahkusid, eitea, mis suunas. Lahkuti isegi väikeste lastega:

Linnateatri "Ma armastasin sakslast" oli ikka ai-ai kui hea (Teetamm-Võigemast-Orro, Nüganen). Samas on oi-oi kui raske sinna teatrisse pileteid saada. Ja piletid on ai-ai kui kallid.

Kuidas siis Linnateatrisse piletit saab:

1) Võib proovida iga kuu 1. päeval internetist osta (järgmiseks kuuks!), kuid niimoodi pole küll kunagi ühendust saanud. Liinid kogu aeg kinni.

2) Minna 1.kuupäeval kohale Linnateatri kassasse juba varakult. Kell 10.30 lastakse majja sisse, pakutakse kohvi. Kell 11.00 on kõik inimesed üle interneti nobedate näppude voorus, sh ka linnateatri piletimüüja. Start. Järjekorra esimesed inimesed saavad pileti etendusele, kuhu soovivad.

Kas on veel teisi võimalusi?

Üks mõnu on veel ees - Nüganeni "Jumala Narride Vennaskond". Rongid võiksid siis graafiku järgi sõita, sest rongisõit on mõnus.

PÖFF - riskantne värk

PÖFF'ist päris mööda minna ei saa. Ehkki võiks, sest aegade jooksul on seal päris palju tünga saadud. Kord ei ole filmi, siis ei ole tõlget, siis on filmitutvustus osutunud valeks, film lihtsalt ropuks ja masendavaks jne. No ei taha neid masendavaid kunstilisi filme vaadata. See aga ei tähenda, et valusaid ja haigettegevaid filme ei soovi. Valu võiks olla ilus.

Nagu filmis "Inimestest ja jumalatest", kus tegevust oli üsna vähe. Oli usk, oli armastus, oli lootus. Lootus heasse lõppu siiski ei täitunud, mungad tapeti ära. Kuid midagi jäi järele ja see oli ilus.

"Päris koopia" ja Juliette Binoche. Mis on originaal, mis koopia. Kas koopia on kehvem kui originaal? Mida väitis mees, mida naine. Enne ja pärast. Mida soovis mees, mida naine. Originaal ja koopia läksid segi, "päris" elu läks üle "mitte päris" eluks. Või oli see hoopis päris?
Esialgu natuke pettusin, et huvitav mehe ja naise vaheline dialoog muutus tasapisi naise monoloogiks. Ehk naise unistuste sõnastamiseks. Ja lõpp tundus natuke robustne. Esialgu.
Kuid film jäi väga hästi meelde ja keris sees veel kolm päeva. Nii mõnigi mõte tuli lisaks.
Väga hea näitlejate mäng nagu ka eelmises filmis. Hea film.

"127 tundi". No see oli kindla peale minek, ikkagi seikleja ja kaljuronija ja ilus loodus.
Kuid tulemus oli pettumus. Kohe alguses ei saanud aru, miks see vend tõmbles ringi nagu oleksid ussid perses. Ok, noorus, ütlete. Võib-olla. Ratast sõitis nii nagu läbinuks 100m-seid spurte. Kaljut ronis hooletult, kuni lõpuks kukkus prakku ja käsi jäi kivi ja seina vahele kinni.
Vend oleks ka edasi tõmmelnud nagu tarakan, aga ei saanud, sest käsi oli kinni. Valu justkui ei tundnudki. Siiski-siiski, paar korda oli valus ka - siis, kui endal käe otsast lõikas. Edasi pani ka nagu Duracelli jänes, aga pilt oli udune. Silmaläätsed olid ära kuivanud (või sõi need lihtsalt ära).
Ja siis tulid inimesed ja helikopter ja happy end. St pere ja lapsed jne.
Ameerikalik jama. Aga nooremale tütrele meeldis ja seega läks asja ette. Mitte nagu "Pepperminta", mida sai vaadatud vaid esimesed 10 minutit. Täiesti haige film.

Tagasi Migovos

Üks vana võlg on jäänud rogaini EM-lt Migovos, pildid ja fotokaga tehtud videoklipid pole veel kaaslasteni jõudnud.
Siin nad on. Videoklipis on sõit Ukrainasse, ava- ja lõputseremoonia ning tagasisõit.



PILDID
.

Juku kommentaar MMile

Panen siia eraldi sissekandena Johannes ehk Juku Tasa kommentaari oma tiimi soorituse kohta rogaini MMil Uus-Meremaal. Mõlemad vanameistrid (sh Arvo Kivikas) tegid endale kenad sünnipäevakingid 60 aasta puhul ja ei väsi kordamast, et see on nende jaoks suurim kingitus, et suudavad veel 60-aastaselt lemmikspordialaga aktiivselt tegeleda ning jätkuvalt olla oma klassis maailma tipus!

