pühapäev, 29. detsember 2013

Jolki-palki 2 ehk Näärilaks 2013

Mulle kohe meeldivad mitteametlikud ettevõtmised ja üritused. Seepärast osalesin ka eelmise aasta Näärilaksul, ehkki siis oli sügav talv ja vajaliku varustuse hulk märkimisväärne.

Kui aasta tagasi osales Eensaarte võistlusel kolm tiimi, siis seekord oli neid kokku 25! Põhjuseid, miks 50 inimest, kellest kümmekond naised, ühel pimedal detsembriõhtul 6-tunnisele seiklusele tulid, oli kindlasti mitu, kuid peamine oli kindlasti soov põneva elamuse järele koos toreda seltskonnaga, mida seiklussport kindlasti ka pakub. Samuti hoidis Extari stiilis võistlus tiime kogu ürituse kestel koos, kus vaheetappide kontrollaegade sees pidid kõik võistkonnad võtma nii palju punkte kui suutsid ja lõpetama samal ajal, st kell 22.15.

Läksin Maardusse suure põnevusega, sest turismilinn Maardu, nagu endine linnapea Georgi Bõstrov oma raamatus "Georgi Bõstrov. Vene poliitik Eestis" motona välja tõi, on üks omapärasemaid ja kirjumaid paiku Eestis.

Mõned näited:
- Maardu mõisnik laseb Maardu ehk Liivakandi järve veest tühjaks (1894), et suurendada oma valduses olevaid põllu- ja heinamaid.
- Tekib ligi 10-meetriste nõlvadega Kroodi oja, mis on oma mahult üks suuremaid tehismaastiku elemente Eestis
- Looduslikele liivikutele ja soistele aladele tekib fosforiidimaagi töötlemisega seotud hiiglasuur tööstuspiirkond, mis on mahajäetud hoonete ja varemete näol suuresti säilinud praeguseni
- Vanad fosforiidikarjäärid kõrgete vallide, tüngermaade ja sügavaveeliste laiade kanalitega
- Datšade ehk suvilate rajoonid, mille ilmekaimaks näiteks on Pilpaküla Kallaverest idas.
- Uued tööstusalad ja tehnorajatised, maanteed. Muuga sadam.

Kuid käisime ka Tallinnas (Iru) ja Jõelähtme vallas.

Kõigepealt mõned kõige-kõiged:

- kõige ohtlikum koht oli Pirita jõe forsseerimine
- kõige naljakam KP oli koobas Iru linnamäel, kus aluspükstes kodutu oli "natuke" häiritud ootamatutest külalistest
- kõige huvitavam KP oli tohutu auto- ja traktorirehvide mägi (KP21-K), kus oli nii sügavaid orge kui kõrgeid ahelikke
- kõige ilusam KP oli Saha kabel ja torn. Lummav!
- kõige bingom KP oli hiigelsuur kuubikujuline kivi (Miku Raudkivi6,1x5,2x4,4m) võsasel tõngermaal (KP7-K)
- kõige kärarikkam koht oli saun peale võistlust
- kõige raskem ülesanne oli Näärilaksu hümni laulmine

Nüüd võistlusest

Olin tiimis koos Matiga (Preitofiga), nagu ka eelmisel aastal. Lisaks kutsusime endale kampa Raivo Eriku, üheliikmelise võistkonna kapteni. Koos segasem ja lõbusam.

Võistlus algas rattaetapiga. Alguses oli tunne, et oleme Xdreami B-rajal, niivõrd palju tiime oli koos ja teises KP-s ootasime hirmus kaua, kui Mati trepijärjekorras seisis. Olime ühed viimastest, kes KP2-st lahkus, Mati oli olnud vist liiga viisakas.

