laupäev, 31. detsember 2016

Näärilaks 2016 ehk Jolki-palki vol. 5

Kui eile õhtul jõudsin koju järjekordselt Näärilaksult ja Facebooki avasin, vaatas sealt vastu kõrvalolev Alar Pikkoraineni karikatuur.

"Voh, see iseloomustab just selle aasta Näärilaksu" - käis mõte läbi pea.

Juba see, et korraldajad andsid võistlusinfos teada, et seekord on vaja kasutada rohkem pead kui jalgu, lõhnas üsna ohtlikult. Kui Eensaared lähevad ülesannete väljamõtlemisega hasarti ja keerukusele järjest rohkem vinti peale keeravad, siis on selge, et madalama PT IQ-ga tegelased nagu meie seda Matiga oleme, jääme kõvasti hätta. Rogainidel oleme suutnud üksteist täiendada, kuid seiklusvõistlustel suudame mõlemad oma kehvemad küljed välja tuua, mis millegipärast ka mängu lähevad.

Paar iseloomulikku sõnaühendit tooks siiski esile: "ressursi raiskamine" ja "deja vu" tunne. Näärilaksu korraldajad olid teinud tõeliselt põneva raja Kadriorus, Tallinna vanalinnas ja kesklinnas, samuti Kristiines ja Seevaldis, kus meie suutsime külastada vaid ca neljandikku kõikidest punktidest (neid oli kokku umbes 68), millest KP-sid vaid 9. Miks see nii juhtus, alljärgnevalt. Teiseks tundus pidevalt, et olin siin ja seal juba käinud ning sarnaseid olukordi läbi elanud, seda varasemate ürituste ja võistluste ajal.

Uskumatu, kuid selle aasta Näärilaksul oli ca 75(!) võistkonda. Viis aastat tagasi oli neid 3, kuid siis oli ka talv ja vajalik rohkem varustust. Selle aasta lõpp on aga jaheda suve sarnane, kus lumest pole jälgegi.

Kaardid, mida seekord kasutada sai, pärinesid aastast 1756, 1909 ja mõni ka natuke hilisemast ajast, mis tegi navigeerimise üsna keeruliseks. Meie nõrkuseks oli ka Tallinna vähene tundmine.

Esimese etapi Kadriorus suutsime päris edukalt lahendada. Leidsime kaheksast vajalikust kohast 3, kuid see andis juba väikese vihje kaartide kättesaamise koha osas ja lossi tagant kuuse alt kaardid leidsimegi.

Edasi läks juba kehvemini. Teisel ehk rattaetapil ei suutnud me kuidagi kohaneda teadmata mõõtkavaga ning kuna teedevõrk erines oluliselt tänapäevasest, siis tiirutasime üsna palju tühjalt ringi enne kui leidsime Vesivärava kohviku (kaardil Värat). Seal aga SI-jaama polnud. Kaaslasteks olid meil Ethel ja Mari, kes hiljem mainisid FB-s, et esialgu liikusid nad koos ühe meestetiimiga, kes pidevalt eksisid ja seejärel teise meestetiimiga, kes samuti eksisid...

Enne Nõglapuu (!??) juurde jõudmist kammisime Matiga igasuguseid hoove, lõpuks lugesin kaardilt välja Manesi nime ja siis oli asukoht selge. Seal kohtusime jälle Etheli ja Mariga, kellega koos põrutasime Raekoja platsi poole. Mati otsustas vahepeal Merepuiestee ringil autot mängida ja nii ta silmist kaotasin. Väikese haagiga jõudsin vahetusalasse Roosikrantsi tänaval, kus tuli Matit päris kaua oodata. Korraldajate support-staff Hendri ja Neeme said meie üle mõnusalt irvitada, kuid hea, et lõpuks jälle kokku saime.

Lahkusime Vanalinna tuurile jälle toredate kaaslannadega, kelle roadbookist lugesin, mida me seal tegema peame (oma paberi unustasin maha). Tunnelis sai suure kaardi pealt punktikohad selgemaks ja põrutasime Toomkiriku juurde. Seal punkti polnud. Ütlesin Matile 3 korda, et kusagil siin peab olema trepp Toompealt allaminekuks, kuid ta väitis kindlalt, et ei ole. Jooksime koos noorikutega suure ringi KP42-e, selle asemel, et minna otse trepist alla punkti juurde.



