laupäev, 31. detsember 2022

2022 - Ukraina aasta. Näärilaksu gaala.

2022. aasta põhitähelepanu oli uudistel, kommentaaridel, intervjuudel ja seda kõike seoses Ukrainaga. Kõik muu oli vähemtähtis. Nii palju vene keelt pole ammu kuulnud, sest kõik need Feiginid ja Arestovitšid, Nakid, Gordonid, Švetsid, Latõninad, Piotkovskid, Nevzorovid jne jne, olid igapäevane tavaline kuulamine. Lisaks muidugi Eesti kanalid ja militaar.net.

Soov oli lugeda ja näha eelkõige positiivseid uudiseid, st kuidas Ukraina armee edu saavutab ja venelasi tapab. Uskumatu ja karm, et sissetungijate laibad võisid niimoodi rahuldust ja rõõmu pakkuda. Aastal 2013 olid Rossija 1 uusaastapeol konferansjeedeks Galkin ja Zelenski, teiste hulgas naeris ja plaksutas etteastet ka Solovjov. Seal osalenud lauljad on nüüd kahes verises vastasleeris, paljud kindlasti ka vaikselt neutraalsed, mis aga toetab agressiooni. Sõda on must-valge, ükskõiksetel või humaansetel rahusoovijatel oma kohta pole. Julm maailm.

Sõda käib ja suurt muutust pöördesse pole veel näha. Seega on uue aasta kõige suurem soov teadagi mis. Äkki kuuleme sellest juba homme, äkki peame ootama veel aasta. Midagi ei tea. Kui vaid USA 45 miljardiline toetus vastu võetaks ja Euroopa Liidu riigid ära ei väsiks. Et me ise ära ei väsiks. 

Imetlen neid kõiki, kes Ukrainat kõikvõimalikul moel aitavad, iseenda väikesed rahalised panused on nende kõrval ülitühised. Johanna-Maria Lehtme - uhh, milline naine!

Isiklikku

Isiklikus elus toimus oluline, kahjuks ebameeldiv sündmus märtsi alguses, kui mootori kütusevoolik umbe läks. Operatsioon läks edukalt ja nüüd, aasta lõpus, võiks jooksmisele juba suuremat tähelepanu pöörata. Aga enam hästi ei saa, sest uus hobi - lauatennis, on võimust võtnud. Esmakordselt üritan aktiivselt ja teadlikult oma taset tõsta, mängides nädalas kuni 4 korda ja seda ka kõvema tasemega meestega. Huviga vaatan TTCupi mänge, kus tasemed esisaja meestest 400+ meesteni välja. Näitena kahe Keila poisi omavaheline mäng, kes mõlemad praegu Eestis esimese ca 50 seas. Kunagi alustasid Keila trennist, kus sai nendega ka tasavägiseid lahinguid peetud (VIDEO Dimaga 6 aastat tagasi). Sellel TTCupil tahaks mõni päev osaleda, saaks hiljem videot analüüsida.


Midagi asjalikku sai ka ära tehtud. Maal valmis maikuus teine korrus.


Kuur/garaaž sai +30 kraadiga lammutatud ja vundamendipostid paika pandud. Lammutamisega tegelesin ise, profid tegid ülejäänud tööd. 


Näärilaks 2022 gaala

Juba 10. aastat toimus Näärilaks, mis on aasta vahvamaid seiklusi ACE Adventure tiimi korraldusel ja Silver Eensaare eestvedamisel. Kui esimesel aastal osales väga vinge raja läbimisel 3 (!) võistkonda, siis sellel aastal 60 ja näiteks 2017. aastal Kadriorus/Tallinnas 75 võistkonda. Olen esimesed 6 aastat osalenud ja sellest ka blogis kirjutanud. Oma panust Näärilaksu eduloosse pole teadvustanud, sest kirjutan ikka, kui midagi põnevat tehakse ja ise osalen. Kui korraldajad suudavad teha nii vingeid üritusi ja keegi kirjalikku märki maha ei jäta, siis see tundub ebaõiglane. Seetõttu olengi nii enda jaoks kui ka muidu üritusi memuaaridena arhiveerinud. Kohusetundest või vastu tahtmist pole kunagi midagi kirjutanud. Aga et see gaala lõppeb sellise üllatusega... no sellest edaspidi.

Kahjuks ei saanud ise juba 5. aastat järjest Näärilaksul osaleda, sest peale maakodu soetamist Võrumaal oleme jõulude ja aastavahetuse aja seal veetnud. Nii ka seekord. Asja tegi natuke keeruliseks asjaolu, et pidulikul võistlusjärgsel gaalal, kus mehed mustades ülikondades ja naised pidulikes kleitides, toimus väike seminar 3 ettekandega. Avaettekande tegin mina ja hirm oli, et kehvapoolne internetiühendus veab maakodus alt. Päris jamaks vist ei läinud, ehkki ma pole gaala salvestust veel näinud. Loodetavasti ilmub peagi.

Sissejuhatuse pidulikule üritusele tegi Indrek Reitsak, kes avastas seiklusspordi/orienteerumise 5 aastat tagasi ja oli seekordse ürituse majaperemees (Enima Trade OÜ). Tema hingestatud ja emotsionaalne, mitte kõige lühem sissejuhatus, läks hinge. Pagana vahva oli.

