Keila Suusapäevad 2010

SK Vask kodulehel on programm üleval:

Aeg ja koht: Keila Terviserajad
09. 01.2010. kell 11.00 KEILA UUSAASTAVÕISTLUS (eraldistart-vaba) 10km
24.01.2010. kell 11.00 KEILA SUUSASÕIT (ühisstart-vaba) 35 km
14.02.2010. kell 11.00 KEILA LAHTISED MV (eraldistart-vaba)
06.03.2010. kell 11.00 KEILA SPRINT (vaba)
14.03.2010. kell 11.00 KEILA KEVADVÕISTLUS (ühisstart-vaba)

Kahju, et suusasõit jääb ära, Winter xDream on samal päeval.

Vana-aasta jooks - mõõduka tirimise järelmõnu

Kasulik on vahetevahel blogisid lugeda. Peeter Pihli sissekandest leidsin DnB NORD Panga Vana-aasta jooksu - 6,2km Rocca al Mare's. Väljakutsetest tundsin ammu puudust, toonus oli ära vajunud ja süda ei saanud enam aru, milleks tuleb tuksuda.
Väljakutse oli muidugi iseendale. Viimane jooksuvõistlus oli suvel Keila poolmaraton , millest sai alguse minu blogipidamine. Tookord õnnestus suure kannatamisega Olga Andrejeva selja taha jätta, Vennikas möödus poolel maal ja kadus.

Kolm päeva tagasi jooksin üle pika aja jälle, vahepeal suusatasin. Kehv tunne oli - jalad nagu pakud, süda raske. Järgmisel päeval jalutasin, muidu oleksid lihased veel kangemaks läinud. Eile tegin kerge sörgi, parema enesetunde tekkimisel lisasin mõned lühikesed kiirendused. Pulss üle 150 ei tõusnud. Organismis oli tekkinud tõeline jõulurahu.

Tänane jooks oli sobiv orienteerujale. Rada lumine ja libe, o-tossud jooksuks väga head. Soojendust ei julgenud pikalt teha, kartsin väsimist. Pulssi soojendusel üles ei ajanud, siiski sain jalgadesse mõnusa kerguse. Polnud paha. Tegelikult ei teadnud ma numbrilisest pulsist midagi, sest koer oli öösel mu pulsivöö kusagilt kätte saanud. Hommikuks oli põrandal kolm pulsivööd, ükski ei töötanud.

Stardis võtsin enam-vähem korraliku tempo. Polnud mingit ettekujutust, kuidas nii lühikest maad tuleb joosta. Lihaseid kinni ei tahtnud tõmmata, siis oleks kõik muutunud ebameeldivaks.
Esimesed panid kaugele minema, selja taga oli päris suur kamp. Vedasin 600-700m, siis tuli tagant Peeter Vennikas ja võttis tempoajamise enda peale. Selle vastu ei saanud midagi olla, sest kogenud pikamaajooksja selja taga on väga hea olla. Aeg-ajalt tundus, et natuke kiire oli, kuid sellised hetked tuleb ära kannatada. Grupis oli veel 4-5 jooksjat.
Mingil hetkel keeras rada paremale läbi Õismäe raba. Oli üks sügav lumerada, mööduda polnud võimalik. Hoidsin end Vennikase järel, kes tippis lumes jooksutossudega päris kenasti. Orienteerumistossud polnud selles kohas eriti paremad. Saime kätte ühe mehe, kelle järel tempo natuke langes.
Tagasitee möödus jälle lumelibedal kõnniteel. Vennikas vedas, üks pikk (Allan Jaaska) hoidis ka juhtgruppi. Gea maja hakkas paistma. No nii, nüüd pidi pingutama :)
Kerisin tempo kiiremaks. Naastud haakusid maapinnaga hästi. Vennikas jäi natuke maha, aga Jaaska mitte. Pöördepunktis tegin väikese valehaagi, grupp jõudis jälle kannule. Nüüd vajutasin juba täiega. Süda oli tööle hakanud (jooksu alguses pistis kahtlaselt), väsimust jalgades polnud - seega tuli ventilatsioon maksimumi peale keerata. Lõpuni oli natuke üle 1km. Vennikas ja Co jäid pikalt maha, kuid Jaaskast üritasin peale otsustavat eelviimast kurvi ette rebida. Ehkki see õnnestus, läks noorem mees üsna kohe pikal kergel sammul minema, sinna vastu polnud midagi panna. Enne lõppu sain veel ühest jooksjast mööda (Margus Heintalu).

Pärast lõpetamist ja lühikest hingeldamist oli väga hea olla. Mootor jälle töötas, vaim oli värske ja ergas. Oli peotunne. Võistlus ongi tegelikult pidu. Parem pidu kui Solarise pidu.

Hea oli see, et võitsin Vennikast ja ei kaotanud naisjooksjatele. Ühtegi vanemat meest eespool polnud.
Filmiti kõvasti, äkki näeb telerist ka :)

Tulemused

Sporditähed 2009 kohapealt

Kui juba anti võimalus osaleda pidulikul üritusel, siis miks ka mitte. Polnud varem Solarise keskuses ja NOKIA kontserdimajas käinud.

Kutse oli Mati käes, nägin seda alles kohapeal. Üllatus-üllatus, nõutud oli must ülikond ning hilisõhtusele banketile lubatud ainult vanemad kui 21 aastat. Mul muidugi hele riietus ja kaasas tütar, keda poleks kuidagi suutnud teha 10 aastat vanemaks.

Aga sellest polnud midagi. Ka banketi pärast suurt ei põdenud, sest järgmine päev oli plaanis Vana-aasta jooks Rocca al Mares (sellest hiljem).

Mis meelde jäi:
- Solarise kuusk, mida ehete alt ei paistnudki. Tõeline jolotška.
- Idamaine lavakujundus. Ilus.
- Orienteerujaid oli omajagu - põhiliselt rogainijad ja Tiit Tali. Tiit teadis kõike - kuhu ja millal minna, kuhu istuda jne. Ise esimest korda Solarises. Vot see on o-tase!
- Alaver oli mõnusa jutuga. Nagu alati. Ene Ergma oli ka vahva.
- Uno Loop ja räpilugu. Ta oli nii mõnusalt kolmandajärguline seal laval...
- Pirueti võimlejate kava ja rõngamehe üllatusesinemine

Banketist kirjutavad juba osalised ise. Kui kirjutavad.

Rogainijad kaaslastega (üks kaaslane teeb pilti):

Hommikurütmid - Tom Waits

Võiks ju kõlada midagi jõuluviiside moodi, aga kummitab hoopis Tom Waits'i "All the World's Green"



Häid pühi kõigile.

Keila suusarajad, vol.2

Esimene sõit tehtud, eile õhtul lumekahuri valve ajal. Superstaari finaal jäi nägemata.
Rada oli väga hea, sees kaks lauget lahedat ja üks jälk järsk tõus.
Põhieesmärgiks oli higistamisest hoidumine. Enam-vähem õnnestus, aga pulsi- ja kõrgusegraafik tuli küll omapärane.

Täna õhtul siis jälle. Sõitma.

Uus pereliige

Pildil see valge. Suuremad lapsed kasvasid-mängisid koos ja neil oli veel koer ka. Väiksemal siiani vaid klaver, kurikad, koolitööd ...

KÜSIMUS: Millise linna keskväljakuga on tegemist?

Keila suusarajad, vol.1

Täna öösel sai siis ka 3h lumekahurit vaadatud, nö valves oldud.
Lund tuli nii et mühises ja traktor vedas seda rajale laiali. Täna tuuakse Tamsalust rajatraktor ja õhtuks peaks ca 1,4 km-ne "mägine" ring ümber ja üle Tankimäe valmis olema.
Homme suusatama!

Lisatud reedel kell 17.40:
Rajatraktor täna ei saabunud. Sel ajal, kui juht sõi, külmusid autol pidurid ära :)

Lisatud laupäeval kell 14.30:
Rajamasin peaks tulema pühapäeva hommikul...

MM jääb ära, panused Ukraina EM-ile

Üritasime, mis üritasime, rogaini MM2010 Uus-Meremaal jääb meie tiimi jaoks seekord ikkagi ära. Sest nagu klassikud ütlevad, sport pole siin maailmas kõige tähtsam asi.

Meie klassis (XV) lähevad lõunapoolkera tegijatele kõva lahingut andma lätlased: Liepina-Kaminskis ning Abola-Ozola-Zarins.