Juku:
Tegelikult oli sinna Uus-Meremaale MM-ile minek parajalt selline „siilid udus“ karukoopasse ronimine. Ei teadnud kohalikust maastikust, kaarditasemest ega tegijatest suurt midagi. Imestama pani veidi asjaolu, et samal maastikul oli äsja rogainis võisteldud. Kohal olime siiski varakult ja nädal varem osalesime treeningu mõttes Lõunasaare meistrivõistlustel ja edukalt: Arvo tuli kahekordseks meistriks omas klassis, mina vaid lühirajal, omas klassis ( M21 muidugi). Tundus, et normaalmetsa polegi – kas võsa või istutatud männik. Kokkuvõttes võis kaardistamise taset keskpäraseks hinnata.

Rogaini modeli külastamine just enesekindlust ei lisanud. Selgus, et kaardil ei saa täielikult usaldada mitte midagi. Osa teid oli kaardil, mida ei olnud maastikul ja vastupidi. Samuti asukohavead. Aedadega sama lugu. Ühes koplis olid nii suured pullid, et sinna ronimine ei tulnud mitte mõttessegi. 20 m reljeef ei anna samuti just eriti head pilti nõlvavormidest. Lisaks oli nädala kõige kuumem ilm (+28C) terava päikesega ja ilmselt ka aklimatiseerumise mitte just parim päev. Seega otsustasime taas, nagu Ukrainaski, teha konservatiivne rajaplaan pluss lisaring, kui juhtume kiiremad olema.

Võistluspäev algas pilves taevaga ja lubati vihma. Kohalikud hoiatasid, et vihm võib ka lund tuua. Jahedus oli aga meile rohkem konti mööda ja algus sujus hästi. Tegemist on väga suure ja mägise karjamaaga , mille eraldusaedu tuleb ületada erinevatel viisidel.

Jõuame ookeani rannikule. Info järgi ei olnud rand läbitav. Kuid visuaalselt pole erilisi takistusi näha, peale kivide - herne suurusest maja mõõtmeteni. Ringi minekuks oli vaja tõusta 200 m ja läbida ca 3 km, otse vaid 1,5. Läksime otse. Äkitselt aga hakkasid mõned suured kivid möirgama ja ajasid end loibadele püsti. Tegemist oli leopard-hüljestega (pilt: L.Leppik), kelle suuremad isendid ei olnud ilma võitluseta päri loovutama sentimeetritki oma reviirist. Loomad on uskumatult kiired - loibadel hüpped olid paarimeetrised. Ei olnud kuidagi võimalik neile selgitada, et soovime vaid orienteeruda. Kuid jahimehe hasardiga jätkasime liikumist, misjuures Arvo püstitas oma vanuse pulsirekordi – 178!! Ja peagi ronis kaldajärsakule. Minu adrenaliinilaks sai täis, kui rannal oli loomi juba kahes rivis. Tegelikult on emotsioon umbes selline, et peab jooksma mööda valvekoertest, kuid pole teada, kui pika keti otsas nad on. See on omamoodi Eesti orienteerumisajalugu – ei ole küll kuulnud kedagi kurtmas, et kiiremat liikumist takistasid suured , agressiivsed loivalised.

Lõpuks jõudsime järgmisse KP-sse ja edasi tõusime taas ahelikule, seekord 450 m kõrgusele. Ookeanilt puhus külm tuul ja ümbruskond mattus udusse. Tuulepluusid selga ja edasi. Vähehaaval hakkas tibutama vihma ja hämardus. Kümnendal tunnil jõuame joogipunkti, mis on maantee ületamise kohas. Ilmselt kellegi nõudmisel on tehtud maantee ületamine ohutuks, mis tähendab, et tuleb roomata truubist läbi ja komposteerida, et saada lisaks 15 silma. Tegelikkuses ei suuda seda aga keegi kontrollida, nagu ka maantee ääres liikumist. Näeme teel tuiavaid võistlejaid, kes otsivad kompostrit, mis on aga truubis!

Kesköö paiku tabab mind paras ehmatus: nimelt puudub kaardil järgmine, leidmist vajav KP. Kaart, mis ei ole veekindlal paberil, on saanud veekahjustusi, kuna okastraat on vigastanud kilekotti. Õnneks on Arvol kaart selles kohas korras. Liigume aeglaselt, kuna infot on kaardil väga vähe ja loota tuleb pimeduses vaid asimuudile. Oleme „lamedal“ platool – künkad vaid 80-100m. kõrged. Sajab külma vihma koos vinge tuulega. Kell viis hommikul ületame taas teed ja täidame joogipudelid. Konstateerime tõsiasja, et mõlemad kaardid on saanud tugevaid kahjustusi ja ka kokku ei ole enam terviklikku pilti. Kasutame juhust ja uurime pudeleid täitvate jänkide kaarti. Edasi, kuni lõpuni liigumegi sellise info najal – kaks ligunenud kaarti ja kaks treenitud mälu. Kokkuvõttes ei jää finišis mitte midagi kripeldama, sest kõik mis plaanitud, saab ka tehtud – nagu EM-ilgi.