Konferansjee Tarvo Jõeste (Tarvo patrab...) juhatas kõlavate tiitlitega sisse minu ettekande. Siin tundsin end esimest korda piinlikult. Aga mis seal ikka, lugu oli vaja ära rääkida. Keskendusin Näärilaksu rajameistri fenomenile, et "mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob". Uskumatud rajad, üliägedad ülesanded, millega kõik hakkama ei saa. Kaasa arvatud mina. Tavaliselt on aasta lõpus sellise ürituse korraldamiseks aega paar nädalat, kuid imede-ime, et juba 10 aastat on see ära tehtud. Silver ise ka vist ei usu. 

Nagu mainisin, osales esimesel Näärilaksul 3 tiimi: Aibast-Malsroos, Raichmann-Maade ja Preitof-Pukkonen. Kõik 11 Näärilaksu on kaasa teinud Erik Aibast ja sellega on ta tõeline Näärilaksu legend. Nagu viimasest Tiit Pekk'i ettekandest välja tuli, kus näidati GPS träkke ja huvitavamaid kohti kõikidest Näärilaksudest, pole Erik ka suu peale kukkunud. Huumorisoon ja kiire reageerimine on tal omal kohal.

Väga tore ettekanne oli Tiina Kangilaskil ehk Zazibeal, ühel teenekamal blogipidajal, kes on rahulike kulgejate esindaja ja vürtsitab oma kirjutisi harivate kultuurilooliste ja bibliograafiliste lisanditega. 


Veel anti 3 auhinda: 

Aasta üllataja:  Lauri Malsroos ja Peeter Pihl 

Aasta Lumehelbeke: Karin Koppel ja Erle Meresmaa

Elutöö preemia: Eduard Pukkonen

Sellest viimasest tiitlist olin tõsiselt üllatunud ja tundsin end natuke piinlikult sellise liigse tähelepanu tõttu nii uhkel gaalal paljude väärikate seiklejate ees. Muidugi olin ja olen rõõmus, sest ju on siis blogi sissekanded asja ette läinud ja ehk on oma osa selleski, et algsest 3 võistkonnast on mõnel korral 75  kokku saanud. Ei tea. Olin tegelikult liigutatud ja ehkki mu sõnavõtt võis tunduda natuke kummaline, oli see täis lugupidamist ja tänulikkust korraldajate ja eelkõige Silveri ees. Väike kiiks on Näärilaksul lubatud, tegelikult isegi kohustuslik.


Tulemused: Näärilaks 2022 GPSträkid, mis olid ametliku lõpuprotokolli koostamise aluseks.

Ametlikud Gaala link koos autasustamiste ja ettekannetega: https://www.youtube.com/watch?v=yFNzOT9w_Kw

Kena aastalõppu kõigile ja toredat ning turvalist uut aastat!


esmaspäev, 19. detsember 2022

Sportimist Keilas

Sel nädalal sai pea kõik spordivajadused kaetud Keilas. Lauatennis Keila Koolis:  E - 1,5h, T - 1,5h ja laupäeval Keila seeriavõistlus pinksis (pildil). 

Vaid kolmapäeviti käin pinksi mängimas Kernu valla Rahvamajas, mis on üks imeline hubane oaas keset lumist ja karget pimedust. Seal on heal tasemel mängijad ja iga sett on justkui võistlus. Võidad - lähed "kõrgemale" lauale, kaotad - kukud "madalamale". Sealset spordielu veab väga vingelt 75-aastane Kaljo Põldaru, kes on pinksis kõva käsi (reiting 140). Näiteks 21. jaanuaril toimub lauamängude turniir (male, kabe, pinks ja koroona), mistõttu peab vahepealsel ajal ka teisi alasid harjutama. Noores eas olen kõiki lauamänge palju mänginud. Toimub ka Kernu Terasmees võistlus, kus on 20 ala, millest üks orienteerumine. See komplekt pole minu jaoks.

Keila pinksiturniiri tõttu jäi ära siseorienteerumine ERRi majas. Muuhulgas pidin ka korralduses kaasa lööma, st laudu jm kraami tassima ning neid spordisaali üles sättima. Turniir läks hästi, kaotasin vaid endast oluliselt tugevamatele. Järjekordselt oli põnev mäng 70-aastase Eva Hanniga (pildil keskel), mille kaotasin 1:3. Auhinnalist kohta ja seega karikat õnneks ei saanud, sest olin tugevama ehk A-grupi arvestuses (reitingud 35-380). Minul oli reiting 378. Teise grupi oleksin võitnud, kusjuures viimane kohamäng B-grupi võitja Alvar Roosiga (paremal) tundus esialgu üsna lootusetu. Siiski suutsin 0:2 kaotusseisust 3:2 võita. Üldse oli väga palju 3:2 mänge, sh finaalid.

