Tuesday, December 7, 2010

PÖFF - riskantne värk

PÖFF'ist päris mööda minna ei saa. Ehkki võiks, sest aegade jooksul on seal päris palju tünga saadud. Kord ei ole filmi, siis ei ole tõlget, siis on filmitutvustus osutunud valeks, film lihtsalt ropuks ja masendavaks jne. No ei taha neid masendavaid kunstilisi filme vaadata. See aga ei tähenda, et valusaid ja haigettegevaid filme ei soovi. Valu võiks olla ilus.

Nagu filmis "Inimestest ja jumalatest", kus tegevust oli üsna vähe. Oli usk, oli armastus, oli lootus. Lootus heasse lõppu siiski ei täitunud, mungad tapeti ära. Kuid midagi jäi järele ja see oli ilus.

"Päris koopia" ja Juliette Binoche. Mis on originaal, mis koopia. Kas koopia on kehvem kui originaal? Mida väitis mees, mida naine. Enne ja pärast. Mida soovis mees, mida naine. Originaal ja koopia läksid segi, "päris" elu läks üle "mitte päris" eluks. Või oli see hoopis päris?
Esialgu natuke pettusin, et huvitav mehe ja naise vaheline dialoog muutus tasapisi naise monoloogiks. Ehk naise unistuste sõnastamiseks. Ja lõpp tundus natuke robustne. Esialgu.
Kuid film jäi väga hästi meelde ja keris sees veel kolm päeva. Nii mõnigi mõte tuli lisaks.
Väga hea näitlejate mäng nagu ka eelmises filmis. Hea film.

"127 tundi". No see oli kindla peale minek, ikkagi seikleja ja kaljuronija ja ilus loodus.
Kuid tulemus oli pettumus. Kohe alguses ei saanud aru, miks see vend tõmbles ringi nagu oleksid ussid perses. Ok, noorus, ütlete. Võib-olla. Ratast sõitis nii nagu läbinuks 100m-seid spurte. Kaljut ronis hooletult, kuni lõpuks kukkus prakku ja käsi jäi kivi ja seina vahele kinni.
Vend oleks ka edasi tõmmelnud nagu tarakan, aga ei saanud, sest käsi oli kinni. Valu justkui ei tundnudki. Siiski-siiski, paar korda oli valus ka - siis, kui endal käe otsast lõikas. Edasi pani ka nagu Duracelli jänes, aga pilt oli udune. Silmaläätsed olid ära kuivanud (või sõi need lihtsalt ära).
Ja siis tulid inimesed ja helikopter ja happy end. St pere ja lapsed jne.
Ameerikalik jama. Aga nooremale tütrele meeldis ja seega läks asja ette. Mitte nagu "Pepperminta", mida sai vaadatud vaid esimesed 10 minutit. Täiesti haige film.

3 comments:

Viivi said...

Käisin ka '127' vaatamas. Oli jah kerge pettumus, ainult loodusvaated olid ilusad. Kuidagi sügavale see film küll ei jõudnud, kuigi oli selleks mõeldud, vist.
Palju lahedam oli avafilm 'Kaotatud kaup ehk jaht Jõuluvanadele'.
Kuid eks need PÖFF'i filmid on kõik ju kiiksuga ja tulebki minna sellise arvamusega neid vaatama. See ju kunst

Zazibea said...

"127 tundi" sai treilerit vaadates välja praagitud, tundus kuidagi ebatõeline.
Väga mõjus oli aga Ogigami "Tualett". Lumm oli nii tugev, et jätsime minemata vahetult järgnevale filmile, kuhu piletid olemas olid. Lihtsalt ei raatsinud kohe uue filmiga tekkinud emotsiooni lõhkuma hakata.

PÖFFil tuleb ette ikka, et sisukirjelduse järgi põnev asi osutub filimikeeles tõeliseks kräpiks. Palju sa kunsti nimel ennast ikka piinata jõuad :)

Treilerite kammimine on filtreemisel abiks, aga kujuneb omaette filmipoolööks, et enam-vähem tuuri peale saada.

eduardp said...

Tänud muljete eest.
PÖFFi filmide valimine on üks suur ja tänamatu töö. Meie peres teeb seda naine ja riskantse filmi möödapanekul saab pahandada muidugi tema :)
Samas ei taha valida ainult tuntud filme, neid võib hiljem kinos ja garanteeritud hea kvaliteediga vaadata.

"Tualett" oli meil algul nimekirjas, kahjuks kukkus miskipärast välja (eelarve?). Seda filmi tahaks küll näha. "Kaotatud kaup..." on tundmatu film.

Kõige paremat teavet filmi kohta saab ikkagi mõnelt inimeselt, kes filmi näinud ja kellega maitse sarnane. Helena Tulve näiteks hindas "127" 3-tärniliseks ja see oli väike eelhoiatus. Tavaliselt ei pane hinnangutes mööda Jaan Ruus.