Saturday, December 31, 2016

Näärilaks 2016 ehk Jolki-palki vol. 5

Kui eile õhtul jõudsin koju järjekordselt Näärilaksult ja Facebooki avasin, vaatas sealt vastu kõrvalolev Alar Pikkoraineni karikatuur.

"Voh, see iseloomustab just selle aasta Näärilaksu" - käis mõte läbi pea.

Juba see, et korraldajad andsid võistlusinfos teada, et seekord on vaja kasutada rohkem pead kui jalgu, lõhnas üsna ohtlikult. Kui Eensaared lähevad ülesannete väljamõtlemisega hasarti ja keerukusele järjest rohkem vinti peale keeravad, siis on selge, et madalama PT IQ-ga tegelased nagu meie seda Matiga oleme, jääme kõvasti hätta. Rogainidel oleme suutnud üksteist täiendada, kuid seiklusvõistlustel suudame mõlemad oma kehvemad küljed välja tuua, mis millegipärast ka mängu lähevad.

Paar iseloomulikku sõnaühendit tooks siiski esile: "ressursi raiskamine" ja "deja vu" tunne. Näärilaksu korraldajad olid teinud tõeliselt põneva raja Kadriorus, Tallinna vanalinnas ja kesklinnas, samuti Kristiines ja Seevaldis, kus meie suutsime külastada vaid ca neljandikku kõikidest punktidest (neid oli kokku umbes 68), millest KP-sid vaid 9. Miks see nii juhtus, alljärgnevalt. Teiseks tundus pidevalt, et olin siin ja seal juba käinud ning sarnaseid olukordi läbi elanud, seda varasemate ürituste ja võistluste ajal.

Uskumatu, kuid selle aasta Näärilaksul oli ca 75(!) võistkonda. Viis aastat tagasi oli neid 3, kuid siis oli ka talv ja vajalik rohkem varustust. Selle aasta lõpp on aga jaheda suve sarnane, kus lumest pole jälgegi.

Kaardid, mida seekord kasutada sai, pärinesid aastast 1756, 1909 ja mõni ka natuke hilisemast ajast, mis tegi navigeerimise üsna keeruliseks. Meie nõrkuseks oli ka Tallinna vähene tundmine.

Esimese etapi Kadriorus suutsime päris edukalt lahendada. Leidsime kaheksast vajalikust kohast 3, kuid see andis juba väikese vihje kaartide kättesaamise koha osas ja lossi tagant kuuse alt kaardid leidsimegi.

Edasi läks juba kehvemini. Teisel ehk rattaetapil ei suutnud me kuidagi kohaneda teadmata mõõtkavaga ning kuna teedevõrk erines oluliselt tänapäevasest, siis tiirutasime üsna palju tühjalt ringi enne kui leidsime Vesivärava kohviku (kaardil Värat). Seal aga SI-jaama polnud. Kaaslasteks olid meil Ethel ja Mari, kes hiljem mainisid FB-s, et esialgu liikusid nad koos ühe meestetiimiga, kes pidevalt eksisid ja seejärel teise meestetiimiga, kes samuti eksisid...

Enne Nõglapuu (!??) juurde jõudmist kammisime Matiga igasuguseid hoove, lõpuks lugesin kaardilt välja Manesi nime ja siis oli asukoht selge. Seal kohtusime jälle Etheli ja Mariga, kellega koos põrutasime Raekoja platsi poole. Mati otsustas vahepeal Merepuiestee ringil autot mängida ja nii ta silmist kaotasin. Väikese haagiga jõudsin vahetusalasse Roosikrantsi tänaval, kus tuli Matit päris kaua oodata. Korraldajate support-staff Hendri ja Neeme said meie üle mõnusalt irvitada, kuid hea, et lõpuks jälle kokku saime.

Lahkusime Vanalinna tuurile jälle toredate kaaslannadega, kelle roadbookist lugesin, mida me seal tegema peame (oma paberi unustasin maha). Tunnelis sai suure kaardi pealt punktikohad selgemaks ja põrutasime Toomkiriku juurde. Seal punkti polnud. Ütlesin Matile 3 korda, et kusagil siin peab olema trepp Toompealt allaminekuks, kuid ta väitis kindlalt, et ei ole. Jooksime koos noorikutega suure ringi KP42-e, selle asemel, et minna otse trepist alla punkti juurde.