Olude tõttu pidin loobuma ka vahvast Linnaorienteerumise Jõulujooksust (pildid), kuhu varakult registreerusin. Selle asemel tegin mõned ringid Keila suurepärastel suusaradadel. Füüsiline vorm on kehvapoolne, sest pinksipäevadel muid sportlikke liigutusi ei taha teha. Tervis on ka nädalaid kehva olnud, kuid nüüd hakkab vist paremaks minema. Pagana viirused.


kolmapäev, 16. november 2022

Pinksirogain. Lauatennis vs orienteerumine

Pole vist 3 aastat pinksi mänginud, ikka on õuealad rohkem meeldinud. Orienteerumises lahendad ülesandeid üksinda, kuid lauatennises pead kellegi vastu nüsima. Vot selline nüsimine oli pikka aega vastumeelne, kuni... ostsin reketile uued kummid. Imelik. Mis varustuse jubin küll niimoodi orienteeruma viiks, ainult kompassist jääb vist väheks. 

Kuna reedel on Tartus Firmaspordi "Kuldpall" ja seal sees ka lauatennis, siis kogusin lisaks trennimängudele ka vähe võistlusmänge. See on ikka kummaline küll, kui hea on inimese lihasmälu. Ei tee näiteks 30 aastat midagi, siis võtad reketi kätte ja oled samas kohas kus lõpetasid. Ainult natuke löögikindlust oleks vaja juurde saada, kuid see on pikk protsess. Tõsi, on hetki, kus miski ei toimi ja mulle on need hommikused kellaajad. Käsi on nagu raudkang, aju ei reageeri erinevatele pallidele kohe üldse. Orienteerumises olen ka mõnel? korral täiesti lootusetult alustanud, meenuvad paar borrelioosiaja jooksu.

Aga mis seal ikka, kui vähegi võimalik, peab pika soojenduse tegema ja päeva peale juba imestad, kuidas pallid justkui iseenesest tagasi laua peale lendavad. Nii oli ka pühapäeval Rahvapinksis.

Võtsin täisprogrammi, st hommikul kell 10 algas reitinguga 150+ turniir ja pärastlõunal 400+ turniir. Mängud toimusid Forellis, kus alustasin soojendust juba kell 9:15. Ma pole 150+ turniiridel kunagi osalenud, sest enne koroonat oli ka 400+ turniir piisavalt raske. 

Kes pinksi on mänginud, teavad, et võid paarisajale mängijale nii kaotada kui neid võita. Konkurents on selles osas äge. Orienteerumises nahistad oma võistlusklassis, kuid siin tuleb 80+ vanamees või 110+ kg vastane ja näitab julmalt koha kätte. Mõnede esisaja meestega on ka võimalik tasavägiseid sette mängida, kuid võitu ei saa (mängitakse kolme seti võiduni).

Mu teine vastane oli mängumees ja kaks setti olid meil üsna võrdsed, ehkki ta võitis 3:0. Hiljem mainis, et jõuab reitingus ilmselt kuhugi 70 juurde, hetkel reiting puudus. Mainiks, et pea kõik 3:0 või 0:3 mängud olid tasavägised.

150+ turniiril mängisin 8 matši: 3:1  0:3  3:1  1:3  3:0  2:3  3:2  3:1 ja sain 53. koha (67-st). Jäin ka pildile (taustal).

Tunnike oli vahet ja siis tuli 400+ turniir.

3:0 1:3 3:0 3:0 3:1 3:1 3:0 2:3 3:2. Teise matši kaotasin mängijale, keda esimesel turniiril võitsin. Ja peaaegu oleks saanud temaga heidelda 3. koha eest, kahjuks kaotasin selleks olulise mängu 2:3, olles 2:0 eduseisus. Viies sett oli 13:15. Tuli 5.koht 42 osaleja seas. Meie 5. koha mäng oli kõige viimane, Rein Lindmäe ja Co pidid 18:30ni ootama. 

Seega tuli pühapäeval 17 võistlusmängu ja 66 tasavägist setti.Kokku koos väikeste pausidega pea 8 tundi mängimist. Seda oli palju. Nagu ka peale 8h rogaini janutas terve öö, järgmisel 2 päeval ei tundnud end hästi ja kolmandal (täna) tõusis palavik 37,8. Uhh, loodetavasti saan reedel ikka mängima minna. Meil on nüüd uus spordijuht - Roman Fosti

Libahunt jääb ära nagu ka muud orienteerumised (sh üldkogu). Võimatu on orienteerumises hoida pulssi kontrolli all, iga kord pingutan vähe üle. Ehkki enesetunne on ok ja raske ei ole.

Lauatennist võib pigem võrrelda malega, kus võrdsete vastaste korral peab leidma tee aktiivsemaks jätkuks. Topsid alati ei õnnestu ja muutud ettevaatlikuks ning lülitud ümber kaitsemängule. Orienteerujate seas ei tea pea ühtegi pinksimeest, kes reitinguga oleks. Ehk ainult Ivo Milleriga (393) ragistame võrdselt. 

Lauatennis.ee


pühapäev, 6. november 2022

Orienteerumisi Keilas

Linnaorienteerumine Keilas tõi täna rajale üle 270 inimese. Sain ise ka pikima ehk Punase raja läbi joosta. Alguses sai tiirutada Keskpargis, seejärel läbida pikemaid lõike põhjapoolses linnaosas, sealjuures ka  kodumaja ümber. 

Kui klubikaaslasest rajameister Ats Sõnajalg küsis, kas midagi uut ka avastasid, siis pidin talle pettumuse valmistama, sest kõik oli olnud liigagi tuttav. Natuke järele mõeldes meenus üks tool maja nurgas, mida pole kunagi seal kohanud. See oli pink suitsetamiseks meie (!) maja nurgas. Jooksin sinna kaarega, sest otse ei tohtinud. Viga ei teinud, kuid suurim kaotus tuli just sellel etapil (20-21), ligi 1 minut. Selgus, et punkti sai märkida ka läbi heki...


Kaart rajaga.


Keila MOBO rada

Rada on olnud üleval 4 kuud ja selle aja jooksul on punkte külastanud 129 inimest või inimeste gruppi. Osalejad olid ka Keila koolide lapsed, kellest paljudele oli see esmatutvus orienteerumiskaardiga. Rajal oli 30 punkti, kokku tehti 1400 märget. NB! Rada on jätkuvalt üleval, A3 veekindlad kaardid saadaval Keila Tervisekeskusest.

Toimus ka loosimine, kus fortuunaks oli arvuti. Keila Linnavalitsuse poolt välja pandud auhinnakomplekti võitsid järgmised osalejad (sulgudes on nende poolt läbitud punktide arv). Kui läbiti kõik punktid, sai loosimisele veel 10 punkti lisaks, st kokku oli osalejal 40 loosi.

Pets (oli 40 loosi)
Eve (28)
Ilmar Janne (40)
grete (9)
Andres2e2 (21)

Auhinnad saab kätte Keila Linnavalitsusest, korraldajad kahjuks ei tea nimede taga olevaid isikuid. Teavitamine tuleb kodulehel ja Keila lehes.

Oktoobri lõpuni toimus ka kogu raja läbimise võistlus aja peale. Parimad ajad joosti välja vahetult enne kontrollaega, kui lehti oli metsas vähe ja läbitavus parem. Kolm kiiremat 11st:

1. Kristo Heinmann 1:27:19
2. Alan Vask 1:46:02
3. Kurmet Kutti 2:15:35  


Keilakas Alan Vask läbis raja 4 korda, millest ühe rattaga. Vasakul on Alani kiireima läbimise rajakaart 
(alustas põhja suunas).


Eesti koondislane Kristo kirjutas blogis sellest jooksust ja pani üles ka kaardi rajaga (alustas põhja suunas). Võimalikke rajavalikuid on veel mitmeid.




Keila elanik võib linna piirides avastada mitmeid põnevaid kohti: 


Vanu kivimurde (KP 31, 48, 54, 57)




Maalilisi lagedaid siirde- ja madalsoid (34 ja 37 vahel, 51st lõunas ja kagus) ja kõndimiseks ebamugavaid "pokusoid" (53 ja 52 vahel)


Rändrahne, millest Keila suurim (kõrgeim) on KP53 juures


Mahajäetud metsaonne (36 ja 43)


Šoti mägiveiseid (37 ja 51 vahel)

jpm




pühapäev, 23. oktoober 2022

Terviseamps Pikajärvel

Polegi midagi paremat rahulikust kaardiga rännakust huvitaval maastikul. Tänane 4-tunnine Kopra Sügisrogain klubikaaslase, Harju OK presidendi Andrus Sipsaka-ga seda oli. Mõni aastat tagasi käisime koos rogainil Moostes, kus saime vist auhinnalise teise koha. Seekord oli Andruse vorm tunduvalt kehvem ja saavutasime I koha (aplausikoht!).

Kui aplaus tehtud ja sajad laikid Facebooki pandud, siis annan teada, et MM55 klassis meil konkurente polnud, kummalisel kombel olime ainukesed, ehkki võistkondi oli üritusel päris palju. Samas me ei läinud võistlema, nii tervise kui füüsilise seisundi tõttu.

Ilm oli omapärane, vihma sadas vahetult enne raja planeerimist ja uuesti alles kojusõidul. Planeerimine oli samuti omapärane, esialgu oleks tahtnud põhjapoolsed punktid välja jätta, arvasime, et meie teeme ära vaid väikese osa kaardist. Samas polnud kaardileht suur ja mõõtkava vaid 1:15 000. Jätsime alguses põhjapoolse KP55 välja. 


Kuid kuna rahvas läks KP55-de, siis võtsime ka selle. Edaspidi ei jätnud punkte välja, sest kõik tuli isegi kõndides kiiresti kätte. Jälgisin hoolega pulssi, mis sel korral üle 118 ei läinud. Erandiks vaid mõni tõus. 

Andrusel polnud kerge, vigastusest tingitud treenimatus andis tunda. Kui temast jooksis mööda Taavi Pae, siis sain aru, et edaspidi peab veel hoolikamalt kaaslase seisundit jälgima.

Jõudes kaardi lõunaossa ja kell oli ikka vähe, otsustasime võtta teel 61-sse ka 52 ja 42. Oli selge, et võitjad läbivad raja alla 2,5 tunni, natukenegi parema vormi juures poleks ka meil jäänud võtmata 21 ja 31. 

Omapäraselt lühikese raja oli planeerinud ülikogenud Maret Vaher. Kiitsin peale lõppu Maretit toreda raja eest, ehkki olin kuulnud, et ta oli raja pikkust mõõtnud vale mõõtkava pealt. See on iseenesest lihtne, kui valid näiteks OCADi töölauaks mõõtkava 1:30 000, lisad sinna peale 1:15 000 kaardi, planeerid punktid ja mõõdad vahemaad. Ja saad kõik pikkused 2x suuremad, mis sobivad kenasti. Ma ei tea, kas Maretil nii juhtuski, kuid lühikeseks see rogain tugevamatele jäi. Samas oli sarnasust varasema KOKU jooksuga, kus parimad tulid metsast välja 2, aeglasemad aga 5-6 tunniga.

Pildil peegelsaunad KP62 ja 31 (tegelikult 61 ja 32) vahel.

Tagasiminekuks KP61-st finišini oli aega pea 2 tundi. Mets oli üldjuhul keskmise ja hea läbitavusega, mistõttu tulid punktid kiiresti kätte. Vea tegime KP53-ga, kui mingeid radu maastikul ei tuvastanud ja läksime natuke üle. 

Üllatus juhtus aga enne KP35, kui Andrusel lõi järsku mõlemasse reide kõva krambi. See on karm värk, tean omast käest. Lõpp oli lähedal, kuid liikuda ei saanud ja valu üsna vastik. Andsin talle vanast ajast kotti jäänud Ibuka, lisaks võttis sisse Mg-pulbri. Ma ei tea, palju pulbrist kasu oli, kuid 10 min pärast sai ta täiesti rahulikult kõndida. Ibukas teeb sellistel juhtudel imet.

Enne KP25 tegime veel tühise lisahaagi. Samas vahetult enne seda punkti oli soos kaks kraavi, teine  oma laiuse tõttu rogainija tõeline hirmuunenägu. Kaardil polnud ei kraave ega, imede ime, ka kahte ilusat kopratammi üle nende. Kuid rogainijad leidsid need tammid kenasti üles. Seegi väike ime.

Lõppu jõudsime ligi 15 min varem. Saime 92 punkti, naudingu ilusast päevast, maitsvast boršist ja auhinnakotist. Võistluskeskuseks oli Cantervilla.


esmaspäev, 17. oktoober 2022

Alpinistide kokkutulek Keelutsoonis. Eriline Marie

Nädalavahetusel oli mitmeid põnevaid üritusi, lauatennisest kahe orienteerumiseni (rogainini). Oleksin võinud lihtsalt ka maal olemist nautida, kalal ja metsas käia, kuid otsustasin siiski Jaan Künnapi poolt juba üle 20 aasta korraldatud alpinistide ja mägihuviliste kokkutuleku kasuks. Mitte igal aastal pole sinna sattunud, kuid kuna tuttavaid on seal palju ja rahvas laheda mägironimise kiiksuga, siis on seal alati mõnus ja huvitav olla. Fotol seltskond kell 17. Õhtul lisandus veel suur hulk teenekaid mägironijaid.

Künnap ja Co kuulutavad igal aastal välja aasta alpinisti, kelleks sai seekord K2 tipus käinud Krisli Melesk. Sarnase tiitli ja karika sai ta ka eelmisel aastal, kui esimese Eesti naisena tõusis Mount Everesti tippu. Tänases Hommik Anuga saates (alates 57:30) oli külaliseks Krisli Melesk - võimekas ja edukas mägironija, kelle viimaste aastate kõrged tõusud on tehtud maailma ühe kalleima alpinistlike kõrgtõusude teenusepakkuja - Madison Mountaineering koosseisus. Krisli tõus K2-le läks maksma 95 000 dollarit, mille sees oli kõikvõimalikke mugavusi, nagu näiteks WC potid (need vist olid siiski vaid Qatari printsessi ekspeditsioonil), täispuhutavad diivanid baaslaagris, rikkalik toit ja 2 giidi ning 11 šerpat ühe kliendi kohta. Kliente oli neil kokku kaks, üks neist Krisli. Loomulikult oli täisteenus tõusuraja ettevalmistamisel, julgestusnööride kinnitamisel ning hapnikuballoonidega varustamisel. Madison Mountaneering teeb mäe peal ära suure ettevalmistustöö, mistõttu reserveerivad hulgaliselt telgikohti kitsukestel vahelaagri aladel ja saavad esimestena parimaid ilmaolusid ära kasutades tippu minna. 

Hoolimata sellest, et teistel mägironijatel oli vahendeid napimalt, tehti sellel aastal veel mitu 8000-list tippu, lisaks veel Denali ehk varasema nimega Mount McKinley Alaskal ja tehnilised tõusud Alpides (vt FB Alpinism.ee). Seega oli aasta põnev ja ettekanded oodatud.

