Kuumalaine ja KP13 ehk EMV Unikülas

Unikülas toimunud EMV lühirajal meenutas eelmise aasta maikuu baltikaid Kuural, kui palavust oli 30+ kraadi. Siis olin üsna jõuetu, seekord oli seis parem. Vähemalt esimesel päeval, lühirajal.

Lühirajal oli M50 klassis 26 meest ja kõik tegijad kohal. Põnev. Sellel aastal ongi kõige huvitavam konkurents, sest järgmisel aastal oleme M55 klassis.  

Rajameister pakkus üsna lihtsat ja kiiret rada, kus oluliseks sai jooksuvõime ja kuumataluvus. Tiit Taliga olime jälle sekund-sekundis nagu kevadel Sõmerpalus, kuid natuke kiiremat liikumist näitas Toomas Mast. Hiiumaal tehakse endiselt trenni.

Esimene viga tuli etapil 7-8, kui hakkasin vale künka peale jooksma. Siiski sain kiiresti suuna parandatud ja väikeste kõhklustega punkti kätte. Üllatusena kaotasin sellel etapil Tiidule 48(!) sekundit. Jooksu ajal seda veaks ei pidanud.

Kuumast läks pea natuke segi peale KP10, kui jäin mõtlema, et millist etappi nüüd peaksin läbima. Miskipärast otsustasin, et 12-13. Võtsingi suuna ja õigel kaugusel tuli ka punkt. Ainult number oli vale??

Tegelikult sattusin KP11-sse, kuhu ju pidingi sattuma. Vedas, võtsin korraks hoo maha. Kuid KP13 tegi ikkagi tünga ära. Oli küll lihtne ja lühike suunaetapp, kuid lugesin reljeefi valesti. Punkt pidi olema künka taga lohus ja nii ma (suure) künka peale ronisin, mille taga aga punkti polnud. Jooksin künka peal edasi tagasi, kuni jõudsin lageda äärde ja sealt siis uuesti suunaga punkti poole. Kuidagi ei tahtnud alla orgu minna, kuid seal see punkt oli, väikese künka taga... Viga üle 2 minuti.

Toomas Tarve tegi hea vigadeta jooksu ja sai üllatuslikult pronksi, 38-sekundilise eduga.

Tulemused

Väga head lühiraja PILDID Sander Lembra kaamerast (MiD7 Production)

Õhtul väike õlu ja saun. Pildil ootame saunajärjekorras.

2. päev - põhiklassi teade

Jooksin esimest vahetust. Raske oli, väga. Palju kõndisin.Hullult palav, eriti lagedatel. Kuid rada oli huvitav.

Tulemused

Pildid neljapäevakust

Facebooki panin üht-teist, kuid natuke rohkem pilte Keila neljapäevakust leiab SIIT.

Lugege ka Maidu lugu vihmasest Keilast 2002 eelmise sissekande kommentaaride juures.

Homme eestikate lühirada Unikülas. 26 meest, kõik tugevamad on kohal. Olustikku kütab ka ilm, lubatakse kuni +31 kraadi.

Online tulemused tulevad SIIT. Stardid algavad kell 14.00.

Pilt vihmasest pärastlõunast - TON 2002 Keilas

Loodetavasti toimub homne Keila neljapäevak kena ilmaga. See on suur kingitus päevakulistele, eelkõige aga korraldajatele ja rajameistrile. Meil on viimastel aastatel vedanud, vaid paar aastat tagasi algas kõva äike alles siis, kui olin just viimased punktid metsast ära toonud.

Kuid meenub üks erandlik neljapäevak aastast 2002, kui sadas totaalselt vihma ja seda nii enne päevakut kui päevaku ajal. Võistluskeskus oli Ehitajate tee ja Paldiski mnt nurgal, praeguse Keila Tervisekeskuse vastas pargis. Stardikoht aga jupp maad eemal, Tankimäele viiva tee alguses. TONi varustus oli nagu oli, vihma kaitseks oli korraldajatel paar väikest varjualust, kuid võistlejate jaoks, kes pidid ise radu kaardile kandma, ei midagi.

President Valju Tali leidis Harju KEKist mingi suure presentkatte, mille panime kaardijoonistajate jaoks üles (pildil kaugemal). Kuid seal olid augud laes ja kui punane pastakas märjaks sai, siis punktirõngaid kaardile enam hästi ei jäänud. Samas polnud kuulda ka valjuhäälset torisemist.