Loomulikult ei leidnud me ka punkti 43, mille asukohaks määrasin tunnelis Koorti kitse Nunne tänaval. Jooksime päris pikalt edasi-tagasi.

Seejärel võtsime sihikule Oleviste kiriku lähedal asuvad punktid 46 ja 47. Esimesega oleks pidanud olema lihtne, kuid enne veel, kui väikest SI-jaama metallvärava küljes nägime, tegime mitu ringi aia sees ja väljas. Meil polnud ju paberit punkti asukoha kirjeldusega.

Punkt 47 oli tõeline maasikas, mille juurde tuli minna suure ringiga. Saime ülesandega huvitaval kombel kenasti hakkama.

Edasi üritasime leida punkti Katariina käigust, kuid tulemuseta. Aeg hakkas otsa saama ja käisime ära veel Raekoja platsi servas asuvas punktikohas, kuid ka sealt punkti ei leidnud. Vanalinn oli turiste paksult täis ja need vaatasid meid huviga. Kuid üks sai selgeks - et kui jooksed kaardiga, siis keegi sind hulluks ei pea. Pigem oli tunda lugupidamist, aga nad õnneks ei teadnud ju, milliseid lollusi me seal tegime.

Jooksuetapile järgnev 4. ehk rattaetapp oli täielik kaos. Kuna vanalinnaga olime oma ajaressursi üsna piiri peale kulutanud, ei saanud me rattaetapil pikki otsi planeerida. Külastasime Rahvusraamatukogu juures olevat Underi kuju, kus nägime samu linnupilte kui kaardil. Kuna me aga Kristiine linnu-linnaossa ei plaaninud sõita, siis polnud sellest kasu.

Läksime Nõiaudu piirkonda, et ehk leiame sealt mõne punkti. Paraja ringiga saime kätte kaardil toodud 3 grafitit, kirjutasime üles 6 aadressi, mille asukohta ei suutnud udusel kaardil paika panna. Ometi teadis Mati ühte tänavat, kuid teel sinna lõhkusin äärekivil ratta tagumise rehvi. Üritasime mööblimaja juures ballooniga seda täita, kuid katse ebaõnnestus ja rehv jäigi tühjaks. Meenus rehvi parandamine esimesel Näärilaksul, kuid siis olid tingimused märksa karmimad.

Kuna aega oli kella 21.00-ni alles vaid pool tundi, siis ei jäänudki muud üle, kui rattaga Kadriorgu joosta (4,8 km). Tee peal kohtasime jälle tuttavaid kaasteelisi võistluse algusosast, tegin Matist ka ühe pildi.

Vahepeal oli osadele võistkondadele mainitud, et finišiaega on pikendatud 21.15-ni ja 21.30-ni ja kui meie kell 20.54 keskusesse jõudsime, oli seal üllatavalt vaikne. Rahvas kogunes 15-30 min hiljem. Kahju oli sellest, et tegemata jäi meil 5.etapp, mis oli Linnahalli juures. Ju siis korraldajad pikendasid võistlusaega, et rahvas saaks rajameistri poolt kulutatud ressurssi rohkem nautida.

Kokku saime 9 punkti ja koha viimaste hulgas. Töönädalal kogunenud väsimus oli jällegi minema pühitud. Peale pesemist kiirustasin siiski koju, et järgmisel päeval Tarmaku Aastalõpuvõistlusel osaleda (nagu ka Mati).

Tulemusi pakuti erinevas versioonis, igaüks võis valida talle sobivaima :)

Kui Jumal aastat ja tervist annab, oleme Matiga ka järgmisel Näärilaksul kohal.


***

Traditsiooniline Aastalõpuvõistlus toimus 31.detsembril juba 14. korda. Jooksin teadet Marjega ja saavutasime 95+ klassis Jana Kink'i ja Meelis Zimmermanni järel 2.koha. Selleks pidin viimasel paarikümnel meetril Aivar Meindokist mööduma, kes jooksis paaris Arvo Rajaga.

Tulemused
Pildid (Tomi-Andre Piirmets)

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

3 comments:

Timo said...

nõglapuu = okaspuu

eduardp said...

Kaasseiklejad googeldasid ja said vastuseks "kuusk" :)
Usun, et enamus kuulsid sellist terminit esmakordselt.

Anonymous said...

Nõgel on ju nõel