Esimesena andsid mõnusa humoorika ülevaate Denali tõusust Fred ja Einar. Kõik 8 grupiliiget (Katrin Merisalu, Kerttu Olveti, Kaspar Eevald, Argo Mere, Fred Viidul, Einar Kivisalu, Johan Kütt ja Tannar Esna) tõusid ka tippu, mis oli vinge saavutus sellel kapriissel mäel. Üllatuseks oli ilm päeval väga palav, mistõttu liiguti esialgu öösel, sest siis ei vajunud läbi paksu lume. Üleval oli külm ja tuuline, kuid see on 6168 m kõrguse mäe kohta ka normaalne. Enne eestlaste gruppi tõusis kommertsgrupi koosseisus Denali otsa Kunnar Karu

Viimasena rääkis Ain tõusust Gasherbrum II-le Karakorumis (8035 m), kuhu jõudsid kõik 4 grupiliiget - Priit Joosu, Lauri Ehrenpreis, Krista Kirspuu ja Ain Rästa. Esialgu oli plaan tehniliselt huvitavamale Gasherbrum I-le minna (8090 m), kuid sinna läks liiga vähe gruppe ja oleks pidanud ise rada ajama ning köisi kinnitama. Pildid Lauri FBst.

Kuna keegi neist polnud varem 8000 m peal käinud, siis taheti igal juhul teada saada, kuidas sellel kõrgusel tunne on. Päeval oli ilm ülipalav, öösel sai mõnusamalt liikuda. Midagi erilist ei juhtunud, mis tähendas, et kõik läks ettevaatlikult ja kenasti. Eks raske oli muidugi ka. Ain naerutas rahvast mõnusalt lühikese jutuga, põhiprobleemiks oli, et võeti liiga vähe alkoholi kaasa. Pakistanis on selle asjaga kehvasti.

Õhtu säravaim tegelane oli Marie Saame, kes eelmisel aastal käis ka Gasherbrum II-l, tõustes üksi vastu ööd tippu, eelnevalt päästes ühe grupikaaslase elu. Ta on elukutselt muusik, mängib viiulit (fiidelit), elab Šveitsis ja ronib Alpides. Kuna Marie sai eelmisel aastal Matkaliidu poolt väljaantava Aasta Matkaja tiitli, siis tõin blogis ära ka ühe tema muusikalise etteaste (SIIN). 

No temal ikka juhtus, igasugust ja palju. Rääkis ebatavalise vahva ujedusega, improviseerides, kalkuleerides pidevalt, mida rääkida ja mida mitte. Jutt oli kahes osas, kõigepealt tõus Broad Peaki tippu (8051 m) ja peale väikest pausi tipukatsest K2-le (8611 m/ tema ca 8150 m peale). 

Marie kaaslasteks olid taanlane Andreas Frydensberg ja ameeriklane Eric Gilbertson. Eric on teinud Broad Peaki tõusust kokkuvõtte SIIN ja K2-st SIIN. Lühidalt on viimases juttu ka Broad Peak'ist. Nemad tellisid mägiteenuse vaid Broad Peaki baaslaagrisse, mis läks maksma 4800 dollarit. Ülejäänud tegevus, sh tiputõus ilma hapnikuta, jäi alpinistide enda hooleks. Meestel oli vist juba algselt plaanis tõusta K2-le, tõenäoliselt oli see nende peamine eesmärk. Mariele seevastu tuli K2 nö lisaülesandena. Mäkketõusu õigus K2-le telliti alles kohapeal, see läks maksma 2000 dollarit. Loomulikult mindi ka sinna tippu ilma šerpade abita ja lisahapnikuta.

Mariel hakkas nö juhtuma juba ettevalmistusperioodil. Umbes 5 kuud enne Karakorumi üritust käis Alpides ronimas ja sai kõrvapõletiku. Võitles sellega kuni matka alguseni, mistõttu jäi ettevalmistus puudulikuks. Veel 10 päeva enne minekut käis arsti juures, siis lendas Eestisse asju kokku panema, kohe tagasi Šveitsi kontserti andma ja vist juba samal õhtul lennukiga Islamabadi. Pagasit oli kokku 80 kg 3 pakis. 

Ise jõudis ta Pakistani, kuid mida polnud, oli pagas, st kogu mäevarustus. Pisarates möödusid järgmised lennud, palju oli kõnesid seoses pagasi kättesaamisega. Esimesed 3 aklimatiseerumise nädalat mägedes käis kokku laenatud varustusega, alles tippumineku päeval jõudis pagas kohale. 

Broad Peaki otsa ronimine läks üldjoontes kenasti, erinev liikumiskiirus grupikaaslastega ühtlustati erinevate liikumisaegadega. Üldjoontes ronitakse oma tempo järgi, kui tegemist pole lõikudega, kus on vaja koos sidemes liikuda, näiteks lõhedega liustikul. Kõikides tõsisemates kohtades on julgestusköied, neid lubati grupiliikmetel kasutada. Pildil on Broad Peak-i peatipp vasakul (Marie pilt). 

K2 baaslaager on Broad Peaki lähedal ja peale esimese 8000-lise tegemist kiirustati järgmisele mäele. Aega palju polnud, sest ilm oli peagi muutumas. Aklimatt oli olemas ja mehed lubasid endale vaid 2 puhkepäeva. Ilmselgelt oli sellest Mariele vähe, pealegi köhis ta väga kõvasti. Köhimine kuivas ja hõredas õhus oli tema jaoks normaalne, kuid mehed arvasid, et ta peab siiski rohkem puhkama ja läksid väga kerge varustusega minema. Võtsid kaasa ühe väikese telgi, napilt toitu ja plaanisid jõuda tippu, jättes vahele mitu vahelaagrit (2 ja 4). 

