Toredam oleks muidugi kirjutada võitudest ja saavutustest, kohtumistest toredate inimestega, heast läbisaamisest lähedastega. Sest kõike oli. Aga ikkagi.
See oli üks kummaline aasta, kus nii mõnigi asi sai selgemaks. Nagu raskematel ja keerulisematel aegadel ikka, nagu mägedes, kus inimesed avanevad ja maskid langevad. Kui avastad inimeses ilusat ja omapärast, mida varem ei osanud näha, siis oled õnnelik. Kui vastupidi, kurb. Mõlemad tunded on tugevad ja kestavad kaua. Negatiivse võiks ju unustada, kuid ei saa, sest see pagana Facebook tuletab erinevusi pidevalt meelde. Oleme oma tõekspidamistes üsna jäigad, mis ei ole paha, kuid tekkiv emotsioon, mis paisatakse välja ängi, viha või ebaviisakusena, rikub suhted. Kui kaob lugupidamine, kaob kõik. Ja nii on sellel aastal ka juhtunud.
Kuid see kõik on köki-möki võrreldes päris kaotusega, mis on lõplik. Tõsi, lõplik maises elus, kuid meenutustes ja mälestustes ikka elav.
Kõigepealt muidugi hea sõber Aks, kes lahkus meie hulgast oktoobris. Kirjutasin temast pikemalt blogis. Kui korraldasime jaanipäeval Sõprade Suvepäevi (VIDEO Madiselt), siis palusin kõigil jutustada ühe loo, nagu sarjas "Üks lugu". Seal oli tõelisi pärle. Aks pajatas kaks naljakat lühikest lugu meie ühisest lapsepõlvest, millest teine rääkis orienteerumisest.
Esimeses loos mainitud toa aknast joonistasin kunagi Aksi maja. Nüüd leiti see pilt üles ja lisan siia. Juhe, mis meie raadioid ühendas (vt varasemat juttu), väljus II korruse küljeseina aknast, läks Tasuja tänava alt läbi ja jõudis minu tuppa.
Teine valus kaotus oli novembri lõpus, kui lahkus geoloog Anne Põldvere. Temast kirjutas ilusa järelhüüde Aivo AverinEesti Geoloog blogis. Anne, kes oli minust 6 aastat vanem, töötas terve oma elu, peamiselt kaardistajana Eesti Geoloogia Valitsuses/Geoloogiakeskuses/Geoloogiateenistuses, kus minagi oma esimesed 14 tööaastat olin. Ühiseid projekte meil küll polnud, kuid Keila inimestena suhtlesime ja läbi geoloogist abikaasa Aini samuti. Anne jõudis teha palju ja tegi seda väga põhjalikult. Tänu temale sai elujõu tagasi Eesti Geoloogia Selts ning alguse riikliku Eesti Geoloogiateenistuse loomine. See oli suur õnn, et meil õnnestus 3 aastat tagasi käia Kamtšatkal (FILM), elu ühel ägedamal matkareisil (Foto: Alar Süda).
Tähelepanelikud rogainijad ja seiklejad on ehk protokollidest tähele pannud võistkonda nimega "Spordilinn" või käesoleva blogi aadressi, mis algab samuti sõnaga "spordilinn".
Ehkki järgmisel aastal kannab Euroopa spordilinna tiitlit Elva on viimase 30+ aastaga selles valdkonnas teinud tohutu arenguhüppe Keila. Tõsi, siin ei toimu massiüritusi tuhandetele, kuid kohalikud ei saa kuidagi kurta, et sportimisvõimalusi napib. Kuid sellest järgmine kord.
Tõenäoliselt 1997. aasta sügisel (1998 talvel?) alustati Keila meistrivõistlustega korvallis. Esialgu oli turniiril 5-6 võistkonda ja tase keskpärane. Ise osalesin Keila Tarbijate Ühistu tiimis (nr 7), kus eestvedajaks oli Ain Külim. Geoloogidest olid seal veel Tarmo All (10) ja Kristian Teiter (11). Esimese turniiri võitis Keila Jalgpalliklubi, olime ise keskmikud. Meistrivõistlust korraldas Jaanus Väljamäe, kes mängis ise Keila Linnavalitsuse võistkonnas kooslinnapea Leino Mägi'ga.
