reede, 31. detsember 2010
Aastalõpuvõistlus 2010
Jooksin ühes võistkonnas koos Matiga, nö vanakeste klassis. Igaks juhuks võtsin rajale ka fotoka kaasa, esimest korda elus orienteerumisvõistlusel. Natuke sai filmitud, natuke pildistatud - nö kogutud materjali otse lahinguväljalt.
Pulli sai ka.
Esimese vahetuse lõpus joonistasin kiiresti Matile kaardi, misjärel ta pani lennukalt minema, esimesena. Ootasin, ootasin, ajasin teistega mõnusalt juttu, kui märkasin, et SI-pulk on minu näpu otsas ...
Kolmanda vahetuse jaoks joonistas Mati mulle natuke segase kaardi. Oli peale kandnud ühe ebavajaliku raja, mis eksitas. Jõudsin valesse punkti, mida kaardil orientiirina polnud. Läks veel hästi. Teisest punktist kolmandasse jooksul lasin sissetambitud rajast ennast mõjutada ja jooksin pikalt-pikalt vales suunas edasi-tagasi. Kokku viga ca 5min.
Viimases vahetuses oli kõik veel võimalik, Rooni-Tammemäe olid ees 3min, kuid Mati suur viga 6 punktiga kukutas meid ka Niina Karniti ja Dima Shvedi taha.
Aga sellest polnud lugu, mets oli väga lahe, rada huvitavalt planeeritud (hajutused, liblikad).
Pärast saun, söök, auhinnaks suur, sellel võistlusel juba traditsiooniline kalender.
PILDID (filmimise kõrvalt tehtud)
Võistluse kodulehekülg (tulemused jm)
.
pühapäev, 26. detsember 2010
3x3km üksinda lumes
Keila Aastalõpuvõistlus
Üllatuseks oli rahvast kogunenud päris palju. Kehrast oli kohale tulnud Marje Viirmann Triine, Riika ja Grethe-Johannaga. Viimsist tulid meie õuele kaklema Mati Preitof ja Hannes Pool. Ja muidugi vanad konkurendid - Savinov, Heinla, Lell jt.
Kuid põhiline oli ikka sotid selgeks saada Matiga. Kes keda :)
Mati startis 1min enne mind ja oli seetõttu päris hirmul. Vajutas esimese ringi kiiresti, teisel andis natuke järele (nagu enamus seda tegid), kolmandas vajutas jälle täiega, sest arvas, et jõuan järele.
Järele ma ei jõudnudki, hoopis kaugenesin pidevalt. Suusk libises küll hästi, kuid lumi oli liiga paks. Kiirust üles ei saanud, väga tugevalt tõugata ei jõudnud. Ennastsäästev sõit oli, ehkki lootsin, et liigun mingiski konkurentsis. Isegi Urmase ja Piibe (Tammemäe) ergutushüüetest viimasel ringil Loodemäel polnud kasu.
Olin nagu Veerpalu täna EMV-l - 4.koht (M50 klassis), kaotust Matile üle minuti, kohalikele konkurentidele veelgi rohkem.
Fotol: peakorraldaja Priit Idarand Matit autasustamas
Tulemused
Ringide ajad
Jõulukuu oreliarvestus
Kui klaveril peavad mõlemad käed tegema samal ajal erinevaid liigutusi, siis orelis lisanduvad sinna veel ka jalad. Päris keeruline.
reede, 24. detsember 2010
RMK kuuske otsimas
Vähegi sobiva kuuse leidmine polnud sugugi lihtne, sest lumi oli paks ja väikesi kuuski vähe. See-eest sai ilusas metsas tükk aega koos tütardega mütatud.
Ühtlasi otsin kaaslast Aastalõpujooksule. Võimalusel sooviks konkurentsivõimelist tiimi, kas siis HD klassis või MN95 klassis. Viimases oleks vaja juurde 44 aastat.
Samuti olen avatud Winter Xdreami pakkumistele :) Konkurentsivõimeline saab olla vaid segatiim.
teisipäev, 21. detsember 2010
Väike samm inimkonnale, suur hüpe...
pühapäev, 19. detsember 2010
Torustiku läbipesu Rocca al Mares
Niisiis, DnB Nord Panga 6,3km jooks Rocca al Mares. Taseme poolest sobin hästi võistlema naisteklassis. Seepärast oli ka põhieesmärgiks seatud naisteklassi võit :) Tõsiselt ka :)
Konkurentidest oli kohal Eesti o-koondise paremik (Kirti Rebane, Liis Johanson, Annika Rihma...), 2-kuulisest Keenia treeninglaagrist oli saabunud rastapatsidega Olga Andrejeva.
Siis, kui meie start anti (kell 13.00), olid maratonimehed ja -naised juba -11 kraadises tuulises ilmas 3h jooksnud, üks (Kristo Reinsalu) ka lõpetanud. Tuttavaid nägusid oli mitmeid: Vennikas, Vellerind, Lai, Krabi, Atonen jt. Kõvad mehed!
START
Enesetunne oli kohe alguses hea ja väga halvaks ei tahtnud seda liigkiire tempoga ka teha. Lauri Malsroos veeres tasakesi eest ära ja niiviisi see pidigi olema. Jooksjad olid muidugi kaugel ees.