Marie võttis siis raskema telgi, toitu ja ravimeid ning järgnes ka üsna pea teistele. Telgikohti oli napilt nii esimeses kui teises laagris. Enne teist vahelaagrit on väga ohtlik lõik, kus pidevalt kukub ülalt kive. Ronijaid oli mäe peal äärmiselt palju, mistõttu ka kivioht suurem. Kui tavaliselt üritab K2-le ühel hooajal tõusta kuni 60-65 inimest, siis sellel aastal oli välja antud 400 (!!) luba. Tippu jõudis 200 (!). Oli hukkunuidki, vigastatutest rääkimata. Pildil House Chimney (ca 6600 m), natuke erilise nurga alt (Marie foto).
Kohe tõusu alguses tekkis Mariel kõva angiin, neelata ja süüa ei saanud 6 päeva, häält ka polnud. Kuid ikkagi ronis ülespoole, ehkki juba kusagil 6400 m juures tundis, et rohkem ei jõua. Eelnev kurnatus ja haigus tegid oma töö. Temale omasena (nagu ka G II-l) mõtles, et kuna kaaslased on ülevalpool, siis läheb ka niikaua üles kuni neid kohtab. Kohtaski tipus käinud Ericut ja Andreast, kes olid kehva ilma tõttu maganud kolm ööd ilma magamiskottideta võõrastes telkides ja leidnud ühest telgist mahajäetud toitu. Nemad kiirustasid alla, kuid Marie ronis ikka üles. Temast möödus kiirel sammul kuulus alpinist Denis Urubko, kuid temast palju kasu polnud. Ilm läks kehvapoolseks, sadas lund ja Mariel tuli paksus lumes ise rada ajada. Seda nendel kõrgustel palju ei tee. Kusagil 8150 m kõrgusel, tõenäoliselt allpool üliohtlikku Pudelikaela (Bottleneck), ta loobus. Ilm keeras ära ja selleks aastaks olidki kõik tiputõusud 29. juulist lõppenud. Kuid Mariel oli vaja veel ka alla saada. 

Fotol teine vahelaager (pilt Ericu blogist). 

Õnneks oli mäe peal veel inimesi, kes aitasid kaaslastena Mariel laskuda, sest tal olid tekkinud tõsised tasakaaluhäired. Võimalik, et tegemist oli kerge ajuturse  ehk HACE sümptomiga, mille vastu süstis Marie iga 4 tunni järel dexamethazoni, lisaks võttis juurde samu tablette. Ravimeid tal oli, sest tema käes oli ju grupi apteek. 


Niisiis, ronida haigena, üksinda, raske koti ja ilma hapnikuta K2-l - no see naine peab olema eriline! 

Pildil: millise köie külge end ühendada? (foto Ericu blogist)

Laskumine K2-lt pole lihtne, isegi baaslaagrist allatulek tuli seiklustega. Nimelt oli ilm kehv ja helikoptereid vähe ning Marie leidis, et temast on veel haigemaid inimesi, kes kiiret evakuatsiooni vajavad. Seetõttu valis ta allatuleku hobusega, mis kestis 5 päeva. Seega sai ta lisaks veel ratsamatka, tõsi küll, üsna ebamugava ja kurnava. Kuid kõik lõppes hästi ja Marie esitas omal säraval moel ettekande alpinistide üritusel. 

Et tal tulevikus ikka sama palju õnne oleks, muidugi ka sobilikke kaaslasi ja tervist. Julgust, visadust ja tahtmist Mariel jagub. 

NB! Tekstis võib olla faktivigu, kuid mõte sellest ei muutu.



Madis
tuli äsja Mallorcalt ronimast. Vorm pole küll endine, kuid inspiratsiooni sai kõvasti. 



Lee
poisid ehitasid kodus torne ja ühe otsa panid mehikese. "See seal üleval on onu Matu, kellele meeldib ronida" - ütlesid. 


pühapäev, 9. oktoober 2022

Kuldne sügis Sagadis ehk Bike Xdream Kaurita

Pikemat pingutust pole teinud 8 kuud. Bike Xdream'i (BXD) 4 tundi tundus alustuseks üsna sobiv, sest rattasõidul on kergem pulssi kontrolli all hoida. Vaja oli kokku panna tiim, kellel sportlikke ambitsioone ei ole. Eelnevate BXD-de kaaslasele Raulile (Loodusteraapia) ütlesin muidugi ära, oleks läinud kas tervisele ohtlikuks või valmistanud teistele pettumuse. 

Ja siis tuli FBs otsingukuulutusega välja kunagine matkakaaslane Kaur Virunurm, kellega tundus sobiv teha sügiseses Lahemaa metsas väike rattatiir. Kolmandaks liikmeks tuli Vallo Veinthal, kellest varem midagi ei teadnud. Korduvalt sai neile märku antud, et võtame asja rahulikult, minu pulsi järgi.

