esmaspäev, 27. mai 2019

Balti matš Rõuges

Teist nädalavahetust järjest toimus konkurentsitihe orienteerumisvõistlus maailmameistrivõistluste kaardil, seekord Rõuges. Kuna Eesti ja teiste Baltimaade koondised olid kohal parimas rivistuses, siis oli tegemist väärika ja põneva tipptasemel konkurentsiga. Meie tipud tegid nii meeste kui naiste arvestuses korralikult sooritused ja kuuest medalist põhiklassides võideti 4, sh mõlemad individuaalkullad. Koju jäeti ka mõlemad teatevõidud. Seis pole praegu paha, ehkki MM Norras toimub alles augustis.

Selle suure ürituse raames jagasid omavahel maid ka veteranid. Juba mitmendat korda Eestis võistlev M55 klassi moskvalane Alexey Zujev ütles, et käib siis kvaliteetset orienteerumist nautimas. Moskva ümbruses seda hästi teha ei saa ja ega ma osanud ka soovitada, kuhu ta peale Soomet veel sõita võiks.

Olen Rõuges varem enam-vähem hakkama saanud ja lootsin, et saan nüüdki. Teadsin, et TONi neljapäevakul tuusamine ei maksa siin midagi ja lisaks heale tehnilisele sooritusele peab ka kiiresti jooksma.

Tavaraja alguses tundsin end väga ebakindlalt. Esimese kahe punktiga suurt viga küll ei teinud, kuid kõhklemine asukohas ja pidurdamine tõid pea minutilise kaotuse liider Tiit Talile.

Kuid see, mis juhtus justkui lihtsa 3. punktiga, oli rohkem kui masendav. Jälle kaldusin miskipärast tugevalt kõrvale, ehkki kontrollisin suunda väga hoolikalt. Segadust tekitas ka hõre noor männik, mis kaardil oli roheline. Legendi ei vaadanud ja otsisin negatiivset pinnavormi. Vist sealt see jama algaski ja 5-minutiline viga oli tõsiasi. Süüdistasin kompassi, võitlusvaim sai kõva hoobi ja üldine raskepoolne füüsiline seisund läks veelgi kehvemaks. Motivatsiooni kadumisel läksid nõlvad palju kõrgemaks.

Edasi läks enam-vähem, pidevalt kergemat läbitavust otsides. Takistusi oli rajal palju, kogu aeg oli tunne, et valisin tihedamaid ja risusemaid kohti. Suurem viga tekkis KP7-ga, kui jooksin nõlval asuvast soolaigust lähedalt mööda järgmisse sookesse kinni (viga ca 1,5 min).

Ootamatult hea õnnestumine oli etapil 11-12 kukkumine jõeorgu ja liikumine piki oja kallast. Ka seal oli palju risu, kuid üleval platool oli teiste juttude järgi üsna kehv läbitavus. Lisaks oli oja käänakust lihtne punktile läheneda, mis aitas samuti kaasa parima etapiaja saavutamisele.

Etapp 12-13 oli huvitav erinevate rajavalikute osas, kus ma kõige kiiremat, ehk altpoolt mööda rada ringijooksu ei näinudki. Kaalusin otsejooksu ja ülevalt ringijooksu vahel, kuid laiskus etapi alguses, kus kohe tõusu võtta ei tahtnud, maksis lõpuosas rängalt kätte. Ette jäänud org oli ikka nii sügav, et võttis vähemalt pool minutit enne, kui lõpuks sinna sisse laskusin.

Raja lõpuosas, alates KP14-st, kihutasin võidu kiirejalgse Zujeviga, kellele vandusin alla alles viimasel nöörilõigul.

Kokkuvõtteks tavarada ebaõnnestus ja esinelik oli püüdmatus kauguses.

Teisel päeval oli lühirada. Enesetunne polnud samuti kõige värskem, kuid see, et enam-vähem vigadeta jooksus sai 3 min hiljem startinud Mart Külvik mind 7. punktis kätte, valmistas tõsise pettumuse. Ma olin selles risus olnud ikka väga aeglane. Näiteks etapil 5-6 tegin teadlikult valiku võimalikult valge metsa järgi, kuid olin pidevalt risus ja tihnikutes kinni ning kaotasin Mardile minutiga.

Vähemalt minuti kaotasin oma teevalikuga etapil 7-8. Tõsi, esialgne plaan oli natuke teine, kuid kui jooksin teerajal liialt pikalt, valisin parempoolse ringimineku. Kahjuks oli soo ümber läbitavus kehv.

Seega sõltus sellel maastikul väga palju teevalikust ja seda ka jooksu ajal tehtud ümberjooksudest ning ettevaatamisest. Minutid lendasid väga lihtsalt siia-sinna.

Sain jälle 8. aja, kokkuvõtteks olin oma klassis 7., eestlastest 3.

Tulemused

Nüüd on mingiks ajaks orienteerumisvõistlused läbi. Järgmisel nädalavahetusel tuleb Xdreami seiklus Vooremaal ja 8.-9. juunil Läti MV 24h rogainis Incukalnsis.

Üks muusikapala ka.


pühapäev, 19. mai 2019

Terad ja aganad Vitipalus

Facebookis tegin enne Vitipalus toimuvaid lühiraja Eesti meistrivõistlusi lühikese sissekande teemal "Kes on Liivimaa parim orienteeruja?

Loomulikult oli selleks Timo Sild, ehkki noorem vend Lauri pakkus jällegi väga tugevat konkurentsi. Hea meel on klubikaaslase Ats Sõnajala üle, kes saavutas 4. koha, ehkki alates 6. KP-st on SI-aegadest näha koosjooksmist 3. koha saanud Kristo Heinmanniga. Samas peab sellel maastikul olema igaüks pidevalt kaardis, sest vea korral on väga raske end paika saada. (Foto: Reigo Teervalt)

Timo & Lauri Facebooki lehel on selline lause:
Suunistus Vitipalus on nagu öine orienteerumine, aga päeval. Öine suunistus Vitipalus oleks aga orienteerumine ruudus!

Minu jaoks on Vitipalu maastik ikkagi liiga keeruline. Jooksin siin teist korda elus, viimati 2 aastat tagasi MMi ajal, kui õnnestus vaid ühel päeval osaleda. Ehkki olin orienteerumiskindluse enam-vähem tagasi saanud Otepää, Rõõsa ja Kõrvemaa kaartidel joostes, ei saanud igal hetkel aru Vitipalu reljeefist. Ei aidanud ka 1:7500 kaart, mis kergendas oluliselt kaardilugemist.

Samas polnud asi ka päris lootusetu.

Esimesse punkti minek oli käänuline, kuid püsisin kenasti kaardis ja liikusin ettevaatlikult.

Teise minekul tuli viga sisse, sest oodatud oru lõppu ei tulnud ja selle asemel kaldusin hoopis paremale teerajale. Enne punkti kohtusin Aleksander Pritsikuga, kes oli startinud 3 min varem. Sellel hetkel olin 10., Mart Külvikust 1,5 min taga.

Edasi sain kindluse kätte ja liikusin agressiivselt ning täpselt. Mingi aeg oli Sass veel taga, kuid siis kadus ära. Vaatasin, et 7-8 on üks võtmeetappidest ja läbisin seda hoolikalt. Ometi ei saanud enne punktipiirkonda kaardist aru ja tegin väikese kaare ning seisaku. Õnneks lahenes asi kenasti ja olin tõusnud 4.-ks, minut taga teisel kohal jooksvast Tõnu Tänavast. Tõnu ärples natuke Facebookis, üllatusin tema enesekindluse peale. Kuid nagu selgus, oli vanameister heas hoos ja tuli hõbedale.

Etappi 8-9 pidasin lihtsaks - üle künka lamedasse ringikujulisse orgu, mille teises servas oli punkt. Sellist orgu aga ei tulnud, hoopis üks väiksem oli. Siin oleks pidanud punane tuluke tööle hakkama, kuid punnitasin ikka edasi lootes jõuda suure laiema oru põhja. Midagi nagu tuli, ka Raul Laas oli sinna jõudnud. Natuke sahmerdasime koos lootes lähedalasuvatelt tipukestelt punkti leida. Muidugi ei leidnud.

Kaardisse sain tagasi teeraja peal, mis oli punktipiirkonnast ikka väga kaugel. Enne KP 9 nägin sealt väljunud Maido Kaljurit, kes startis 6 min peale mind. Selle punktiga tegin viga 7 min. Medalilootus oli läinud. Maido aga jõudis pronksile.