Juba alguses jäin üsna üksi oma jooksu jooksma, väike grupp oli 20m ees ja teine 20m taga. Kilomeetrid möödusid kiiresti ja kui enne ärapööret näitas silt "3km", oli pool maad läbi. Tõeline sprint.
Metsavahelisel rajalõigul tuli ühest konkurendist ja mitmest maratonijooksjast mööda minna, see häiris rütmi, kuid lubas ka natuke tagasi hoida. Naisi ees polnud, tundus, et seljataga ka mitte.
Kahjuks polnud see nii. Ühel hetkel kuulsin õrnemat hingeldamist ja seal ta oligi - Annika Rihma. Järelikult oli eesmärk õigesti püstitatud. Pulss oli keskmiselt 163, enesetunne rahuldav. Kohati läks isegi heaks, siis vajutasin paar lõiku kiiremini. Aga kohe läks ka raskeks, pealegi polnud Annikal planeeritud maha jääda. Vastupidi, ta tuli toetuseks kõrvale, kuid sellel lumisel teel oli ainult üks parim jooksujoon. Ja siis, 500-600m enne lõppu ta läks, tasakesi, aga kindlalt eest ära. Ma polnud võimeline kiirust tõstma, valulävi oli madal, pulss ei tõusnud kordagi üle 169. Ära jäi vastik lõpuponnistus, sest tagapool polnud kedagi. Annika mineku järel langes pulss 5 lööki, tavaliselt on lõpus vastupidi.
Aeg tuli ca 24:22.1 ja koht 17., Annikale kaotust 15 sek. Olga Andrejeva tuli naistest kolmandaks. Mina olin teine.
Hea tervislik pingutus tuli, nüüd on lausa lust joosta. Jalg on nii kerge nii kerge. Ja veendusin jälle, et mulle ikka väga meeldib jooksmine, eriti, kui kusagilt ei valuta ja kui pole vaja teha lõpuspurti.
Tulemused
.
Teised:
Martin Simpson
Peeter Pihl
.
laupäev, 18. detsember 2010
Vanad makilindid, vol.4
KÜSIMUS: Kes laulab?
Tõenäoliselt raske küsimus, annan 2 punkti.
Panin teise loo ka üles: SIIN
Mälumängu seis enne seda küsimust:
4 TutiVaps
3 Gea
2 TA
2 J.
1 hp
1 Siim
1 LL
1 RR
1 Tenno
1 TimmiT
reede, 17. detsember 2010
Detsembrikuu tirimisi
Pühapäeval on DnB Nord Panga 6,5km jooks Rocca al Mares. Müts maha nende ees, kes lähevad samal hommikul 11 kraadise külma ja lumega maratoni jooksma. Viimasel ajal on lühemale (6,5km) rajale kogunenud parajal hulgal loomi, nendega muidugi ei konkureeri. Kuid Olga Andrejeva, Kirti Rebase jt naistega võiks ju võidu joosta küll. Kaotada ei tohi.
Võimalik, et 26.detsembril teen esimese suusavõistluse, Keilas, 10km. Ja 31.detsembril orienteeruks Aastalõpuvõistlust. See ka korralik tirimine.
Eile hilisõhtul vaatasin natuke rogaini MMi radade läbimisi. Päris huvitavalt olid andmed Google'iga seotud, seal oli võimalik näha maastikku ning sellel liikumist 3D-kaardil.
Eelkõige pakkus huvi küsimus, et miks Kaminskis-Liepina (KL) ei võitnud. Sest nad on ju loomad.
Nad läbisid linnulennult 109,6km, mis on ca 2km rohkem kui meie Salomoni III koha tiim.
Segavõistkondade võitjad Mäkinen-Silventoinen läbisid 101,8km ja said vaid 30 punkti ehk meie süsteemi järgi 3 punkti rohkem.
KL tegi inimliku planeeringu, 2 ringi, õhtul käisid keskusest läbi. Enne seda polnud kaardi kirdeosas punkti 102 lahendamine mitte just kõige elegantsem, ehkki selle teevalikuga sai vältida rohelist.
Raskused olid neil ilmselt kell 3 öösel punkti 64 leidmisega (101 ja 42 vahel), sinna läks ligi tund viga ja punkt jäigi leidmata. Sellest punktist oleks piisanud võiduks. Punkt 43 jäi vahele ka "kiirteel" 53 ja 50 vahel (seal külmetas vastupidises suunas liikunud Salomon). Ilmselt puhus tuul nii kõvasti tagant, et lausa lendasid sirgjoone kõrval olnud punktist mööda!??
Lõpus läks kiireks, välistati 95(!!) (lõputud aiad?), lõppuminekul jäi ära teeületus R2 ja KP22 (kokku 35 punkti). See oleks olnud risk, mida üliväsinud olekus tavaliselt ei võeta. Jääb ainult fantaseerida, et kui öist tunnist viga poleks teinud, küll siis oleks punkte kokku tulnud (3365?). Oleks, jällegi oleks, mis ei suurenda nende saavutust ega vähenda kellegi teise oma.
Aga hea, et niigi läks. Soomlased tegid stabiilse soorituse ning võit tuligi (Seppo Mäkineni ülevaade võistlusest).esmaspäev, 13. detsember 2010
Karli jutt rogaini MM-ist
Mulle meeldib vahetevahel kirjutada ning nõnda tegin Uus-Meremaa MMi kokkuvõtliku loo mõnda aega tagasi valmis. Mõtlesin tükk aega, mida sellega teha. Kuivõrd võistluseelsel nädalal suutsime omavahelise läbisaamise raskeks teha ning see jättis jälje võistluselegi, aga kirjutades üle libiseda taolisest ei oska ning asja ilustada ei taha, kuid kõike seda kuskil trükisõnas avalikkusega jagada ka ei sobi, nii et otsustasin pakkuda Etsile vaid mõned katkendid avaldamiseks. Esimesest päevast, ööst ja teisest päevast. Pisut vastuolulised, aga niisugusena see võistlus mulle meelde jäi. Ülejäänud tekst läheb sahtlisse :)
Stardiks võtsime end kokku ja saime kokkuvõttes täiesti õnnestunult hakkama.
Vestlus nõlval
Oleme hästi tulnud ja kontrollajast ligi 2h ees, seega otsustame võtta juurde punktid 65, 70 ja 45. Vedelikku tarbime väga kokkuhoidlikult. KPsse 105, 200m allpool meres oleva suur kaljumüraka juurde laskudes libisevad Tõnu ja Rait mul tasapisi eest ära. Veepuudus hakkab vist mõju avaldama. Langen riske võtmata järsul põõsasnõlval, kui erksalt mööduvad noor mees ja naine. Vaatan neid – kenad saledad inimesed, aga tunnen, et midagi ei klapi. Liigun veel paarkümmend sammu allapoole ja siis saan aru, et neil puuduvad nii numbrid kui kogukamaks tegevad seljakotid. Punkti juurest tagasi üles ronides algatan vestluse.
“Kus teie kotid siis on?”, ei suuda janune inimene sõbralik olla.
“Üleval tee peal”, vastab poiss ladusas inglise keeles.
“Rogainis peate oma asju kogu aeg kaasas kandma.”
“Lugesin reeglitest välja, et varustust ei tohi maastikule täienduseks tuua, aga seljakottide ajutine mahajätmine ei ole keelatud.”
“Ei tea, oleme aru saanud, et varandus peab alati kaasas olema.”
Tüdruk paistab ehmuvat ja ütleb midagi vaikselt poisile. Nende samm on järsku palju aeglasemaks jäänud.
“Siin on igal pool seljakotid maas.”
Tahtsin just julgustada, et pange edasi ja tassige oma kotte edaspidi kaasas ja et meie küll ei protesteeri, kuid niisuguse õigustuse peale jäävad sõnad keelele.
Tõnu lisab: “Numbreid teil ka ei ole.”
Tüdruk vajub veel rohkem longu.
“Kust te olete?”
“Oleme eestlased, aga teie?”
“Venemaalt.”
Mõlemad pooled hakkavad naerma ja see naer jääb küll napilt viisakuse piiridesse. Tundub, et mahajäänud tüdruku entusiasm on saanud löögi. Pärast selgub vaheaegadest, et tegemist oli Etsi (Pukkonen) XO soosikutega Sergei Grushini ja Anastasia Galitarovaga, kellel võistlus vist kõige paremini välja ei tulnud. Kahte kotti nägime tõesti maas vedelemas, aga alles hommikul varavalges. Hiljem kodus loen uuesti reegleid ja saan jätkuvalt aru, et asju maastikule jätta ei tohi, aga Lauri (Leppik) selgitab, et rahvusvahelise alaliidu seisukoht sarnaneb pigem Sergei Grushini arusaamale. Kui nii, siis tülitasime vene kolleege küll suuresti ilmaasjata.
Kõledal harjal
50ndast 43sse jookseme kahe lühikeste pükstega mehe sabas. Oleme tõusnud 400m kõrgusele lagedale harjale ja näkku puhub külm tugev tuul ja olemine on korraliku vihma tõttu läbimärg. Mehed jooksevad kiiresti, meie külmatunde peletamiseks samuti. Ületame ühte sadadest karjaaedadest ja saan järjekordse ergutava elektrilöögi. Karjatan korraks, üks meestest pöördub ümber ja hüüab midagi. Hea inimene, püüab lohutada, läheb süda soojaks. Mõnesaja meetri pärast karjub mees uuesti. Nüüd saame aru: “Do not follow us!”. Kõledas öös midagi lõbusat - me pole kümmetki minutitki koos olnud ja meestel jätkub energiat kõigega tegelemiseks. Erik (Aibast) või vennad Eensaared on meiega niisugustes olukordades küll leplikumad olnud. KP-st 43 suunduvad paljasjalgsed mehed 92e, meie 53sse. Hiljem vaatan vaheaegadest järele, et tegemist oli austraallastest kõrgeima, st viienda koha saanud duoga Philip Whitten ja Joel Mackay.
Pakime Tõnuga end Salomoni Goretex vihmariietesse, väga külm enam ei ole. Rait on aga endasse tõmbunud ja näeme, et tal on õhukeses rattakiles täiesti kehv. Otsustan, et 53sse suundume mitte harjal, vaid nõlva mööda, et tuule eest kaitset leida. Siin on tõesti soojem, aga piisklevas pimeduses osutub läbitud vahemaa hindamine ja asukoha määramine keeruliseks. Hakkan kaugelt liiga vara legendijärgset nina otsima ja varsti ei suuda enam järsul nõlval olles üldse aru saada, kus oleme. Ruttu üles! Harjal on tõeliselt vastik, vihmatuul puhub millegipärast ainult näkku. Jookseme lõunasuunas edasi, kui näen kaugel suurt mitmekümnemeetrist veetankide süsteemi. Kaardil on 53 punktist edasi näha ehitist märkiv must kastike – kas tõesti oleme juba KPst mööda tulnud? Jään seisma ja üritan kaarti lugeda. Märgkülm tuul tahab mõistuse ära viia. Rait võtab kotist ellujäämiskile ja hakkab Tõnu abiga seda endale riiete alla kehale mässima. Jooksen üksinda mõnisada meetrit tagasi, kaugemalt tuleb mitu paari lampe, aga nad kõik paiknevad allpool. Järelikult peaksime olema veel 43 ja 53 vahel, suudan end mõtlema sundida. Jooksen tagasi, Raidu külmetav nägu on tõsine.
“Karli, läheme siit minema!”
“Kui nüüd punkti kätte ei saa, siis läheme otse järgmisse!”
“Jookseme kiiresti, see on ainuke võimalus sooja saada!”
Sörgime hiiglaslikest veetünnidest mööda, neid pole kaardil ja kuidagi siiski tekib kõrgusjoonte põhjal oletus meie asukohast. Harjal saab isegi öösel paremini hakkama, kui piiratud nähtavusega nõlval. Jookseme mööda laskuvat külgnina otsejoones punkti. Ohh, see läks õnneks! Enam me seljandikult ei lahku, kuigi tuul puhub aina laastavamalt. Hüüan teistele, et 10 min pärast saame siit põrgust minema. Rait räägib hiljem, et ta mõtles seal üleval, et peavad nüüd siis teised hakkama niisuguse asja pärast lilli tooma... Söön sooja saamiseks. Ilmselge, et võistluse viimaseks kolmeks tunniks mul enam batoone ja geele ei jätku, aga ikkagi pistan viimase võileiva suhu. Kuidagi tuleb see öö üle elada ja eks siis hommikul vaatab, mis saab.
Lõputõusul
Vihmatu koidik tervitab meid lõunaosa tasandikel. Tempo kasvab. Oleme viimastel tundidel plaanist oluliselt kiiremini tulnud ja seega võtame juurde KP61. Süda on paha ja kõht tühi, selg veriseks hõõrdunud ning varvastel villid, mille plaasterdamiseks ei raatsi enam aega kulutada, parempoolne esisäär valusalt paistes ning ainult vasak achilleus valutab õige leebelt. Loetud tundide pärast on see vaid järjekordne mälestus ning praegu tuleb edasi minna. Keha on kannatamist õppinud ja seekord ei lähe isegi valuvaigisteid väga palju tarvis. Erinevalt varasemast ei ole ma tänast võistlust kordagi nautinud, sest pingutus on pidevalt piiripealne, aga tuju on siiski ülev. Eelnevatel võistlustel oleme raskel hetkel üksteist ergutanud, nüüd liigume peaaegu kogu aeg vaikides. Säde Tõnu ja Raidi silmes ei ole kustunud ja seega ei ole tarvidust sõnaenergiat kulutada.
Meie esialgne 85km plaan nägi ette KP22 ja KP10 kaudu finishisse suundumist. Tõnu on kosunud, sest uurib juba pikemat aega kaarti. Tean kogemustest, et midagi ülemäära tervislikku sellele ei saa järgneda.
“Võtame lõpetuseks 46. ja 29. juurde.”
“Sellel plaanil on jumet” - suudan väljapakutu kiiruga üle vaadata.
Tõnu juurdleb kaardi kallal edasi.
“Käime ka 58ndas ära!” – saavutusjanu ei jäta teda kunagi maha. Ammugi siis täna.
“See on üle 200m tõusta!” - nii palju suudan veel kõrgusjooni kokku liita.
Rait ei süti sugugi koheselt: “Minge metsa!”
Jõuame 29ndasse 50min enne lõppu ning ilma ühegi Raidu vastulauseta asume 58 punkti tõusu võtma. Vanem ja elukogenud Ott (Rene Ottesson) on mulle seltsimehelikult valgustanud, et kui naisterahvas ütleb “ei”, siis tegelikult tähendab see “jah”. Nüüd Rait näitab, et ehk oleme kõik ühesugused.
Rõõmsa üllatusena oli Tõnu mulle tund varem pakkunud terve Marsi batooni ja Rait pool geeli. Tundsin, kuidas süsivesikud rakkudes kärmesti glükolüüsi käivitasid ning adrenaliinist vedeldatud veri energia kehas laiali laotas. Lihastes oli hapnikku piisavalt ning nagu tavaliselt polnud piimhappest jälgegi. Olime lõputõusuks valmis. Läksime! All veel hüüan, et nüüd on ületatud viimane aed, poole mäe peal avan karjavärava, Rait teeb jätkuvalt musta tööd ja sulgeb selle ning anname rõõmsasti tuld. 21 minutit ja 220m tõusu lõpupunkti. Meeleolu on suurepärane. Tipus avaneb pastoraalvaade maaliliselt kobrutavatele villatäpilistele karjamaadele ja Õlimäe pildid tulevad meelde. Allatulek on valus, pigem tõuseksin kaks korda, aga kannatan ära. Lõpusirgel tõstame tempot, mille peale Rait küsib, et kas 5 min/km on ikka tarvis. Viimasel 300 meetril ilmuvad kuskilt meie kõrvale soomlased Ulla Silventoinen ja Seppo Mäkinen, peatsed XO võitjad, ja siis läheb tõesti kiireks, sest sarnaselt Ukraina EMle segapaarile alla jääda ei soovi.