Loomulikult ei leidnud me ka punkti 43, mille asukohaks määrasin tunnelis Koorti kitse Nunne tänaval. Jooksime päris pikalt edasi-tagasi.

Seejärel võtsime sihikule Oleviste kiriku lähedal asuvad punktid 46 ja 47. Esimesega oleks pidanud olema lihtne, kuid enne veel, kui väikest SI-jaama metallvärava küljes nägime, tegime mitu ringi aia sees ja väljas. Meil polnud ju paberit punkti asukoha kirjeldusega.

Punkt 47 oli tõeline maasikas, mille juurde tuli minna suure ringiga. Saime ülesandega huvitaval kombel kenasti hakkama.

Edasi üritasime leida punkti Katariina käigust, kuid tulemuseta. Aeg hakkas otsa saama ja käisime ära veel Raekoja platsi servas asuvas punktikohas, kuid ka sealt punkti ei leidnud. Vanalinn oli turiste paksult täis ja need vaatasid meid huviga. Kuid üks sai selgeks - et kui jooksed kaardiga, siis keegi sind hulluks ei pea. Pigem oli tunda lugupidamist, aga nad õnneks ei teadnud ju, milliseid lollusi me seal tegime.

Jooksuetapile järgnev 4. ehk rattaetapp oli täielik kaos. Kuna vanalinnaga olime oma ajaressursi üsna piiri peale kulutanud, ei saanud me rattaetapil pikki otsi planeerida. Külastasime Rahvusraamatukogu juures olevat Underi kuju, kus nägime samu linnupilte kui kaardil. Kuna me aga Kristiine linnu-linnaossa ei plaaninud sõita, siis polnud sellest kasu.

Läksime Nõiaudu piirkonda, et ehk leiame sealt mõne punkti. Paraja ringiga saime kätte kaardil toodud 3 grafitit, kirjutasime üles 6 aadressi, mille asukohta ei suutnud udusel kaardil paika panna. Ometi teadis Mati ühte tänavat, kuid teel sinna lõhkusin äärekivil ratta tagumise rehvi. Üritasime mööblimaja juures ballooniga seda täita, kuid katse ebaõnnestus ja rehv jäigi tühjaks. Meenus rehvi parandamine esimesel Näärilaksul, kuid siis olid tingimused märksa karmimad.

Kuna aega oli kella 21.00-ni alles vaid pool tundi, siis ei jäänudki muud üle, kui rattaga Kadriorgu joosta (4,8 km). Tee peal kohtasime jälle tuttavaid kaasteelisi võistluse algusosast, tegin Matist ka ühe pildi.

Vahepeal oli osadele võistkondadele mainitud, et finišiaega on pikendatud 21.15-ni ja 21.30-ni ja kui meie kell 20.54 keskusesse jõudsime, oli seal üllatavalt vaikne. Rahvas kogunes 15-30 min hiljem. Kahju oli sellest, et tegemata jäi meil 5.etapp, mis oli Linnahalli juures. Ju siis korraldajad pikendasid võistlusaega, et rahvas saaks rajameistri poolt kulutatud ressurssi rohkem nautida.

Kokku saime 9 punkti ja koha viimaste hulgas. Töönädalal kogunenud väsimus oli jällegi minema pühitud. Peale pesemist kiirustasin siiski koju, et järgmisel päeval Tarmaku Aastalõpuvõistlusel osaleda (nagu ka Mati).

Tulemusi pakuti erinevas versioonis, igaüks võis valida talle sobivaima :)

Kui Jumal aastat ja tervist annab, oleme Matiga ka järgmisel Näärilaksul kohal.


***

Traditsiooniline Aastalõpuvõistlus toimus 31.detsembril juba 14. korda. Jooksin teadet Marjega ja saavutasime 95+ klassis Jana Kink'i ja Meelis Zimmermanni järel 2.koha. Selleks pidin viimasel paarikümnel meetril Aivar Meindokist mööduma, kes jooksis paaris Arvo Rajaga.

Tulemused
Pildid (Tomi-Andre Piirmets)

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

esmaspäev, 26. detsember 2016

Läks lappama. Jõulujooks '16

No ikka juhtub! Mõtlesin, et ehk ei peaks tänase Linnaorienteerumise Jõulujooksu träkki avalikkusele näitama, kuid samas oleks olnud natuke kahju, kui nii tore üritus kajastamata jääb. No egas midagi, pulli peab saama ja seekord olen jälle ise naerualuse rollis. Kuid sellest pole midagi, sest mul on kõvad närvid!