Tünga saime KP4-ga, kuna ei leidnud kanalist punkti asukoha viidet. Kanalisatsiooniauke oli päris palju, õige otsa meie ei sattunud. Ka Kraasidel otsimine ebaõnnestus. Sellega seoses jäi meil käimata flotoliivade ladestuspaigas, kuhu ma pole varem sattunud. Võistlusele võis see olla isegi kasulik, sest punkti asukoht oli ebamäärane ja punktivõtt ajaliselt kallis.

Edasi tahtsime minna läbi 8-nda 7-K-sse, kuid kuna paremale viivat teed ei näinud, panime mööda ja liikusime lõunasse (Kraaside järel). Raudteed ületasime koos, ratas käe kõrval. KP5 oli poolelioleva viadukti all ja kuna viaduktini pidi tee tooma, siis edasine liikumine kulges mööda head asfaltteed. Poolelijäänud viadukt on üks jaburamaid näiteid maaomandiga seotud lahendamata probleemidest, kus pole suudetud kokkuleppele jõuda silla alla jääva maa omanikuga. Kui me oleksime olnud nutikamad, siis võinuksime ratastega sõita olematu silla teisele küljele ja sealt siis otse punkti tulla. Kuid meil olid vanad kaardid, kuhu Ott (Rene Ottesson) oli peale visanud mingi valiku teid, kohati suvalise kuju ja täpsusega.

Väga raske oli leida pimedas võssis suurt Miku Raudkivi (7-K). Seal oli ka teine kivi, kuid meie selle otsa ei komistanud. Õnneks tegime vaid väikese ringi, misjärel ronisid Erik ja Mati mööda puud kõrge kivi peale punkti võtma.

Peale esimest vahetusala (VA1), kuhu jõudsime piisava ajavaruga, algas jalgsietapp Iru linnamäel ja Pirita jõe nõlvadel. Esimesena võtsime Iru paljandi all oleva koopasuu eest  KP10. Siin käisin viimati 1979.aastal, TÜ geoloogia 1. kursusega, koos professor Arvo Rõõmusoksaga. Iru linnamägi on nii geoloogiliselt kui ajalooliselt huvitav paik, mille lõunapoolsel nõlval paiknevas koopas asus KP12. Olime seal esimeste hulgas, aluspükstes korterielanik oli arusaadavalt häiritud ja küsis mitu korda, et kui palju ja millal veel inimesi siia tuleb. Raskustega ütlesin vene keeles, et tunni aja jooksul näeb ta veel paljusid. Hilisemad seiklejad kohalikku elanikku ei näinud, ju ta oli siis kuhugi tagatuppa ennast ära peitnud.

Skeemil Iru linnamägi, kus asus ca 1000 aastat tagasi linnus. Peale linnuse põletamist viikingite poolt, kolis rahvas "Tallinna vanalinna".

Etapil 12-11 pidime ületama Pirita jõe. Veetase oli eeldatavalt kõrge ja ainukese võimalusena nägime selle ületamist kärestiku kohalt, mis asus kaardil KP11 juures. Kuid enne pidime läbi murdma veel tihedast võsast. Samas pilt, mis jõe ääres avanes, polnud üldsegi sõbralik. Veevool oli väga kiire ja sügavust korralikult. Kuna mingit muud varianti nagunii polnud, läksin esimesena vette. Tavaliselt olen sellises olukorras ikka Mati ette saatnud, ta ei karda ei külma, tuld ega vasktorusid. Jõeületusel olime väikestes raskustes, sest jalgu tuli hoolikalt jõepõhjaga kontaktis hoida, muidu oleks vool ära viinud. Aeg-ajalt toetasime üksteist. Kuid vaatamata sellele kaotas Mati vahepeal sügavas augus tasakaalu ja oleks äärepealt minema läinud. Õnneks saime käest kinni ja tulemuseks oli vaid märg ülakere. Ka Raivo komistas ja käis rindkereni vees ära, mul õnnestus pääseda vaid märgade aluspükstega.