Pildid võetud SIIT
NB!
Karli jutu täisversiooni leiab SIIT (avaldatud 4.augustil 2011)
.
pühapäev, 12. detsember 2010
Muusikaküsimus
Jooksin pikalt maanteel, eile ja täna. Suusatada ju ei saa, liiga palju lund. Peas kumises üks lugu - Priit Pedajase/Juhan Viidingu "Tuisk on kolmandat päeva". Kodus üritasin seda asjatult vanadelt makilintidelt leida. Ka internetis pole. Hea lugu.
Kuid taasavastasin hoopis ühe teise teose. Lugu, mis allpool kõlab, on YouTube'is olemas, kuid klikitud vaid 2300 korda.
Küsimus:
Kes on muusika autor? Tegemist on väga tuntud heliloojaga, kelle lugusid teavad kõik. Kuid mulle miskipärast tundub, et seda teost eriti mitte.
(Üsna otseseid vihjeid leiab eelmisest sissekandest)
laupäev, 11. detsember 2010
Eelmäng enne esimest välismaareisi
Praegu on elulugude kirjutamine populaarne, poleks ju paha, kui Sixten sellega algust teeks või näiteks keegi sunniks Jüri Tarmakut oma põnevat elu kirja panema (äkki kirjutab juba?). Tarmaku lood Venemaast, spordist, matkamisest jm on alati, niivähe kui neid kuulnud olen, meeliergutavad ja meeldejäävad. Näiteks viimane lugu Valeri Brumelist.
Mida me Brumelist teame? Et oli tuntud kõrgushüppaja, maailmarekordite tegija, murdis liiklusõnnetuses jala. Aga et ta oli olnud kolm korda abielus, kusjuures iga kord sama naisega! Brumel oli kord lennukis noorele Tarmakule kurtnud, et nii palju ilusaid noori naisterahvaid on ümberringi, et kuidas ma saan... Kuid mõne aja pärast leidis taas, et oma vana naine on ikka kõige parem.
Reisist ka. Põhiliselt siiski sellest, kui hullumeelselt keeruline oli aastal 1989 kõik vajalikud paberid väljasõiduks kokku ajada.
Tädi saatis Rootsist kutse. See oli siis nö eravisiit, milleks oli vaja (võrreldes komandeeringusse minejaga) teistmoodi välispassi, samuti vahetati rohkem valuutat. Kuid kõigepealt oli vaja väljasõiduluba.
1. Väljasõiduluba
Töötasin Geoloogiavalitsuses ja tegelesin diktüoneemakildaga, st uraaniga. Selleks oli mul CC-пропуск – совешенно секретный ehk täiesti salajastele materjalidele juurdepääsu luba. Tootsin neid materjale ise ka. Tavaline С- пропуск pidi olema kõikidel geoloogidel, sest töötati topokaartidega. Oli veel üks kangem salastatuse aste – ОВ (особенно важный?). Väljasõiduloa andmisega tegeles ilmselt KGB. Olin üsna kindel, et mulle seda luba „tänu“ SS-propuskile ei anta. Ise ei saanud midagi teha, tuli ainult oodata. Ootasime vastust 5 kuud ja luba väljasõiduks anti! Ajad olid muutumas. Ainus jama oli see, et abikaasa kõht oli selle aja jooksul kasvanud 6 kuu suuruseks.
2. Välispass
Neid oli vähemalt 3 erinevat tüüpi: eravisiit (punane, OM-seeria), töösõit (punane, OK-seeria), komandeering? (sinine). Meil oli vaja seda esimest. OM- ja OK- seeria passid olid väliselt sarnased, esimeses oli lehti 18, teises 30.
Kuna piir oli sellel ajal juba üsna lahti, oli ka välismaale sõita soovijaid palju. Meenuvad pikad sabasseismised Lai tn-l nii passitaotluse sisseandmiseks, kui kättesaamiseks. Ei meenu, et keegi KGB-šnik oleks loengut pidanud sellest, kuidas end välismaal üleval pidada, mida ei tohi teha, kuhu ei tohi minna jne. Kuid näiteks veel aasta varem peeti taolist loengut.
3. Soome viisa
Pikad-pikad sabad Soome konsulaadi ukse taga, praeguse Liivalaia tänava Swedpanga hoone soklikorrusel. See järjekord oli kindlasti üks Tallinna vaatamisväärsusi, kahjuks pole sellest ühtegi pilti leidnud. Inimesed seisid ööpäev läbi, vahetasid üksteist. Mingil hetkel tehti järjekorrast nimekiri, keegi pandi iga päev nimesid kontrollima. Kui sind kohal polnud, tõmmati nimi maha ja alustasid jälle lõpust. Selles hullumajas tegi meie eest suurema osa tööst ära üks mu tädidest, kes ohverdas ennast kogu suguvõsa jaoks. Ta oli 3 kuud viisajärjekorras nagu tööl. Iga päev!