Kaur on tore tegelane, kellega vist ikka juhtub. Nii juhtus mitmeid kordi ka meie 2016. aasta Terskei Alatau matkal. Ja seda ka kõige esimesel päeval. 

Saime autoga matka alguspunkti, kohani, kus jõgi oli tee ära viinud. Siit oli minna ca 2-2,5 tundi mööda kindlat rada orgudevahelise aasani, kust plaanisime mitmesse kohta toidud ette viia. Seetõttu olid seljakotid väga rasked, kuid õnneks vaid paariks tunniks.

Enne rajale minekut tegin grupist ühispildi (Kaur on vasakult teine). Samal ajal, kui pakkisin fotokat jm kraami kokku, ütlesin teistele, et hakaku minema. 

Kaur võttis juhtimise enda peale. Mõne aja möödudes sain liikuma, pugesin kalju alt jõevee piirilt läbi ja jätkasin kindlat jalgrada pidi minekut teistele järele. Läksin ja läksin, kuid kedagi polnud. Kiirendasin sammu, kohati tegin raske kotiga jooksusamme, kuid ikka ei kedagi. Kirusin kõvasti teisi, mõtlesin juba manitseva, lausa vihase kõne välja, et nii kiiresti ei tohi matka alustada, sellel võivad olla väga ebameeldivad tagajärjed. Mingil hetkel viskasin koti maha ja jooksin tagasi. Päris pikalt. Ikka mitte kedagi!?? Siis tagasi koti juurde ja tempoga edasi. Möödusin võõrkeelsetest matkajatest, kes ei osanud ka midagi tarka öelda. 

Ületasin kiirevoolulise jõe, jõudsin lagedale. Matkakaaslasi polnud kusagil. Jäin ootama ja ootasin päris kaua. Lõpuks nad hakkasid tulema...

Juhtus see, et Kaur leidis, et jõe piirilt minna ei saa ja peab grupi järsust nõlvast üles viima. Ja seal nad siis turnisid ja ukerdasid, samal ajal, kui mina läksin alt otse. Niimoodi kaotas grupijuht juba esimestel minutitel oma matkagrupi ära. 

***

Kahjuks Kauriga koos võistlema ei jõudnudki, sest Covid tegi oma töö. Kutsusin tema asemele vana rinde- ja -klubikaaslase Mati Preitofi. Nüüd oli meil võistkonnas 2 orienteerujat, Vallo polnud varem kaartidega eriti kokku puutunud. Rattasõitja ja triatleedina siiski kogenud.

Raja planeerimine polnud lihtne. Jäime variandi juurde, kus piki suuri teid sõidame peamiselt taganttuulega, suunaga esialgu idasse (oli edelatuul). Kõik oli kenasti kontrolli all, kui etapil 54-56 oli musta joonega ilusa tee asemel mingi rada heinamaal. Tiime oli seal mitmeid. Vahepeal vaatas Mati, et tee on teisel pool võsa (kraavi), kuid kui hakkasime sinna minema, tuli just sealt välja üks võistkond. Küsimusele, et kas teisel pool on tee, vastasid nad, et jah, on küll, aga me tulime siia poole :)

Heinamaa lõppes, kuid jama selle etapiga mitte. 

Läks hoopis mudaseks ja pulsi kontrolli all hoidmiseks pidi päris rahulikult liikuma. Läbisime 2 km 14,5 minutiga. Sinna läks ehk kaduma 1 punkt. Gepsudega kõvematest tiimidest sõitsid 14 paremat võistkonda kõik ringiga. Kolm gepsutiimi said sama tünga mis meie. Kõrval võitjate Trikoloor teevalik. Kodus digikaarti vaadates selgus, et seal polnudki teed vaid kahe musta äärejoonega kraav. Kuidas selline sümbol sinna sisse sai? Samas imestan jälle, kui terava silmaga nooremad orienteerujad on. Meile Matiga tundus see olema paks must joon.

Muus osas oli kõik kontrolli all, pulss ka enam-vähem. Teatud rajalõikudel oli ees üsna palju mahalangenud puid, see võttis kiirust maha ja lühendas rajaplaneeringut. 

Meil oli sama rajaplaneering naistrio Outside.ee-ga (Kadri Limberg (pildil), Annaliisa Köss, Elina Rant), mistõttu sattusime pidevalt kokku. Etapil 49-47 leidsid nad ilmselt kavalama lahenduse ja said natuke ette. Küll aga kohtusime jälle KP37-s, selle kõrge rannaluite punkti juures. Aega oli 35 minutit. Nemad pöörasid ringiga KP40 võtma, meie suundusime otse koju läbi KP44. Üsna varsti saime aru, et naised olid teinud väga vale otsuse, sest ka meie jõudsime finišisse vaid minut varem. Nemad hilinesid siiski vaid 6,5 minutit ja said 2 trahvi. Lõpus pidi neil ikka päris kõva andmine olema!

Läbisime 60 km. 

Tulemused

GPS träkid

VIDEO

PILDID (Aldis Toome), sh ka siin blogis











Rajameister

Panna on vaja! Panna!