Tugev seltskond on meeste põhiklassis, eestlastel (eelkõige vendadel Eensaartel) ei saa kerge olema:
Gavrilov Evgeny (M) - Gavrilov Dmitry (M)
Evgeny Dombrovskiy (M) - Dmitry Erokhin (M)
Dennis de Monchy (M) - TBA TBA (M)
Seppo Mäkinen (M) - Hannu Oja (M)
Miroslav Seidl (M) - Petr Boranek (M)
Sergey Yashchenko (M) - Oleg Kalinin (M)
Chris Forne (M) - Joe Jagusch (M)

Segavõistkondade (XO) konkurents nii tugev ei ole, meesveteranidest (MV) tuleb Pritsik-Väärsil võistelda põhiliselt kohalike ja austraallastega.

Meie (Marje Viirmann, Mati Preitof ja mina) plaanime osaleda Migovo rogaini EM-il Ukrainas. Karpaatide eelmäestiku maastik tuleb raske nii füüsiliselt, kui o-tehniliselt (kaart 1:100 000). Eesmärgiks saab olla ainult medal absoluutarvestuses.

Rogaini MM ja EM medaleid on meil päris mitmeid. Meeldiv, et EOL (Eesti Orienteerumisliit) on neid saavutusi tunnustanud. Kuniks tervist ja sportlikku vormi, läheme rogainile ikka võistlema. Üle ühe tõsise 24-tunnise rogaini ei tahaks aastas suurt teha, pingutus on suur ja vigastused kerged tulema.

Lumekahur Keilas

Vastus eelmise teema küsimusest kommentaarile:

- Töötab, töötab.

Spiraalorav

Tarmaku päevaku rada polndki mingi imeasi, vaid tavaline suunarada. Rajameistrile päris mõnus teha, ei pidanud punkte kaugele vedama. Jooksjale ka vahva, sai Mustamäe nõlva 4 korda võetud ja mõnd vale KP-d kontrollitud.

Kuid pea ajas keerlema küll. Mingil hetkel ootasin neljandat tõusu, kuid äkki tulid lõpupunktid. Õnneks siiski midagi vahele ei jäänud.

Tulemused

R1 raja kaart ka

Hommikurütmid - Diablo Rojo

Ärgates keerleb sageli peas mõni viisijupp. Alati ei saa arugi, miks just see.
Täna siis Punane Saatan (Rodrigo ja Gabriela) - hambad käisid kokku, keha tõmbles ja varbad lõid rütmi.

Keda see lugu ükskõikseks ei jätnud, siis veel näiteks ... Tamacun

Nõmme ja orav

Homme saab siis jälle Nõmmel orienteeruda. Tarmaku päevakul pakub Rooni spiraaloravat !?

Oravaga on mul omad lood.
1. Lasteaias laulsime ühte laulu (samal ajal tantsisime ka):
Orav üles alla, hüppab kuusepuul
oksalt teda alla
eiivivaalituul
Sellest viimasest sõnast sain aru alles ülikoolis (ei vii vali tuul)

2. Laulsin sama laulu kunagi Keila volikogus jõuluvanale. Tegelikult oli see ainuke laul, mida oskasin.
Pärast laulu oli hetkeline vaikus. Volikogu sekretär ütles, et päris huvitav valik. Midagi ei saanud aru. Hetk hiljem lõi pähe, et võimul olid reformlased.

Aga kaks küsimust ka, sest just eile sai Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala kohta üks aruanne valmis.

KÜSIMUSED:

Pilt 1. Millal sai viimati Nõmmel sellisel reljeefil joosta?








Pilt 2. Kuidas on tekkinud need väikesed pätsikesed Mustamäe nõlva peale? Seal asub Tallinna kõrgeim punkt, hüppetorn jpm.









Kaart, millele on kantud raudteed (ca 1915.a.) ja Vana-Pärnu mnt trass (ca 1810.a.):

Higist ja pesemisest matkal

See, et matkadel sageli pesta ei saa, on kole. Kui 20 päeva järjest ei saa, on väga kole :)
Aga midagi on selles ka head.