4. Rootsi viisa
See läks kõige lihtsamalt. Sõitsime abikaasaga Leningradi, kus mingil saarel asus Rootsi konsulaat. Seal väljastati viisa mõne tunniga.
5. Rongipilet
See oli üks Vene imedest. Vaid 390.- (360.-?) rubla eest sai Viru hotelli Intouristist rongipileti Leningrad – Göteborg, mis sisaldas rongisõitu Leningradist Helsingisse, laevasõitu Silja Line’ga Helsingist Stockholmi ja rongipiletit Stockholmist Göteborgi. Ja tagasi.
Me ei vajanud Leningrad-Helsingi rongipiletit, sest läksime otse Tallinnast üle mere Georg Otsa’ga. Samas ei saanud me enne välja osta teisi pileteid, kui Leningrad-Helsingi reaalne (kohtadega) rongipilet oli olemas. See aga oli pidevalt välja müüdud ja ainukeseks võimaluseks oli sõita Leningradi.
Jõudsingi ühe öise rongiga kell 5 hommikul Leningradi ja põrutasin kiiresti-kiiresti piletijärjekorda, kus juba tunde enne kassade avamist olid parajad järjekorrad. Närvipinge, ülim erksus igasuguste variantide käikulaskmisel – tuttav tunne matkadest Venemaa avarustes.
Pilet õnnestus siiski saada.
6. Valuuta
Sõltumata sellest, kas ka reaalselt välismaale jõuame, oli vaja igal juhul ära kasutada unelmate võimalus vahetada 200.- rubla eest 2000.- Rootsi krooni, mis mustal turul oli ca 2000.- rubla. Seega vaid valuutavahetuses käimine oli meile kahele suurepärane äri – 400 rubla eest sai 4000 rubla! Pool aastat varem vahetati näkku 400.- rubla, kuid see ajutine pidu lõpetati kiirelt ära. Etterutates olgu öeldud, et selle 4000.- SEKi eest käisime Rootsis, ostsime vana LADA ja kui tagasi tulime ning osa SEK-e tagasi vahetasime, oli meil raha rohkem, kui enne väljasõitu! Seegi üks Vene imedest.
Kõik see eelnev tähendas seda, et valuutavahetus ei saanud lihtsalt toimuda. Soovijaid oli palju, valuutat vähe, see kõik tingis väga närvilise järjekordades tõmblemise. Järjekorrad olid ka öösel, sest hommikul pidi järjekorras ees olema. Käisin seal järjekorras vähemalt 3 korda, sest ikka ja jälle sai valuuta enne mind kassast otsa. Öösel sabas ei seisnud.
Valuutavahetus viis närvid sinnamaani, et olin peaaegu valmis kõigest loobuma.
Aga reis sai teoks. Õnnestus kohtuda ka ühe Uppsala professoriga, mille tulemusel sain järgmisel aastal esimese geoloogina Rootsi Instituudi stipendiumi ja võimaluse tegeleda Rootsis mustade kiltade temaatikaga. Sealtpeale läks maailm lahti.
Kuid huvitav lugu oli veel selle mõttetu Leningrad-Helsingi rongipiletiga.
Kuna me seda ei kasutanud, siis kajutinaabrid Georg Otsa laevas teadsid öelda, et pilet on võimalik Helsingis maha müüa!?? Selleks avasime järgisel päeval KOP pangas arve, raudteejaamas andsime pileti ära (raha kanti seejärel pangaarvele) ning tagasiteel Rootsist võtsime pangast välja 50 FIMi (!).
Kihlvedu.
Lisebergi lõbustuspargis saime peaaegu juhuslikult kokku sõprade Axi ja Entsikuga. Ax väitis, et ma ei suuda ameerika raudteel surmasõlmest väljudes lehvitada. Kihlvedu ühele õllele. Võitsin.
reede, 10. detsember 2010
Vabagraafiku alusel
Eile õhtul käisime teatris ja valisime linnasõiduks rongi. Autoga minek Keilast Tallinna ei tundunud eriti mõistliku lahendusena. Seepärast siis ka esimest korda (üle mitme aasta?) rongis.
Kõik oli uus, põnev. Rong oli ilus, soe, sõitis graafiku järgi. Väljas tuiskas lund, aga see meid ei morjendanud. Üks huvitav seinaleht tuletas meelde rongisõidu 25 aastat tagasi.
Tulin linnast, lumesadu. Hiline aeg, tühi rong. Pooleldi tukkusin.
Lilleküla. Järve... Ja siis käis plaks. Minu ette aknasse oli tekkinud kuuliauk. Vaatasin ringi, kuul oli väljunud vastasaknast.
Ja polnud seal vaja mingit plakatit kirjaga "Lase rong läbi".
Tol ajal olid igal pool hoiatavad plakatid "Võidad minuti, kaotad elu", kus üks mees üritas liikuva rongi eest veel üle raudtee saada. Naljakas oli aga siis, kui selle plakati kõrvale oli kleebitud Aerofloti reklaam "Õhusõit on ajavõit".
Tagasisõit linnast toimus vabagraafiku alusel. Meie rong väljus õigel ajal, ehkki eelmine rong oli seisnud Balti jaamas 40min ja lõpuks ei väljunudki. Rahvas jooksis teise rongi üle.