Hooaegadel 2002 kuni 2008 võtsin endale ülesandeks meistrivõistluste kodulehe koostamise ja selle ülalpidamise. Selleks oli vaja domeeni nime ja esimesena kargas pähe keilasport.ee. Kuna selle oli omandanud Keila Tervisekeskus, registreerisin enda nimele www.spordilinn.ee. Turniiri hakkas korraldama Keilasse naabrimeheks kolinud tuntud korvpallur, 1993. aasta Euroopa MV 6. koha omanik Andrus Nagel, kes treenis samal ajal ka koolipoisse. Esimesel turniiril osales ta poiste võistkonnas, edaspidi haaras Keila Linnavalitsus ta oma ridadesse.
Aastal 1999 kutsus Leino Mägi Linnavalitsusse tööle Valdur Vacht'i, kes lisaks pressiesindajale pidi kandma Linnavalitsuse võistkonna keskmängija rasket ametit. Valdur tegi digipilte ja suur osa neist jõudis samuti kodulehele, voorude kaupa. Siin toodud pildid on tema pisikese digifotokaga tehtud.
Nagu ülemisest tabelist näha, oli 2001/2002 hooajal juba 16 võistkonda, jaotatuna kahte alagruppi. Edaspidi kasvas võistkondade arv 20-ni ja ühel aastal 21-ni. Osalejate hulgas oli mingil aastal 14 Eesti meistriliiga kogemusega korvpallurit.
Näiteks Linnavalitsuse võistkonnas (hiljem Harju Elekter) oli 5 algkoosseisu mängijat üle 190 cm. Lisaks Vacht'ile ja Nagelile veel Ülo Merisalu, kunagine koondislane Ivo Saksakulm ning kümnevõistleja Sven Reintak.
(Pilt on aastast 2006).
Ühel aastal tahtis Linnavalitsus turniiri ära võita ja võttis koosseisu Aivar Kuusmaa ning Gert Kullamäe. Kuusmaa sai ühe eelvooru mängu mängida, kuid veerandfinaalmänguks kohale ei jõudnud ja Linnavalitsus finaali ei pääsenud.
Kui mööblitegija Sandores koosnes esialgu keskpärastest harrastajatest, siis sama esindaja poolt kokku pandud Verenda tuli 2005. aastal meistriks. Tiimis olid peale Saksakulma veel tegevmängijana tuntud Gerd Kiili, Martin Pius ja ehk veel mõni meistri- või esiliiga mängumees.
Lahingud olid üldjuhul vihased, nagu meestele omane.
Lisaks turniiritabeli uuendamisele tõime iga vooru järel välja statistika resultatiivsuse, 3-punkti visete, vabavisete ja vigade osas. Kodulehe disain oli lihtne ja ühesugune, sest keerulisemat ma polekski osanud teha. Oli tavaline eraldi frame'idega html-leht.
Ise mängisin vist aastani 2003 Geobasket'i võistkonnas. Seljaprobleemid said takistuseks ja sellest ajast polegi enam korvpalli mänginud. Tase oli mul pigem tagasihoidlik (nr 11), mängus tõin keskmiselt 4-5 punkti. Meie paremad olid pikk naabrimees Janek Lillemäe (Suhhodulski), Avo Kivinukk ja Tarmo All.
Veel üks pilt meie mängust. Vasakul Meelis Zujev, Janek Lillemäe (15), mina (10) ja paremal Urmas Väärtnõu (toetaja Solver Pro).
Geobasketi võistkonna nimekiri hooajal 2001/2002 on toodud vasakul. Samal hooajal saime magusa võidu Keila Linnavalitsuse meeskonna üle, kus mul õnnestus viimasel sekundil visata üle Andrus Nageli käte võidukorv. See oli justkui kordus eelmisest aastast, kui Ülo Merisalu Linnavalitsusest tegi mulle viimase sekundi viskel vea. Olime 1 punktiga taga ja oli vaja mõlemad vabavisked tabada. Õnnestus ja võitsime! Ai kui magusad ja ununematud hetked need on!
Aastatega arenes Keila koolipoistest väga tugev tiim. Kuna Eesti meistriliigas mängis siis Keila tiim Puuviljaparadiis, võtsid koolipoisid oma võistkonnale nimeks Juurviljapõrgu, kelle I võistkond võitis mitmeid kordi Keila meistritiitli. Paremal taga on treener Ago Kliimson, kes vedas viimastel aastatel seda korvpalliturniiri.
Ei puudunud ka pealtvaatajad, kellest eriti aktiivsed olid Juurviljapõrgu toetajad.
Olid ka tantsutüdrukud.
Jagati igasuguseid karikaid. Paremal tollane linnapea Leino Mägi ja vasakul peakorraldaja Andrus Nagel.
Kui Keila Gümnaasiumi vana hoone võimlasse enam minna ei saanud, sest koolimaja jäeti maha, lõppes ka Keila korvpallimeistrivõistluste lugu. Osa mänge tehti küll uues Keila Tervisekeskuses, kuid kogu nädalavahetust seal mängude jaoks kinni panna polnud mõeldav.
Pildil tugev Glamox, kes on tulnud ka meistriks.
Vasalemma võistkonnas mängisid näit Peep Pahv (hüppel) ja ajakirjanik Sulev Vallner. Esimene oli üsna jõhker mängumees.
Keilas peeti paar korda ka veteranide võistlust Keila Ämber, kus osalesin Geoluusers'ite võistkonnas. Pildil üritan takistada kunagise Eesti koondislase Harri Drelli viset. Loomulikult lootusetu üritus.
Täiesti omapärane korvpallilahing toimus ligi 10 aastat järjest Keila Laululaval, kui riigikogulaste ja linnapeade vahelise matši alguseks sai Keila poolmaratoni jooksu start ning mäng lõppes siis, kui esimene jooksja finišeerus. Silmapaistev mängija oli Eiki Nestor, ka Jüri Ratas, Hanno Pevkur, linnapeadest Urmas Sukles jt. Tavaliselt ma mängu ei näinud, sest jooksin sellel ajal. (Fotod: Valdur Vacht)
Iga endast lugupidav ja matkamist armastav tudeng on vähemalt korra käinud oktoobripühade ajal Koolas suusamatkal. Ehkki Hibiinide mäestik ei asunud kaugel, tuli siiski juurde võtta omajagu koolipäevi. Üldjuhul ei tekkinud õppetööga suuri probleeme, kuid eks juhtumeid oli igasuguseid. Suuremad suusamatkad toimusid peale talvist sessi, ka siis sõitsid matkad loengutesse sisse.
Mind tõi matkamise juurde kursusekaaslane Meelis Pärna ehk Pärna Mell (pildil vasakul) - värvikas, rikkaliku fantaasia ja haarava jutustamisoskusega tegelane, kes eksmatrikuleeriti geoloogiaõppest peale II kursuse talvist sessi. Reaalained said komistuskiviks. Kuna ta tuli 0-kursuselt, siis oli meist vanem ja elus nii mõndagi näinud mees. Vähemalt jutu järgi.
Olin tema juhtimisel käinud enne seda Karjala jalgsimatka (1979) ühel rabamatkal Imatu ja Puhatu soodes ning paadimatkal Piusa ja Võhandu jõgedel. Karjalasse minek oli juba tõsisem ettevõtmine, pealegi esimest korda väljaspool vabariiki. Sisuliselt polnud muidugi vahet, kas sattusid lihtsamale II kategooria matkale või millelegi raskemale, tudengipõlves kohaneti igasuguste raskustega kiiresti ja virisemist reeglina polnud.
Sellest matkast, mis jäi üsna lühikeseks, mäletavad osalised üsna vähe. Suurte matkade kõrval oli see justkui ebaoluline käik, kuid ühe matkaja arenguks siiski tähtis. Ja seal ikka juhtus ka!
Meie läksime mägise suusamatka asemel kalamehekummikutega jalgsimatkale! Kuid tähtis oli eelkõige minna ja selles osas olen väga tänulik oma esimestele grupijuhtidele usalduse eest, et mind kaasa kutsusid või gruppi/matka koostama palusid.
Piletitega oli oktoobripühade ajal raskusi ja kuna alustasime matka planeerimist hilja, olid meil rongipiletid vaid Leningradini. Ka Leningradis polnud võimalik Murmanski poole suunduvatesse rongidesse pileteid saada ja asi tundus üsna hapu. Mõtlesime sõita Novgorodi või mõnda teise kohta, sinna, kuhu rongipileteid saada oli. Lõpuks leidis Mell lahenduse - kasutame ära Koola suunduvate tuttavate kaastudengite matkagruppi ja kottide-suuskade tassimisel tekkiva segaduse taustal ronime ka ise öisele rongile peale, jänestena!