Vea tegime KP15-ga, see oli justkui rõngast väljas, natuke liiga idas. Väga vale otsus tuli aga KP13-ga, sest me ei läinud seda aja kokkuhoiu mõttes võtma. Oleksime kulutanud punktile ca 3-4-minutit, mis oli praktiliselt olematu ajakulu sellel võistlusel.

III etapp oli jälle rattal. Välistasime kohe KP19 ja suundusime KP18 juurest saadud boonuspunkti KP20 juurde. Seejärel tulid väikesed ekslemised KP21 juurde jõudmisel. Kuid punkt oli müstilises kohas, mida peaks kindlasti päevavalgel vaatama minema - hiiglasliku rehvimäe edelanõlval. Edelaga panime natuke valesti nagu ka kogenud seiklejad Randy Korb, Heiti Hallikma ja Elo Saue, seepärast tegime mäe peal parajalt pika ekskursiooni.
Siin oleks vaja olnud hea välguga fotograafi, ei tea, kus Neeme Loorits sel ajal peesitas.

Pildi tegi Silver punktipaneku ajal.

Seejärel tulid ilusad punktid. Kõigepealt boonuspunkt teeristis suure jõuluvalgustatud kuuse all ja seejärel salapäraselt valgustatud Saha kabel (pildil, autor Toomas Kümmel, võetud FB-st), mille tornis asus punkt. Sõitsime mööda ka Maardu mõisast, selle sama von Breveni majast, kes Maardu järve kunagi tühjaks lasi, tahtlikult või tahtmatult.


Teises vahetusalas (VA2) algas jalgsietapp vanas Võerdla karjääris. See
oli sürr koht, kohati isegi väga, eriti pimedas. Esialgu kavatsesime sõita paadiga üle kanali, kuid kuna järjekorras oli juba mitu tiimi, siis alustasime oma ringi lõuna poolt. Mööda mudast enduro-krossirada liikusime itta, punktid tulid suuremate ajakadudeta.

Keeruline punkt oli KP32, kõrgendikest ja sügavatest orgudest koosneval tüngermaal, ühe künka tipus. Õnneks läksin sellele otse peale ja viga ei tulnud. KP30 oli samuti suunaminek + sammude lugemine. Õnnestus hästi, sealt saime vihje boonuspunktile teisel pool teed. Nägime ka lampe liikumas kaugel poolsaare tipus, mõistmata selle põhjust. Vastuse saime KP27-s, kus oli vastava boonuspunkti vihje. Kahjuks meie liikumissuunale see vihje kasuks ei tulnud.

Väga lahe oli lõpuks jõuda kanali äärde, kus teisel pool kaldal põles lõke, välkusid lambid ja säras suur oranž kuppeltelk. Ott oli paadiga vastas ja viis meid kõiki kolme kanalist üle. Paat (õigemini kanuu) oli küll üsna sügaval sees ja küllaltki ebastabiilne, kuid pääsesime ujumiseta.

Ja siis viimane ehk viies etapp. Oleks tahtnud sõita peale KP37 ida poole ja sealt edasi KP39-sse, kuid Raivo laitis plaani maha, teed pidid väga kehvad olema (tegelikult polnud). Seega võtsime kõigepealt läänest datšade vahelt nõiaudu punktid, seejärel KP40 ning suundusime superboonuse punkti KP38. Aega oli küll napilt, kuid siiski piisavalt ka väikese vea jaoks.

Superboonuse KP juurde läksime jala ja ehkki liikusime piki õiget vallseljakut, otsisin punkti 30-50m liiga paremalt (läänest). Olime juba loobunud, sest aeg hakkas otsa saama, kui Mati leidis tagasiteel ühest august vajaliku KP tähise, mis oli vaid 10m kaugusel teerajast, mida mööda olime tulnud.


Lõpetamine toimus Europehostel hotelli saunas, paremad jäid hotelli ka ööbima. Olin autojuht, koju jõudsin varakult, juba kell 02.30.