Jääb üle vaid oodata, et mida see annab. Loomulikult olnuks hiiglama vahva teha kuldne duubel. Ja kuigi areng on võrreldes möödunud aastaga olnud kolossaalne, ei ole olnud Arvo põlved siiski nii head, et oleksime julgenud teha lisaks võistlustele ka tugevaid treeninguid, nagu kaks aastat tagasi. Võiduks oleks olnud vältimatu hoopis julgem raja planeering ja ka lisaks agressiivne liikumine, milleks me siiski paraku võimelised polnud.

Pildil: Jevgeni Dombrovski, Johannes Tasa, Arvo Kivikas ja Sergei Jaštšenko. Venelased on IRFi nõukogu liikmed

Kokkuvõttes võib olla meie juubelireisidega ülimalt rahul, sest kingituseks ei ole ju mitte medalid, vaid hoopiski see, et me jätkuvalt oleme valmis nende eest võistlema. Meie võistkonna hea tulemuse saamisele aitasid tublisti kaasa Lea ja Lauri, kes lahendasid kõik olmelised ja logistilised probleemid. Oleme neile väga tänulikud.

***
Valisin MMi kodulehelt välja mõned pildid eestlastest MMil (+ Kaminskis-Liepina ja Forne-Hagener). Pildid on SIIN

.

Piparkoogiaeg. Küsimus

On ikka ilmad! Ei saa rahulikult suusatada, ikka peab siit ja sealt pilte klõpsima (7 tk).

Tegelikult tahtsin küsida ühe piparkoogi kohta.

Paar aastat tagasi küsisin, ei mäleta täpselt, kelle käest. Kes mäletab, ärgu vastaku.

Mis moodustisega on tegemist?

Lahkunud 2010

Veel pole päris see aeg, kui omavanuselised lahkuvad, kuid ...

Käisime täna Botaanikaaias, sõber Sulev kutsus väikese fotonäituse avamisele. Looduspildid kolmelt bioloogilt: Sulev Kuuselt, Edgar Karofeldilt ja Diana Pärnalt. Kahjuks Dianat täna polnud, sest lahkus meie hulgast kolmapäeval.
Vasakul Diana pildid

Poleks seda sissekannet ehk teinudki, kuid reedel lahkus meie Proff - professor Arvo Rõõmusoks. Kursusekaaslaselt Tiiult üks pildivalik.

.

.

.

Lhasa de Sela pajatas ühel 2006.aasta kontserdil loo sünnist ja surmast, mida ta kuulis oma isalt: LUGU

Samal teemal esitas ka alloleva laulu. Ise lahkus jäädavalt selle aasta 1.jaanuaril, üsna noorelt (37).

Esimene lumi

Tegin minagi trenni esimesel lumel ära - 1h 15min. Joostes metsas, kus lumi oli kohati üsna paks. Oli ka mõnusamaid kohti, seal sai lennukalt äsatud. Nii lennukalt, et isegi kerad ei riivanud lund (vt.pilti).

Mets oli üleni lumes, mida tuli ja tuli juurde. Ei kitsi, ei rebaseid, ühtegi loomajälge - ühesõnaga, ei haisupoegagi. Natuke ikka tiirutasin võsas ka, mine tea.

Pärast vaatasin kaardilt, kus käisin. Oli teine natuke kõrgele pandud, enam-vähem sain pildi ette. Kodus vaatan veel ERR suusaportaalist üle.




Rajamasin oli ka kohal ning üks suusamees ukerdas ringi.
Peab vist suusad välja otsima.

Kadrid

Eelmise sissekande kommentaaride jätkuks: maskeering.
Üks olen mina, teine TA.

Rogaini MMi võitjad ja kaotajad

Pole kuulnud osalejate muljeid, pole näinud võistluskaarti ega radasid, ei tea midagi peale ilma, mis oli vist vihmane ja jahe, kuid kokkuvõtteid teeks küll :)

Vaatasin, et ka Sleepmonsters oli ennustanud vastasseisu "Russian Bears v’s Kiwis". Nii see siiski ei juhtunud, sest venelastel läks MMil ikka väga kehvalt (Tulemused). Parim vene tiim oli alles 12., segatiim 18. (segadest 6.). Tõsi, naisveteranidest nad võitsid, kuid seal oli konkurents suht nõrk.

Mis aga üllatav ja meile hirmutav - segaveteranid ruulisid täiega, esikümnes 3(!) võistkonda, paremad kõikidest põhiklassi segavõistkondadest ja meesveteranidest (!??). Medaliomanike punktivahed olid väikesed, "must hobune" Mäkinen-Silventoinen võitis, Kaminskis-Liepina said III koha. Ma ei osanud favoriitideks ennustada II koha omanikke Bill Edwards (NZL) - Yvette Baker'it (GBR), kuid nüüd tean, et Baker'it peetakse Suurbritannia parimaks orienteerujaks (MM kuld 1999, Wikipedia).

