Head teed, hea sõber

No nii, sõber Agu ehk Aks, Sinuga suhtleme nüüd vaid mõtete ja mälestuste kaudu. Sa vaatad meie tegemisi kusagilt kaugelt, palju-palju kaugemalt kui tookord Väike-Kaukasuse lumiselt kurult. Saatsime Sind eile ära ja mälestasime Teletornis. Keegi ütles, et see on väga sobiv koht, sest olid meile lähemal. Avarust oli seal palju, vaated ilusad, justnagu siis, kui mägedes koos matkamas käisime. 

Sinu lahkumine polnud ootamatu, oma tahtejõu ja pereliikmete abiga kinkisid sõpradele veel mitu-mitu head aastat Sinuga koos olla. Jõudsid selle aja jooksul palju ära teha, nalja visata, areneda, lapselapsi näha. Veel hilises eas taasalustatud viiuli- ja mandoliinimängust leidsid endale hingelähedase hobi. Usun, et natuke kahetsesid, et vahepeal ei võtnud pilli 40 aastat kätte, sest Sinu hea muusikaline kuulmine ei lubanud valesid noote võtta. Mängutehnika parandamiseks oleksid kindlasti tahtnud aega juurde võtta, kuid seda kahjuks ei antud. Samas pole perfektsus alati kõige tähtsam, südamlikkus ja esituse hingelisus aga küll. Seda Sa jagasid. Siin on Domino, mida olen varem blogis kasutanud. Musitseerivad Aks, Kommu ja Karolin.

Naabripoistena tundsime teineteist pea sama kaua kui oleme olemas olnud. Esimesed selgemad mälupildid meenuvad Riia mnt-l asuvast 7. majavalitsuse lasteaiast, kus õues asuvas puust autos fantaseerisime utoopilistest tulevikuplaanidest. Magasime akna all otsakuti voodites ja ühel lõunauinaku tunnil ei suutnud lobisemist ning naeru tagasi hoida. Kasvataja kutsus meid korrale, kuid lõpuks ei jäänud ka temal muud üle kui meid pesuruumi nurkadesse seisma panna. Itsitasime seal edasi. Pildil on lasteaia lõpuaktus, kus esireas keskel seisab kena Kai, Sinu klassiõde Tartu 5. Keskkooli muusika- ehk C-klassis ja meie teine teisel pool teda. 

Algkoolis käisime erinevates klassides, kuid vabal ajal olime ikka tihti koos. Teises klassis toimunud kooliekskursiooni põgenemisest olen blogis kirjutanud (SIIN). Õp Tenn leppis Sinuga selle teo osas ära alles 35 aastat hiljem. Koos alustasime jalgpalli ja jäähoki mängimist, kuhu vedas meid Tartu 7. majavalitsuse spordimetoodik Mart Siliksaar. Panen siia pildi (jälle) meie esimesest hokimängust (1971), kus Sina seisad esireas paremal hokikepiga ja mina keskel väravavahina. Olid siis üks väheseid, kes uisutada oskas, sest olid käinud iluuisutamise trennis. Hokit mängisid tol korral samuti iluuiskudega.

Põhikooli ajal läksime koos ratsatrenni, Sina jäid sinna pikemaks ja võistlesid nii parkuuris kui maastikukrossis. See viimane oli minu silmade jaoks üsna karm ala, sest takistused olid statsionaarsed ja komistamise korral kukkus põiklati asemel ratsanik hobusega. Ratsutamas käis ka Su vanem vend Peeter, tema järgi tegid-tegime mitmeid muidki asju, näiteks karated. Ehitasime koos igasuguseid asju, ka koos teise naabripoisi Suleviga, sest millegi põneva väljamõtlemine ning valmisehitamine oli Sinu loomuses. Lollusi tegime ka päris palju. Näiteks kolasime ehitatavas uues Maarjamõisa haigla hoones ja kõõlutasime kõrgelt katuseservalt alla vaadata. Valvuriks oli seal kitsega vana naine, kes meid taga ajas, kuid teda me ei kartnud. Elasime mõlemad Tasuja ja Väike-Kaare tänava ristis, kohe haigla ja traumapunkti lähedal. Mina käisin viimases sageli, ka siis, kui panime taldrikul põlema salpeetri ja suhkru segu ning peale seda, kui see hakkas kõvasti suitsu ajama, lõid selle sulalaava ehmunult jalaga laiali. Päris palju piisku jõudis minu näkku ja riietele. Põletushaavad olid tõsised, kuid silmad jäid terveks. Pomme ja rakette tegime muidugi ka, õppisime püssirohu valmistamist ja jahipüssi padrunist rakettide tegemist Tartu Pioneeridemajas.

Välismaine muusika jõudis meie ellu vaevaliselt. Ometi said kassettmakile Tom lindistada tol ajal populaarseid ansambleid, kus üheks esimeseks looks oli ansambli Sweet AC/DC. Sain neid hiljem oma kassetikale Elektronika ümber salvestada. Sulle meeldis Jethro Tull ja eriti Aqualung. Kuulasin seda lugu viimasel aastal tihti Istanbuli lennukis.