Kuid sellest päevakust võttis juhuslikult osa EOLi tookordne president Leho Haldna ja seda koos paari välismaalasega. Päevaku järel ilmus o-listi ülikriitiline kiri, eelkõige seotud korralduseks kasutatava varustuse osas, see pidi olema vana, inetu ja amortiseerunud. Tähelepanu keskmes oli päevinäinud koltunud present, mida kasutati infotahvli alusena (ilmselt paljud veel mäletavad seda). Arusaamatu pidi olema ka kogu protsess, mida algaja rajale minekuks tegema peab. Kuid meie, aktiivsed TONi päevakulised, olime harjunud ja vähenõudlikud ega märganud puudusi võõramaalase, kelleks oli ka üks lõunaeestlane, silmade läbi. Võimalik, et peale seda üritust läks lahti diskussioon ühtsete koodide sisseviimise osas kõikidel Eesti o-päevakutel.

Aja jooksul on TONi varustus uuenenud ja muutunud värvikamaks. Korraldajad on aga alati üritust tõsiselt võtnud, sest 600-700 inimese teenindamine on vastutusrikas ülesanne. Loodame, et Mait Tõnissoni vedamisel läheb TONi korraldus edaspidi veelgi paremaks. Mait oli 2002.aastal Keila neljapäevaku rajameister.

Tulemused aastast 2002.

Lisan siia õpetlikud videoklipid orienteerumisest, mis kõik tehtud Keila terviseradadel, homsel võistlusmaastikul.
Elina Pählimägi intervjueerib Sixten Silda:

Mis on orienteerumine
Orienteerumiskaardist
Orienteerumisrada ja kontrollpunkti läbimine

Intervjuu Tarmo Klaariga:
MOBO ehk Mobiilorienteerumine

Offroad Naissaarel ehk Libahundi seiklusrogain 2014

Jälle on suvi. Meri, päike ja tuul. Mets. Kaart ja kompass. Liikumise võlu ja valu.

Seda kõike saigi eile nautida Naissaarel, 6-tunnise Libahundi seiklusrogaini I etapil.  Ma ei tea, mis võib olla veel parem. Mõnele ehk jalgpall, mõnele ...

Kõigepealt aga kiidaks korraldajaid. Jälle. Laevalogistika toimis, rajaplaneering oli keeruline, punktid väga huvitavates ja tehniliselt nõudlikes kohtades. Lisaülesanded olid eriti lahedad. Üldiselt võiksid minu jaoks lisaülesanded ka olemata olla, kuid seekord kaifisin täiega. Aitäh Veiko, Tiiu, Mairolt ja Co.

Raja planeerimisel ajasid segadusse eelkõige punase joonega etapid, mille otseläbimisel võis saada lisapunkte. Keskendusime alguses liigselt nende sissevõtmisele ja head pilti rajast kokku ei saanudki. Aega kulutasime selleks stardis ca 8 minutit ja hiljem raja peal ümbertegemiseks veelgi. Üsna varakult sai selgeks, et meile Marjega pole need etapid läbimiseks ei jõukohased ega ka kasulikud.

Kohe läksime lõunasse, sest hukkunud prantslaste mälestusmärk vajas infotahvlilt leidmist. Inglaste mälestusmärgi asukohta teadsin. Tempo oli alguses üsna korralik, liikusime koos tugeva naisvõistkonnaga Himma-Mets. KP34 võtmise lahendasime erinevalt, peale KP64 läksid meie teed lahku. Hea, et selle kivi metsas kenasti kätte saime, mina olin punktist ca 20m mööda minemas, kuid Marje sattus peale. Üldse juhtus täna nii, et pikad ja olulised suunaetapid kippusid kalduma paremale. Näit 33-34, 36-44 (hiigelsuur viga), 40-51, 27-65 (punkt jäigi leidmata ja sellega seoses võtmata ka 42).

Teiseks iseloomulikuks veaks olid möödajooksud. Näiteks nii KP44 kui KP65 juures lugesin hoolikalt samme ja kui enam-vähem olime õigel kaugusel, selgus peagi, et hoopis kõvasti üle (??). Ka mereäärsetest kividest ja teeradade pöörangukohtadest jooksime palju kordi mööda. Samas polnud powerit ka nii palju, et kiirus kontrolli all poleks olnud. Ilmselt oli kaardimõõt selline "ei liha ega luu" - orienteerumise jaoks väike, rogaini jaoks suur.

