1978 läksin ülikooli, kuid mõni mees...

Ligikaudu 5 aastat tagasi kirjutasin blogis ingerisoome poisist Taisto Praksist ehk Soome Vollist, nagu teda metsavendade seas tunti. Ja ühest märtsikuisest karmist 24h tagajamisest Võrumaa metsades, kus julgeoleku ja sisevägede sõdurite poolt tapeti 4 tema kaaslast.

Soome Volli süngest elusaatusest tegin 2011.a sügisel ettekande GISPäeval Rahvusraamatukogus. Siis ei teadnud, mis sai sellest mehest peale 25 aastat vanglat Vorkutas.

Üleeile andis Facebook vastuse (SIIN). Oktoobris 2015 avastas keegi "Põranda all" selle Taisto Praksi ettekande, tegi kõrvaloleva postri ja ilmutas juba varem, 1978.aastal, põrandaaluses häälekandkandjas "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" ilmunud loo

"TAISTO PRAKSI VABANEMISE LUGU".

Toon selle siin ära - valus lugu lisaks kõigele eelnenule. Ta vabanes vanglast 1.juulil 1978.aastal, kui mina valmistusin tegema eksameid Tartu Riiklikku Ülikooli. Kaks täiesti erinevat maailma, ometi samas ajas ja ruumis, Eestis.

TAIVO (TAISTO) PRAKS

Taivo Praks (sünd. 1931. a.), temast sai metsavend eestlaste massilise küüditamise päeval, 25. märtsil 1949. a. Ta varjas end Võrumaa metsades üle nelja aasta. 1. juulil 1953. a. toimunud haarangu ajal sattus pärast tulevahetust raskesti haavatuna meelemärkuseta olekus võimude kätte. Eeluurimise ajal hoiti Praksi Tallinnas NKVD Pagari tänava keldris ja Patarei vanglas.

2.-4. maini 1954. a. toimunud Leningradi sõjaväeringkonna tribunal mõistis Praksi 25. aastaks vangi koos 5-aastase sundasumise ja täiendavalt viieks aastaks kodanikuõiguste äravõtmisega. Teda süüdistati VNFSV KrK 58 p. la (isamaa reetmine eraisiku poolt), 58 p.8 (poliitiline mõrv - metsas tapetud julgeolekutöötaja) ja 58 p. 11 (osavõtt nõukogudevastase organisatsiooni tegevusest).

Järgnesid vangiaastad 1954. a. augustist kuni 1959. a. novembrini Vorkuta laagrites, 1959-1972 Mordva laagrites ja viimati Permi laagris nr. 389/35, kust ta 6. juunil 1978. a. saadeti Tallinna ning paigutati seal Patarei vanglasse.

Isegi paljunäinud ohvitserid-vangivalvurid suhtusid vangitapi ajal pikaajalisse poliitvangi hirmu ja aukartusega. Praksi toimiku kaanel ilutses märkus: "Isoleerida teistest vangidest".

Kui Permi vanglas kriminaalvangid hakkasid huvi tundma Praksi saatuse vastu tegi korrapidaja ohvitser Praksile ettepaneku teda veel samal õhtul tapiga edasi saata, sest Permi vanglas polevat teisi sarnaseid, kellega teda võiks koos hoida. Praks oli sellega nõus ja ta saadetigi samal õhtul edasi. Leningradi "Krestõ" vanglas kutsus pea-operatiivvolinik Praksi oma kabinetti, kus hakkas teda usutlema. Pea-operatiivvolinik nimelt ei suutnud kuidagi uskuda, et Praks on 25 aastat ära istunud, väitis, et selliste paragrahvidega mehi enam pole ning pole enam ka selliseid karistusi. Veel teatas operatiivvolinik, et ta ei tohi Praksi teiste vangidega ühte kongi panna, sest viimane hakkaks teistele oma saatusest rääkima. Praks paigutati väikesesse kongi, kus peale tema oli veel kolm meest. Enne kongi paigutamist keelati karmilt rääkimast teistele, mille eest ja kui kaua istub.