Natuke üllatusin, kui läksid keskkoolis üld- ehk autoklassi. Mõtlesime ikka ülikooli minekust ja selleks sobis ettevalmistus eriklassis paremini, kuid Sinu jaoks olid tol korral tähtsamad (veo)autojuhi load (kõrval on pilt meie valikutest, mille joonistasin foto järgi). Usaldasid end ja oma võimeid ning nagu ka hiljem, õppisid ära selle valdkonna või eriala, mis tundus just tol hetkel huvitav ja oluline olema. Elu lõpus tegelesid turva- ja valveseadmete paigaldusega, ehkki ülikoolis õppisid veterinaariks. Veterinaarid olid mõlemad Sinu vanemad ja ka vend Peeter. Seetõttu oli teil kodus telefon, mida tavainimesel oli siis võimatu saada.  

Kuid me pidasime omavahel sidet lastetelefoniga, mille juhtme viisime Tasuja tänava alt üksteise elamistesse. Hiljem ühendasime raadiod nii, et kui üks kuulas muusikat, siis sama jõudis ka teise koju. Mikrofoniga rääkisime läbi raadio võimendi. Ükskord tuli mu isa töölt koju ja kuulis, et raadio mängib. Lülitas klahvist kanali välja. Raadio ikka mängis. Keeras heli ära, ikka mängis. Tõmbas juhtme vooluvõrgust välja - ikka mängis! Ja ta ei saanudki aru, kuidas see võimalik oli.

Sa täitsid alati oma lubadused. Kunagi leppisime kokku, et läheme hommikul Kaiu järvele kalale nagu olime seda ka varem teinud. Buss väljus siis 4.30 hommikul. Kuid tol korral oli Sul tugev radikuliidihoog, vist esimest ja viimast korda elus. Vaevu komberdasid jala bussijaama ja kui Kaiu peatuses maha läksime, siis veel 3 km Tartu Kalaspordiklubile kuuluva paadisadamani. Väga vaevaliselt ronisid paati. Olime Kaiu, Papi ja Jõemõisa järvel 13 tundi kuni päikeseloojanguni. Õhtuks oli Sul selg parem.

Sa aitasid alati kui võimalik. Oma tehnilise taibuga ehitasid ka peedist pesumasina, kümneid kordi remontisid mu autol väiksemaid jamasid. Kui ma midagi ehitasin või meisterdasin, tundsin alati Su kohalolu. See vist jääbki nii. 

Kutsusin Su kunagi Kuznetski Alatau suusamatkale. Sealt algasid paljud meie matkalood, mida koos teiste sõpradega oleme sadu kordi meenutanud. Nalja sai, seiklusi oli ja ka füüsiliselt oli kohati raske. Sa olid üks tugevamaid, mistõttu võtsime teinekord koos raskemad ülesanded enda peale. 

Ka jalgpallimatšil Gruusias kohalike kreeklastega polnud peale väsitavat džadžaõhtut võimalik lõdvaks lasta. Võitsime.

Valdo Kanguri poolt korraldatud Dolomiitide matkal käisime koos lastega 2002. aastal. Sealt sai alguse laste omavaheline sõprus ja hilisemad ühised matkad. Lapsed käivad koos ja teevad ühisüritusi siiamaani, seega on toimima saanud ka II põlvkonna sõprus. Matkad ehitavad tugevaid sõpruskondi ja nii juhtus see ka meiega.

Meenutaks Dolomiitide matkast meie ühist Tre Cime traaversit. Seal oli kolm rada - alumine, keskmine ja ülemine. Ülemine oli tehniline via ferrata. Saatsime Tiide koos lastega keskmisele rajale, ise läksime ülemisele. Kuid selgus, et saatsime Tiide hoopis ülemisele ja ise suundusime veel kõrgemale - pudedatele kaljudele, kus läks ühes kohas ikka väga ohtlikuks. Sa kahtlesid meie rajas juba alguses, kuid ikkagi järgnesid mulle. Tiide aga sai üsna kiiresti aru, et laste jaoks oli too rada liiga ohtlik ning suundus allapoole. Meie aga uskusime peaaegu lõpuni, et Tiide läks lastega ülemist rada pidi, kus liiguti kiivrites ja julgestusotste abil. Filmiklipis kuuleb seda mitmel korral.

Oleme oma sõpradega pidanud Jaanide ajal Sõprade Suvepäevi 29 (!) aastat järjest. Sellel aastal korraldas meie pere ja ehkki Sa, Aks, olid kehvas seisus, mängisid ikka pilli ning esimest korda õnnestus Sinuga koos musitseerida ka Madisel. (VIDEOKLIPP Suvepäevadest 2020, autor Madis).

 

Selle aasta ja mitme teise suvepäeva lugusid leiab Etsi blogist (märksõna alt "sõbrad").

Aks, Sa olid ja oled ka edaspidi meiega. Meie meenutustes, meie naljades, meie ühistes tegemistes. Sest Sa olid nii mõnus sõber.