EMV lühirada ja põhiklassi teade Kärgula metsas

Jälle üks väga hea võistlus ja seda nii kaardi-raja kui kogu korralduse poolest. Kirsiks tordil oli muidugi superilm.

Toimetasin sellel nädalal kodukontoris maal, ühtlasi käisin teisipäeva õhtul Lajavangu (Erastvere) kaardil Kopra päevakul ja neljapäeval 2,5-tunnisel lauatennise kvaliteettreeningul Moostes. 

Eesti MV lühirada ja põhiklassi teade toimus Kärgula metsas, mis jäi vaid 15 km kaugusele meie maakodust. Jooksmisega olen läinud julgemaks, sest kõrge pulss ei tekita komplikatsioone. Lühirajal oli isegi lootust M60 klassis medalile, kui vaid o-tehniliselt oleks õnnestunud.

Kahjuks ei õnnestunud, nagu ka väga paljud orienteerujad, sh tipud. Kohe esimesel etapil vaatasin  peale teed lageda põhjapiiri valesti, sest ka heleroheline tundus lagedana ja kindlast asukohast kallutasin end liiga paremale. +2,5 minutit.

Etapp 4-5 läks täiesti lappama, sest arvasin end tee peal olevat rohkem lõuna pool. Täpselt sama vea tegi Andres Talver, kes pääses natuke väiksema veaga. Mulle +4 minutit. Lisaks 9-ga veel 1 minut ja  suuremaid vigu kokku 7,5 min. Uhh.

Tulemused

Õhtul väike saun ja grill.

Teade

Kuna Maido ei jooksnud, siis võtsin meie veteranide võistkonnas koha keskmisele ehk kõige lühemale vahetusele. Liikumiskiirus oli alguses täitsa ok ja orienteerumine ka sujus, kuid peale 4. KPd hakkas natuke juhtuma. Kõigepealt tobe teevalik etapil 4-5, kus kaotasin silmist ka Harju OK II võistkonna Kardo, eilse hõbedapoisi M16 klassis. KP8-s sain kätte mitmed kaasvõistlejad, sh Tarmo Klaari, kuid täiusliku tünga sain augupunktiga KP9. Tarmo kadus peale 8-ndat kiiresti eest ära ja lõpus oli tema edu lausa 9 minutit. 

Rumala teevaliku tegin peale vaatepunkti (KP10) etapil 10-11, kus ei tundnud kõlviku piiri ära ja pöörasin liiga vara metsa. Vasakpoolse teevaliku tegid päris paljud naised ja ka mõned mehed. Paremalt läks siht punktipiirkonda, kuid seda varianti ei näinud. Nii malet ei mängita.

Meie esindusvõistkond (Ats Sõnajalg, Kristjan Täll ja Uku-Laur Tali) tulid suurepärasele 4. kohale. Siinkohal kiidaks Kristjani südikat jooksu, teised olid teada tugevad. Järjekordne õnnetus Ilvesel, kus Kennyl jäi üks KP SI-Airi mittetoimimise tõttu märkimata.

Tulemused

Kas tagasitulek? Orienteerumissprindi Eesti MV Laagris

Täna tuli peale Eesti MV o-sprindi teatevõistlust juurde Ahto Karu (M65, JOKA) ja ütles, et kas oled nüüd tagasi. Soe tunne tekkis, aitäh, sest paistab, et suudan jälle konkurentsis olla. Mitte küll kõige teravamas tipus, sest Mart Külvikule vastu ei saa, kuid joosta on siiski kerge ja mugavustsoonis olles mitte kõige aeglasem ka. Esimene märk sellest tuli viimasel TONi päevakul Pedasel, kus hoidsin ühtlast mõõdukat tempot ja viga ei teinud. 

Aga miks ka mitte, sest nüüd läheb südamesse kahe kütusetoru asemel kolm, ehkki üks on metallsõrestikuga remonditud. Igahommikune aspiriin teeb vere vedelaks, mida on lihtsam ringi ajada. Ja mis oluline, intensiivsed ja pikad pinksitrennid ning sagedased võistlused on hoidnud piisavalt hästi aeroobset taset ning jalalihaseid toonuses. Tunnen, et iga jooksuga läheb seis paremaks, mis on ühelt poolt küll hea, kuid teisalt ohtlik - liiga hasarti ei tohi minna. 

Sprint tasasel maal sobis hästi ja mis peaasi, toimus lähedal - Laagris. Karantiinis pidin olema 2 tundi ja ehkki ilm oli natuke jahe, aitasid selle vastu soojad riided. Natuke tegi muret, et olin unustanud luubi maha, sest kitsaid aiaauke ja läbipääse on kaardilt raske välja lugeda. Lootsin, et Laagri sprint tuleb pigem lihtne ja sellist probleemi ei teki. Kuid eksisin.

Etapil 1-2 nägin nii vasakpoolset kui parempoolset varianti, kuid silmasin ka läbipääsu otse ees.  Paaril korral kontrollisin pingsalt läbipääsu olemasolu, kuid kergel sörgil nägin aias siiski ava. Heiti Hallikma, kes võitis M50 klassi, nägi sama, kuid võttis 3 sek kõndimisaega, et tuvastada vastupidist ja ei läinud veale. Aias läbipääsu polnud ja mul tuli üle minuti viga. Minut hiljem startinud Urmas Lips sai mööda ja suure osa maast liikusime üsna lähestikku, tema peamiselt selja taga. Selle veaga oli selge, et head tulemust enam ei saa. 