Oli aasta 1981, kui sõber käis külas ja tõi mulle Kamtšatkalt ühed “sõbrad” – mingid sügelised ehk nahalestad (pildi viide). Esialgu ei saanud kohe aru, milles asi, kuid kui taipama hakkasin, oli juba hilja. Pidin rongile jooksma, sest ees ootas suusamatk Kuznetski Alataus.

Rongisõit kestis 5 päeva ja võib ette kujutada, kui mõnusalt need lestad end palavas platskaardi vagunis tundsid ja pillerkaaritasid (loe: paljunesid).

Matka alguses vahetasin riided ära, jätsin nö linnariided Lužba jaama hoiule. Esimese päeva tõus oli parajalt raske, 7 km mööda kitsast orgu üles, mitu korda olin krampidega hädas. Higistasin hullu moodi.

Õhtul üllatusin, et sügelemist nahal ei olnud. Seda polnud ka järgmisel päeval, ega ülejärgmisel, ega järgmistel 12 matkapäeval. Kuna talvematkal pesu ei vahetanud ning telgi ahju korsten ajas pideval suitsu sisse (12 inimest väikeses telgis, 3 ööpäeva tormivangis, pidevalt lahtilöödav suitsutoru jne), oli matka lõpus valge froteesärk süsimust.
Räpases kohalikus rongis, mingis ülirõvedas peldikus pesin end üleni ära ja panin “puhtad” linnariided selga. Mõnus.

Kuid see mõnu sai kohe otsa, sest jälle tundsin tuttavat sügelemist. Kurat, need elukad olid hoiule antud riietes kenasti 2 nädalat üle elanud ja nüüd ründasid eriti näljaselt. Need “sõbrad”, kes minuga matkale kaasa tulid, olid juba esimeseks õhtuks otsad andnud, higi oli teinud oma töö.

Tartus läksin kohe nahaarstile, naha- ja suguhaiguste dispanserisse, mis asus Burdenko tänaval, Juri Lotmani korteri all. Arsti soovitusel määrisin end mitu nädalat igasugu väävli- jm salvidega, lõpuks sain sügelistest lahti.
Kuid matkal kulus selleks vaid 1 päev!

Oli aasta 1984. Suusamatk Altais, külma öösiti alla –35 kraadi.
Viiendal matkapäeval olid juuksed nagu traadid, keera neid kuidas ja kuhu tahad (vt pilti).

Seitsmendal matkapäeval juuksed enam püsti ei seisnud, üheksandal päeval hõjusid puhtana nagu oleksin äsja Wash&Go-ga pesnud.

Järeldused šampoonidest ja peapesemisest tehku igaüks ise :)

PS. Kaks päeva pärast selle pildi tegemist möödus üks ohtlikemaid päevi mu elus. Sellest kirjutas Pille Oolup (Beluhha 1984).

Rohkem väärt kui ...

... 3000 klikki YouTube'is.



Bulat Okudžava loo "Molitva" (Пока Земля ещё вертится... ) huvitav esitus ja teostus.
Põnev tegelane oli sõnade autor Francois Villon - luuletajast kurjategija (?), õrn ja tundlik mõrtsukas (?), vaimukas varas ja kupeldaja (?) ... Elas 15.sajandil. Kord mõisteti poomissurma, mistõttu vist ka järgmine luuletus:

Ma prantslane, Pariisi kodanik

ja selle üle õnnelik.

Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk,

saab teada kael, mis kaalub tagumik.

Miks ma seda kirjutan? Lihtsalt põnev oli teada saada :)

Tippudest

Praegu ronib mitu Eesti gruppi Aconcaguat (ca 7000m), mõni on veel lisandumas.
On olnud mitmeid loobujaid, kellest üks - Aira Tammemäe, on seda kiirelt ja julgelt jõudnud ka analüüsida. Sealt kumab läbi minu jaoks üks küllaltki võõras lähenemine mägedele ja tipuvallutustele - oluline pole mitte protsess vaid tulemus. Ja tulemus on vaid mäetipp.
Tekkinud mõtted on hästi kokku võtnud Kristjan-Erik oma alpinismi ajaveebis.
Teema on vaieldav ja eks igaühel ole oma õigustatud arusaam asjadest. Kuid ebamugavused, igapäevane raske füüsiline pingutus, ootamatud takistused, kehvad ilmaolud, külm jpm käivad kaasas selle rõõmuga, mida saab tipust laskunu. Tipust loobumine jääb aga hinge elu lõpuni, ükskõik kui põhjendatud see ka polnud.
Ka mina olen elus pidanud kahest tipust loobuma ja ükskõik kui õigena need otsused tol hetkel ka ei tundunud, kriibib miski hinges siiani.