Stardis oli tunda mõnusat elevust, ca 140 osalejat olid rohkem ja vähem jõuluvana atribuutikaga, parimad jälle täiskomplekstis, sh habemega Rain Vellerind, Timmo Tammemäe ja mõned teised veel. Juan Panasyuk ise käis kaameraga ringi, mis tähendas, et kvaliteetne video on raudselt tulemas.

Stardihetkel keriti kaardid lahti ja siis läks jooksuks. Väikese haagiga õnnestus valida parempoolne ehk parem variant ja sealt otse edasi Narva mnt poole, mis oli jällegi hea. Veel üks lõige õnnestus ja Peeter Pihl oli kohe ees.

Teises KP-s oli aga B-rajalistest tekkinud suur järjekord, tõenäoliselt tagumise poole võistlejaist. Pihl pani tähise juurde ja komposteeris. Võtsin end järjekorda ja kui Lauri Malsroos mööda läks ning samuti komposteeris, siis ei pidanud ka minul närvid vastu. Trügisin kõigist mööda, õigemini, möödusin viisakalt. Sabas seisvad beekad oli rõõmsad ja rahul ning oleks ikka jama küll olnud, kui A-raja esiots pidanuks seal pikalt sabas seisma (kuulen juba üksikuid vastuväiteid...).

No nii, selle liigutusega said mõned tugevad mööda. Ka üks kergejalgne jõuluvana möödus Estonia teatri juures. Vist oli Timmo, kuid hästi aru ka ei saanud, sest habe kattis kogu näo.

Viru keskuse juures kasutasin teeületuseks jalgrada, selleks pidin suure haagi sisse tegema. Samas tulid tunnelist otse läbi Heiti Hallikma ja veel keegi, ning said sellega natuke ette.

Kuna aga ületuskohad olid juba natuke segi läinud, siis selle asemel, et teistele tempokalt järgneda, keerasin järgmisel tänaval vasakule. KP7 oli aga hoopis järgmisel põiktänaval.

Nüüd oli koos palju rahvast, sh Kaupo Järve ja veteransportlane Ülo Viru. Korraks läks kontroll etapil 8-9 ära (oli kaardipoolte vahetus) ja tundus, et tegin suure ringi. Tagantjärgi vaadates siiski väikese.

Võtsin kaasa vana SILVA kompassi, mis on varasemalt suunaga parajalt trikke teinud ja nüüdki ei saanud mõnes kohas suunast üldse aru. Oleksin jällegi võinud teiste järel joosta, kuid kuna minu kompass näitas kohati 40-50 kraadi teist suunda, siis valisin oma tee.

Ehkki jooksu ajal tundus, et jätsin kogemata võtmata valgel lehel oleva KP15, osutus puuduvaks hoopis KP18. Esimesel ringil (KP13 järel) tahtsin juba Pae tiikideni joosta (lilla joon viis sinna), kuid kuna kogu seltskond põrutas mäest alla ja mõni hõikas "kuhu lähed", siis võtsin järgmisena õige ehk KP14. Kuid peale 17 ronisin samast trepist üles ja lugesin kaarti nii, et järgmisena peab võtma mäe all 14 ja sealt edasi 19-sse (!??). Ise veel mõtlesin, et küll see rajameister on ikka palju kiuslikke tõuse sisse planeerinud. Siiani ei saa aru, kuidas see 14 sai 17 ja 19 vahele.

Tee ületamisel läks asi ikka päris lappama. Kompass näitas x-suunda, arvasin, et olen suure tee ületanud. Hoidsin suunda, jõudsin mingi keelumärgiga aiamaani, läksin aiast välja ja hoidsin suunda heinamaale trambitud rajal, mingite tööstushoonete vahel. Kaarti ja maastikku ei suutnud kokku panna, sest olin kaardist väljas.

Järve ei tulnud.

Läksin lõpuks tagasi ja sain orienteerumise jälle kontrolli alla.

Kuid nüüd olid ümber juba teise mootoriklassi sportlased. Olin pikalt maha jäänud Andres Talverist, jõuluvana Rain Vellerind jooksis vastu, samuti pikalt ees.