Pildil võitjad Erkki Aadli ja Alar Abram, kes Pirita jõe forsseerimise asemel eelistasid siiski ringijooksu.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et järgmisel päeval oli väga mõnus olla, organismis ja ajudes toimus mingi kummaline seiklusrammestuse ja läbielamiste seedimise protsess - väga mõnus heaks olemiseks, sest kuus tundi rasvapõletust ja adrenaliini peab ju hästi mõjuma.

 Piltide autor Neeme Loorits.

Tulemused

Videoklipp (2:26, autor Erkki Vähi)








neljapäev, 26. detsember 2013

Searching for Sugar Man

Nägin ära, telekast. Liigutav muinasjutt, tee tunnustuseni võib olla käänuline.
Tagasihoidliku vaese rikka mehe lugu:


pühapäev, 22. detsember 2013

Jälle kaardiga

No nii, nüüd on üle pika aja jälle kaardiga joostud. Füüsiline enesetunne on justkui selline, et võiks ka võidu panna, siiski hoidusin DnB Vana-aasta jooksust eemale. Maratoni ei julgenud, see oli liiga pikk, 8,4km aga ohtlikult kiire. Samas oli meeldiv lugeda, et klubikaaslane Ats Sõnajalg sai seal Tšerepannikovi järel teise koha. Maratoonarid on muidugi kõik hirmsalt tublid.

Pirita rannametsas oli täna Jõulueri(pruul), mille valmistas Mait Tõnisson.Loomulikult võtsin pika ja kuuskedega raja, ehkki see kuuse-bingo variant tekitas esialgu ebakindlust.

Jooks läks kenasti, kuusepunktid aimasin enam-vähem õigesti ära. Ainult üks natuke suurem viga tuli etapil 22-23, kui jooksin punktist paremalt mööda seiklusrajale ja pidin asukoha üle väheke mõtisklema.

Tulemused

Nädala pärast õnnestub ehk Näärilaksust osa võtta, võimalusel tahaks joosta ka Tarmaku Aastalõpujooksul. Täna registreerisime end ära rogaini EMile Põlvamaal, seega pole taganeda enam kuhugi.


reede, 13. detsember 2013

Neljapäevakutest

Hiljuti ilmus o-listis järgmine teade:

50 HOOAEGA TALLINNA ORIENTEERUMISNELJAPÄEVAKUID

Tallinna orienteerumisneljapäevakud tähistavad tänavu oma 50 hooaja täitumist.
Neljapäevakud said alguse Rain Lahtmetsa ettepanekust 11.detsembril 1963 Tallinna „Kalevi” orienteerumissektsiooni presiidiumi koosolekul, hakata suvekuudel maist septembrini korraldama iga neljapäev orienteerumise treeningvõistlusi. 1964.aasta kevadel võetigi asi ette ja 11.juunil toimus esimene neljapäevak. Organisaatoriks oli „Kalevi” orienteerumissektsioon ja Toomas Kerem...

Uudis läks välja ka pressiteatena, kuid kahjuks ükski kanal seda üles ei korjanud. Kahju, sest tegemist on ju täiesti fenomenaalse sarjaga, kus osaluskordi on kokku tehtud ca 600 000 ja enamgi. Parimatel päevadel osales TONi päevakutel üle 2000 inimese, Tartus üle 1000.

12.juunil 2014 toimub neljapäevak Jägalas, ehk saab siis veelkord päevakut müüa, suure juubelireklaamina välja paisata.

Minu esimene päevakuhooaeg möödus Tartus ja see oli aastal 1973, seega 40 aastat tagasi. Juhtus nii, et kohe esimese päevaku Vana-Kuustes võitsin, hiljem nii hästi alati ei läinud. Kokku tegin hooajal 11 starti.