Nagu eelpool mainisin, olid lisaülesanded ja mõned punktikohad väga põnevad:

- võimlemisrõngaste viskamine/püüdmine KP71 juures oli nö tavaline ülesanne, mis meil ka kenasti õnnestus

- meremiinide slaalomveeretamist KP83 juures oli kuulda juba kaugelt. Arvasin, et seal toimub laskeülesanne.

- Punktide otsimine lõputu kiviladude alal tundus esilagu bingona, kuid süsteemsemad ja usinamad otsijad leidsid üles kõik 5 punkti. Meile jäi ette 3. Neid "kiviladusid" või hoolikalt laotud alla 1m kõrgusi kivihunnikuid oli kogu saar täis ja paljud ka kaardile kandmata. Müstilised moodustised, mille funktsioon on mulle siiani mõistatus.

- nöörirada rannapatareis (KP82), kus oli koos suurem seltskond korraldajaid eesotsas rajameister Mairolt Kakkoga. Sain aru, et nad nautisid täiega meie ukerdamist kitsastes tunnelites ja käikudes, ronimist mööda seina ja köisredelit. Ja pildistasid. Ise olin sellel ajal juba parajalt pehme, jalad kerges krambiootuses. Ühtegi krambisäutsu polnud veel tekkinud, kuid sisetunne andis juba märku. Vestlesime, sõime jahedat borši, seegi tegevus jäädvustati kaamerasse.


- KP63, kus punkt oli sügaval maa all kahe blindaaži vahelises tunnelis. Sissepääsu pidi ise välja mõtlema.

- Maa-alused laskepositsioonide tunnelid (KP72), kuhu saatsin Marje, sest mul kiskus parem reis krampi. Marje oli seal maa all väga kaua, käis kogu pika tunneli otsast lõpuni läbi, sest esimesel korral ei osanud punkti laest vaadata. Hakkasin juba kartma, et ta on end vigastanud ja lamab veriselt ning oimetuna kusagil pimedas nurgas. Samas järgi minna ka ei saanud, sest pealamp oli Marje käes.  No tegelikult ei viitsinud ka, abivalmiduse näitamiseks hõikasin vaid paar korda, kuid needki jäid vastuseta. Ja ootasin rahulikult edasi.

- kohe peale KP72 tuli lagunenud sõjaväekasiino, kus oli vaja kõik uksed ära lugeda. Olime kindlad, et ükskõik, kui hoolikalt me ka neid uksi ei loeks, kindlasti jääb arvestusse mingi viga sisse. Näiteks Klaar-Kaup lugesid kõik klaarilikult pedantselt üle ja leidsid, et hoopis korraldajad olid uksi valesti kokku liitnud... :) Seega jäime mõlemad seal 4 punktist ilma, meie kulutasime ehk paar minutit vähem.

Kuna lisaülesanded võtsid lõpus palju aega, jäid meil tagasiteel käimata punktid 62 ja 61.

Seega tuli punkte kokku vähe, kuid see polnudki kõige olulisem. Vajalik treening oli kehvas rogainiseisus olevale organismile tehtud, valuläve tõstetud ja pekki põletatud ning samal ajal põhjalikult Naissaarega tutvutud. Kuidas teisiti jõuakski 6-tunniga saare risti-põiki läbi käia ning põnevatel objektidel turnida. Ainult rogainiga, ainult seiklusega!

Tulemused

Konnatahvel, uraan ja Glavlit

Eesti Energia andis nädal tagasi välja uhke raamatu põlevkivist pealkirjaga "Kukersiit ja konnatahvel".

Väike raamatutvustus oli "Ringvaate" saates, Marko Reikop kiitis täiesti siiralt, põhjusega (SIIN, algusega 32:25). Toakaaslane Hardi üritas stuudios tõestada, et põlevkivid põlevad. Põlesid.