Sain kätte Oleg Košhiku ja Andres Käveri, koos ronisime Ronimisminisreeriumis. Liikusin neist kiiremini, kuid mõned kõrvalhaagid võrdsustasid olukorra. Viru keskuse keskel asuval platvormil oli labürintrada, seal sai Andres minust mööda. Ajasin 6 ja 9 segamini.

Tulemused
Pildid (Ivo Kraus)
VIDEO (FB, Juan Panasyuk)

Viru MyFitnessi spordikeskuses sai sauna, pakuti kommi ja huvitavaid toormahlu. Ja kuna täna paistis taevas ka päike (kui keegi veel mäletab, mis asi see on), siis oli kõik SUPER! Tänud.



teisipäev, 13. detsember 2016

format c: Kurgla turbaaukudes

Süda tilkus verd, kui mõned mehed nädalavahetusel ja esmaspäeval järvejääl uisutasid, seda FB-s reklaamisid. Ise ma aga ei julgenud veel üksi jääle minna. Selle asemel hoopis jooksin.

Süda hõiskas rõõmust, kui ACE tiimi liikmed (Silver ja Co) kuulutasid FB-s Jää-öö-o vol.2 ürituse teispäeva õhtuks. Oli vaja kiirustada, sest ilmateade lubas lund, mis rikkunuks uisutamise superolud. Eelmise aasta esmaüritusest Kallavere karjäärides ei saanud osa võtta, hullult kahju oli.

Seekord valiti asukohaks eriliselt huvitav koht - Kurgla vanad turbatiigid, mille sarnast annab Eestimaal leida. Eksootika tegijatele ja arusaamatu kõrvalolijatele.

Teisipäeval peale tööd olin üsna väsinud ja tülpinud olekuga. Isegi Facebooki ei tahtnud vaadata. Transpordi ühildasin Arthuriga, et tühja autosõitu vähem ja seltsis mõnusam oleks. Uni tuli peale, pea oli paks.

Soojenduseks tegin pikad edasi-tagasi sõidud ja tiirutasin ka keskuse juures oleval tiigil. Stardi lähenedes panin soojemad kindad kätte, sest näpud hakkasid külmetama.

8 minutit enne starti läksin jääle, lükkasin paar korda hoogu, vaatasin veel, et mingi lindiriba on maas ja... sõitsin otse lahtisesse vette. Sulps!

Põhja selles kohas igatahes polnud. Kaelani vees olles tõmbasin oma jäänaasklid välja ja üritasin august välja ronida. Esimene jääkiht küll murdus, kuid edasi sain naaskleid kasutades ilusasti jää peale. Võib olla üsna kindel, et jäänaaskliteta oleks veeaugust väljaronimine olnud üliraske, kui mitte võimatu.

Ja seal ma seisin, just ujumast tulnud, üleni märg, suusasaapad ja uisud jalas. Kummaline, aga külm polnud, olin peaaegu valmis samamoodi rajale minema.

Silver ei teinud teist nägugi, otsis kiirelt varuriided välja, isegi vahetustrussikud olid olemas. Panin need kiirelt selga, märjad saapad samuti ja põrutasin uuesti starti. Viimasel hetkel sain kaardi ja SI-Air pulga, jõudsin viimase ka nullida, kui anti start ja 30 võistlejat tormas rajale.

Esimesest jaamast, mis asus otse tee peal, märkepiiksu ei tulnud. Järgmises sain aru, et Air seekord ei tööta, pidin igas punktis pulga sügavale jaama pistma, kohati oli see üsna tülikas, sest SI-jaama august läbiveetud kinnitusnöör segas. Alles finišis selgus, et olin unustanud pulga aktiveerida. Nojah, siis kui teised aktiveerisid, tegelesin mina veeprotseduuridega.

Rada oli üllatav, just selles mõttes, et tuli päris palju uiskude peal mööda maismaad käia. Oleks võinud mõnes kohas uisud ka alt ära võtta, kuid tuli ju panna, tempoga, nagu enamus tagumise otsa võistejaist tegi, esimestest rääkimata.

Pikalt kulgesin koos Piibega (Piibe Tammemäega), mingil hetkel ühines meiega ka Urmas Tammemäe. Nii olingi sattunud justkui pereüritusele, kuid siin ei halastatud üksteise peale, mööda maad joosti uiskudega nagu naglidega staadionil, jää peal vajutati usinalt.