Sõit läks kenasti kuni Urda (!) jaamani, mis on uus peatus peale Laagrit, Maksimarketi lähedal. Seisime kaua (1,5 tundi). Väljas tuiskas maruliselt, tuul kõigutas isegi rongi. Sees oli aga mõnus, soe ja turvaline ning vestluskaaslasteks muusikutest tore Teppode pere.
Paljud inimesed lahkusid, eitea, mis suunas. Lahkuti isegi väikeste lastega:
Linnateatri "Ma armastasin sakslast" oli ikka ai-ai kui hea (Teetamm-Võigemast-Orro, Nüganen). Samas on oi-oi kui raske sinna teatrisse pileteid saada. Ja piletid on ai-ai kui kallid.
Kuidas siis Linnateatrisse piletit saab:
1) Võib proovida iga kuu 1. päeval internetist osta (järgmiseks kuuks!), kuid niimoodi pole küll kunagi ühendust saanud. Liinid kogu aeg kinni.
2) Minna 1.kuupäeval kohale Linnateatri kassasse juba varakult. Kell 10.30 lastakse majja sisse, pakutakse kohvi. Kell 11.00 on kõik inimesed üle interneti nobedate näppude voorus, sh ka linnateatri piletimüüja. Start. Järjekorra esimesed inimesed saavad pileti etendusele, kuhu soovivad.
Kas on veel teisi võimalusi?
Üks mõnu on veel ees - Nüganeni "Jumala Narride Vennaskond". Rongid võiksid siis graafiku järgi sõita, sest rongisõit on mõnus.
teisipäev, 7. detsember 2010
PÖFF - riskantne värk
Nagu filmis "Inimestest ja jumalatest", kus tegevust oli üsna vähe. Oli usk, oli armastus, oli lootus. Lootus heasse lõppu siiski ei täitunud, mungad tapeti ära. Kuid midagi jäi järele ja see oli ilus.
"Päris koopia" ja Juliette Binoche. Mis on originaal, mis koopia. Kas koopia on kehvem kui originaal? Mida väitis mees, mida naine. Enne ja pärast. Mida soovis mees, mida naine. Originaal ja koopia läksid segi, "päris" elu läks üle "mitte päris" eluks. Või oli see hoopis päris?
Esialgu natuke pettusin, et huvitav mehe ja naise vaheline dialoog muutus tasapisi naise monoloogiks. Ehk naise unistuste sõnastamiseks. Ja lõpp tundus natuke robustne. Esialgu.
Kuid film jäi väga hästi meelde ja keris sees veel kolm päeva. Nii mõnigi mõte tuli lisaks.
Väga hea näitlejate mäng nagu ka eelmises filmis. Hea film.
"127 tundi". No see oli kindla peale minek, ikkagi seikleja ja kaljuronija ja ilus loodus.
Kuid tulemus oli pettumus. Kohe alguses ei saanud aru, miks see vend tõmbles ringi nagu oleksid ussid perses. Ok, noorus, ütlete. Võib-olla. Ratast sõitis nii nagu läbinuks 100m-seid spurte. Kaljut ronis hooletult, kuni lõpuks kukkus prakku ja käsi jäi kivi ja seina vahele kinni.
Vend oleks ka edasi tõmmelnud nagu tarakan, aga ei saanud, sest käsi oli kinni. Valu justkui ei tundnudki. Siiski-siiski, paar korda oli valus ka - siis, kui endal käe otsast lõikas. Edasi pani ka nagu Duracelli jänes, aga pilt oli udune. Silmaläätsed olid ära kuivanud (või sõi need lihtsalt ära).
Ja siis tulid inimesed ja helikopter ja happy end. St pere ja lapsed jne.
Ameerikalik jama. Aga nooremale tütrele meeldis ja seega läks asja ette. Mitte nagu "Pepperminta", mida sai vaadatud vaid esimesed 10 minutit. Täiesti haige film.
laupäev, 4. detsember 2010
Tagasi Migovos
Siin nad on. Videoklipis on sõit Ukrainasse, ava- ja lõputseremoonia ning tagasisõit.
PILDID
.
neljapäev, 2. detsember 2010
Juku kommentaar MMile
Juku:
Tegelikult oli sinna Uus-Meremaale MM-ile minek parajalt selline „siilid udus“ karukoopasse ronimine. Ei teadnud kohalikust maastikust, kaarditasemest ega tegijatest suurt midagi. Imestama pani veidi asjaolu, et samal maastikul oli äsja rogainis võisteldud. Kohal olime siiski varakult ja nädal varem osalesime treeningu mõttes Lõunasaare meistrivõistlustel ja edukalt: Arvo tuli kahekordseks meistriks omas klassis, mina vaid lühirajal, omas klassis ( M21 muidugi). Tundus, et normaalmetsa polegi – kas võsa või istutatud männik. Kokkuvõttes võis kaardistamise taset keskpäraseks hinnata.