Kuigi orienteerumine on paljuski perekondliku järjepidevusega spordiala, siis minu puhul see reegel ei kehtinud. Tundus, et 12-aastasele poisile lihtsalt meeldis kaardiga metsas joosta, sest vastasel juhul poleks küll viitsinud üksi päevakutel käia. Kahjuks on kõik vanad fotokoopiatest kaardid kolimistega kaduma läinud.

Küsimus: Mis aastal toimus esimene orienteerumispäevak Tartus? (1 punkt)
(vastuse leiab lihtsalt "Orienteeruja" digiarhiivist)  SIIT (Eleri link)

Raskem oleks vastata küsimusele, et millist o-maastikku on kujutatud diplomi peal (kui selline on üldse olemas)?
Tõestatud vastuse eest saab 2 punkti.


teisipäev, 10. detsember 2013

Lõpetamise rõõm

Teema "Lõpetamise rõõm" on täna seotud seiklusspordi MMiga, ARCW 2013-ga Costa-Ricas. See võib ikka uskumatu tunne olla, kui üle 7 ööpäeva ülikõva pingutust ja magamatust saab õnnelikult läbi. Rõõmsad on ilmselt kõik, kes ühes tükis finišisse jõuavad
(pildil on 2.koha tiim Columbia Vidaraid, autor: Andreas Strand).

Eile jäi näppu üks leht vanast matkapäevikust, viimase matkapäeva kirjeldus, mille pani paberile meie Altai 1984.aasta suusamatka grupijuht, mõned aastad hiljem üks Eesti kõvemaid alpiniste Sven Mäses. See oli 18-päevane matk, kus juhtus nii mõndagi - haigused, väga-väga külm, ka öösel telgis, kohati üliohtlik, lõhutud jalaluud jm. Lõpus ostsin 2 kilo kaeraküpsiseid ja panin need kohe poe taga nahka. Loomulikult oli see matk puhas nauding kauges lumises päikeselises mäestikus ja loomulikult ei pretendeeri mitte mingisugusele võrdlusele eelneva sündmusega.

























Täna oli päev, kus sõitsin esimest korda uue elektrirongiga. Oli ikka mõnus küll. Allpool on pilt ühest jaamast.

KÜSIMUS: Millises jaamas on pilt tehtud?

laupäev, 7. detsember 2013

Pööripäev

Täna oli siis üle pika aja esimene "treening", ca 1 tund jooksu pehmel lumel. Mõnus ilm, keha üllatavalt kerge - ühesõnaga - täiesti lootustandev, isegi positiivne seis. Seega tundub, et spordiaasta 2014 on alanud. Esialgu tuleb muidugi käituda tasa ja targu, nii liigutamise kui söömisega. Töökoha vahetus lisab võrrandisse küll mõned tundmatud, kuid loota on, et ka Eesti Energias jõuab kenasti sporti teha. Mõni eesmärk on tulevaks aastaks siiski paigas.

Mis aga toimus sellel aastal?

Hooaeg sai küll kenasti ära tehtud ja suuremaid loobumisi esialgsest plaanist polnud, kuid kõik käis üle kivide ja kändude. Suusatada ja liigutada sain talvel küll kenasti, kuid võistlusvorm oli vilets, keha ei suutnud taluda pikki distantse, tervis pidevalt jupsis.


Jaanuaris olin üsna vilets Ebavere Xdreamil, väga külma Viru maratoni lõpp oli kaos, Sportlandi Kõrvemaa maratonil polnud pingutuseks üldse võimeline. Powerit lihtsalt polnud.

Enne Tartu maratoni avatud rada andis teist korda märku tõsine probleem kõhus - 12 tundi tugevaid valusid ja see polnud enam naljaasi. Käisin uuringutel ja lõpuks leppisin dr. Jaan Tepp'iga kokku, et lõikama hakkame novembris, siis, kui spordihooaeg on läbi. Valude oht oli pidevalt õhus, kuid ettevaatliku söömisega sain probleemi kontrolli all hoida.

