Laupäeval oli 2 rogaini, millest oleks tahtnud osa võtta - Valters Kaminskise 12h Cēsise lähedal ja XT bingorogain Jõulumäel. Otsustasime siiski selle teise kasuks, sest tervis pole korras olnud ja trenni pole samuti kahe viimase nädala jooksul rohkem teinud, kui vaid kaks kerget tunniajalist jooksu.
Seetõttu läksime Jõulumäele rogaini nautima, seikluslikkust lisasid lisaülesanded ja kohustuslik punktide arv, milleks oli 120. Kõikide punktide kogusumma maastikul oli 165, igast lisaülesandest, mida oli kokku kolm, võis juurde saada 3, 4 või 5 punkti.
Seega oli rajaplaneerimisel valikuvabadus suur, kuid üsna kohe sai selgeks, et võtame kõigepealt ära lõunapoolsed punktid, seejärel läheme itta ja lõpuossa jätame viimase lisaülesande ja keskuse vahelised odavad punktid. Nende punktidega oleks saanud lihtsalt kokku panna täpse punktisumma ehk BINGO. Rohkem ei tohtinud võtta, siis oleks tulemus tühistatud. Ka hilinemise eest oli DSQ. Viimast polnud meil vaja karta, sest aega oli antud piisavalt (5 tundi), kuid valearvestuse ja BINGOst väiksemate punktidega poleks samuti olnud konkurentsis. Seega tuli väga hoolikalt punkte lugeda ja juba varakult hakata lõpuosa ette planeerima.
Stardist läks KP80 suunas välja paras kamp jooksjaid. Hoidsime rahulikult kõige taha, lasksime teistel initsiatiivi näidata. Ka Mati tiim (või Sassi tiim või Heidi tiim) oli seal, seega lähikonkurendid tulid välja sarnase rajaplaneeringuga. Heiti ja Viff, kes jooksid meist kõigist mingil hetkel kergel sammul mööda, võistlesid samuti segaveteranide klassis. Kuid neid me oma konkurentideks ei pidanud, liiga sportlikud nägid välja.
Lisaülesanne KP22 juures seisnes discgolfi ketaste viskamises. Peale ebaõnnestunud avaviset, mille tegin Alar Abrami stiilis, läksin natuke lähemale ja viskasin 4-punkti joone tagant ketta tavatehnikaga kahe puu vahelt läbi. Saime eest ära Mati tiimilt ja edaspidi liikusime koos meistersportlaste Alari Kanneli, Rene Ottessoni ja Paavo Rõigasega. Etapil 64-92 läksid nemad natuke ringi ja kaotasid meile päris palju, kuid püüdsid jälle kinni KP40 juures (vt pilti).
Edasi läksid meie teed lahku, sest meie võtsime ära 61, nemad aga suundusid otse 72-e (??). Enne seda punkti arutasime Marjega, et kas läheme ujuma, kui kraavist üle ei saa. Marje väitis kindlalt, et tema vette ei lähe. KP72 juures olevast kraavist saime aga nii üle, et kraavi ei pannud tähelegi.
Lisaülesanne KP20 oli seiklussportlastele tuttav, meie aga saime seal paraja tünga. Joostes lõuna poolt punkti suunas oli tee peal mingi märklaua-laadne papist ese. Uurisin numbreid selle peal ja jätsin meelde numbri 119, mis oli punane. Ülesanne aga seisnes selle märklaua kauguse silmaga hindamises. Marje pakkus 300m, mulle tundus see kaugus olema natuke üle 100m. Kompromissina pakkusime 160m, kuid see oli hullult vale (õige oli 335m) ja jäime punktita.
Nüüd tuli lõpuossa korrektiive teha, sest esialgu plaanitud 20-62-81-51 asemel läksime 81 järel võtma 42-73. Ja seda seepärast, et lõpuosas oleks meil ilma lisaülesandeta tulnud kokku 118 punkti. Mis aga tähendas, et pidime lisaülesandest kindlasti juurde saama kas 4 või 5 punkti. Riskantne.