Siit järeldus, et kui meesveteran tahab MMil medalile tulla, peab ta kaaslaseks võtma meesveterani, mitte naisveterani :)

Põhiklassides said ülekaaluka võidu Chris Forne - Marcel Hagener (NZL). Pole ka ime, sest tegemist on seiklusspordi eksmaailmameistritega, Forne sealjuures maailma parim navigaator ja ISCi ning Minni sõber (kõrvalolev pilt on võetud SIIT)
Marcel Hagener aga muidu loom ja pühendunud taimetoitlasest seiklussportlane.

II koha omanik, lõuna-aafriklane Nicholas Mulder raporteeris enne starti Sleepmonstersis, et nemad, st seiklusspordi tiim Team Cyanosis (ARCW2010 13.koht), on valmis MMiks. Siiski arvasid realistlikult, et kiwisid on kodus raske võita.

III koht tuli siis meile (!): Tõnu Lillelaid - Karli Lambot - Rait Pallo. Usun, et mehed on oma sooritusega ülirahul, eriti, et võitsid võrdsete punktide juures ajaga. Vendadel Eensaartel läks Karula MMil kahjuks vastupidi. Õnnelik tiim, sest ka Ukrainas tuli probleemidele vaatamata medal (ehkki kaotasid segatiimile).
Tore, nüüd saab varsti lugeda Karli muljeid, neid oskab ta väga hästi kirja panna (loe "Orienteerujas" Ukraina EMi muljeid).

Neile järgnesid veel mõned seiklussportlased ja siis tulid juba segaveteranide tiimid. Peale segaveterane tuli palju ülitugevaid tiime, kuid tulemus oli nii nagu oli. Kehv.

Meesveteranidest (MV) läks tiitlikaitsjatel Aleksander Pritsik - Jaak Väärsi kehvasti. Jaak oli enne võistlust hädas jalaprobleemidega, samas pole ka rajaplaneering ning orienteerumisoskus nende tugevaim külg. Egas midagi, järgmine kord paremini, Tšehhi MMiks 2012 on neil vabapääse olemas.

Superveteranidest (MSV, 55 ja vanemad) tegid suurepärase võistluse Johannes Tasa - Arvo Kivikas. Tasuks küll II koht, kuid julgen arvata, et sooritus oli õnnestunud ja võimetele vastav. Üldjärjestuse suurepärane 37.koht peaks seda kinnitama.

IRFis ehk Rahvusvahelises Rogaini Föderatsioonis ollakse üsna veendunud, et juunioride (JJ18)klassid tuleks MMilt kaotada. Konkurents on nõrk, võistlejaid vähe, noortele on 24h pingutus liiga pikk. Kuid noorte hulgas on üksikuid erandeid, nagu uus-meremaalased Rowan Nugteren - Carl Janssen, kes said 2810 punkti ja üldjärjestuses 26. (!) koha.

KAART esikolmiku läbitud radadega

EOL Holstre-Pollis

Võib öelda, et Eesti Orienteerumisliidu "eliit" kogunes sellel nädalavahetusesl Holstre-Polli suusakeskusesse. Tore suur seltskond, koos nii Eesti koondislased, klubide esindajad, alaliidu juhid, ametnikud ja muidu tublid tegijad, sh ajud.

Ise olin ainult koolitatava rollis, sest Tarmo Klaar ja Nikolai Järveoja viisid läbi võistluste korraldamisega seotud koolitust. Uus aeg nõuab uusi lähenemisi, mistõttu rajameistritel ja peakorraldajatel tuleks järjest enam mõelda võistluste atraktiivsuse tõstmisele, kasutades raadiopunkte, võistluskäigu operatiivset on-line edastamist, nii kohapeal, kui internetis. Riist- ja tarkvara on selleks olemas, programmid testitud kohalikel võistlustel ja juunioride MM-il Rootsis. Oleme jõudnud tasemele, mis näiteks lätlastest ja leedulastest on tublisti ees.

Ja seda tänu Tarmo Klaarile, kes muude o-tegevuste kõrval koostas ja andis sellel aastal oma kulu ja kirjadega välja orienteerumisõpiku algajaile. Siit pole raske järeldada, et kes võiks olla 2010 "Aasta Tegija".
Hetkel kodus olles veel tulemust ei tea.










Võistluskeskuse ja kommentaatori töökeskkonna planeerimine ning oma grupitöö tulemuse esitamine.

Silma hakkas see, et treeninghooaeg on alanud. Sportlased koguvad usinalt mahtu, isegi üks noorem veteran oli lõunaks jõudnud teha juba 2(!) treeningut. Täitsa piinlik hakkas, sest nädalapikkustest istumistest on enda jaks ja jooksutahe väike, vöökoht lai ning selg haige.