Loksusime kuidagi seal rongis, magada polnud kusagil, sest kolmandal polkal olid seljakotid ja suusad. Võib-olla oleks kõik kenasti lõppenud, kui poleks öösel tulnud piletikontroll ja olukorra ärevaks teinud. Mõni korralikum meist kartis, et lisaks koolist puudumisele teatatakse ülikooli nüüd veel ka piletita sõidust. Ähvardati keset ööd rongist mahatõstmisega, kuid lõpuks leiti siiski kompromiss raha näol. Hommikul vara astusime maha Käppäselgä jaamas (nii mulle meenus, ehkki 100% pole kindel). Lumi oli maha sadanud ja kummikutega talves olla oli natuke naljakas.
Grupp matka alguses koolimaja ees (vasakult): kursusekaaslased Tiiu Pärtin (Tuuga), Erkki Möldre, Vilve Tennokesse, Meelis Pärna, geoloogiarebane Kaupo Nurk ja mina. Pilti tegi klassivennast keemiatudeng Tiit Raud (Tiide).
Pilte tegid paljud, kuid fotosid on säilinud vähe.
Kaart oli skemaatiline ja kõik ei läinud plaani järgi, kuid nagu pildilt näha, oli kompass siiski kaasas.
Maastik sarnanes Eestile ja kui ette jäi suur järv, otsustasime üle selle nurga lõigata. Lörtsi sadas ja nähtavus oli kehv, ka järvejää tegi jalge all imelikke hääli. Kuid ikkagi sammusime kartlikult edasi, hoides üksteisest parajat vahet. Läksime ja läksime kuni eemal paistis midagi tumedat. Selgus, et eespool polnudki jääd ja pidime tulema sama teed tagasi. Ei taha praegu mõeldagi ujumisest jääaugus seljakoti ja kalamehekummikutega...
Magamiseks oli meil suur põhjata presendist telk, kuhu mahtusime kenasti kõik seitsmekesi ära. Alusmatte siis veel polnud, vähemalt minul mitte ja külje alla panime kuuseoksi. See oli elu esimene külmööbimine, kus küljealune õhkas külma, mistõttu pidin vähemalt pool ööd end küünarnukkidel või rusikate peal "põrandast" kõrgemal hoidma. Teise poole ööst ilmselt magasin. Sellest külmööbimisest sai Tiide endale põskkoopapõletiku, millega on tal olnud probleeme tänaseni, st ka 41 aastat hiljem.
Enne külasse jõudmist ületasime väikese jõe. Siin läksid pikad kummikud täie ette ehkki need olid päris head ka lörtsises lumes käimiseks. Meenub vana mahajäetud kirik ja vahvad kahekordsed palgist "karjala" majad, kus alumisel korrusel hoiti loomi. Ühes sellises ööbisime ka meie, kus mehise väljanägemisega vanem vatijopes naine pani tüdrukud isegi voodisse magama. Õhtul küttis ta meile sauna, mis oli küll natuke jahe ja harjumatult niiske, kuid mõnus ikka.
7. novembriks ehk Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks jõudsime suuremasse külla, kus selle tähistamiseks oli õhtul kultuurimajas disko. Kohalikke noori polnud palju, nii kümmekond, mistõttu oli tantsupõrandal ruumi palju. Ühe kena tüdrukuga sai seal päris palju tantsitud, põhiliselt küll ühe grammofoniplaadi loo järgi (LINK), mille lõppedes lükati nõel jälle kriginal algusesse. Tantsulugu on siin ja igaüks võib end selle järgi tantsimas ette kujutada.
Tantsimisega tuli siiski hoogu pidada, sest kohalikud kutid hakkasid närviliselt ringi käima. Õnneks ööbisime külavanema väikeses majas, mistõttu meid ei tülitatud.
Hommikul tahtis Mell veel uuele 3-päevasele ringile minna, kuid mulle tundus see küll täiesti mõttetu tegevusena. Ilm oli kehv ja ööbimisvarustus samuti, pealegi ei tundunud seal midagi põnevat olema, üks tavaline Eesti võss. Tegin ettepaneku matk lõpetada ja koju minna. Toetajaid kogunes piisavalt, mistõttu nii läkski. Naljakas-piinlik meenutada, kuid selline "mäss" sai kunagi korraldatud.