Kirjutan aga seepärast, et termin "konnatahvel" ei öelnud mulle kuu-kaks tagasi mitte midagi. Ja seda hoolimata asjaolust, et olin konnatahvlit omal ajal 10 aastat uurinud, lõputuid proove võtnud, purustajas peenestanud, radioaktiivset tolmu suurtes kogustes sisse hinganud, analüüse teinud ja vene keeles aruandeid kirjutanud. Kõik andmed ja aruanded olid salastatud, mõned isegi SS-märgiga (täiesti salajane ehk совершенно секретнo).

Salastatus tuli eelkõige diktüoneema kildas ehk graptoliitargilliidis sisalduva uraani tõttu. Lühikest aega peale sõda toodeti Sillamäel kildast uraani, hiljem toodi tooraine Venemaalt sisse. Ka Rootsis, Ranstadi tehases, on sarnasest kivimist - Alum Shale'ist uraani toodetud ja seda veel 80ndate alguses. Käisin seal tehases 1989.aastal eravisiidi käigus ja kohtusin suure tehase ainsa töötajaga - direktoriga. Kaevanduse tranšeed olid veel avatud ja maa-alused strekid alles.

Kaks aastat hiljem käisin seal uuesti, koos Taani, Saksa- ja Iirimaa geoloogidega, kuid maastikku enam ära ei tundnud. Kaevandus ja paljandid olid maamunalt kadunud, jäljetult.

1989.aastal ilmus mul diktüoneema kildast esimene artikkel ajakirjas "Горючие Сланцы". Aeg oli põnev, sest tsensuur artiklite üle oli oluliselt vähenenud, peaaegu kadunud. Tekkis esmakordselt võimalus avaldada kilda uraanisisaldus, mis ulatus 1kg-ni tonnis. Varasemalt oli lubatud avaldada vaid  arvu >3 g/t.

Artiklile pidi kõigepealt loa andma Eesti Geoloogiavalitsuse spetsiaalne komisjon, kes kinnitas, et nimetatud artikliga ei tekitata Nõukogude Liidule kahju ja et see ei sisalda salajasi andmeid. Selleks polnud vist suurt julgust vaja, sest tsensuur ehk kõikvõimas Glavlit oli oma mõjuvõimu selleks ajaks kaotanud.

Kuid loa pidin saama ka peageoloogilt Evald Mustjõelt. Mäletan selgelt Pika tänava kõrge laega tuba ja suurt massiivset lauda, mille taga Mustjõgi istus. Ja tema resoluutset vastust, et kui ma uraani sisaldust artiklist välja ei võta, siis seda artiklit ei ilmu. Punkt.

Läksin oma murega ajakirja peatoimetaja, sümpaatse vana mehe Apananski juurde (Leonidi isa). Kongusnina kuulas oma sügavas toolis mind ära, mõtles natuke, ja ütles, et paneme uraani sisse. Panimegi. Võib-olla oli see esimene kord, kui endises NLiidus avaldati artiklis niivõrd suur uraani sisaldus. Võib-olla.

Hiljem selle artikliga mitte mingisuguseid probleeme ei tekkinud, julge samm õigustas end. Kahe aasta pärast sai Eesti vabaks.

Võltsnaeratusteta SEB Tartu Jooksu"maraton"

Tartu Jooksumaratoni 23 km oli ja on igal aastal sobivaks ürituseks kevadise jooksuvormi testiks. Teisi jookse pole ma nii süsteemselt jooksnud, kui neid üldse on tehtud. Orienteerumiskalender on nii tihe, et sinna sisse naljalt järve-, linna-, silla- jm jooksud ning maratonid ei mahu.

Selle aasta jooksuvorm on olnud möödunud aasta seisust, kui olin hädas sapipõiega, parem. Nüüd on see probleem lahendatud, kuid talvistele pikkadele jooksuotstele pole väärikat lisa tulnud. Ka sellel nädalal jäid trennid tegemata, vaid paar korda kontrollisin punktikohti ja korrigeerisin kaarti Keila neljapäevaku jaoks. Viimane saab sellel aastal olema sprindielementide ja rohkete KP-dega kiire jooksukas.

Ehkki eile oli veel veereva põrsakese olemine, siis hommikul tundsin, et keha on võimeline pikka maad jooksma ja isegi pingutama. Öö jäi küll lühikeseks, sest õhtul hilja sattusin üle pika aja teleka ette, kus oli  Eurovisionil üllatusena palju huvitavaid lugusid, millest siiski hilisemat võitjat ei õnnestunudki kuulda. Lemmikuks jäi Ungari laul.