Kuid siiski. Panin end kirja 19.detsembri DnB NORD Panga 6km jooksule, maraton plaanidesse ei sobinud. Jalad tuleb tasapisi kõhu alt välja võtta, ehkki puusad teevad veel natuke valu. Mine tea, ehk jõuab järgmisel aastal ka suusa EMV-le, sest sealse rajameistri ja tänase toanaabri Raivo Rõõmuga sai veel magadeski edetabeli juhendit üksmeelselt kritiseeritud :)

Kell on 20:45, rogaini MM-i lõpuni Uus-Meremaal on jäänud 4h ja 15min. Väga rasked tunnid.
Loodetavasti leiab hommikul ka tulemused.
.

Nädal rogaini MM-ni

Järgmisel nädalavahetusel on Uus-Meremaal rogaini MM. Meie saabas on vist juba seal, ootamas järgmist tiitliomanikku. Võistlus tuleb mitmes klassis põnev, sest tugevad Euroopa tegijad on jõudmas ka lõunapoolkerale. Kes tegelikult sinna jõuab, on suur küsimärk. Eestlastest põhiklassi tegijatest on kohal ainult Lambot-Lillelaid-Pallo (MO). Medalite eest võitlevad veel Pritsik-Väärsi (MV) ja Tasa-Kivikas (MSV).

Modeli kaart

Meeste põhiklassis (MO) tuleb vist uusmeremaalaste ja venelaste vaheline rebimine. Boranek-Seidl on ka seal kusagil vahel, ehkki on juba natuke vanad. Muidugi hoian pöialt meie tugevale tiimile, õnnestunud soorituse puhul pole medalgi võimatu. Ehkki kahtlane. Maastik neile natuke võõras, metsa ei ole, tõuse parasjagu. Oluliseks saab rajaplaneeringus tõusude-languste arvestamine ning rajal olles liikumisteede valik - kas otse läbi oru või ringiga kõrgust kaotamata.

Võidu pakuks kodus jooksvale Chris Forne ja Marcel Hagener'ile.

Nagu tavaks saanud, on segaklasside konkurents üks tugevamaid. Nii ka nüüd.

Põhiklassis (XO) tuleb venelaste ülemvõim (kui nad muidugi kohale lähevad). Esikohta pakun kahele tiimile, mõlemas hirmkõvad naised. Kohalike tugevus on suur küsimärk, kuid pole kahtlust, et Uus-Meremaal ja Austraalias on ülitugevaid seiklussportlasi, kes rogainil ilma teeksid.

Segaveteranides (XV), nö meie klassis on konkurents samuti tugev. Tavaliselt ollakse ka meesveteranidest tugevamad. Ehkki kohalike hulgas on tugevaid tegijaid (eelkõige White-Mortimer), soovin ja pakun esimeseks lätlastest konkurente Kaminskis-Liepina. Anitale peaks võistlusmaastik sobima ja kui Valters orienteerumisega hakkama saab, pole esikoht võimatu. "Must hobune" on soomlaste tiim Mäkelä-Silventoinen.

Meesveteranides (MV) meie tiitlikaitsjatele Pritsik-Väärsi esialgu võitu ei pakuks (ehkki sooviks, muidugi). Kohalike võimeid ei tea, kuid kodumaastikul tunnevad nad end kindlasti hästi.

Supermeesveteranidest (MSV) on samuti tiitlit kaitsmas Tasa-Kivikas. Ei kujuta ette, kuidas tagajalgade töö sealsel künklikul maastikul neile sobib. Loodetavasti peavad vanameistrite liigesed-lihased vastu. Ja kui öösel enam ei magata (nagu Ukrainas), siis pole ka esikoht võimatu.

Keila "Tankodroomi" terviserajad

Mets oli täna tõeliselt vaikne. Ei ühtegi linnuhäält.
Loodus ootab külma, siis läheb elu käima. Mahlad hakkavad liikuma ja "Karhu" mütsid lehvima.

Keila Terviserajad on suusahooajaks valmis, rajaviidad on püsti ja ka kaart läks täna printimisse. Tegime selle koos Rein Seppiusega.
Olen juba maininud, et ca 30 aasta tagasi sõitsid sellel alal veel vene tankid. Siis olid must-valged telekad ja hoopis teised seriaalid.

Ja siit KÜSIMUS:
Allpool on toodud nelja, omal ajal väga tuntud seriaali tunnusmuusika. Mis filmidega on tegemist? Iga õige vastus annab punkti.

Piano

Tuisu ootel.
Yann Tiersen, teostus Aidan Gibbons


Mihhail Tariverdijev, režissöör Tatjana Lioznova

Keskmine blogija

Tippides oma nime SlideShare ehk slaidiettekannete veebisaidi otsingusse, sattusin juhuslikult huvitavale ettekandele - Toomas Toots "Sotsiaalmeedia statistikast". Seal oli välja toodud keskmine Eesti blogija, kelleks on 20-aastane naisterahvas, nimega Triin. Kokku oli analüüsitud 5080 blogijat, ajavahemikul 10.-16.mai 2010.