Kannatlikkust on vaja. Hullud ilmad saavad ükskord läbi ja siis võib avaneda midagi erakordselt ilusat.
Nagu see kingitus Altais: Berelli sadul 2001 pärast kahte ööpäeva tormivangis.
Teine Eesti grupp läks teisel tormipäeval minema. Nad jäid ilma tipust, lummavast päikese-lume-varjude mängust... Ja muidugi ilusatest piltidest.

Piltide ülespanekul testisin Jalbumi tarkvara ja pakutavat keskkonda. Üllatuseks oli hommikul juba üks kommentaar prantslaselt :)
"wonderful shots, with a great work on light... without speaking of the hours walking and climbing that I can't imagine... Thanks for sharing.
df"

PS. Kes aga tahab tõeliselt ilusaid pilte vaadata, klikaku aeg-ajalt Remo Savisaare lehele.

Lihtsad küsimused

Ilm on praegu selline - ei külm, ei soe.
Seepärast üks soe ja teine külm pilt.

1. Millega tegeleb Priit (Lõuna-Kasahstan)?






















2. Millega tegelen mina (Siber)?

Usun Argo Aderit

Igat ühte ei usuks, aga teda küll (pressikonverents).

See oli aastaid tagasi, kui lapsed tulid mingilt mägimatkalt ja nad pandi maha Keila kirikuesisel platsil. Tõin nad koju ja me ei saanud seal kaua olla, kui helistas Argo Ader ja küsis, et ega keegi pole jätnud ühte kotti kirikuesisele platsile. Vaatasime ringi ja, ups, sõbra poja Mardi kotti polnud tõesti kusagil.
Mõned sekundid enne pommirühma veekahuri töölepanekut tuli Argol, kes töötas siis Päästeteenistuses mingi ülemana, mõte helistada mulle. Millest selline mõte ja kust ta mobiilinumbri leidis, ei tea, kuid kott jäi terveks.

Mart aga matkab edasi, viimane suurem ekstreemsus oli kuid kestev üksi rändamine Lõuna-Ameerikas ning selle aasta jaanuaris üksi (!) Mapiri raja läbimine Boliivias.

Pilt võetud Mardi blogist

Tarmaku päevak Löwenruh pargis

Aju tahtis tuulutamist. Orienteerumine sobis selleks hästi.

Rajaks pakuti koridor- ja km-o -d. Esimene etapp koridoris, järgmised kaks tavalised sprindid.

Võtsin pika raja. Kõik oli lihtne, liigagi lihtne. Tuli aju teadlikult korrale kutsuda, st töös hoida.

Kõik läks hästi, kuni kolmandas jooksus etapil 4-5 hakkas aju mõtlema autojamaga seotud asju. Seda, et kuidas ikkagi eile hilisõhtul kell 11 prooviti minu kaela veeretada otsuse tegemine inimsaatuste osas... Tagantjärgi uskumatu lugu, eriti see, kuidas ja kelle poolt seda tehti. Aga asi pole veel läbi.

Orienteeruja minus jälgis segavat mõtlemist kõrvalt, kuid pidurit ei tõmmanud. Selle tagajärjel jooksin punkti kõrvalt mööda ja nii veel 150m edasi. Kui seisma jäin, ei saanud midagi aru. Õnneks seisis tee ääres Savinov ja näitas, kus olen - kaardilt pikalt väljas. Ja nii ta kaotaski mulle kokkuvõttes mõne sekundiga :)

Viga tuli sellega üle 2,5min. Aga kiirus oli hea, vaatamata eilsele metsajooksule, kus tundsin väsimust.

Tulemused

Pildil: Mänguasjad suurtele ja väikestele

kuvar ja Kuvar

See jutt pole pildi- ja disainiproffidele. Nemad teavad.