Ka järgmine etapp tundus lihtne, kuid ei saanud üleval orvandist punkti kätte. Esialgu läksin liialt madalalt, pärast kõrgelt, tegin mitu ringi ja kaotasin veel 4 minutit.

Kaotust kõikidele konkurentidele tuli kalendriga, Tiit Talile lausa 14,5 minutit.

Jah, polnud parim päev. Kahjuks ei saanud järgmine päev minna vigade parandusele, nii mõnigi esimese päeva ebaõnnestuja sai teisel katsel kenasti hakkama. Kuid oli ka vastupidiseid näiteid. Vitipalus tehti kõike ja ka tugevate orienteerujate poolt.

Tulemused
     

pühapäev, 12. mai 2019

Jänesed Kolgakülas ehk XT Kevadrogain

Kõigepealt palju õnne kõikidele emadele emadepäeva puhul!

XT Kevadrogain toimus Kolgakülas, kohas, mida esmakordselt väisasin 2003. aastal, kui Mati Preitofiga saavutasime TAOK rogainil absoluutklassis 4. koha. Esiviisiku liikmetest olid enamus rajal ka eile, tõsi, tookordne võitja Tõnis Erm rattaga.

Seekordne rogain oli tehnilises osas kaldu rattaorienteerumise poole. Toimus rattasarja 1. etapp ja pea kõik punktid asusid tee peal või selle lähedal. Lõigetel sai ka metsas joosta, kuid punkti leidmisega üldjuhul raskusi polnud. Tihedamate punktipesade jaoks oli kasutatud ilusamaid maastikke võistluskeskuse lähedal ja Pärlijõe (Pudisoo jõe) ning Viru raba vahelisel alal. Vahepeal pidi pikalt mööda teid jooksma. Jooksutreeninguks ja looduse nautimiseks oli see Kevadrogain väga tore.

Kui vaadata eilse XT Kevadrogaini tulemusi, siis asjatundjal tekib kohe küsimus, et miks enamus tiime nii vara lõpetas, ilma, et oleks veel lisapunkte võtnud.

Väga lihtne. Rajaplaneeringu variante polnud palju, isegi 5 minutiga planeerimisel. Põhiküsimuseks oli, kumba pidi rada läbida. Mõlemal juhul jäi algusossa punkt, mille võtmine tähendas väikese riski võtmist. Lääneosas oli see 27 ja idaosas 33. Kaugemad lõunapoolsed punktid 34, 48 ja 54 jäid kõigil peale võitjatiimi Lillelaid-Kallaste planeeringust välja. Isegi tugevad jooksjad Mägi-Osjamets-Mirme väristasid planeeringuga nii palju, et jõudsid lõppu 45 min varem (3:14:40) pooltühja kotiga.

Viimasel hetkel otsustasime, et võtame esialgu võistluskeskuse lähedal asuva punktiparve. Ka põhikonkurendid HH40 klassis Lehtla-Khalyapin ja Ivanov-Kangur alustasid samamoodi. Konkurendid VV55 klassis Kaljur-Pritsik alustasid vastassuunas ja suundusid kaardi lääneossa. Jooksin esmakordselt koos Pritsiku rogainikaaslase Jaak Rohtsaluga, sest XT Talverogaini partner Tõnu Ilves otsustas pühapäeval Tartus maratoni joosta, olla emadepäeva puhul toeks oma kaasale Elinile.

Meie plaan nägi igal juhul KP33 äravõtmist. Kuid kui konkurendid Ivanov-Kangur ja Lehtla-Khalyapin selle meie ees joostes argusest välja jätsid ja ka meid plaanitud 43-82 asemel 43-52-e poole tõmbasid, loobusime samuti. Ai see oli valus ja väga vale otsus, mida juba poole tunni pärast, st 2,5h enne lõppu kõvasti kahetsesin.

Ivanov-Kangur liikusid väga hästi ja pikal tee-etapil 25-66 olid mitusada meetrit eespool. Reigo tiimist saime ette enne KP65, kus nad väristasid veekraavi ületamisega ja tegid seetõttu suurema ringi. Kaardil on Lehtla-Khalyapini rada roosa joonena (eraldi aknas avades näeb kaarti suuremalt). Etapil 55-73 tegime aga meie väikese kaare ja nad said mööda ning hakkasid tasakesi edumaad kasvatama.

Olin kindel, et kõik kolm HH40 tiimi lõpetavad samade punktidega (205) ja kohad määratakse ajaga. Arvestasin, et jõuame lõppu 20 min varem, samas olime konkurentidest natuke aeglasemad. Konkurentide orienteerumisvigu oli sellel kaardil raske loota.

Kuid mida tegid Lehtla-Khalyapin, kes kadusid silmist peale KP44, oli uskumatu. Alexander arvutas talle omasel viisil pool rada jooksu ajal ette ära ja leidis, et nad jõuavad ära võtta KP48! See oli vähemalt 4 km lisajooksu ja üliriskantne otsus. Selgus, et nad olid ka ainsad julged rogainijad sellel üritusel ning kuna õnnestus jõuda finišisse 2 sek enne kontrollaega, siis ka üliedukad, saavutades üldarvestuses 2. koha. Selle kõrval tundub arusaamatu võitjate ettevaatlikkus, kes ei julgenud lõpuaosas võtta KP33, ehkki aega oli terve kalender.

Lehtla-Khalyapin tegid lõpus tõelist maanteejooksu, kus välistasid lõiked läbi metsa. Etapil 72-91, kus Viru rabas oli keeluala, läksid nad ringi mööda teed ja edestasid meid kahe minutiga. Tõsi, pidin seal paar korda kõndima, sest krambisähvatused lõid reide. Samas ringijooks KP23-st lõppu näitas, et ajud neil selle tempo juures enam palju ei töötanud. Otseminekuga võitsime neid seal 2 minutiga. Seega oli neil lõpuni aega küll, kuid et aeg ilusti täis joosta ja üritusest maksimum võtta, pandi ringiga. Teise koha saavutamiseks jäi neil varuks veel 1 sek.

Läbisime 32,7 km, üldkokkuvõttes olime 7., VV55 klassi võitsime. Jaaguga sobis meil koostöö väga hästi.

Tulemused
GPS träkid

teisipäev, 7. mai 2019

Rogaini MM 2022 - Ukraina või Tšehhi?

Mai lõpus valib IRF 2022. aasta rogaini MMi toimumiskoha. Esitatud on kaks pakkumist: Ukraina ja Tšehhi Vabariik.

Enne veel, kui tutvustan mõlemat pakkumist ja soovin arvamust parema valiku osas, tuletan meelde, et sellel aastal toimub rogaini MM 27.-28. juulil Hispaanias, La Molinas ja 2020. aastal USAs Sierra Nevadas, Californias.  Hispaanias osaleb üle 800 võistleja vähemalt 32 riigist, kellest rohkearvulisemad on järgmised (17. aprilli seisuga):
Hispaania - 191
Läti - 85
Venemaa - 72
Eesti - 70
Ukraina - 70
Austraalia - 61

Hispaania MMi omapäraks on võõrustajate suhteliselt väike osakaal võrreldes teiste riikidega. Näiteks 2017. aastal oli Lätis kohalikke ca 40%, 2016. aastal austraallasi kodumandril veelgi rohkem. Samas on Hispaania MMi tase tugev ja medaleid saada pole lihtne. Kuna paar aastat tagasi otsustati IRFis häältega 11:11, et maailmameistrivõistlusi hakatakse pidama üle aasta, ei toimu 2021. aastal MMi.

Korraldamistaotlused aastaks 2022

Ukraina


Pakkumise leiab SIIT. Piirkonnaks paljudele tuttav Tšernovtsi. Ukrainlased on korduvalt taotlenud MMi korraldamist, kuid seni pole see neil õnnestunud. Ebaedu põhjuseid on olnud mitmeid, kuid üheks olulisemaks sõjaline seisukord Ida-Ukrainas. Tõsi, Euroopa MV-sid on Ukrainlased korraldanud juba 3 korda ja viimati eelmisel aastal. Ma ise seal ei käinud, kuid esines rida probleeme, mis olid seotud kaardi kvaliteedi ja puuduolevate või valesti paigutatud punktiga.