Tänase jooksuga tahtsin eelmise aasta õnnetut tulemust oluliselt parandada, igal juhul joosta teise saja sisse, loodetavasti esimese 150 hulka. Ei soovinud mööda lasta üle ühe roosa "beibe", ka Viffi heale jooksuvormile oli tahtmine konkurentsi pakkuda. Etteruttavalt olgu öeldud, et esimese ülesandega sain hakkama, naisteemadega aga mitte.

Algus läks kiireks. Kui varasematel aastatel olin alati olnud stardikiirendusega raskustes, siis täna oli tempo täiesti talutav. Hirmutas ainult kilomeetriaeg (tublisti alla 4min/km) kuni 5km-ni. Selleks ajaks olid kõik naised 2.-6. kohani koos, mina nende hulgas. Külli Pirksaar oli natuke eemaldunud, Viff jt hakkasid samuti kaugenema peale seda, kui võtsin tempot natuke alla. Soov oli leida oma rütm ja sellega lõpuni vastu pidada.

Pildil: Alguses veel koos naiskonkurentidega. Esimene roosa (Anu Teppo) ja Viff (Viivi-Anne Soots) on veel kontrolli all (foto: Alari Kannel)

Kusagi 6 km-l möödus Silver Eensaar, 1-1,5 km hiljem Rain. Vennad tegid vist peale seiklusspordi EMi pohmelliravi, seegi üks võimalus tagasi kiiremate liigutuste juurde jõuda. Hoopis hilja möödus Rait Pallo, kes tulistas eile 5 tundi XT Kevadrogainil Kehras. Niimoodi karastatakse terast!

Mingil hetkel sain päris hea selja (nr.120, Aimer Peensalu) ja vahe Viffiga vähenes juba 50m-le. Kuid see mees osutus siiski kõvemaks sellel päeval ja kadus eest koos ühe teise seljaga. Viff kadus samuti kaugustesse ning jäigi minuti jagu ettepoole.

Kergemad minekud vaheldusid raskematega, kuid mida lõpupoole, sest rohkem väsimus maadligi vajutas ja jätkuvalt fotokaameratesse ei naeratanud. Tõsi, ilus oleks hiljem vaadata fotosid, kus kõik naeratades fännavad üritust, kuid see on pettus. Keegi, vähemalt esimese 200 hulgas, jooksu ajal ei naerata. Kõik teevad oma tööd, võitlevad keskendunult sisepingetega, üritavad mitte alla anda. See on must ja raske tegevus, ilu tuleb alles finišis. Ja seda siis, kui oled oma töö ausalt ära teinud.

Kui joostud oli ca 1.10h, tuli tagant teine roosa "beib", nr.83, Maie Kuusik. Ehkki juba teises nooruses, jooksis tempokalt ja hästi. Hoidsin temast pikalt kinni, kuid ka see osutus viimasel 3 km-l ülejõu käivaks ülesandeks. Seega, lisaks Anu Teppole, seljatas mind ka teine naisterahvas roosas.

Viimased 2 km läbisin omas tempos, ehkki korraliku surve all. Kellegagi otseselt ei võistelnud, mitu meest lasin mööda. Koht kohaks, kuid ellu peab ka jääma. Ehkki meie ajal veel keegi raja kõrval pikali ei olnud, siis natuke hiljem korjas kiirabi päris palju ümberkukkunud jooksjaid ära. Päris kole pilt.

Lõpuprotokollist selgus, et Mari Boikov jäi vaid 16 sek kaugusele, eelmise aasta konkurent Karmen Alnek 30 sek selja taha.

Tulemusega jäin rahule, ehkki salamisi lootsin 1,5-2 min paremat aega. Pole midagi teha, seis on praegu selline ja sealt saab minna ainult paremaks. Järgmisel laupäeval on 6h Libahundi seiklusrogain Naissaarel, seejärel 24.mail eestikate lühirada. Nädal enne 24h rogaini EMi Põlvas toimub Xdream'i Aidu etapp. Elame veel.

174.koht 1:40:03

Tulemused

Ilves-3

Samal ajal, kui Eesti tiim teeb seiklusspordi EM-il Türgis suurt tulemust ja laupäeva õhtul alustavad parimad 10Mila teatejooksu Rootsis, on normaalsed orienteerujad kogunenud Ilves-3-le Paluperasse.