Rogaini modeli külastamine just enesekindlust ei lisanud. Selgus, et kaardil ei saa täielikult usaldada mitte midagi. Osa teid oli kaardil, mida ei olnud maastikul ja vastupidi. Samuti asukohavead. Aedadega sama lugu. Ühes koplis olid nii suured pullid, et sinna ronimine ei tulnud mitte mõttessegi. 20 m reljeef ei anna samuti just eriti head pilti nõlvavormidest. Lisaks oli nädala kõige kuumem ilm (+28C) terava päikesega ja ilmselt ka aklimatiseerumise mitte just parim päev. Seega otsustasime taas, nagu Ukrainaski, teha konservatiivne rajaplaan pluss lisaring, kui juhtume kiiremad olema.
Võistluspäev algas pilves taevaga ja lubati vihma. Kohalikud hoiatasid, et vihm võib ka lund tuua. Jahedus oli aga meile rohkem konti mööda ja algus sujus hästi. Tegemist on väga suure ja mägise karjamaaga , mille eraldusaedu tuleb ületada erinevatel viisidel.
Jõuame ookeani rannikule. Info järgi ei olnud rand läbitav. Kuid visuaalselt pole erilisi takistusi näha, peale kivide - herne suurusest maja mõõtmeteni. Ringi minekuks oli vaja tõusta 200 m ja läbida ca 3 km, otse vaid 1,5. Läksime otse. Äkitselt aga hakkasid mõned suured kivid möirgama ja ajasid end loibadele püsti. Tegemist oli leopard-hüljestega (pilt: L.Leppik), kelle suuremad isendid ei olnud ilma võitluseta päri loovutama sentimeetritki oma reviirist. Loomad on uskumatult kiired - loibadel hüpped olid paarimeetrised. Ei olnud kuidagi võimalik neile selgitada, et soovime vaid orienteeruda. Kuid jahimehe hasardiga jätkasime liikumist, misjuures Arvo püstitas oma vanuse pulsirekordi – 178!! Ja peagi ronis kaldajärsakule. Minu adrenaliinilaks sai täis, kui rannal oli loomi juba kahes rivis. Tegelikult on emotsioon umbes selline, et peab jooksma mööda valvekoertest, kuid pole teada, kui pika keti otsas nad on. See on omamoodi Eesti orienteerumisajalugu – ei ole küll kuulnud kedagi kurtmas, et kiiremat liikumist takistasid suured , agressiivsed loivalised.
Lõpuks jõudsime järgmisse KP-sse ja edasi tõusime taas ahelikule, seekord 450 m kõrgusele. Ookeanilt puhus külm tuul ja ümbruskond mattus udusse. Tuulepluusid selga ja edasi. Vähehaaval hakkas tibutama vihma ja hämardus. Kümnendal tunnil jõuame joogipunkti, mis on maantee ületamise kohas. Ilmselt kellegi nõudmisel on tehtud maantee ületamine ohutuks, mis tähendab, et tuleb roomata truubist läbi ja komposteerida, et saada lisaks 15 silma. Tegelikkuses ei suuda seda aga keegi kontrollida, nagu ka maantee ääres liikumist. Näeme teel tuiavaid võistlejaid, kes otsivad kompostrit, mis on aga truubis!
Kesköö paiku tabab mind paras ehmatus: nimelt puudub kaardil järgmine, leidmist vajav KP. Kaart, mis ei ole veekindlal paberil, on saanud veekahjustusi, kuna okastraat on vigastanud kilekotti. Õnneks on Arvol kaart selles kohas korras. Liigume aeglaselt, kuna infot on kaardil väga vähe ja loota tuleb pimeduses vaid asimuudile. Oleme „lamedal“ platool – künkad vaid 80-100m. kõrged. Sajab külma vihma koos vinge tuulega. Kell viis hommikul ületame taas teed ja täidame joogipudelid. Konstateerime tõsiasja, et mõlemad kaardid on saanud tugevaid kahjustusi ja ka kokku ei ole enam terviklikku pilti. Kasutame juhust ja uurime pudeleid täitvate jänkide kaarti. Edasi, kuni lõpuni liigumegi sellise info najal – kaks ligunenud kaarti ja kaks treenitud mälu. Kokkuvõttes ei jää finišis mitte midagi kripeldama, sest kõik mis plaanitud, saab ka tehtud – nagu EM-ilgi.
Jääb üle vaid oodata, et mida see annab. Loomulikult olnuks hiiglama vahva teha kuldne duubel. Ja kuigi areng on võrreldes möödunud aastaga olnud kolossaalne, ei ole olnud Arvo põlved siiski nii head, et oleksime julgenud teha lisaks võistlustele ka tugevaid treeninguid, nagu kaks aastat tagasi. Võiduks oleks olnud vältimatu hoopis julgem raja planeering ja ka lisaks agressiivne liikumine, milleks me siiski paraku võimelised polnud.
Pildil: Jevgeni Dombrovski, Johannes Tasa, Arvo Kivikas ja Sergei Jaštšenko. Venelased on IRFi nõukogu liikmed
Kokkuvõttes võib olla meie juubelireisidega ülimalt rahul, sest kingituseks ei ole ju mitte medalid, vaid hoopiski see, et me jätkuvalt oleme valmis nende eest võistlema. Meie võistkonna hea tulemuse saamisele aitasid tublisti kaasa Lea ja Lauri, kes lahendasid kõik olmelised ja logistilised probleemid. Oleme neile väga tänulikud.
Valisin MMi kodulehelt välja mõned pildid eestlastest MMil (+ Kaminskis-Liepina ja Forne-Hagener). Pildid on SIIN