Rahulik Linnarogain ratastel

Ei teagi, mitu päeva sai Estonian ACE Adventure / La Sportiva tiim peale Lesothot kodus olla, kuid  juba reedel olid korraldamas järjekordset Tallinna Linnarogaini. 

Olen sellest kuu aja tagusest jamast üsna kenasti taastunud, võtnud korralikult tablette ja palju jalutanud, eelistades selleks mereäärseid piirkondi. Polegi elus varem nii palju kõndinud, liikumine on ikka olnud kas autoga või joostes. Testimiseks tegin paar päeva tagasi rahuliku 20 km rattaotsa. Kõik toimis kenasti ja peale natuke intensiivsemat kulgemist lõi keha mõnusalt nurru. Jooksnud/sörkinud veel pole, kuid ega see aeg ka enam kaugel pole.

Rogainil jalutada on kõige parem rattaga, siis näeb rohkem ja orienteerumine on ka põnevam. Poeg Madis oli nõus kaasa tulema ja hoidis vanamehel pilku peal, et kusagil kiirustamiseks ei läheks. Kui tundis, et tempo natuke tõusis, jäi meelega pikalt maha. Suutsin enamus ajast rahulikult liikuda, kuid ikka tekkisid mõned hetked, kus pulss kindlalt üle 130 läks. Nendest kohtades öeldi: "Rahulikult, rahulikult".  

Planeerisime raja nii, et poriseks ei saaks ja Mustamäe nõlvast üle ühe korra üles ei roniks. Tekkis justkui kaks ringi - sisemine ja välimine, lõpuosas pidime juba tehtud ringi lõikama. Tavaliselt on selline planeering ebaõnnestumine, kuid rattaga on teedel liikumine kiire ja sealt suurt ajakadu ei tulnud.

Seega jäi kohe välja Harku karjäär, ka Harku metsas ei õnnestunud seekord käia. Kuid põnevaid kohti oli palju, ka linn on vahepeal muutunud, palju uusi maju juurde ehitatud.

Mõningaid vigu tuli ka. Hüppetorni juures ei saanud aru, kuidas sinna õuealale sisse saab ja vahepeal tundus mulle, et punkt (KP46) polegi torni juures. Kuid ilus vaade oli sealt alla linnale.

Astangu pommiladudega on alati jama olnud, kuid seekord saime õigele hoonele kohe pihta. Rattaarvestuse võitja Indrek Reitsaku duo kammis seal valesid hooneid ja kaotas kõvasti aega, kuid varsti tuhises meist hooga mööda. "Aigu om!" - oli meie deviis.

KP48 juures oli kaart muutunud ja panime natuke mööda. Otsisime  võsast punkti koos jooksu võitjate Martin Vilismäe-Mehis Muruga.

Kuna aega oli KP68 juures palju üle, otsustasime võtta ka mitte-ratta punkte 57 ja 40. Nende punktide peale läks ratast üle puude tassides ja läbi võsa lükates 21 minutit. Seega olime liigse aja kenasti ära kasutanud. Vajalikke radu metsas ei kohanud.

Enesetunne oli peale finišeerumist väga hea - rada oli olnud põnev, rajavaliku tegemine samuti, Eensaarte traditsioonilised sardellikesed maitsvad, Vytautase vesi paraja soolasusega.

Tulemused

GPS träkid (meil oli ka geps!)

See polnud esimene kord, kui Madis mind niimoodi kontrollis. Viimati toimus see 17 aastat tagasi, kui 15 aastane poiss tuletas isale korduvalt meelde, et ta Elbruse idatipust laskumisel, paksus lumes ja järsus kuluaaris, oma jalgu korralikult asetaks. Sest kassid oleksid võinud bahillidesse takerduda, põhjustades kukkumise.

Olin siis üsna väsinud, sest tõusime 3800 m pealt 5600 m-ni ja laskusime tuldud teed tagasi. Oli väga kõva tuul ja korralik arktiline tõus. Nelja tipuskäinu hulgas oli kahe Pukkoneni kõrval ka üks Vilismäe. Jürka, nimelt.

Pildil: meie laskume tipust, Ülo Suursaar ja Jürka on veel tõusul.

