2022. aasta põhitähelepanu oli uudistel, kommentaaridel, intervjuudel ja seda kõike seoses Ukrainaga. Kõik muu oli vähemtähtis. Nii palju vene keelt pole ammu kuulnud, sest kõik need Feiginid ja Arestovitšid, Nakid, Gordonid, Švetsid, Latõninad, Piotkovskid, Nevzorovid jne jne, olid igapäevane tavaline kuulamine. Lisaks muidugi Eesti kanalid ja militaar.net.
Soov oli lugeda ja näha eelkõige positiivseid uudiseid, st kuidas Ukraina armee edu saavutab ja venelasi tapab. Uskumatu ja karm, et sissetungijate laibad võisid niimoodi rahuldust ja rõõmu pakkuda. Aastal 2013 olid Rossija 1 uusaastapeol konferansjeedeks Galkin ja Zelenski, teiste hulgas naeris ja plaksutas etteastet ka Solovjov. Seal osalenud lauljad on nüüd kahes verises vastasleeris, paljud kindlasti ka vaikselt neutraalsed, mis aga toetab agressiooni. Sõda on must-valge, ükskõiksetel või humaansetel rahusoovijatel oma kohta pole. Julm maailm.
Sõda käib ja suurt muutust pöördesse pole veel näha. Seega on uue aasta kõige suurem soov teadagi mis. Äkki kuuleme sellest juba homme, äkki peame ootama veel aasta. Midagi ei tea. Kui vaid USA 45 miljardiline toetus vastu võetaks ja Euroopa Liidu riigid ära ei väsiks. Et me ise ära ei väsiks.
Imetlen neid kõiki, kes Ukrainat kõikvõimalikul moel aitavad, iseenda väikesed rahalised panused on nende kõrval ülitühised. Johanna-Maria Lehtme - uhh, milline naine!
Isiklikku
Isiklikus elus toimus oluline, kahjuks ebameeldiv sündmus märtsi alguses, kui mootori kütusevoolik umbe läks. Operatsioon läks edukalt ja nüüd, aasta lõpus, võiks jooksmisele juba suuremat tähelepanu pöörata. Aga enam hästi ei saa, sest uus hobi - lauatennis, on võimust võtnud. Esmakordselt üritan aktiivselt ja teadlikult oma taset tõsta, mängides nädalas kuni 4 korda ja seda ka kõvema tasemega meestega. Huviga vaatan TTCupi mänge, kus tasemed esisaja meestest 400+ meesteni välja. Näitena kahe Keila poisi omavaheline mäng, kes mõlemad praegu Eestis esimese ca 50 seas. Kunagi alustasid Keila trennist, kus sai nendega ka tasavägiseid lahinguid peetud (VIDEO Dimaga 6 aastat tagasi). Sellel TTCupil tahaks mõni päev osaleda, saaks hiljem videot analüüsida.
Midagi asjalikku sai ka ära tehtud. Maal valmis maikuus teine korrus.
Kuur/garaaž sai +30 kraadiga lammutatud ja vundamendipostid paika pandud. Lammutamisega tegelesin ise, profid tegid ülejäänud tööd.
Näärilaks 2022 gaala
Juba 10. aastat toimus Näärilaks, mis on aasta vahvamaid seiklusi ACE Adventure tiimi korraldusel ja Silver Eensaare eestvedamisel. Kui esimesel aastal osales väga vinge raja läbimisel 3 (!) võistkonda, siis sellel aastal 60 ja näiteks 2017. aastal Kadriorus/Tallinnas 75 võistkonda. Olen esimesed 6 aastat osalenud ja sellest ka blogis kirjutanud. Oma panust Näärilaksu eduloosse pole teadvustanud, sest kirjutan ikka, kui midagi põnevat tehakse ja ise osalen. Kui korraldajad suudavad teha nii vingeid üritusi ja keegi kirjalikku märki maha ei jäta, siis see tundub ebaõiglane. Seetõttu olengi nii enda jaoks kui ka muidu üritusi memuaaridena arhiveerinud. Kohusetundest või vastu tahtmist pole kunagi midagi kirjutanud. Aga et see gaala lõppeb sellise üllatusega... no sellest edaspidi.