Ka mina tean, et kuvaril ja Kuvaril on suur vahe, sest mõlemad on laua peal kõrvuti. Üks NEC, teine odavam SAMSUNG, samasuguste parameetritega (1680x1050), kuid hinnavahega üle 2,5x. Ühel on must must, teisel hall. Kui kõrvuti poleks, siis ei saaks aru.

Jutt aga seepärast, et ka hea kuvar koos hea videokaardiga võib näidata viletsat pilti, kui pole kalibreeritud. Sain sellest eile vaimustunult aru, kui lõpuks viitsisin asja ära teha. Vari sai varjuks ja valgus valguseks ja lumehelbed hakkasid särama.
Riistapuu oli juba ammu hangitud (GretagMacbeth, EYE-ONE Display 2). Kamba peale.

Teema kohta võib põhjalikumalt lugeda Kulbertist, sh ka skaneerimisest. Viimasest ehk niipalju, et super asi on skanneril Digital ICE tehnoloogia, mis eemaldab vanadelt slaididelt tolmu ja prahi, isegi näpujäljed. Miljonid inimtunnid hoiab nii kokku.

Kooli juubel

Laupäeval oli Tartu Tamme Gümnaasiumi juubel (60/95). Selles koolis, siis Tartu 5. Keskkoolis, sai käidud esimesest üheteistkümnenda klassini. Kool oli suur, üsna range ja konservatiivne. Ühesõnaga - kord oli majas ja koolihariduse sai hea. Direktoriks oli tol ajal Helve Raik.

Meil oli tore klass, 11C - keemia eriklass, kes on siiani ühtne. Klassis oli mitmeid väga helgeid päid, nö "geeniuseid", kelle jaoks jäi ülikool väikseks ja lõpetamata. Kuid üks on siiski teaduses. Kõik on vallalised !?

Orienteerujaid kohtasin mitmeid - Toomas Ellervee, Priit Pääslane, Kalle Kalm. Aga neid õppis koolis palju rohkem.

Üks mees meenutas juubelikontserdil oma esimest klassi, kui ta käis vanas, Näituse tänava koolimajas. Seal oli trepil käsipuu, millest sai mõnuga alla lasta. Selle tegevuse lõpetamiseks puuriti sinna sisse augud ja pandi punnid. Lapsed aga tõmbasid hammastega punnid välja ja siis laskis meie loo kangelane sealt alla.
Kuid all ootas direktor Jüri Vene, kes võttis poisilt natist kinni ning ütles, et sina ei pea mitte igal pool esimene olema.

KÜSIMUS: Kes oli see neli aastat vanem poiss (vt pilti)?

Et elu...

... liiga üksluiseks ei läheks, avastasin oma auto hommikul sellisena.

Naabrid siiski kuulsid öösel kell 2 pauku ja üht-teist ka fikseerisid.

Küsimus on selles, et kas peaks pahategija jälgi hakkama ise ajama või mitte. Politsei sellega ei tegele, ootab, et ma ise punaka auto leiaksin, kindlustusega pole ka justkui probleemi, sest KASKO toimib...

Nimed tahvlil

Matilt tuli teade, et nimed on rogaini MM karikale peale graveeritud. Valentin Mikson tegi. Järgmisel aastal peab see saabas jõudma Uus-Meremaale.

KÜSIMUS: Mis linnuga on tegemist?

LIDARi kõrgusandmete test

Sain (ostsin) Maa-ametist LIDARi kõrgusandmed ja proovisin neid kasutada. Tegin ka väikese analüüsi-ülevaate. Tegemist oli piirkonnaga, mida mägiseks pidada ei saa :)
Suur lootus oli leida infot madala ja keskmise taimestiku osas, nö abiinfot läbitavuse kaardistamiseks. Kahjuks polnud saadud andmestikus vastavate koodidega kõrguspunkte.

Panin analüüsi kaardipiltide ja kommentaaridega üles siia.

Lisan siia ka ühe pildi. Kasutasin MapInfo ja ArcGIS tarkvara.
Tasuta tarkvara pole proovinud.






Hommikul Tartusse kooli juubelile. Tartu 5.KK ehk Tamme Gümnaasium - 65/90.

Kelgutamine ja suusatamine

Täna oli siis järjekordne GIS Päev Rahvusraamatukogus (kava). Huvitav. Ja küll oli hea lihtsalt kuulata, mitte esineda, nagu eelmistel aastatel. Juubilar Tõnu Raid tõestas oma ettekandes veenvalt, et enne, kui orienteerujad pole kogu maailma kohta o-kaarti teinud, jäävadki kaardid ebatäpseks...