Üheks nõrgaks küljeks on ka pakutava rogainimaastiku varasem intensiivne kasutamine (2004 URC, 2005 URC, 2006 ERC, 2009 URC, 2017 ERC), samuti kaardi piklik kuju, mis vähendab rajavalikuid.

Ukraina pakkumise tugevaks küljeks on suur ja kogenud organisatsioon ning kohaliku omavalitsuse toetus, kindlasti ka huvitav maastik. Peakorraldaja on IRFi nõukogu liige Volodymyr Lipka ja rajameister kogenud Efim Shtempler.

Tšehhi

Pakkumise leiab SIIT. Rogaini piirkond jääb Tšehhi idaossa, keskusega Staré Město's. Tšehhis on varasemalt läbi viidud kahed MMid (2002 ja 2012) ning Euroopa MV aastal 2015. Tšehhide korraldus on reeglina hea, ehkki ka 2012. aastal Prebuzis juhtus nii mõnigi apsakas (näit ülipikk järjekord stardi lähedal asuvas KPs).

Samas on korraldustiim väga kogenud: peakorraldaja Jan Tojnar on IRFi juhatuse liige, rajameister on Krejčík Zbyněk, volinik IRFi nõukogu liige Miroslav Seidl.

Kodusel MMil on kindlasti rohkelt osalejaid ka Tšehhist, miskipärast ei taha tšehhi rogainijad teistesse riikidesse väga reisida.

Kralický Sněžníki  mägine maastik on kindlasti põnev.

KOKKUVÕTTEKS:
Kumba riiki eelistad Sina?

Arvamused Facebookis

laupäev, 4. mai 2019

Ilves-3 Otepääl

Ilves-3 2019. Pikka juttu ei tule.

Reede õhtul oli o-sprint Pühajärvel, õigemini krossijooks kaardiga. Hea võimalus sundida end jooksma kiiremini kui tahaks. Kuidas välja tuli, näitab protokoll. Iga sekund maksis.

Laupäeval tavarada Otepää kaardil. Väike väsimus maatöödest sees, kuid ootamatult kiiresti sai Andres Laas mind 4 minutiga kätte (5. KP-s). Vale teevalik 1-sse punkti (+30 sek), õnnetu mineraalmaa otsimine etapil 3-4 ja suur kõrvalekalle punasest joonest (+2 min), kõvasti tõusumeetreid. Jällegi 3. koht välismaalaste järel. Tulemused.

Pühapäeval lühirada Apteekrimäe kaardil.
Vihma sadas, +4°C. Oleks tahtnud sooja pesu alla panna nagu eile. Siis hakkas väga palav. Samas konkurent Andres Laas läks jälle lühikese käistega särgiga. Tegin sama, kuid panin alla õhukese T-särgi.
Täna oli füüsis palju parem. Suutsin agressiivselt joosta ja tõuse võtta. Mõni tõus (punkti 7-91) oli üsna jõhker.

Esimene etapp oli harjumatult lühike. Enamus võistlejaid koperdas natuke.

Etapp 1-2 oli tehniline. Väga hästi läbis selle venelane Alexei Zuev ja sai üle minuti edu teiste ees. Ise ilmselt õiget rada ei tabanud ja seejärel keerasin liiga vara mineraalmaalt punkti võtma. Viimast polnud ja otsus järgmise seljandiku peale minna oli õige. Punktis kohtusin 2 min varem startinud Mart Külvikuga.

Ta jäi taha kuniks ma tegin etapil 4-5 üheminutilise suunavea, edasi-tagasi jooksu. Mart läks ette ja rohkem teda ei näinud.

Enne KP10 läksin liiga vara nõlvale, klubikaaslase Liis Lille järel (N70). Liisist sain küll mööda, kuid kaotasin risusel nõlval konkurentidele 30 sek.

Foto: Georg Rute
Punktist 11 finišisse oli põhimõtteliselt füüsiliste võimete katse. Olin üks kiiremaid (8:08). Tõnu Ilves jooksis 8:05, teised põhikonkurendid 24-28 sek aeglasemalt.

Huvitav oli see, et kolme päeva kokkuvõtteks said venelane Zujev ja rootsieestlane Laas võrdse aja. Mulle siis 3. koht nagu kõikidel päevadel. Kui sprindis kaotasin Laasile 3 sek, siis täna 2 sek.