Etapp 17-18 oli rajameister Hendri Parrolil samuti hästi välja mõeldud. Ei vaadanud korralikult takistusi vasakpoolsel variandil, millele aitas kaasa ka Kenny ja Atsi möödakihutamine ning neile inertsiga järgnemine. Tagasimineku varianti küll nägin, kuid see tundus enne vasakpoolse teevaliku kunsttakistuse nägemist liiga pikk. Samas käis selline viga kenasti mängu juurde. Viga etapil 1-2 kukutas medalikonkurentsist.

Tulemused

Sprinditeade

Võtsin kaasa luubi, mida seekord vaja ei läinud. Kapist leidsin üles 1,5 aastat tagasi ostetud HOKA kiirjooksu tossud, mida vahepeal vaja ei läinud. Joosta oli nendega mõnus. Pinget polnud, sest jooksin Harju OK MN55-60 II võistkonnas.

Oli tore, lihtsam kui eile. Esimese KP punktinumbri (58) kontrollimisel kaotasin ligi 30 sek, sest käisin kontrollimas ka lähedalasuva teise KP numbrit. Seegi oli vale (59). Jama oli selles, et lugesin legendist vale rida, sest kaart oli ebasobivast kohast kokku murtud.

Kokkuvõttes oli väga vinge üritus, mille krooniks põhiklasside teatevõistluse otseülekanne Postimehe portaalis. Põnevust oli lõpuni ja draamat lisas kahe eliitvõistkonna (Ilves I ja PEKO I) mahavõtmine. Ennustasin ühena vähestest JOKA I võitu ja nii ka läks. 

Tulemused

Järgmisel nädalavahetusel on Eesti MV lühirada Kärgulas, maakodu lähedal.

Ebatavaline saun

Aastal 1995 olin Ungaris, Matrahazas, ühel keskkonnageoloogia teemalisel 5-päevasel kursusel. Muuhulgas tegime ekskursiooni lähedalasuvate vaatamisväärsuste juurde, sh Egeri kindlusse. Õhtu eel, kui juba kergelt hämardus, sammusime ühel laugel mäenõlval asuva valge maja juurde. Maja asus kaugel eemal asustusest, elamiseks üsna mõttetus kohas. Samas nägi välja uus ja ilus. 

Giid oli kuidagi napisõnaline ja juhatas meid tühja majja. Mainis vaid, et see on kohalik saun. Kui saun, siis saun, mõtlesin, aga miks just siin, mäe peal, eemal kõigest muust. 

Ühes ruumis oli saunalava, kuid astmed ei läinud mitte üles vaid hoopis alla. Kerist polnud. Riided seljas, paluti meil kätega mitte vehkida ega hüpata ja astuda tasakesi alla auku.

Seisime seal mõne aja, kui kohtasin eaka prillidega Saksa professori pilku. Mõistsin teda kohe, sest ka minul hakkasid munad higistama. Seejärel jalad ja kergelt kogu keha. Polnud mingit infrapuna ega muud kiirgust, vaid tavaline toatemperatuur. 

Mis põhjustas higistamist?  Võtmesõnad: geoloogia, spordifüsioloogia

Selgitus (lisatud hiljem)

Tegemist on kohaga, kus maa seest emaneerub süsihappegaasi (CO2), ilmselt mõne lõhe kaudu. Geoloogia jaoks pole siin midagi erilist, sest CO2 võib maapinnale jõuda nii gaasina kui ka hüdrotermides (kuumaveeallikates). Seda protsessi on ammusest ajast ära kasutatud ravikuurortides nagu näiteks Karlovy Varys.

Eelpool nimetatud "saunas" oli augus täpselt nii palju (värvitut ja lõhnata) CO2, et peanupud välja jääksid. Seetõttu pidi sinna auku minema vaikselt, et õhust raskem gaas (molekulmassid vastavalt 29 ja 44) üle ääre maha ei loksuks. Samas kaotab inimene teadvuse, kui viibib pikemalt CO2-rikkas õhus. Nii on juhtunud näit maa-alustes koobastes.

Kui seista selles süsihappegaasi-rikkas õhus, imbub CO2 läbi naha veresoontesse (kapillaaridesse). Organism saab aru, et nüüd tehakse füüsilist trenni, sest CO2 hulk veres on suurenenud. Veresooned laienevad, vererõhk tõuseb ja organism valmistub "füüsilise" koormuse talumiseks. Samal ajal läheb tööle jahutusmehhanism, mis avaldub higistamise näol.

Seega petetakse CO2 sauna või vanniga inimorganism ära ja ilma füüsilist tööd tegemata saab treeninguefekti osaliselt kätte. See ravimeetod on kasulik just vanemaealistele inimestele, kes näiteks orienteerumas käia ei saa.

Matrahaza koolitusel tutvusin Jurgis Valiunasega, Leedu (keskkonna)geoloogi ja innuka orienteerujaga.