Friday, April 15, 2022

Rahulik Linnarogain ratastel

Ei teagi, mitu päeva sai Estonian ACE Adventure / La Sportiva tiim peale Lesothot kodus olla, kuid  juba reedel olid korraldamas järjekordset Tallinna Linnarogaini

Olen sellest kuu aja tagusest jamast üsna kenasti taastunud, võtnud korralikult tablette ja palju jalutanud, eelistades selleks mereäärseid piirkondi. Polegi elus varem nii palju kõndinud, liikumine on ikka olnud kas autoga või joostes. Testimiseks tegin paar päeva tagasi rahuliku 20 km rattaotsa. Kõik toimis kenasti ja peale natuke intensiivsemat kulgemist lõi keha mõnusalt nurru. Jooksnud/sörkinud veel pole, kuid ega see aeg ka enam kaugel pole.

Rogainil jalutada on kõige parem rattaga, siis näeb rohkem ja orienteerumine on ka põnevam. Poeg Madis oli nõus kaasa tulema ja hoidis vanamehel pilku peal, et kusagil kiirustamiseks ei läheks. Kui tundis, et tempo natuke tõusis, jäi meelega pikalt maha. Suutsin enamus ajast rahulikult liikuda, kuid ikka tekkisid mõned hetked, kus pulss kindlalt üle 130 läks. Nendest kohtades öeldi: "Rahulikult, rahulikult".  

Planeerisime raja nii, et poriseks ei saaks ja Mustamäe nõlvast üle ühe korra üles ei roniks. Tekkis justkui kaks ringi - sisemine ja välimine, lõpuosas pidime juba tehtud ringi lõikama. Tavaliselt on selline planeering ebaõnnestumine, kuid rattaga on teedel liikumine kiire ja sealt suurt ajakadu ei tulnud.

Seega jäi kohe välja Harku karjäär, ka Harku metsas ei õnnestunud seekord käia. Kuid põnevaid kohti oli palju, ka linn on vahepeal muutunud, palju uusi maju juurde ehitatud.

Mõningaid vigu tuli ka. Hüppetorni juures ei saanud aru, kuidas sinna õuealale sisse saab ja vahepeal tundus mulle, et punkt (KP46) polegi torni juures. Kuid ilus vaade oli sealt alla linnale.

Astangu pommiladudega on alati jama olnud, kuid seekord saime õigele hoonele kohe pihta. Rattaarvestuse võitja Indrek Reitsaku duo kammis seal valesid hooneid ja kaotas kõvasti aega, kuid varsti tuhises meist hooga mööda. "Aigu om!" - oli meie deviis.

KP48 juures oli kaart muutunud ja panime natuke mööda. Otsisime  võsast punkti koos jooksu võitjate Martin Vilismäe-Mehis Muruga.

Kuna aega oli KP68 juures palju üle, otsustasime võtta ka mitte-ratta punkte 57 ja 40. Nende punktide peale läks ratast üle puude tassides ja läbi võsa lükates 21 minutit. Seega olime liigse aja kenasti ära kasutanud. Vajalikke radu metsas ei kohanud.

Enesetunne oli peale finišeerumist väga hea - rada oli olnud põnev, rajavaliku tegemine samuti, Eensaarte traditsioonilised sardellikesed maitsvad, Vytautase vesi paraja soolasusega.

Tulemused

GPS träkid (meil oli ka geps!)

See polnud esimene kord, kui Madis mind niimoodi kontrollis. Viimati toimus see 17 aastat tagasi, kui 15 aastane poiss tuletas isale korduvalt meelde, et ta Elbruse idatipust laskumisel, paksus lumes ja järsus kuluaaris, oma jalgu korralikult asetaks. Sest kassid oleksid võinud bahillidesse takerduda, põhjustades kukkumise.

Olin siis üsna väsinud, sest tõusime 3800 m pealt 5600 m-ni ja laskusime tuldud teed tagasi. Oli väga kõva tuul ja korralik arktiline tõus. Nelja tipuskäinu hulgas oli kahe Pukkoneni kõrval ka üks Vilismäe. Jürka, nimelt.


Pildil: meie laskume tipust, Ülo Suursaar ja Jürka on veel tõusul.

Allajõudmisest ja tugeva tuule jutust on väike videoklipp, mille filmis Mart Kainel.

Kaukasus 2005 koduleht




No comments: