Tuesday, December 13, 2016

format c: Kurgla turbaaukudes

Süda tilkus verd, kui mõned mehed nädalavahetusel ja esmaspäeval järvejääl uisutasid, seda FB-s reklaamisid. Ise ma aga ei julgenud veel üksi jääle minna. Selle asemel hoopis jooksin.

Süda hõiskas rõõmust, kui ACE tiimi liikmed (Silver ja Co) kuulutasid FB-s Jää-öö-o vol.2 ürituse teispäeva õhtuks. Oli vaja kiirustada, sest ilmateade lubas lund, mis rikkunuks uisutamise superolud. Eelmise aasta esmaüritusest Kallavere karjäärides ei saanud osa võtta, hullult kahju oli.

Seekord valiti asukohaks eriliselt huvitav koht - Kurgla vanad turbatiigid, mille sarnast annab Eestimaal leida. Eksootika tegijatele ja arusaamatu kõrvalolijatele.

Teisipäeval peale tööd olin üsna väsinud ja tülpinud olekuga. Isegi Facebooki ei tahtnud vaadata. Transpordi ühildasin Arthuriga, et tühja autosõitu vähem ja seltsis mõnusam oleks. Uni tuli peale, pea oli paks.

Soojenduseks tegin pikad edasi-tagasi sõidud ja tiirutasin ka keskuse juures oleval tiigil. Stardi lähenedes panin soojemad kindad kätte, sest näpud hakkasid külmetama.

8 minutit enne starti läksin jääle, lükkasin paar korda hoogu, vaatasin veel, et mingi lindiriba on maas ja... sõitsin otse lahtisesse vette. Sulps!

Põhja selles kohas igatahes polnud. Kaelani vees olles tõmbasin oma jäänaasklid välja ja üritasin august välja ronida. Esimene jääkiht küll murdus, kuid edasi sain naaskleid kasutades ilusasti jää peale. Võib olla üsna kindel, et jäänaaskliteta oleks veeaugust väljaronimine olnud üliraske, kui mitte võimatu.

Ja seal ma seisin, just ujumast tulnud, üleni märg, suusasaapad ja uisud jalas. Kummaline, aga külm polnud, olin peaaegu valmis samamoodi rajale minema.

Silver ei teinud teist nägugi, otsis kiirelt varuriided välja, isegi vahetustrussikud olid olemas. Panin need kiirelt selga, märjad saapad samuti ja põrutasin uuesti starti. Viimasel hetkel sain kaardi ja SI-Air pulga, jõudsin viimase ka nullida, kui anti start ja 30 võistlejat tormas rajale.

Esimesest jaamast, mis asus otse tee peal, märkepiiksu ei tulnud. Järgmises sain aru, et Air seekord ei tööta, pidin igas punktis pulga sügavale jaama pistma, kohati oli see üsna tülikas, sest SI-jaama august läbiveetud kinnitusnöör segas. Alles finišis selgus, et olin unustanud pulga aktiveerida. Nojah, siis kui teised aktiveerisid, tegelesin mina veeprotseduuridega.

Rada oli üllatav, just selles mõttes, et tuli päris palju uiskude peal mööda maismaad käia. Oleks võinud mõnes kohas uisud ka alt ära võtta, kuid tuli ju panna, tempoga, nagu enamus tagumise otsa võistejaist tegi, esimestest rääkimata.

Pikalt kulgesin koos Piibega (Piibe Tammemäega), mingil hetkel ühines meiega ka Urmas Tammemäe. Nii olingi sattunud justkui pereüritusele, kuid siin ei halastatud üksteise peale, mööda maad joosti uiskudega nagu naglidega staadionil, jää peal vajutati usinalt.

Suurima vea tegin 3. KP-ga, kui lugesin välja 6. kraavi, mis aga osutus liialt kaugel olevaks. Parandus tuli teha tagasi üle 4 maismaavalli.

Ja ühel hetkel tuli seiklusele lõpp, st õnnelik finiš. Hea oli olla, olemine ergas ja pea värske. Kõik olid rõõmsad, sõid vorsti ja jõid kuuma teed peale.

Ma ei oskagi muud lõppu öelda, kui et seda kõike peab ise kogema. Muidu ei saa aru, kui lahe on offroad, kui lahe on uisutamine, kui lahe orienteerumine. Ja ega ujuminegi jääaugus paha tee, värskendab kenasti.

Tulemused (esialgsed)

Pildid enamuses Silveri filmikaamerast.
Ja kindlasti tuleb siia veel korraldajate film.


No comments: