Sunday, June 28, 2020

Jaanid - autoorienteerumine ja "Üks lugu"

Ei saanud erandiks ka see aasta, ehkki kuu aega tagasi küsisin sõpradelt, et kas sellel aastal ikka Sõprade Suvepäevi Jaanide ajal peame? Kuna koroona näitajad olid enamasti negatiivsed, siis kõik vastused tulid positiivsed - teeme muidugi!

Juba 29. korda saime kümnekonna perega kokku Rummussaares, Albu maadel. Seda kohta oleme tänu Tomile saanud kasutada pea kõikide Jaanide ajal. Väga mugav, ka vihm ei saa kuidagi koosviibimist ära rikkuda.

Seekordne üritus oli meie pere korraldada. Kui kunagi tegin sissejuhatuseks orienteerumise Mägede külas, kus sõber Tiide lootusetult ära eksis ja suure maantee peal lõpuks liinibussi hääletas, teisel korral 2013. aastal joonistasin Rummussaare ümbruse o-kaardi ja panin sõbrad sprinti jooksma, siis seekord tuli veel hoolikamalt passi vaadata ning midagi eakohasemat leida. Autot suudavad veel kõik juhtida, mistõttu sai esimeseks alaks autoorienteerumine.

Ma ei tea, kas vähima läbitud kilomeetrite peale on autoorienteerumise võistlust varem tehtud, kuid nii see sai. Maastikul oli 7 punkti (31-37), igas punktis üks täht. Tähed moodustasid järjestikku ühe sõna. Arvasin, et minnakse lühimat teed sõitma ja kui sõna selgunud, siis jäetakse mõni punkt vahele, kuid kaks võitjameeskonda tegid taktika valmis kohe enne starti.

Millise taktika valiksid stardist Sina? Nool kaardil näitab teed Rummussaare baasi, kus oli finiš.

Avamine. Foto: Elar Vilt
Peale avamist oli traditsiooniline supisöömine ja mälumäng. Seekord tegime nii, et kogu seltskond oli Tarkade klubi ja vastuseni jõudmisel oli oluline ka nö "mängu ilu". Toon siia näitena 2 küsimust:

    1. Milline on Eesti vanim ettevõte, mis sama nimega toimib tänaseni?
Lätis on selleks Cesu Alus (1590), Tšehhis näiteks samuti õllefirma.
      
2.  "Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused" oli 1965. aastal valminud Nõukogude Liidu mängufilm, mille režissööriks oli Leonid Gaidai. Film oli Nõukogude Liidu kinodes 1965. aastal külastatavuselt esikohal, seda käis vaatamas ligi 70 miljonit inimest.

Kuid filmi eelhindamiskomisjon soovis sealt välja võtta kaks episoodi:
a) Kui Šurik ajab taga pärismaalaseks värvunud musta huligaani Fedjat ja viskab talle ümber kaela valge kee;  (põhjus: Moskvas oli tol ajal Patrice Lumumba nimeline Rahvaste Sõpruse Ülikool ja see oleks võinud solvata sealseid mustanahalisi)
b) Kui Šurik hakkab kinniseotud Fedjale vitsa andma ja ütleb „Nado, Fedja, nado“.
Miks see teine episood taheti filmist välja võtta?

Foto: Elar Vilt
Saunatamised, grillimised, pillimängud, samuti laulmine lõkke ääres olid nagu ikka, kuid uueks teemaks palusin kõigil rääkida ühe loo, mis on toimunud iseendaga ja eelistatavalt noorusajast.

Olen sarja "Üks lugu" fänn ja nii mõnigi oma lugu on siia blogisse kirja saanud. Hea loo juures peaks olema alati mingi mõte, ehkki vahvaid lugusid-mälestusi on ka alati tore kuulata.

Toredaid lugusid tuli sõpradelt palju, kuid siia paneksin ühe Georgi poolt räägitud päevateemalise loo. Sõprade vahel on meil alati käinud mõnus aasimine, mis mõne seltskonna jaoks võiks tunduda kohati lubamatu. Kuid me saame omavahel naljast aru, sest suhtumine on ju heasoovlik.