Ehkki olen nimekirjas selliste meeste nagu Edgar Savisaar ja Edward Lucas vahel, on meiesuguste vanade pässide osakaal blogimaailmas ikka üsna tühine, ei mahu graafikulegi. Nimetatud leheküljelt olid vanameestest tuttavad nimed veel Eiki Nestor ning mäeinsener Enno Reinsalu. Kuna meiesugustel on suurem osa elust juba seljataga, siis ise hüppan aeg-ajalt lapsepõlve ning noorusaega. Seal läbielatu on osa tänasest päevast ning homsestki.

Mulle blogiideoloogia meeldib. Teed veebi oma väikese toa, aega-ajalt sisustad ja kujundad, teed seda mõnuga natuke lohakalt. Ootad sõbralikke külalisi, ootad huvitavaid mõtteid ja vihjeid. Pole paha, kui midagi valesti ütled, siis tuleb pea alati kommentaare. Kommentaarid meeldivad, seepärast lisan neid ka ise aeg-ajalt teistesse blogidesse. Kuid hoian end tagasi, miskipärast tundub, et kommentaarid pole igal pool oodatud. Eriti, kui neile ei reageerita. Ei taha olla liiga pealetükkiv ja igal pool nähtav (enamus eestlasi mõtleb vist nii?).

Facebook'i osas olen üsna ettevaatlik. Kõik on liialt avalik-avatud, mistõttu olen hoidunud sinna kommentaare jm lisamast. Veel pole ühtegi sõbrakutset teinud. Mida suurem on seltskond, seda tühisemaks ja lühilauselisemaks asi läheb. Usun, et keskmise kommentaari pikkus Facebookis on 3-4 sõna. Tõsi, aeg-ajalt leiab sealt "sõprade" ja "sõprade" "sõprade" huvitavaid linke ja see on muidugi väärtus. Seepärast olen tänulik neile tuttavaile, kes on mind "sõbraks" soovinud.


Ja veel. Noorem tütar (12) hakkas blogima. Nüüd ma vähemalt tean, millega ta tegeleb :)

Eesti vs Läti - mõned mõtted kaardistajate seminarilt

Orienteerumiskaardi joonistajate II seminar oli seekord Kevvai turismitalus, Kanepis. Kuna tegemist oli rahvusvahelise projektiga, osales üritusel ka 11 lätlast.
ETTEKANDED ja PILDID

Kuna ma I seminaril Lätis ei käinud, siis oli huvitav kuulda-näha lätlaste kogemusi ja seda eelkõige andmetöötluse osas. O-kaardistamine on omaette kunst, seda õpitakse peamiselt välitööl. Selleks oli seminari 2.päev.

Ma ei tea, kuidas on Lätis Põhikaardi koostamise seis, kuid Läti kolleegide jutust sain aru, et nemad Põhikaardi andmeid ei kasuta. Sest:
1) Põhikaardiga on kaetud väike osa Lätimaast
2) Põhikaardi kvaliteet on vilets
3) Andmete kättesaadavus pole lihtne

Ei usu, et see jutt päris tõele vastab, arvatavasti pole olukord nii hull. Probleem on vist ka selles, et Läti o-kaardistajad ei oska kasutada Põhikaardi andmeid.

LIDAR

Ehkki oleme sarnaste maastikega riigid, on lätlasi ühe maastikutüübiga ebaõiglaselt suurelt õnnistatud - need on luitemaastikud. Riia linna asutajad polnud rumalad, nad teadsid, kus on head orienteerumismaastikud ning just sinna selle linna püsti ajasidki.

Rohke o-klientuur võimaldas ka LIDARi eraäri püsti panna. See tähendas aga kallist lennukit, aparatuuri, töötlusvahendeid jne. Ehkki LIDARi andmed on Läti kolleegidele kallid, tasuvad need teatud piirkondades o-kaartide tegemiseks ära. Kaardistajad väga palju andmete tagapõhja ilmselt ei tea, neile antakse erafirma poolt tervikteenusena LIDARi tagasipeegelduse intensiivsuse kaart ning interpoleeritud kõrgusjooned. Kuna nende LIDARi tihedus on ca 1 punkt/m2, siis eelistavad nad välitööl seda kaarti ortofotole.

Meie saame üldjuhul lahjemat informatsiooni (va mõned suuremad linnad), kuid seda riigi (Maa-ameti) käest ja odavalt. Intensiivsuse näitajate töötlemisele pole o-kaartide tegijad Eestis senini suurt mõelnud.

Proovisin teha võrdluspildi ortofoto ja intensiivsuse kaardi vahel, kuid ise eelistaksin ilmselt esimest.

Intensiivsuse kaardil on tumedamad osad nõrgema tagasipeegelduse intensiivsusega, tõenäoliselt lehtmetsad. Heledamad on okasmetsad. Läbitavust see kaart ei kajasta.