Läksin minagi, ehkki väsimus oli sees ja sportlik enesetunne mitte kõige parem. Oma mõju avaldas selleks nädalatagune Xdream, kui kolmapäevasel jooksul sain aru, et päris taastunud polnud. Neljapäeval läksin siiski neljapäevakule, lootes teha lühikese ja kerge jooksu Saustinõmme kaardil. Üsna lihtsal rajal tuli mitmeid vigu, nii punktipiirkonnas kui pikematel etappidel. Lisaks külm vihm ja kõle tuul.

1.päev

Ilves-3 esimesel päeval olin nagu udus. Kaart ja maastik ei tahtnud esialgu kuidagi kokku minna, punktid tulid raskelt ja ebatäpselt. Kuid hea, et veel niigi läks, võistlus võib jätkuda.

Tulemused


2.päev

Polnud parim tunne ka hommikul, hingamine oli raske, süda tõrkus kaasa minemast intensiivsete liigutustega. Samas olin õhtul korralikult puhanud ja suuremast vaakumist välja tulnud.

Tänane päev oli eilsega võrreldes hoopis teine. Kogu jooks oli 100% kontrolli all ja ei teinud ühtegi viga. Mõnel suunaetapil oleks ju võinud agressiivsem olla, kuid seda polnud vaja. Ühesõnaga, isegi Aivars Mihailovsile tegin 2,5 minutiga ära ja parandasin homseks võimalust Andres Talveriga 2.koha eest võidelda. Vahe on 2,5 minutit.

Eks näis, mis Kääriku kant pakub, lihtne seal Arulas olema ei saa.

Tulemused

3.päev

Öösel vaatasin 10MILA teadet Rootsis, kus suurepärase jooksu tegi Timo Sild (Hiidenkiertäjät). Hästi said hakkama ka Sander Vaher (Rajamäen Rykmentti) ja Peeter Pihl (MS Parma), kes tõid oma võistkonnad välja juhtgrupis. Hiitenkiertäjät said seekord 7.koha, Halden SK põrus, Kalevan Rasti jälle troonil.

Kolmas päev oli Saagjärve-Madsa kaardil. Nii kaardi autor kui rajameister oli Madis Oras.

See oli üks tõsisemaid orienteerumisi viimastel aastatel. Stardist läksin vale suunaga jooksma paralleelse soo serva ja mingil hetkel ei saanud midagi aru. Kohe viga 2 minutit.

Etapp 1-2 oli eriti põnev, kus ühtegi lihtsat või head varianti läbi ei näinud. Kuna tumeroheline oli eriti kehvasti läbitav tuulemurd ja tihnik, siis üritasin rohelist vältida nii palju kui võimalik. Ja parema tee valikul kaldusin lõunasse, kust oli plaan piki kõlviku piiri läheneda punktile lõunast. Pinnavormid polnud hästi tajutavad, 5m joon üldistas maastikku niivõrd, et kohanemine võttis aega. Ründasin punkti vale soo nurgast (see tundus ka väga suur soo olevat) ja ragistasin pikalt tuulemurrus. Kuid etapiaeg polnud teistega võrreldes paha, kõik said hakkama mingi jamaga. Väga hästi alustas jooksu klubikaaslane Maido Kaljur, kes vahepeal edestas mind juba 6 minutiga.

Etapp 3-4 läks kontrolli alt välja. Esialgu kaldusin vist paremale lageda nurka, seejärel hakkasin trajektoori parandama ja ragistasin jälle pikalt tumerohelises. Kaotust parimale tuli kõvasti - 2.41.

Edasi läks kõik kenasti, ehkki imestan, et etapil 7-8 kaotasin parimale pea minuti. Väike kaar, natuke pidurit ja minut oligi läinud. Nii lihtsalt see käibki.

Kokkuvõttes polnud tulemusel häda midagi, ehkki km kiirus oli 9:25 (eelmisel päeval 7:00). Kokkuvõttes kolmas koht, Andres Talver oli seekord väga hea ja oleks peaaegu ka Mihailovsi üle jooksnud.

Tulemused (3.päev)

TULEMUSED (SUM)

Käisin ka väikeses telksaunas, kuhu mahtus kenasti 6 inimest istuma. Isegi higistada sai. Ilvese klubi on tubli.