Suurima vea tegin 3. KP-ga, kui lugesin välja 6. kraavi, mis aga osutus liialt kaugel olevaks. Parandus tuli teha tagasi üle 4 maismaavalli.

Ja ühel hetkel tuli seiklusele lõpp, st õnnelik finiš. Hea oli olla, olemine ergas ja pea värske. Kõik olid rõõmsad, sõid vorsti ja jõid kuuma teed peale.

Ma ei oskagi muud lõppu öelda, kui et seda kõike peab ise kogema. Muidu ei saa aru, kui lahe on offroad, kui lahe on uisutamine, kui lahe orienteerumine. Ja ega ujuminegi jääaugus paha tee, värskendab kenasti.

Tulemused (esialgsed)

Pildid enamuses Silveri filmikaamerast.
Ja kindlasti tuleb siia veel korraldajate film.


esmaspäev, 12. detsember 2016

1978 läksin ülikooli, kuid mõni mees...

Ligikaudu 5 aastat tagasi kirjutasin blogis ingerisoome poisist Taisto Praksist ehk Soome Vollist, nagu teda metsavendade seas tunti. Ja ühest märtsikuisest karmist 24h tagajamisest Võrumaa metsades, kus julgeoleku ja sisevägede sõdurite poolt tapeti 4 tema kaaslast.

Soome Volli süngest elusaatusest tegin 2011.a sügisel ettekande GISPäeval Rahvusraamatukogus. Siis ei teadnud, mis sai sellest mehest peale 25 aastat vanglat Vorkutas.

Üleeile andis Facebook vastuse (SIIN). Oktoobris 2015 avastas keegi "Põranda all" selle Taisto Praksi ettekande, tegi kõrvaloleva postri ja ilmutas juba varem, 1978.aastal, põrandaaluses häälekandkandjas "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" ilmunud loo

"TAISTO PRAKSI VABANEMISE LUGU".

Toon selle siin ära - valus lugu lisaks kõigele eelnenule. Ta vabanes vanglast 1.juulil 1978.aastal, kui mina valmistusin tegema eksameid Tartu Riiklikku Ülikooli. Kaks täiesti erinevat maailma, ometi samas ajas ja ruumis, Eestis.

TAIVO (TAISTO) PRAKS

Taivo Praks (sünd. 1931. a.), temast sai metsavend eestlaste massilise küüditamise päeval, 25. märtsil 1949. a. Ta varjas end Võrumaa metsades üle nelja aasta. 1. juulil 1953. a. toimunud haarangu ajal sattus pärast tulevahetust raskesti haavatuna meelemärkuseta olekus võimude kätte. Eeluurimise ajal hoiti Praksi Tallinnas NKVD Pagari tänava keldris ja Patarei vanglas.
2.-4. maini 1954. a. toimunud Leningradi sõjaväeringkonna tribunal mõistis Praksi 25. aastaks vangi koos 5-aastase sundasumise ja täiendavalt viieks aastaks kodanikuõiguste äravõtmisega. Teda süüdistati VNFSV KrK 58 p. la (isamaa reetmine eraisiku poolt), 58 p.8 (poliitiline mõrv - metsas tapetud julgeolekutöötaja) ja 58 p. 11 (osavõtt nõukogudevastase organisatsiooni tegevusest).
Järgnesid vangiaastad 1954. a. augustist kuni 1959. a. novembrini Vorkuta laagrites, 1959-1972 Mordva laagrites ja viimati Permi laagris nr. 389/35, kust ta 6. juunil 1978. a. saadeti Tallinna ning paigutati seal Patarei vanglasse.
Isegi paljunäinud ohvitserid-vangivalvurid suhtusid vangitapi ajal pikaajalisse poliitvangi hirmu ja aukartusega. Praksi toimiku kaanel ilutses märkus: "Isoleerida teistest vangidest".
Kui Permi vanglas kriminaalvangid hakkasid huvi tundma Praksi saatuse vastu tegi korrapidaja ohvitser Praksile ettepaneku teda veel samal õhtul tapiga edasi saata, sest Permi vanglas polevat teisi sarnaseid, kellega teda võiks koos hoida. Praks oli sellega nõus ja ta saadetigi samal õhtul edasi. Leningradi "Krestõ" vanglas kutsus pea-operatiivvolinik Praksi oma kabinetti, kus hakkas teda usutlema. Pea-operatiivvolinik nimelt ei suutnud kuidagi uskuda, et Praks on 25 aastat ära istunud, väitis, et selliste paragrahvidega mehi enam pole ning pole enam ka selliseid karistusi. Veel teatas operatiivvolinik, et ta ei tohi Praksi teiste vangidega ühte kongi panna, sest viimane hakkaks teistele oma saatusest rääkima. Praks paigutati väikesesse kongi, kus peale tema oli veel kolm meest. Enne kongi paigutamist keelati karmilt rääkimast teistele, mille eest ja kui kaua istub.

1. juulil 1978. a. kell 9 hommikul vabastati Praks Patareist. (See on vahistamise kuupäev, ainult 25 aastat hiljem – s.t. istus kellast kellani). Juba varem oli temalt võetud allkiri, et ta on kätte saanud piletiraha rbl. 1.90 sõiduks ettenähtud elukohta, kuid see, mis jäi saamata, oli raha. Elama suunati Praks Paide rajooni Udevale.
Patarei vanglast väljus Praks vangirõivastuses, kohver käe otsas, ühegi kopikata taskus. Lähemaid sugulasi Praksil ei ole. Tallinnas elab küll palju endisi kaasvange, kuid Praks ei teadnud nende aadresse. Helistada ei saanud ta samuti - polnud 2-e kopikat. Praks kõndis hommikust lõunani kesklinnas, Raekoja platsil ja raudteejaama ümbruses lootuses kohata mõnd tuttavat, kuid ta ei kohanud kedagi. Kuigi isiklikul vangiarvel oli 368 rubla vanglas teenitud raha, seda talle kätte ei antud. KGB-st Praks raha küsima minna ei tahtnud.
Sama päeva pärastlõunal läks Praks linna piirile, et juhusliku autoga määratud elukohta (ca 130 km Tallinnast) sõita. Ta peatas masinaid, ütles, et vabanes vanglast, et tal pole raha ja palus küüti. Esimene peatunud juht ütles, kui oli Praksi jutu ära kuulanud, et pöörab kohe kõrvale. Teine juht oli avameelsem üteldes, et tema igasuguseid peale ei võta - mine tea, äkki lööb veel maha. Rängalt solvatud Praks otsustas hakata jala Paide poole astuma. Umbes 25 km kaugusel Tallinnast palus ta ühes talus öömaja, seal aga löödi tema kui hulguse nina ees uks kinni. Ühe öö magas ta põõsa all, teise heinasaadus. Ühest talust palus ta juua - öeldi et kaev on remondis. Praks leidis tühja pudeli ning ammutas sellega kraavidest ja ojadest joogivett. Kogu teekonna vältel ei söönud ta suutäitki. Umbes poolel teel Paidesse peatus üks autobuss ja kutsus peale. Praks kostis, et on siiani jalgsi saanud ja saab ka edaspidi.
3. juuli õhtul jõudis Praks Paide. Kuna tal seal kuhugi minna polnud, läks ta miilitsaosakonda ja palus öömaja. Seal irvitati küüniliselt, et ei saa öömaja anda - ta pole purjus. Lõpuks siiski lubati tal öö veeta ühes tühjas kongis. Järgmisel hommikul andsid miilitsad talle kruusitäie sooja magusat teed, see oli esimene toit pärast Patarei vanglast vabanemist. Praks palus küüti Udevale; miilitsad vastasid, et momendil pole autot anda, katsugu aga ise kohale saada. Praks hakkas jälle astuma ja 4. juuli õhtuks jõudis Udevale. Ning alles oma rännaku lõpp-punktis sai ta esimese lahke sõna osaliseks, kui Pikksaare nimeline mees talle vett andis ning kuulnud Praksi neljapäevasest nälgimisest, talle liha ja leiba tõi. Sama päeva õhtul palus Praks Udeva sovhoosi direktorilt koheselt tööd, kuna tal polnud millestki elada. 5. juuli hommikul hakkaski ta tööle sovhoosi remonditöökojas lukksepana. 22. juulil oli esimene palgapäev - kuni selleni toideti teda sovhoosi sööklas tasuta.
Elama asus Praks sauna, hiljem eraldati talle ärklikorter, kus ta praegugi elab. Praegu töötab ta treialina remonditöökojas. Ümbruskonna inimesed suhtuvad Praksisse hästi. Tal käiakse sageli külas, palutakse jutustada läbielamistest. Pärast paljusid sekeldusi õnnestus suve lõpul Praksil viimaks ometi kätte saada laagriteenistus. Summa oli vahepeal salapärasel kombel 15. rbl. võrra vähenenud (kas peeti kinni reisi ja toidukulud?).