Kahjuks ei saanud ise juba 5. aastat järjest Näärilaksul osaleda, sest peale maakodu soetamist Võrumaal oleme jõulude ja aastavahetuse aja seal veetnud. Nii ka seekord. Asja tegi natuke keeruliseks asjaolu, et pidulikul võistlusjärgsel gaalal, kus mehed mustades ülikondades ja naised pidulikes kleitides, toimus väike seminar 3 ettekandega. Avaettekande tegin mina ja hirm oli, et kehvapoolne internetiühendus veab maakodus alt. Päris jamaks vist ei läinud, ehkki ma pole gaala salvestust veel näinud. Loodetavasti ilmub peagi.
Sissejuhatuse pidulikule üritusele tegi Indrek Reitsak, kes avastas seiklusspordi/orienteerumise 5 aastat tagasi ja oli seekordse ürituse majaperemees (Enima Trade OÜ). Tema hingestatud ja emotsionaalne, mitte kõige lühem sissejuhatus, läks hinge. Pagana vahva oli.
Konferansjee Tarvo Jõeste (Tarvo patrab...) juhatas kõlavate tiitlitega sisse minu ettekande. Siin tundsin end esimest korda piinlikult. Aga mis seal ikka, lugu oli vaja ära rääkida. Keskendusin Näärilaksu rajameistri fenomenile, et "mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob". Uskumatud rajad, üliägedad ülesanded, millega kõik hakkama ei saa. Kaasa arvatud mina. Tavaliselt on aasta lõpus sellise ürituse korraldamiseks aega paar nädalat, kuid imede-ime, et juba 10 aastat on see ära tehtud. Silver ise ka vist ei usu.
Nagu mainisin, osales esimesel Näärilaksul 3 tiimi: Aibast-Malsroos, Raichmann-Maade ja Preitof-Pukkonen. Kõik 11 Näärilaksu on kaasa teinud Erik Aibast ja sellega on ta tõeline Näärilaksu legend. Nagu viimasest Tiit Pekk'i ettekandest välja tuli, kus näidati GPS träkke ja huvitavamaid kohti kõikidest Näärilaksudest, pole Erik ka suu peale kukkunud. Huumorisoon ja kiire reageerimine on tal omal kohal.
Väga tore ettekanne oli Tiina Kangilaskil ehk Zazibeal, ühel teenekamal blogipidajal, kes on rahulike kulgejate esindaja ja vürtsitab oma kirjutisi harivate kultuurilooliste ja bibliograafiliste lisanditega.
Veel anti 3 auhinda:
Aasta üllataja: Lauri Malsroos ja Peeter Pihl
Aasta Lumehelbeke: Karin Koppel ja Erle Meresmaa
Elutöö preemia: Eduard Pukkonen
Sellest viimasest tiitlist olin tõsiselt üllatunud ja tundsin end natuke piinlikult sellise liigse tähelepanu tõttu nii uhkel gaalal paljude väärikate seiklejate ees. Muidugi olin ja olen rõõmus, sest ju on siis blogi sissekanded asja ette läinud ja ehk on oma osa selleski, et algsest 3 võistkonnast on mõnel korral 75 kokku saanud. Ei tea. Olin tegelikult liigutatud ja ehkki mu sõnavõtt võis tunduda natuke kummaline, oli see täis lugupidamist ja tänulikkust korraldajate ja eelkõige Silveri ees. Väike kiiks on Näärilaksul lubatud, tegelikult isegi kohustuslik.
Tulemused: Näärilaks 2022 GPSträkid, mis olid ametliku lõpuprotokolli koostamise aluseks.
Ametlikud Gaala link koos autasustamiste ja ettekannetega: https://www.youtube.com/watch?v=yFNzOT9w_Kw
Kena aastalõppu kõigile ja toredat ning turvalist uut aastat!