1. juulil 1978. a. kell 9 hommikul vabastati Praks Patareist. (See on vahistamise kuupäev, ainult 25 aastat hiljem – s.t. istus kellast kellani). Juba varem oli temalt võetud allkiri, et ta on kätte saanud piletiraha rbl. 1.90 sõiduks ettenähtud elukohta, kuid see, mis jäi saamata, oli raha. Elama suunati Praks Paide rajooni Udevale.

Patarei vanglast väljus Praks vangirõivastuses, kohver käe otsas, ühegi kopikata taskus. Lähemaid sugulasi Praksil ei ole. Tallinnas elab küll palju endisi kaasvange, kuid Praks ei teadnud nende aadresse. Helistada ei saanud ta samuti - polnud 2-e kopikat. Praks kõndis hommikust lõunani kesklinnas, Raekoja platsil ja raudteejaama ümbruses lootuses kohata mõnd tuttavat, kuid ta ei kohanud kedagi. Kuigi isiklikul vangiarvel oli 368 rubla vanglas teenitud raha, seda talle kätte ei antud. KGB-st Praks raha küsima minna ei tahtnud.

Sama päeva pärastlõunal läks Praks linna piirile, et juhusliku autoga määratud elukohta (ca 130 km Tallinnast) sõita. Ta peatas masinaid, ütles, et vabanes vanglast, et tal pole raha ja palus küüti. Esimene peatunud juht ütles, kui oli Praksi jutu ära kuulanud, et pöörab kohe kõrvale. Teine juht oli avameelsem üteldes, et tema igasuguseid peale ei võta - mine tea, äkki lööb veel maha. Rängalt solvatud Praks otsustas hakata jala Paide poole astuma. Umbes 25 km kaugusel Tallinnast palus ta ühes talus öömaja, seal aga löödi tema kui hulguse nina ees uks kinni. Ühe öö magas ta põõsa all, teise heinasaadus. Ühest talust palus ta juua - öeldi et kaev on remondis. Praks leidis tühja pudeli ning ammutas sellega kraavidest ja ojadest joogivett. Kogu teekonna vältel ei söönud ta suutäitki. Umbes poolel teel Paidesse peatus üks autobuss ja kutsus peale. Praks kostis, et on siiani jalgsi saanud ja saab ka edaspidi.

3. juuli õhtul jõudis Praks Paide. Kuna tal seal kuhugi minna polnud, läks ta miilitsaosakonda ja palus öömaja. Seal irvitati küüniliselt, et ei saa öömaja anda - ta pole purjus. Lõpuks siiski lubati tal öö veeta ühes tühjas kongis. Järgmisel hommikul andsid miilitsad talle kruusitäie sooja magusat teed, see oli esimene toit pärast Patarei vanglast vabanemist. Praks palus küüti Udevale; miilitsad vastasid, et momendil pole autot anda, katsugu aga ise kohale saada. Praks hakkas jälle astuma ja 4. juuli õhtuks jõudis Udevale. Ning alles oma rännaku lõpp-punktis sai ta esimese lahke sõna osaliseks, kui Pikksaare nimeline mees talle vett andis ning kuulnud Praksi neljapäevasest nälgimisest, talle liha ja leiba tõi. Sama päeva õhtul palus Praks Udeva sovhoosi direktorilt koheselt tööd, kuna tal polnud millestki elada. 5. juuli hommikul hakkaski ta tööle sovhoosi remonditöökojas lukksepana. 22. juulil oli esimene palgapäev - kuni selleni toideti teda sovhoosi sööklas tasuta.

Elama asus Praks sauna, hiljem eraldati talle ärklikorter, kus ta praegugi elab. Praegu töötab ta treialina remonditöökojas. Ümbruskonna inimesed suhtuvad Praksisse hästi. Tal käiakse sageli külas, palutakse jutustada läbielamistest. Pärast paljusid sekeldusi õnnestus suve lõpul Praksil viimaks ometi kätte saada laagriteenistus. Summa oli vahepeal salapärasel kombel 15. rbl. võrra vähenenud (kas peeti kinni reisi ja toidukulud?).