Vorm aegamööda paranes ja Tartu-Otepää jooksumaraton läks juba üsna valutult (3:26). Nädal varem toimunud Sparta XT Talverogain tuli samuti mõnusalt. Kõik tundus minevat ülesmäge.

3.mail tuli uus valuhoog ja see võttis jälle pikalt rivist maha. Nädal hiljem toimunud Ilves 3 jäi ära, ka SEBi Tartu 23km maratonil olin väga vilets. Eelmisel päeval Kulli kaardil toimunud EMV lühirajal suutsin alguses tehtud suure vea küll tagasi joosta ja kolmandale positsioonile jõuda, kuid lihtne augupunkt distantsi lõpus tõmbas medalisooritusele kriipsu peale. Kuid tühja kaotatud medalist, hea o-kaaslane Andres Minn kaotas ju elu.

Balti MV Kuural (21.-22.mail) toimus tõelise palavusega ja seal olin täiesti köga. Aastaid tagasi olid palavad ja rasked tingimused minu trumbiks, nüüd ei suutnud isegi Saima Värtoniga (N55) sammu pidada. Küsimus oli õhus: milles siis asi on?

Libahundi jälg Paldiskis oli totaalne katastroof. Palavus ja lootusetud krambid, lõpetamine enne aega???

Kas sai enam kehvemini hooaega alustada? Kuidas Venemaa rogaini MMiks üldse korda saada? Mis jama selle tervisega ikkagi on? Palju küsimusi oli õhus.

Juulis võtsin puhkuse ja üritasin terveks saada ning end vormi ajada. Üsna palju olin maal aktiivsema liigutamise ja abikaasa tervisliku värske toidu peal. Olemine läkski paremaks ja 12h XT suverogaini ajal tekkis organismis järsk murrang paremuse poole. See oli hea märk MMi suunas.

Aloli MM 24h rogainis läks füüsiliselt lihtsalt. Tehniliselt kaotasime pimedas tohutult aega, kuid hõbemedal tuli õnneks ikkagi. Aasta põhieesmärk sai täidetud. Natalja Vinogradova superpildid eestlastest on SIIN.

Augustis tuli EMV tavarajalt Päidlapalus pronks, Ülemiste järve jooksu aeg ja koht oli vaatamata äsja põetud ja veel paranemata haigusele korralik.

Septembris oli minek hea, kuid tehniliselt ebaõnnestunud sooritused rikkusid mitmed kenad võistlused ära (XT Öörogain, Suunto Games). Samas tuli hõbe EMV sprindis Otepääl ja teoreetiline pronks EMV pikal rajal.

Oktoober läks jälle raskelt. TAOK rogainil Jänedal oli mind Marje jaoks vaid 4 tunniks. Totaalsed krambid hävitasid hea rajaplaani ja korraliku alguse. Aga ma ei imesta, sest 2 nädalat enne rogaini oli kõht totaalselt korrast ära (detailidesse laskumata), paranemiseks läks aega veel 1,5 nädalat peale võistlust. Saaremaa 3-päeva jooksu eel olin jällegi haige ja Kuressaarde sai mindud rohkem kohusetunde pärast. Kuid jooks tuli välja täitsa ok ja tervis paranes iga päevaga.

Enne sapipõie operatsiooni 22.novembril käisime Marjega veel XT Bingorogainil Jõulumäel, kus füüsiline seis oli üllatavalt hea ja tulemus sellele vastav.

Järgmise aasta plaanidest praegu pikemalt ei kirjutaks. Rogaini EMi Põlvamaal Oraval oleme Marjega plaanidesse võtnud, USA Black Hillsi rogaini MMi aga mitte. Selgusetu on veel, kuidas suvepuhkust kasutan, nüüd on seda vaid 4 nädalat. Kinnisidee on alati olnud mägedesse minna,  kuid viimastel aastatel olen otsustanud tiitlivõistluste kasuks. Eks näis.