Millises sportlikus seisus olen?
Kehvas, sest varsti lähen teisele neerukivide eemaldamise opile, sest esimene ebaõnnestus. Stent sees, valu on igapäevaseks kaaslaseks. Kuid septembris hakkame jooksma.

Monday, April 13, 2020

Õnn - see on siis, kui kusagilt ei valuta

Kaks aastat tagasi toimus esimene Taliharja Vanakuri - 101 km külmas talveilmas Lelle raudteejaamast Aegviitu. Juba enne 30 km tundsin end üsna kehvasti ja jäin kaaslastest Priidust ja Rolandist natuke maha, kuid kõnnipausidel suutsin neile ikka järele jõuda. Ühel hetkel väljutasin kehast liigse vee ja ehmusin tõeliselt, kui lambivalgel peegeldunud juga ning roos lumisel maapinnal olid tumepunast värvi. Veri!?? Korra hakkas sellest mõttest isegi paha, ehkki pidasin seda enesesisenduseks. Mainisin juhtumit ka kaaslastele, mõtted läksid sellele, et mida ma enne või jooksu ajal söönud olin. Juhuslik heeringavõileib Balti jaama R-kioskist tundus kõige loogilisem, sest tarvitatud geele olin ka varem tarbinud ja midagi sellist polnud juhtunud. Peeti polnud söönud.

Edasi joostes läks asi paremaks, raskushetk 70km-l oli seotud läbitud distantsi ja vähese joomise ning söömisega, mida külma temperatuuriga eriti teha ei tahtnud. Uriin oli muutunud värvituks, mis 30 km ehmatuse maha rahustas. Ka hiljem saunas arutasime korra teemat, peakorraldaja Silver otsis oma kogemustepagasist sarnaseid näiteid, mis põhiliselt toidu või mõne geeliga seotud.

Aasta hiljem möödus Taliharja Vanakurja101 km suuremate probleemideta, paksus lumes oli aeg vaid 2h pikem - üle15h.

Eelmisel aastal ja ka selle aasta alguses käisin seoses ühe uuringuprojektiga palju Türgis. Toiduratsioon muutus ehkki see oli tervislik. Tarbisin palju musta teed ning peale üht suuremat pähklisöömist hakkas kergelt kõht valutama. Mägedes joostes märkasin, et pikemal jooksul oli uriin jälle tumepunane-pruun, lühemal jooksul helepunane. Õhtuks kõik normaliseerus.

Nüüd oli selge, et organism jooksmist ei talunud, sest matkamisel sellist asja ei juhtunud, hiljem rattasõidul samuti. Kerge kõhuvalu oli aga pidev kaaslane. Tekkisid küsimused, nii võimalikest põhjustest, edaspidisest sportimisest kui ravist. Mõttes oli siiski veel ka selle aasta Taliharja Vanakuri läbida, mis kulges põnevas piirkonnas - Eesti-Läti piirialal. Testimiseks kasutasin jälle aastalõpu maratoni Rocca al Mares. Mis sellest kõigest sai, saab lugeda SIIT. Lühidalt: asi oli hull ja edaspidi tuli alustada terviserikke põhjuste väljaselgitamisega.

Haiglasse

1. aprilliks sain kutse tulla PERHi operatsioonile. Koroona tõttu lükkus see edasi, kuid õnneks vaid nädala. Olukord Eestis hulluks ei läinud, mistõttu neid plaanilisi operatsioone ka võimaldati. Haiglasse sissesaamiseks tuli kõigepealt teha koroona test ja siis 5 tundi sealsamas tulemust oodata. Kiired ajad olid tööl, jõudsin selle ooteaja kenasti ära kasutada.

Ah mis operatsioon? Lihtsa stsenaariumi järgi oleks vaja olnud purustada kivid paremas neerus ja eelnevalt kirjeldatud probleem oleks dr. Peep Baumi järgi lahendatud. Kahjuks minul nii kergesti ei läinud. Uuringute käigus selgus, et vasakus neerus on hoopis kasvaja, veel sellise suurusega, et oleks võimalik neeru eemaldamata see välja lõigata. Kiidan siin Eesti strateegiat koroona talitsemisel, sest operatsiooni järjekordse edasilükkamiste puhul oleksin riskinud neeru kaotamisega. 

Elu peale operatsiooni, mis toimus 2. aprillil, on olnud raske kuid huvitav. Ehkki sellist väljakutset ja vaheldusrikkust ei sooviks vaenlaselegi, lisab kõigega hakkamasaamine palju kogemust ja miks mitte ka elutarkust. Ligi 20 cm haav vasakus küljes ja lõigatud-õmmeldud organid kõhuõõnes vajavad paranemiseks aega, samas on kogu organism tugevalt häiritud ja tekitab lisaks valule probleeme kõikvõimalike siseelundite funktsioonidega, mida me tavaelus ei märkagi.

Valu on võimalik maha võtta valuvaigistitega. Ma ei teagi täpselt, mida sisse toideti, kuid üks efektiivsemaid oli fentanüüliaparaat. Soovitus oli valuaistingut igal juhul vähendada, kangelaslik kannatamine on üks rumalamaid tegevusi. Fentanüül, mis on tegelikult narkootikum, on mõjus aine, mille lisakogust sain ise lisada. Voolik läks otse kanüüli ja vajalik nupp koos aparaadiga rippus ööpäevad läbi voodi kohal (intensiivis).

Kuid nagu iga kemikaaliga, hakkab organism selle mõjuga tasapidi harjuma ja mingil hetkel eemale tõukama. Nii ka fentanüüliga, mis ajas ajapikku iiveldama ja nupule vajutamise otstarbekust kaalusin enne hoolikalt. Ka öösel, mis kohati kujunes parajaks kannatuseks. Kõht oli kui suur arbuus, gaasid surusid valusalt haavadele. Lausa huvitav, et vererõhk võis gaaside tõttu (?) kõikuda 30 ühiku ulatuses. Kohati oli selline tunne kogu keemiast, magamatusest, valudest ja gaasidest, et ainult tugev süda peab sellele vastu. Ja hea oli, et süda on treenitud.

Kui kõige hullem möödas (5 päeva), sai veel 4 päeva palatis oldud, kus rahulikemal hetkedel arutasin erinevaid teemasid palatikaaslase Matiga, minust 20 aastat vanema ehitusinseneriga. Tõin sisse ka sõjajärgse ränga aja teema, mida Mati paari valusa isikliku kogemusega kirjeldas. Mõned inimesed jäävad soojalt meelde, Mati on üks neist.

Täna olen kodus, operatsioonist on möödunud 11 päeva, kuid probleeme jätkub endiselt. Lõpuks tuli ka köha, mida üritan jagada paljudeks väiksemateks köhatusteks. Kusagil kõhus on väga valus. Köha oligi üks suuremaid kartusi haiglas olles, sest teenindav personal - õed ja hooldajad vahetusid iga päev ning oi kui lihtne oleks olnud tuua köhivat koroonat osakonda. Seal ma poleks ette kujutanud kasvõi ühte köhatust - seda poleks valu tõttu olnud lihtsalt võimalik teha.

Loodetavasti saab järgneva 1,5 kuu jooksul kõik kenasti korda, suve I pooles ka neerukivid eemaldatud ning sügiseks jooksmisega algus tehtud. Ja kui koroona läbi, on vorm hea ja võistleme jälle. Kas kunagi veel ka ülipikki pingutusi ette võtan, on iseküsimus. Samas, kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab. Loodame parimat ja head tervist kõikidele blogi lugejatele!