Leningradi jõudes unustasime grupi dokumendid rongi ja läksime neid Tiidega kuhugi linnaäärsesse raudteedepoosse otsima. Leidsime üles nii rongi kui ka dokumendid. Tartus tegime Monni Puiestee tänava erakas kõva söögiorgia, nö matka lõpetamise, sest sinki ja vorsti jäi järele veel mitme lühikese matka jagu.
Kui eilsel Seiklushundi jõulujooksul Tartus oli üks punkt jälle pandud mu lapsepõlve kodu juurde - Tasuja tänavasse (KP17), siis tänasel Kassisaba Linnaorienteerumisel aga tütre pere maja ette. Tartus küll ei käinud, kuid lahe mõelda ikka.
Marek Karm oli tänaseks ürituseks joonistanud uue ja väga hea kaardi, vigu polnud, kõik läbipääsud olid jooksult loetavad. Nii enne jooksu kui ka pärast arvasin, et selles lihtsas piirkonnas ei saagi midagi keerulist planeerida, kuid kui natuke järele mõelda, siis väikeseid, sekundeid maksvaid alternatiive oli päris mitmeid.
Etapp 2-3. Olin etapil 1-2 näinud parempoolset varianti ja sinna ka läksin, kuid olles 10 m mööda tänavat jooksnud, sain aru, et see oli suur viga. Hiljem mõõdetud meetrite järgi oleks kasulikum olnud veel tagasi pöörata, kuid nagu sprindis ikka, kui kord otsus tehtud, siis väristamine võib veel rohkem aega võtta.
Minu teekond on sinisega ja alternatiivid punase joonega.
Etapil 3-4 läksin hoonete vahelt läbi hoovide, mis oli küll 10 m lühem tee, kuid kiirem ilmselt mitte. Olid võrdsed variandid.
Etapil 6-7 oli lühem teevalik lihtne, samas näiliselt võrdsete variantide puhul tahaks vist varem pöörama hakata.
Etapp 7-8. Kes tagasi joosta ei tahtnud, tegi 30 m pikema otsa.
Etappi 9-10 oli lihtne hinnata, kuid panin igaks juhuks ka pikema alternatiivi võrdluseks.
Etapil 11-12 valisin küll natuke lühema (sinise), kuid kindlasti mitte kiirema tee. Käänakud ja üle ebatasasuste jooksmine võtab omajagu hoogu maha. Lisaks kaardilugemine.
Etappi 12-13 iseloomustaks samuti nagu eelmist. Pigem võtta sirge ja lihtne tee kui näiliselt otsem variant. Siin tegin väikese veakese, sest ei näinud eemalt läbipääsu. Kõhklesin ja seisatasin. Viga ca 5-6 sek.
Etapil 17-18 olid sisuliselt võrdsed variandid, ehkki läbi hoovi teevalik tundus jooksu ajal pikem. Joostes sinist varianti möödus minust Malsroos. Mõtlesin tal punktini järel hoida, kuid siis tundus, et ta jooksis üle. Tegin mõned sekundid vale sissepöördega vea, seejärel kaarti ei lugenud ja veel 5 sek punkti lähedal tuli juurde. Pagan, need sportlased häirivad kontrollitud sooritust :)
Etapp 18-19 oli otsem läbi hoovide. Seda teed sai varem kasutada ja kahtusi ei tekkinud.
Etapp 19-20 ei tekitanud samuti kõhklusi. Võrdluseks alternatiivi (punase joone) pikkus.
Enesetunne oli täitsa ok, kuid Kirtile veel jooksukiiruses vastu ei saa. Töötame selle nimel!
Nende poiste isa Georg tegi kodukandis hea jooksu ja jõudis esikümnesse!
Ma ei tee tavaliselt päevakutest sissekandeid, kuid nüüd juhtus nii, et kutsusin klubikaaslasi üles omavahelisele võistlusele. Meie kõvem mees Ats Sõnajalg oli LinnaorienteerumiseKitseküla päevaku rajameister ja kuna mul läks eelmisel pühapäeval Hiiul päris hästi - noortest Kutti-poistest napilt ees ja vaatamata esimese punktiga tehtud minutilisest veast ka Matist 5 min parem, siis miks mitte. Panna on ju vaja nagu Tarvo Jõeste ütleb! Hiiu tulemused.
Nädala sees oli natuke haiglane tunne ja ka laupäeval kõndisin sörgi vahel lausa mitu korda. Imelik värk. Kuid mis siin ikka halada ja valutavaid kohti üles lugeda, asume analüüsi kallale. Etteruttavalt olgu öeldud, et Kurmet Kutti'le (15) kaotasin 8 minutiga, veel kiirema jalaga (?) Kardo Kutti'le (12) 1,5 minutiga ja ka Mati Preitof'i (60) käest sain sisse 2,5 minutiga. Andrus Sipsaka't (59) võitsin vähem kui 2 minutiga.
Masendav jooks ehkki omast arust nagu jooksin ka. Kust siis need minutid tulid?
Esimesse punkti jooksid kõik rahulikult. Ma ei näinud avaust põhjapoolses aias, kuid hea ka, sest sealt oleks rada olnud 19 m pikem. Tõsi, kaart oli tavaprinteril välja trükitud (kaardid olid otsas) ja pilt vähe hägune. Kuid ka hea kaardiga on mul probleeme nende prigude nägemisega. Nende laius peab kaardil olema 0,9 mm, hea meelega teeks laiemaks.
Etapil 1-2 hakkasin esialgu valesti jooksma, kuid siis nägin läbipääsu ja keerasin ümber. See oli kiireim variant.
Huvitavam minek oli etapil 3-4. No jälle ei näinud, kas on KP4 juures mõni auk või mitte. Paar korda seisin ja vaatasin, siis otsustasin kohale joosta ja päriselus vaadata. Selguski, et väike rajake läks läbi kõrvalhoovi ja ringiga sai punkti juurde. Samas sai mõni mees otse läbi ka hoone ja aia vahelt. Selle etapi pani ägedalt Kardo (2:12), minul 2:53.
Etapil 6-7 polnud küll erinevaid teevalikuid, kuid õige tee leidmine võttis natuke hoogu maha. Parim Kurmet (2:44), ma kaotasin sekundiga isegi Sipsale (!) (2:49). Nr 13 oli trükitud väga halba kohta, aed selle all tuli ise välja mõelda.
Etapil 7-8 oli 2 teevalikut, mille pikkusi polnud jooksu pealt lihtne hinnata. Valisin sinise raja, mis oli punasest variandist lausa 64 m lühem. Siin olin teistest kiirem.
Etapil 11-12 üritasin leida läbipääsu etapi 12-13 jaoks ja see tegevus tõmbas mind automaatselt KP13-sse. See viga maksis 2(!) minutit.
Etapil 13-14 seisatasin punkti lähedal ja vaatasin hoolikalt, kas läbipääs on olemas. Oli ja läksin enne aeda sisse. Värav oli aga lukus. Siin kaotasin Kurmetile kokku juba 4 minutit, Matile 4 sek.
Etapp 16-17 oli lihtne. Valisin sinise raja, mis oli punasest kahjuks 30 m pikem. Siin olin teistest kiirem, Kurmetist 3 sek, Matist 21 sek. Kuid Kardol läks üle 40 (!?) sek kauem.
KP19 oli huvitavas kohas, mida esialgu ei lugenudki välja. Õigemini, ei saanudki punkti asukohast midagi aru. Kuna nendest müüridest ja läbipääsudest ja eri tasanditest kaardil midagi aru ei saanud, siis jooksin igaks juhuks ringi, ümber maja. Sai ka otse. Kardole kaotasin pea 2 min.
Etapil 25-26 jooksis kergel sammul mööda Vilismäe. Võib-olla kiirendasin natuke ja selle tõttu jäi ühel hetkel kaart 90 kraadi valesti ette. Kaotust Kurmetile 1:21.
Etapp 26-27 oli lihtne ja seal oli mul kiireim aeg. Kuid etapil 28-29 tegin rumala teevaliku (sinine), mis oli punasest variandist 134 m pikem. Seda prigu maja vahel muidugi ei näinud, kuid pole kindel, et see seal ka oli. Kaotust Kurmetile 56 sek.
Huvitav oli see, et raja pikkuseks oli legendis 5,7 km, tegelik pikkus tuli mul 10,8 km. Hea sooritus oleks võinud olla ca 9,x km.