KP81 juures sattusime juulikuisest 12h rogainist tuttava kraaviületuskoha juurde. Meie ees ületasid selle kraavi Paul Lumi ja Tõnu Kits, saime aimu, kui sügavale vette tuleb minna. Vesi oli sügavam kui suvel. Kuna aga mingeid varuvariante polnud, sest punkt asus teisel pool kraavi, siis ei kõhelnud Marje hetkekski vettemineku üle. Mäletan, et juulikuus oli väheke torisemist küll.
Etapil 42-73 vahel ilmus välja Mati tiim, kes hakkas meile tasakesi lähenema. Marje samm oli peale veeületust tuimaks muutunud, mistõttu pidin teda tee peal natuke lükkama. Paistis, et aitas, sest Mati ja Co loobusid püüdmisest.
Lõpp oli juba lähedal, jäi veel viimane lisaülesanne ja siis oli kojuminek. Ülesanne osutus lihtsaks, pidi kinniseotud silmadega ja kaaslase juhendamisel puudutama nii palju KP-tähiseid kui vaja. Meile oli parim variant 4 punkti ja nii saigi puudutatud 4 märki.
Ja siis läks jamaks. Rahuliku ja meeldiva otsejooksu finišisse rikkus ära mälu. Ma ei mäletanud, kas olin esimese lisaülesande eest SI-märke saanud või mitte. Mängisin kogu situatsiooni mälus läbi ja tundus, et peale õnnestunud viset ei käinud ma kohtuniku juures märget saamas. See aga tähendas, et pidime nüüd võtma veel neli punkti keskuse lähedalt.
Olin lisapunktide võtmises juba peaaegu kindel, kuid siis hakkas jällegi kahtluseuss närima. Mäletan, et jäin peale esimest lisaülesannet mõtlema, et kuidas kohtunik küll hiljem kindlaks teeb, mitu punkti saime, et ju ta selle siis kuhugi üles kirjutas. Ja selle kirjutamise mõtte pärast tekkiski kahtlus, et äkki jäi punkt märkimata.
Samas, kui oleksime end lõhki võtnud, oleks kogu tulemus tühistatud. Seega me ei läinud neid kaheseid võtma ja suundusime otse lõppu.
SI-pulga mahalugemisel tekkis ärev hetk, kuid tulemus oli õnneks positiivne, minu pulgal oli 120 punkti! BINGO! Uhh.
Nii hästi ei läinud Heitil ja Viffil, kes võtsid eelinfos toodud 110 punkti.
Tulemused
Seetõttu läksime Jõulumäele rogaini nautima, seikluslikkust lisasid lisaülesanded ja kohustuslik punktide arv, milleks oli 120. Kõikide punktide kogusumma maastikul oli 165, igast lisaülesandest, mida oli kokku kolm, võis juurde saada 3, 4 või 5 punkti.
Stardist läks KP80 suunas välja paras kamp jooksjaid. Hoidsime rahulikult kõige taha, lasksime teistel initsiatiivi näidata. Ka Mati tiim (või Sassi tiim või Heidi tiim) oli seal, seega lähikonkurendid tulid välja sarnase rajaplaneeringuga. Heiti ja Viff, kes jooksid meist kõigist mingil hetkel kergel sammul mööda, võistlesid samuti segaveteranide klassis. Kuid neid me oma konkurentideks ei pidanud, liiga sportlikud nägid välja.
Lisaülesanne KP22 juures seisnes discgolfi ketaste viskamises. Peale ebaõnnestunud avaviset, mille tegin Alar Abrami stiilis, läksin natuke lähemale ja viskasin 4-punkti joone tagant ketta tavatehnikaga kahe puu vahelt läbi. Saime eest ära Mati tiimilt ja edaspidi liikusime koos meistersportlaste Alari Kanneli, Rene Ottessoni ja Paavo Rõigasega. Etapil 64-92 läksid nemad natuke ringi ja kaotasid meile päris palju, kuid püüdsid jälle kinni KP40 juures (vt pilti).
Edasi läksid meie teed lahku, sest meie võtsime ära 61, nemad aga suundusid otse 72-e (??). Enne seda punkti arutasime Marjega, et kas läheme ujuma, kui kraavist üle ei saa. Marje väitis kindlalt, et tema vette ei lähe. KP72 juures olevast kraavist saime aga nii üle, et kraavi ei pannud tähelegi.
Lisaülesanne KP20 oli seiklussportlastele tuttav, meie aga saime seal paraja tünga. Joostes lõuna poolt punkti suunas oli tee peal mingi märklaua-laadne papist ese. Uurisin numbreid selle peal ja jätsin meelde numbri 119, mis oli punane. Ülesanne aga seisnes selle märklaua kauguse silmaga hindamises. Marje pakkus 300m, mulle tundus see kaugus olema natuke üle 100m. Kompromissina pakkusime 160m, kuid see oli hullult vale (õige oli 335m) ja jäime punktita.
Nüüd tuli lõpuossa korrektiive teha, sest esialgu plaanitud 20-62-81-51 asemel läksime 81 järel võtma 42-73. Ja seda seepärast, et lõpuosas oleks meil ilma lisaülesandeta tulnud kokku 118 punkti. Mis aga tähendas, et pidime lisaülesandest kindlasti juurde saama kas 4 või 5 punkti. Riskantne.
Etapil 42-73 vahel ilmus välja Mati tiim, kes hakkas meile tasakesi lähenema. Marje samm oli peale veeületust tuimaks muutunud, mistõttu pidin teda tee peal natuke lükkama. Paistis, et aitas, sest Mati ja Co loobusid püüdmisest.
Lõpp oli juba lähedal, jäi veel viimane lisaülesanne ja siis oli kojuminek. Ülesanne osutus lihtsaks, pidi kinniseotud silmadega ja kaaslase juhendamisel puudutama nii palju KP-tähiseid kui vaja. Meile oli parim variant 4 punkti ja nii saigi puudutatud 4 märki.
Ja siis läks jamaks. Rahuliku ja meeldiva otsejooksu finišisse rikkus ära mälu. Ma ei mäletanud, kas olin esimese lisaülesande eest SI-märke saanud või mitte. Mängisin kogu situatsiooni mälus läbi ja tundus, et peale õnnestunud viset ei käinud ma kohtuniku juures märget saamas. See aga tähendas, et pidime nüüd võtma veel neli punkti keskuse lähedalt.
Olin lisapunktide võtmises juba peaaegu kindel, kuid siis hakkas jällegi kahtluseuss närima. Mäletan, et jäin peale esimest lisaülesannet mõtlema, et kuidas kohtunik küll hiljem kindlaks teeb, mitu punkti saime, et ju ta selle siis kuhugi üles kirjutas. Ja selle kirjutamise mõtte pärast tekkiski kahtlus, et äkki jäi punkt märkimata.
Samas, kui oleksime end lõhki võtnud, oleks kogu tulemus tühistatud. Seega me ei läinud neid kaheseid võtma ja suundusime otse lõppu.SI-pulga mahalugemisel tekkis ärev hetk, kuid tulemus oli õnneks positiivne, minu pulgal oli 120 punkti! BINGO! Uhh.
Nii hästi ei läinud Heitil ja Viffil, kes võtsid eelinfos toodud 110 punkti.
Tulemused
2 kommentaari:
Meil ei olnud 61 vaja ja läksime teravnurka vältides kohe 72 :)
Viimati jooksin Hiiumaa Xdreamil ja lihasmälust olid jooksuliigutused lännu. Tänaseks ei ole raske katsumuse õnnehetk veel saabunud ja jalgu liigutan kätega:)
Ott
Alguses liikusite ju kenasti. Vaatasin, et 135 punkti võtmiseks oleksime pidanud tegema väikese lisakaare (73-60-91), mis oleks aega võtnud 20 min. Seega ca 3:28-3:30, nagu Walkie-Talkie X-l.
Postita kommentaar