Tulemused

Järgmiseks stardiks natuke sõjakat muusikat: Bretooni marss


kolmapäev, 1. mai 2019

Xdream Märjamaal - miks ka mitte

Xdreamid on sellel aastal nö plaanivälised üritused. Kuna möödunud nädalavahetusel olin kodus, siis tekkis hea võimalus pikemaks meeleolukaks treeninguks Xdreami kaudu. Andsin Foorumis oma soovist teada ja üsna kohe tuli ka Urmas Tammemäelt pakkumine osalemiseks nende tiimis Mikskamitte (nr. 23) koos Aimar Liiveriga. Tundsin mõlemat, sõbralikku ja rahulikku kaaslast, sh nende füüsilisi võimeid. Tõotas tulla üsna rahulik päev. See sobis, sest A-raja läbitegemine on ka aeglasema tempoga väsitav ettevõtmine. Xdream Märjamaal oli ahvatlev ka seetõttu, et piirkond oli minu jaoks täiesti tundmatu. Ehkki olen sadu kordi Märjamaalt mööda sõitnud, pole iialgi sellesse alevikku sisse põiganud.

Sellel aastal on mul kaks olulisemat võistlust - juuli alguses Riias toimuv veteranide orienteerumise MMi sprint ja juuli lõpus 24h rogaini MM Hispaanias. Nende kahe, üsnagi erineva ala edukaks sooritamiseks on vaja rohkem joosta nii linnasprinte, kui läbida tundidepikkusi väsitavaid rogaine-seiklusi. Õnneks mõlemaid võimalusi jagub.

Xdream algas rattasõiduga. Varakult sai selgeks, et rattas on meie tempo pigem tagasihoidlik. Mis seal ikka, võtsin asja rahulikult kuni esimese punktini, kus KP-jaama ümber oli võistlejaid nagu mesilassülemis. Jaamast ei saanud keegi SI-Airiga märkepiiksu kätte. Üritasime ja üritasime samuti, korra läksime isegi tagasi, kuid tulemuseta. Olime võistlejaterivi lõpuosas, kuid miskipärast tuias seal ringi emotsioonitu kala näoga Silver, mees, kes oleks pidanud tulistama rivi ees. Finišis olidki nad kõige ees, mis tõestab veelkord, et alguse rapsimine, üldse igasugune rapsimine Xdreamis edu ei too.

Rattaetapil polnud midagi keerulist ja oli tunne, et saab ka edaspidi rahulikult kaloreid kulutada. Ehkki rajameister, Soome kuulsa, hommikul lõppenud 10Mila teatejooksu eduka orienteerumisklubi KooVee noortetreener Elo Saue hoiatas ette, et sel korral tuleb ka pea tööle panna. Etteruttavalt ütlen, et pea seekord tööle ei hakanud. Üllatus saabus üsna pea.

Kanuuetapi algus oli väga huvitav - natuke sõitu ja siis jõekäärude vahele jalgsi punkte otsima. Minul olid ilmakaared segi, kuid Urmas kontrollis olukorda ja tema abiga saime punktid ilusti kätte. Sain rinnuni märjaks. Kanuusse jõudsime suurest grupist natuke ees ja kohe panime allavoolu minema. Tsipa imestasin, et järgmised jäid kaugele maha. Tundus, et liigume kanuus hästi.

Kasari jõgi oli kanuusõiduks põnev. Väikesed kärestikud olid madalad, pidi osavalt kivide vahel tüürima. Istusin taga, teised käisid kahekesi punkte võtmas. Jõe ääres olid talud, pügatud õuemuru jõeni, päike... Ilus.

Ühel hetkel nägime Seiklushundi segatiimi Joosepit ja Sirlet, kes olid kanuus kahekesi koos rattaga (!??). Siis tuli vist TEMPO, samuti kahekesi ja rattaga. Urmas hakkas keskel hoolikalt kaarti vaatama ja selgus, et kanuuetapi lõpus on igal juhul vaja rattaid.

Olime jõudnud just kohta, kus maantee oli jõele kõige lähemal. Tõsi, seda idapoolses küljes. Läänepoolset sirget teed nägin alles kodus paremate GPS-träkke järele vaadates.