Lätlastega võrreldes tundub küll, et elame või sees, sest hea kvaliteediga Põhikaart on olemas kogu vabariigis ning seda uuendatakse jõudumööda pidevalt. LIDARi andmeid kogutakse riigi poolt, järgmisel aastal peaks kogu Eesti lennatud saama. Ja andmeid on võimalik saada mõistliku hinna eest. Orienteerumine pole Eestis äri ja siin tuleb paljude tegevuste eest (sh kaartide tegemisele, võistluste korraldamisele) peale maksta.

Seepärast kiidaks Maa-ametit, kes on läinud avatuse ja andmete lihtsa kättesaadavuse teed.
Maa-ameti X-GIS ja WMS-teenused on kõva sõna, ka maailmas. Lätil on sinna veel pikk tee.

Hingedepäeva lugu Pirttijärvi Ullalt

KOKU-l SI-jaamu äratamas

KOKU-ga läks hästi, sest jooksime lühikest ehk B-rada ning jooks ise tuli ka hästi välja.
Loodetud sörgist oli asi kaugel. Tiimikaaslane Tiit Tali oli terve ja heas vormis ning tulemusele orienteeritud. Pikka rada kartis oma kannakõõluse pärast, see läks eelmise aasta A-rajal nässu ning vaevas endist tippsportlast kevadeni. Seetõttu pidi esialgu kirjas olnud kolmas liige Sixten Sild jooksma pikka rada üksi.

Tiidult tuli võistkonnale hea nimi – PUTA. Nüüd on lootust, et blogi klikkijate arv tõuseb hüppeliselt, tõsi küll, peamiselt hispaaniakeelsete meesterahvaste poolt, kes Googlist vastavat teenust otsivad...

Bussiga starti sõitmine võttis aega terve igaviku. Oli tunne, et meid viiakse 30km kaugusele. Hilinesime 5 min.

Ilm oli tõeliselt mõnus. Stardis saime kolm vana kaarti ja läkski andmiseks. Juba algul oli raskusi kaardi ja maastiku kokkuviimisega, ehkki kõrge nõlv oli heaks orientiiriks. Mingil hetkel oli küsimus asukohas, kuid oletused tihniku piiri osas kaardil osutusid õigeks. Kaks sügavat auku kinnitasid seda, et oleme kenasti punasel joonel.


(kaardid on võetud A-raja võitja Kristo Heinmanni blogist ja seal on peal ka nende rada)

Natuke üllatav oli, et üks tiim jõudis kohale juba hetkel, kui ma sügavast punktiaugust (KP32) välja ronisin. Tiit ütles, et noored panevadki alguses kõvasti.

Etapp järgmisse KP-sse (35) oli mul aga kontrolli alt väljas, sest alguses pidin Tiidule järgi jooksma, seejärel ei suutnud lagedal ennast kaardil hoida. Õnneks oli Tiit kaardis, punkti poole keerasime õigest kohast. Kuid tee punktini ja tagasi oli ikka väga rõve – mööda mahaniidetud lepavõsa pikalt mäkke üles, siis alla sügavasse orgu. Ehkki olime etapi läbinud kiirelt ja veatult, oli seesama “noortetiim” meile üsna lähedal. Nemad tulid punkti natuke teisest suunast. Alles finišis saime teada, et tegu oli isa ja poja Piirisillaga.

Et jälitajate eest ära saada, vajutasime korralikult. Pulss oli 155-165 vahel ja seda kogu võistluse vältel. Tiit murdis võsast läbi nagu tank, mulle sobisid rohkem tee-etapid.

Ainsa suurema vea tegime 4.KP-ga (43). Kaardist polnud võimalik aru saada, hoidsime suunda ja lootsime õnnele. Pulgamehena ronisin vahepeal ühe kena lageda künka otsa, siis ka järgmise künka tippu, kuid sealgi polnud punkti. All soo ääres saime end paika, misjärel ronisime uuesti sellesama teise künka otsa. Ja ennäe, seal puude taga oli veelgi kõrgem tipp ja punktki...

Esimese kaardi lõpus oli selge, et täna andis rajameister KOKU-l ikka täie rauaga. Olime Tiiduga õnnelikud, et tulime lühikesele rajale ja ei kadestanud sugugi Sixtenit. Etterutates võib öelda, et ta tuli välja hea ajaga – ca 3,5 tunniga (ehkki üks punkt jäi kogemata vahele). Kuid päris paljudel läks üle 5 või 6 tunni (!).
KOKU ajaloos on olnud 2 jooksu, kui A-raja võitja võistkonna aeg on tulnud üle 2 tunni. Täna said vaid võitjad aja napilt alla 3 tunni.

Väga huvitav teevaliku ülesanne oli teise kaardi esimene etapp (KP-sse 44). Tiit vaatas ringijooksu variante, kuid minu tungival soovil läksime siiski otse. Joostavus oli oodatust parem ja laskumisi-tõuse kardetust vähem.