Allajõudmisest ja tugeva tuule jutust on väike videoklipp, mille filmis Mart Kainel.

Kaukasus 2005 koduleht

Kšemõš, 2B

Joonas Hellerma saateid "Plekktrumm" olen alati vaadanud suure huviga. Nüüd viskas Facebook ette, et esmaspäeval ehk homme tuleb saade psühholoogiateadlase Aaro Toomelaga. Kohe meenus ammune mägimatk ja eriti just üks kuru, kus Aaroga käisime. See oli 35 aastat tagasi, 1987. Hiljem pole vist omavahel kohtunud.

Oli Matša mägimatka lõpuosa. Olime teinud päris palju kurusid, mille hulgas ka Dovgulevitš (4850 m, 3A) (lugu SIIN). Väsimust oli kogunenud juba omajagu, kuid kojuminekuks oli vaja ületada veel üks kuru - Kšemõš / Перевал Кшемыш (4300 m, 2B). Ei midagi keerulist, kuid omajagu ohtlik ikka.

Enne tõusu tegime korraliku söömise ja väikese magamispeatuse suurel kivil. Tõusu alustasime kell 15.

Matkapäevikust võib lugeda, et tõus sellele kurule võttis aega 4 tundi, suhtelist kõrgust oli ca 600 m ja nõlva kalle 45°. Nõlva keskel oli üks järsk, 15 m kõrgune kaljusein. 

Nõlval leidsin ühe lõhetsooni, mille kaudu oli lihtsam seinast üles minna. Astangu peal kinnitasin julgestusköie jaoks rauast kaljunaela. 

Järgmine oli Aaro, kes ei järgnenud millegipärast minu tõusuteele vaid hakkas  seina otse ronima. Ning jäi sinna raske seljakotiga toppama, ei saanud enam ei üles ega alla. Päris kehv olukord oli, sest keegi talle appi minna ei saanud, minul jäi vaid köiest tugevamini kinni hoida. Tõsi, ühe foto siiski tegin.

Nagu sageli ikka, on uppuja päästmine tema enda asi. Aarol õnnestus lõpuks natuke laskuda ja eestuldud rajale minna. Tema põlved olid juba enne tõusu kehvas seisus, lisapingutus ei tulnud kasuks. Liikumist ei kergendanud ka sünnipäev!

Kuna sellel aastal oli lumeseis mägedes väga hea, saime ülemise järsu lõigu tulla otse jäljes, Väints (Väino Vaino) kinnitas selleks paar köietäit julgestuseks.  

Kell 19 olime kõik kurul ja jäime sinna ööbima. Ilm oli sompus ja udune. Järgmisel päeval oli plaanis tõusta Skalistoje tippu (5621 m). 

Hommikul ärkasin teistest varem, vaatasin ilma, hindasin grupiliikmete väsimusastet, eesootava tõusu keerukust ja vähest taustainfot ning otsustasin grupijuhina tipuvallutuse katse ära jätta. Õnneks olid kaaslased sellega nõus. Kuru all tegime Skalistoje taustal grupipildi. Vasakult: Aaro Toomela, Eduard Pukkonen, Mari Maameele, Ilme Hunt, Väino Vaino ja Ivar Jüssi. 

Alternatiiviks jäi Igla tipp (4770 m), tõusuga Ailanõši kurult (4375 m, 2B*). Õnneks keeras ilma ära, olime telkides 1,5 päeva ja lahkusime orust alla koduteele. 

Kšemõši kuru ületasin elus teist korda, sest aasta varem (1986) tulime Väintsiga teiselt poolt ja laskusime kaljuseinast köiega alla. Diagonaalis oli tulla üsna ebamugav, kott oli raske ja julgestus toimis haarava sõlmega. Kuid kõik said hakkama. Pildil laskub Tiit Maran, kes on samuti "Plekktrummi" saates käinud (SIIN).

Lisan siia 1986. aasta Matša matka grupipildi, mis tehtud ühel lihtsamal kurul. Taamal paistab seesama Kšemõši kuru.
Vasakult: Pille Oolup, mina, Sirje Siska, Jaak Palumets (grupijuht), Väino Vaino ja Jaan Ainelo. Pildistas Tiit Maran.