Hüppasime Aimariga kaldale ja panime jooksuga tagasi kanuuetapi algusesse. Urmas sõitis edasi KP18-sse, kus pidi siis Aimariga kohtuma. Jooksime heas tempos 4,4 km, kiirusega alla 5 min/km. Tundsin end kergelt ja tugevalt, isegi natuke imestasin. Tagasi sõitsin kahe rattaga, natuke Aimariga koos, kuid siis tuli tema poolt ainuõige ettepanek, et paneb ees minema ja kohtume kõik uuesti kanuuetapi lõpus.

Esialgu oli teise ratta vedamine vaevaline. Lenksud tahtsid kokku minna, põlv kippus samuti teist ratast lööma, Urmase ratta kaardilaua jäik serv tegi paremale käele kõvasti haiget. Sain lõpuks kiiruse üles ja siis see juhtus - mõlema ratta konksudega lenksud haakusid üksteise taha kinni ja õhulend tuli äge. Põrkasin peaga vastu maad, kuid õnneks oli kiiver peas. Kerge põrutuse tagajärjel võtsin mõned sekundid aega toibumiseks ja siis alustasin valuliku vasaku käe randmega uuesti sõitu.

Suurema tee peal läks asi lõbusamaks, sest tuul oli tagant ja omandasin tehnika. Ninast jooksis natuke vett, mis kõditas ninaalust, kuid pühkida ei saanud seda kuidagi. Tunne oli nagu juuksuritoolis, kus äralõigatud juuksekarvad kõditavad, käed on aga riide all kinni ja sügada ei saa.

Ristumisel suure teega panin otse, sest vaatasin kaardilt, et saab ka sealtpoolt. Lugesin ära mõned talud jõe ääres ja eeldasin, et küll nende vahelt mõni tee ikka läheb. Kaart oli kribu ja muud midagi sõidu pealt ei näinud. Aiandusühistu lõpus aga selgus, et siit otse ei saa ja tuli 1,5 km-ne lisasõit kahe rattaga. Kuid see polnud veel kõik.

Silla peal nägin, et Aimar ootab Urmast KP19 juures (!?). Hõikasin, et mingu KP18-sse, Urmas ootas seal.

Ise aga panin mööda asfalti rattavahetusala poole, lootes, et seal saab rahulikult lebotada seni kuni kaaslased kanuuga kohale jõuavad.

Sipa mõisa juures lugesin ära tiigi ja peale seda keerasin vasakule teerajale. See teeke vahetusalasse ei viinud ja keerasin kohe tagasi asfaldile. Tee peal ees oli fotograaf (mitte Aldis Toome), kes esialgu kaamerat ei tõstnud, kuid viimaks mõtles ümber ja tegi ühe klõpsu ka hallipäisest seiklejast. Sättisin end sirgelt istuma ja naeratasin, sest sellised peavad ju positiivsed Xdreami pildid olema. Lootsin, et ehk õnnestub ka pildile jääda, kuid tagantjärgi eksisin - 520 pildi hulgast ennast ei leidnud. Hakka või selfisid tegema.

Mis aga juhtus, oli see, et fotosessiooni ajal ei märganud ma vasakule suunduvat teekest, 20 m tehtud pöördest edasi. Fikseerisin natuke kaugemal oleva tee ja liikusin sinna. Sõitsin ja sõitsin, kuidagi ei suutnud kaarti ja maastikku kokku viia. Samas teisi teid ka vasakule ei läinud. Seal liikus veel rattureid kahe rattaga, mistõttu kõik tundus olema õige. Ainult vahetusala ei tulnud. Keegi tuli vastu ja ütles, et oleme mööda sõitnud, üks tuli tagant ja ütles, et vahetusala on eespool, ta just tuli sealt.

Sõitsin siis kahe rattaga talle järele ja lõpuks see vahetusala tuligi. Viisin ühe ratta üle silla ja kui tahtsin teisele järgi minna, mainis üks korraldaja, et A-raja omad peaksid siia kolmekesi ratastega tulema ja vaadaku ma hoolikalt kaarti.

"Mis A-raja... Mida? Kurat, ma olin ju B-rajakate keskel. Nagu vaenlase tagalas" käis mõte läbi pea.