laupäev, 3. detsember 2016

Vändras, 32 aastat hiljem, Mispo talvemaratonil

Kui korraldatakse üritus (Mispo Talvemaraton), kus kolmel järjestikusel päeval joostakse maratoni, siis on natuke nadi tunne osaleda vaid ühel neist, lühematest distantsidest rääkimata. Ometi panin end vaid teisele ehk tänasele päevale kirja, peamiselt selleks, et keha ja vaimu seisu testida ning alustada ettevalmistusega aprillis toimuvaks rogaini EMiks Itaalias, kus on plaanis võistelda koos Antti Roosega meesveteranide klassis.

Ilm Vändras oli lumine, kerge miinusega ja tuuline - igas mõttes sobiv kannatusteks. Viimast püüdsin siiski minimeerida, võtsin orientiiriks aja 3.30, mida on väga mugav jooksu peal arvestada (5 min/km). Viimasel ajal olen jooksmas küll käinud, kuid paar pikemat ehk 17 km-st otsa olid ilmselgelt ebapiisavad maratoni tõsiseks läbimiseks. Lootsin sügisel tehtud rogainidele, ehkki neist oli pea 2 kuud möödas.

Viimane kord jooksin Vändras 1984. aastal, kui olin hästi treeninud ja läksin tulemusele alla 2.40. Kuidas kõik välja tuli, saab lugeda kunagisest blogisissekandest - SIIT.

Nüüd aga soovisin liikuda nö mugavustsoonis, mis kuni 4. ringi lõpuni ka õnnestus (kokku oli kuus 7 km-st ringi). Olin kenasti 3.30 graafikus, ehkki märgid näitasin tempo langust. Pidasin seda joomisele-söömisele ning väikesele rajalt eksimisele kulutatud ajaks. Ometi läks teisiti.

Enne jooksu mõtlesin, et kui kord olen viimasel ringil, küll siis selle 7 km ka kenasti vastu pean. Tühjagi, maraton on maraton ja just lõpukilomeetritel tekivad raskused. Reielihase kangestumise tõttu tekkis krambioht ja võtsin tempo veel alla, isegi kõndisin kolmel korral. Viimase ringi alguses möödus hooga teist päeva jooksev Mari Boikov, kes sai ka lõpuks jalad lahti. Paljud jooksjad, keda sellel jooksul enam konkurentideks ei pidanud, tulid järgi ja möödusid. Päris lõpus möödusid veel kaks meest, kellest Alexander Khalyapin on osalenud ka rogainidel (viimasel TAOKil Reigo Lehtlaga). Möödumistes pole ka midagi imestada, kui viimase ringi aeg oli 10 min aeglasem kui esimesed 3.

Orienteerujatest oli poolmaratoni rajal OK Westi esindaja Jüri Leesmäe (s.1946). Jooksime temaga koos 3 esimest ringi, vana meenutas külgprofiilis Tiit Tali, õlavööde töötas ka sarnaselt. 70-aastane Leesmäe sai poolmaratoni ajaks 1.41.19, vinge!

Selle maratoniga nihutasin jälle oma kõige kehvemat lõpuaega, mis oli varem 3.26. Uueks "rekordiks" tuli 3.41 ja peab mainima, et vaatamata nö mugavustsoonis liikumisele oli lõpus ikka raske. Ja väga külm, mida ei saanud kehast välja ka kuuma duši all.

Imetlen neid jooksu-masohhiste, kes kõik 3 järjestikust talvist maratoni läbivad. Neist oleksin täna peaaegu Tõnukese ehk Tõnu Hendriksoni käest sisse saanud, õnneks tuli lõpujoon enne ette.

Ehkki ma medalitest eriti ei pea, oli Mispo Talvemaratoni lõpetaja medal tõeliselt suur ja raske ning ka ilus.

Tulemused (sh vaheajad)
Teiste päevade tulemused

Pildid tulevad hiljem.