Suur tänu mind aidanud meditsiinitöötajatele: perearst dr. Maie Võsa, Confido Erameditsiinikeskus (ultraheli), nefroloog dr. Kadri Lilienthal, uroloog dr. Peep Baum, Entsik, kõik õed ja hooldajad.
Eesti meditsiin on heal järjel, tingimused haiglas olid suurepärased.
Ja mida ma teeksin oma abikaasa Mari toeta, ei kujutagi ette.

Friday, March 6, 2020

Rattamees

Kohe alguses pean mainima, et rattameheks ennast ei pea. Viimased on fanaatikud, kes veedavad pikki tunde oma elust ratta seljas, käivad kevadeti Hispaanias treeninglaagris ja võistlevad pidevalt. Rattamehi tunneb juba kaugelt ära, neil on ägedad riided, reeglina kallis ratas ja keskmisest enesekindlam hoiak. Isu üle nad ei kurda, sest pikad rattasõidud on nende seedesüsteemi korralikult välja arendanud.

Vaatamata kõigele eelnevale on ratas olnud mulle tubliks kaaslaseks kogu elu. Ta on olnud nii loomulikuks kaaslaseks, et meelde on jäänud vaid vähesed mälupildid ja needki sageli ebamäärased. Mälu on üks huvitav asi, mis salvestab kõige paremini teravaid elamusi ja seiklusi, kuid siiski mitte alati. Fotod on siinkohal kindlasti heaks abimeheks, ehkki ammustel aegadel tehti/tegime neid üsna vähe.

Minu esimene ratas on kõrvaloleval pildil. Tõenäoliselt sõitsin sellega paar aastat, kuid ei mäleta mitte midagi. Naabripoiss Agu Miller (Aks), kellega oleme samavanused, mäletab mu ratast aga väga hästi. Miskipärast on ka mulle hoopis teiste rattad paremini meelde jäänud.

Järgmisest rattast on säilinud vaid üks mälupilt, kui tiirutasime sõber Aksiga kodutänaval Väike-Kaares ja peast käis läbi mõte: "Küll on tore, et meil on mõlemal ühesugused rattad". Selle, kõvade kummide ja vabakäiguta ratta nimi oli "Veterok". Kust ta tuli ja kuhu kadus, pole õrna aimugi. Olime ehk 5-aastased.

Siis tuli pikem rattapaus, sest järgmisena meenub alles "Ereliukas", mis sobis keskmisele koolilapsele. Pea kõigil meie tänava lastel oli see Leedu ratas olemas ja tõenäoliselt veerandil NLiidu lastel samuti. Selgelt on meeles see hetk, kui tulin koolist koju ja pliidi kõrval seisis uhiuus(!) ratas. Minu oma jalgratas!

Mängisime tänavasõpradega rattapeitust. Kõrvaloleval pildil on neist mõned (vasakult: Jüri Rehema, Kalle Kaljurand, mina, Leo Labu, Anne Labu).

Mäng seisnes selles, et üks võistkond (3-4 liiget) peitis ennast kindlas piirkonnas ära (tavaliselt Riia mnt, Lunini ja Tervishoiu tn vahelisel alal) või kui oldi julgemad, siis luurati ettevaatlikult ringi. Teine võistkond pidi neid üles leidma ja kui vastased avastati, läks kõvaks tagaajamiseks. Käega puudutamine eemaldas vastase mängust.

Mõnikord konutasime pikalt Päti pargis. Kui lõpuks igav hakkas, tulime ettevaatlikult välja ja tulemuseks oli varsti suur tagaajamine.

Selles Päti pargis olen käinud oma elu ainukesel rattavõistlusel. Nimelt elas Puusepa tänaval meist 5 aastat vanem Ants Matiisen, omaaegne tuntud muusika-, laulu- ja naljamees. 17-aastasena oli ta trummar ansamblis "Kogudus" (SIIN, algus 38:00). Tookord oli ta rattavõistluse korraldajana ehk aasta noorem. Minu raske jooksuga Ereliukase kumm otsustas juba esimesel ringil katki minna. Samal ajal, kui teised 5-6 last võistlesid, jõime Antsuga limonaadi ja sõime küpsist. Midagi jäi ka auhinnaks järele.