Egas midagi, viisin ratta tagasi teisele poole jõge ja hakkasin tuldud kruusateed tagasi sõitma. Veel 3,7 km, sedapuhku vastu tuult, aeg-ajalt märgates, et mingi teine ratas on mulle käe külge jäänud.

Seega sõitsin kahe rattaga  9 km rohkem kui vaja, kokku ca 16,5 km. Urmas ja Aimar ei pidanud mind vahetusalas kaua ootama, seega võistkonnale sellest lisatreeningust suurt kahju ei teinud. Küll aga selgus, et Urmase selg hakkas Aimari ootamise ajal tõsiselt valu tegema ja vahetusalas suutis ta üsna vaevaliselt kõndida. Võtsime Sipa mõisapargis aeglase kõnniga punktid ära, sest Urmas lootis, et ehk läheb kõnniga seis paremaks. Ei läinud ja kuna asi tundus tõsine, võimatu jätkamiseks, pidi Urmas raske südamega etapi katkestama.

Mis seal ikka, juhtub ja nüüd tuli otsustada, mida edasi. Laiskus puges juba kehasse ja mott oli maas, kuid liiga vara oli lõpetada. Seega jätkasime Aimariga, sõitsime ratastel juba mulle tuttavasse vahetusalasse 4 km lõunasse. Päris pikk maa tundus.

Kenasti tegime 6 km pikkuse ortofotoga orienteerumisetapi, kus hakkas kohati üsna palav. Kohtusime tiimiga nr. 17, kes olid rataste järele jooksnud kanuuetapi lõpust, seega ca 7,5 km. Võtsid üritust nö täie raha eest.

Edasi tuli pikem rattasõit Märjamaa suunas, kus Aimaril läks raskeks ja tempo langes. Suurt midagi ei juhtunud, peale ühe minu poolt tehtud Sussanini lõike läbi metsa, kus kaotasime mitu minutit. Vahepeal tuli punkti juures olevad tähed üles kirjutada, kuid peale kolme punkti see tegevus ununes. KP-le lähenedes oli põhiküsimuseks, kas SI-Airi pulk ikka piiksu teeb. Kord tegi, teinekord mitte.

Nähes Aimari seisundit, millele kindlasti mõjus kanuuetapi ajal rataste järele tehtud tempokas jooks, mõtlesin, et veel üks rattaring oleks ehk liiast. Samuti teadsin, et Aimari rulluisuoskus pole kõige parem. Ehkki tundsin ka ise väsimust, järgmistest etappidest loobumise mõtet ei edastanud. Õnneks tuli laululava juures selle ettepanekuga välja Aimar ise. Otsustasime võtta veel võsa taga oleva punkti 150 ning minna finišisse. Igasugused ronimisharjutused olid minu jaoks välistatud, sest vasak ranne oli väga valus. Torniharjutust polekski me suutnud teha, tõenäoliselt isegi kolmekesi.

Kokku tuli üle 6h korralikku kestvustreeningut, kus suurem väsimus läks üle alles järgmise päeva lõunaks. Õhtuse Rocca al Mare sprindi ajaks oli kõik jälle ok. Seega läks pühapäevane Xdream täie ette, kus kogu aja liikusin, tõsi küll, suures osas mittevajalikke liigutusi tehes. Kaaslased olid toredad ja see oligi peamine.

Mis edasi

Nagu alguses kirjutasin, on vaja viia end heasse sprindijooksu vormi, samuti saada enesekindlust metsaorienteerumisel ning kuivatada lihaseid ülipikkade distantsidega rogaini jaoks. Tuleb teha valikuid nagu:
- tuleval nädalavahetusel Ilves 3 Otepääl Libahundi 6h rogaini asemel Pakri saartel;
- Läti 24h rogaini MV Inčukalnis (8.-9. juunil) Expedition Estonia asemel (21.-22. juuni). Viimasele saaksin küll esmakordselt minna, kuid nädal enne Riia MMi sprinti pole nii pika maa läbimine mõistlik.

Lähiajal on plaanis veel XTsport Kevadrogain Kolgakülas, Eesti MV lühirajal Vitipalus (18. mail) ja Balti matš Rõuges (25.-26. mail). Võimalusel tahaks juunis Läti luitemaastikul käia.

Tulemused
Pildid (Aldis Toome)
VIDEO