Enne joogipunkti seisis maanteel rajameister Mihkel Järveoja ja ootas A-raja liidrit – The Sild Experience Teami. Naersime selle peale, sest olime kindlad, et A-raja meesteni on aega veel terve igavik (ehkki nad startisid 35min meist varem). Maastik oli olnud ikka tõsine pähkel.

Kolmanda kaardi esimese etapi (S5-49) jooksime ringi, kuid teise läksime natuke minu initsiatiivil jälle otse. See oli õige otsus. Tiidule ütlesin, et ka A-raja tipud teevad nii.

Jalg oli juba keskmiselt pehme. Poolteist tundi peale starti hakkas parem puus ebameeldivat valu tegema (Libahundi tagajärg). Kolm päeva tagasi hakkas valutama juba 30.minutil, järelikult oli kahe puhkepäevaga tublisti paranenud. Miskipärast hakkas peale puusavalu ka vasak labajalg valu tegema, võttis vahepeal isegi lonkama. Pulss oli ka kõrge (160-165). Kõik see kokku viitas vaid ühele – hakka puhkama, aitab neist tirimistest küll!

See jooks tuli kõigepealt lõpuni joosta. Piirisillad liikusid viimastel etappidel väga hea tempoga, kuid vahepeal tehtud vigade tõttu lõpetasid üle 20min hiljem. Meie aeg nö lühirajal tuli 1h 51min. Olime ainukesed, kes said aja alla 2h.

Kuna konkurente B-klassis eriti polnud, siis võrdleksin aegu A-raja TOP3 tiimidega. Siinkohal tuleks ära unustada, et A-rada oli enne ühist etappi läbinud ca 10-11km.

PUTA (meie) 1:45.50
The Sild 1:41.43
SKM! 1:42.57
New Balance 1:35.25 (!)

Kokkuvõtteks võib jälle vaid öelda, et oli väga huvitav rada, kus tuli lahendada kõiksugu orienteerumisülesandeid ning osata üldistada vanu kaarte. Tõsi, autasustamine toimus prognoositust tunduvalt hiljem, kuid siiski jõudsime kenasti kaardistajate seminarile. Ka Sixten jõudis, sest ta pidigi jõudma. Et üritust avada ja juhatada.

Tulemused

Graafikud

O-kaardistajate seminar. Pildid

Tihedast nädalvahetusest esialgu vaid mõned kaardistusseminari PILDID. Õpetlik ja huvitav, mõnus.

Vastse-Kuuste ja Kanepi

Nädalavahetuseks siis sinna, KOKU-le ja kaardistajate seminarile. Mõlemad kohad lapsepõlvest tuttavad. Ja lapsepõlv on erksalt meeles, tahad seda või mitte.

Neljapäevak Vastse-Kuustes aastal 1974. Olin 13-aastane ja juba "kogenud orienteeruja" - 1,5 hooaega päevakuid seljataga. Naabripoiss Ax oli nõus seekord kaasa tulema, ehkki ta polnud varem orienteerumas käinud (pärast seda vist ka enam mitte). Mina lugesin kaarti, Ax jooksis järel. Kõik läks suht vigadeta, kui ühtäkki avastasin, et kontrollkaart, kuhu pliiatsikriipse peale tõmmata, oli kadunud. Läksime natuke tagasi, kuid papitükist ei jälgegi.
Jooksime edasi, Ax märkis oma kaardile ülejäänud punktid ära ja sai M14 klassis I koha.
See jäi talle alatiseks meelde.

Kanepi pioneerilaager 1969 ja 1970. Aastal 1969 olin 8.aastane ja natuke noor. Järgmisel aastal aga oli koos tore poisteseltskond ning laager möödus lõbusalt. Tüdrukuid me siis veel ei vaadanud. Mäletan legendide järgi orienteerumist Jõksi järve äärde, kus oli 3-päevane telklaager. Kontrollpunktides tuli lahendada ülesandeid, mille tulemusel sai uue legendi järgmisse punkti minekuks. Samad mängud, mis nüüdki xDreamil ja Libahundil, 40 aastat hiljem :)

1969 sain oma esimese diplomi - mitmevõistluses. Vist hüppasime-jooksime Kanepi staadionil.

Kuid naljakas lugu juhtus 1970. Aeg-ajalt joonistasin midagi ning ükskord küsis üks väiksem poiss ühe pildi endale. Andsin muidugi. Mingil hetkel kuulutati välja joonistusvõistlus, kus õnnestus saavutada II koht. Naljakas oli aga see, et I koha sai see väike poiss minu kingitud pildiga... Ei protestinud ega nõudnud õiglust, lihtsalt kummaline tunne oli ja pärast sai kodus seda lugu rääkides palju nalja .


Kasvatajaks oli Kanepi pioneerilaagris Kersti Vink - Eesti orienteerujate hulgas mitte tundmatu nimi. Mina ei teadnud siis orienteerumisest midagi, pole kindel, kas tema teadis.