Õppisin selle rattaga ka ühe triki ära. Keerasin esiratta mutrid lahti ja kui hoo pealt esimese kahvli üles tõstsin, veeres ratas alt ära. Kukkusin kahvli peale ja tegin kukerpalli. Sõber Jüri proovis ka järgi teha, kuid kukkus veereva ratta peale ja sai kõvasti haiget.

Agu tuletas meelde huvitava loo, millest ma kummalisel kombel ei mäleta mitte midagi. Nimelt ühel pärastlõunasel ajal otsustasime oma Ereliukastega sõita Võrtsjärve (!) ujuma. Sõit sinna läks üsna lihtsalt ja arvasime, et nii jääbki. Kuid, tutkit brat, tagasiteel oli väga kõva vastutuul ja pidime iga 15 min tagant teekraavis puhkama. Õhtuks olime kodus tagasi, 70 km seljataga. Kuid mitte midagi ei mäleta !??

Huvitav oli ka see, et mitte keegi (!) ei käinud koolis rattaga. Elasin koolist (Tartu 5. KK) 1 km kaugusel ja jooksmise asemel oleks olnud palju mugavam rattaga minna. Põhjus ilmselt selles, et kooli juures polnud mingeid rattahoidmise võimalusi.

Vanemal õel oli uhke, sinist värvi 4-käiguline ratas "Sport", Agu vennal Peetril aga roheline 3-käiguline "Sputnik". Võistlusratas oli tookord 5-käiguline "Sport-Šosse" (vahepealne variant oli "Start-Šosse", mida poes ei müüdud ja kui müüdi, siis kalli raha eest. Tegelikult olid siis kõik rattad kallid. Erinevalt mitmest klassivennast ei sattunud ma Tamme staadioni rattatrenni. Seal said kõik sõita võistlusratastega, treeneriks Jaan Klassepp. Nii mõnestki sai Rattamees.

Mingil hetkel jäi õe ratas minule ja sellega oli tagaajamismängus juba palju mõnusam osaleda. Pildil putitan koduhoovis seda "Sport" ratast.

Järgmine sõiduvahend tekkis kusagil 1980ndate keskel, kui töökaaslase Uldise käest ostsin juppidest kokkupandud ja halliks värvitud mitmekäigulise "Sport" ratta laadse moodustise. See on alles siiani, maastikuratta kõrval näeb päris naljakas välja.

Ühe igavesti ebaõnnestunud maastikuratta ostsin ajalehekuulutuse järgi mingist Õismäe garaažist. Oli küll uutest juppidest kokku pandud "MaLa Bike", kuid raam pikk ja lenks madal. Väga ebamugav ja lagunes kiiresti.

Foto: Aldis Toome
Seiklussport nõudis aga midagi paremat ja viimase ratta ostsin 10+ aastat tagasi Pirita Velodroomi rattapoest. Keskmise hinnaga "Marin" on teeninud siiani väga hästi ja pole kahju ka välja laenata.

Mis aga on loo moraal? Ikka selles, et kui kord on lapsepõlves oskused lihasmällu talletatud, on hilisemas elus rohkem vabadust teha igasugu vahvaid asju.

Sunday, February 2, 2020

Mööda karjäärikorruseid

See, et karjääriredel on olemas, me teame. Samuti karjääritrepp. Kuid kui liigume trepist üles, siis kuhu jõuame? Loomulikult järgmisele korrusele, mida karjääri tegemise mõiste all ei tunta.

Minu karjäär on läinud kokkuvõttes ülespoole, alustades 0 korruselt ja jõudes tänaseks 7. korruseni.

Esimese sissekande tööraamatusse sain Kamtšatkalt 1981. aastal, kui olin seal 3 kuud välipraktikal. Elasime enamus ajast telgis, kas siis välibaasi karkassiga telgis või hobustega laagrit pidevalt ühest paigast teise edasi liigutades. Maapind oli ka öösiti külje all, töö käis 0 korrusel.

Esimene tööraamat.

Peale ülikooli lõpetamist suunati mind tööle Geoloogia Valitsuse Tallinna Töökonda Kadaka teel, kus tööruum asus 1. korrusel. Jagasin seda esialgu koos 3 venelasega ja aruandeid kirjutasin samuti vene keeles. Selles toas olin ca 4-5 aastat.

Vahepeal kolisin tööga Keila Geoloogiaekspeditsiooni majja Piiri tn-l ja olin privaatses toas 2. korrusel. Siis tulid esimesed mõistlikud arvutid (XT ja AT286), öösiti mängisin Rammokaga Prince´i ja suurema kambaga Golfi. Maja asemel on nüüd Grossi pood. Olin seal paar aastat.

Karjääriredel viis aga aina kõrgemale, 3. korrusele. Kolisin Tallinnasse Pikale tn-le, kus asus ka Geoloogia Valitsuse /Keskuse juhtkond. Maja asukoht osutus liialt luksuslikuks ühele geoloogiaasutusele ja Eesti Vabariigi ajal puksiti meid minema. Olin seal ehk kaks aastat.

Vahepeal ehitati esimesse töökohta Kadaka teel teine hoone juurde ja sain seal privaatse toa 2. korrusel, minu viimase töökoha selles asutuses ehk Eesti Geoloogia Keskuses. See oli põnev aeg, täis geoinfot ja kartograafiat, mis kestis ca 2-3 aastat.

Siis tuli suur muutus, sest edasine perspektiiv hägustus ja uus huvitav väljakutse andis võimaluse alustada eraettevõtlusega. Viimane kestis kokku 14 aastat, sama pikalt, kui olin olnud Geoloogia Valitsuses/Keskuses tööl.

Karjääritrepil ei langenud, sest tööruum jäi endiselt 2. korrusele, tõsi küll, üsna kitsukesse ja pisikese aknaga ruumi Keila Linnavalitsuses. Seal olin ca 1,5 aastat.

Arengukava projekt sai valmis ja nüüd tegin karjääris tugeva hüppe üles, 4. korrusele, sest töötasin ca 5 aastat kodus.

Ühel hetkel kolisin koostööpartneri E-Konsult-i juurde 5. korrusele, kus jätkasime igasugu planeerimisega seotud tegevusi.
Siis tegi MASU oma töö ja ei läinud palju aega, kui tagasilükatud pakkumiste asemel hakkasid tööd/maksed lõputult venima ning uusi töid peaaegu ei tulnudki. Olin selles majas päris kaua, ca 6 aastat.

Nüüd langesin karjääris allapoole 4. korrusele ja sain tagasi palgatööliseks, seekord Maa-ametis. Arvasin, et olen seal järgmised 14 aastat, kuid läks teisiti, vaid 2 aastat.

Ootamatult pakuti kohta 6. korrusel ja sellisest karjääritõusust ei saanud ära öelda. Sedapuhku Eesti Energias.

Läks ehk paar aastat, kui olime sunnitud kolima uude majja. See sobis mu karjääriplaaniga, sest töökoht asus nüüd 7. korrusel, otse akna kõrval. Nüüdseks olen Eesti Energias kokku töötanud 6,5 aastat.

Kuhu edasi?

Tervitused siinkohal kõigile kolleegidele, kellega oleme ühes või teises ruumis koos istunud ja tööd teinud!


Viimase 1,5 kuu jooksul pole jooksmas käinud ja olen osalenud vaid ühel siseorienteerumise võistlusel Kultuurikatlas. Tegemist oli rohkem mõttespordi valdkonda jääva alaga, kus 2,3 km läbimiseks kulus 72 (!) minutit. Näidisena toon raja esimese poole kaardi. Alustasime 0 korruselt ja seal ka lõpetasime.