Ilm on kelgutamiseks praegu väga hea. Paned neli slaidi kelgule ja lükkad skännerisse. Poole tunni pärast on liug tehtud ja järgmised neli saavad oma sõidu. Ja nii mööduvad nädalavahetused ja pikad õhtud, natuke öötundegi. Sest slaide on palju.

Et aga skaneerimistöö tühja ei läheks, toon siia kaks vana pilti suusatamisest. Nagu sealt näha, on suusatamine üks väga meeldiv tegevus.

KÜSIMUS:
Piltidel on ühe mäestiku kaks erinevat osa. Mis osad need on? (1+1 punkti)













..
















Vihje: eelmine teema

Mälumängu edetabel peale seda küsimust :) (punkte/nimi):
2 RR
2 Gea
2 AL
1 Erik
1 Heidi
1 Jürgen
1 Laevuke
1 Marek

Mõista, mõista ...

Hiljuti saatis sõber Tartust foto, kus on peal üks tuntud naisorienteeruja. Ma ei tundnud ära.
Kes on pildil keskel?
















Teine pilt on ühest tuntud, kuid vähemkuulsast meesorienteerujast. Kellest?

Maamees pealinnas - Tarmaku päevakul

Laupäeva keskpäev.

Mis seal ikka, panin Keilas hobuse valmis ja sõitsin linna. Pealinna. Polegi ammu puhkepäeval Tallinnas käinud.

Esimene jama oli Haabersti ringil. No ei saa kuidagi sinna peale, autod muudkui tulevad ja tulevad. Puhkepäeval !? Lõpuks surusin end vägisi vahele ja uhhh, olingi Paldiski mnt-l.

Teine jama oli linnas, sest mitte kuhugi polnud hobust parkida. Musumäe kõrvale ei tahtnud, liiga kallis. Noh, lõpuks sai sõiduvahend Scotland Yardi ette. Turvaline.

Jalutasin Musumäele. Mingid karvased ja sulelised käisid plakatitega ringi. Kaameramees jooksis ees ja taga. Kui tänaval marssisid, sõitsid kaks politseiautot järel.

Kes need on?

Siis tuli kamp rõõmsaid noori ja laulis Hare Krishna, hare, hare ... Tuju läks heaks, nemad ei võidelnud kellegi vastu.

Mingid inimesed jooksid ringi, kaardid käes. Noored ja vanad. Alustasid Musumäelt ja seal ka lõpetasid.

Läksin minagi sinna, võtsin kaardi ja jooksin. Alguses rahulikult, siis kiiresti. Paar korda seisatasin, paar korda olin segaduses. Ühte raudväravat kangutasin tugevalt, ei tulnud lahti.

Lõpetasin, nimi pandi internetti. Sellise kuulsusega nagu Minna Kauppi ühele lehele.

Tulemused

Kaart ka:

ARWC 2010 Portugalis, vol.3 - lõpp

6-päevane võistlus on läbi. Eks tegijad oskavad täpsemalt tunda, kirjeldada ja analüüsida , samas oli ka kõrvalvaataja jaoks seal emotsioone piisavalt. Info jõudis kohale võistkondade blogidest, ARWC kodulehelt, Sleepmonsres'i lehelt ja mujalt.

Seekord oli võistlust raske jälgida, sest nö rogaini-süsteem hoidis võistkondi küll ilusti koos, kuid punktiarvestus - kes, kui palju punkte parasjagu omas jne., oli ebaselge. Ka võistkondade GPS-id ei toiminud hästi. Põhifavoriidid olid pidevas ajapuuduses, ehkki juhtisid enamuse ajast. Võistluse esimene pool oli füüsiliselt väga raske, teine pool aga tehniline ja tugevat vaimujõudu vajav. Selleks ajaks olid kõik tiimid juba täiesti kurnatud, mistõttu füüsiline koormus oli nagunii tappev.

Tulemused

Võitis üllatuslikult Suurbritannia võistkond Helly Hansen-Prunesco (nr.38), kes tuli pildile alles võistluse II pooles. Esimeses vahepunktis (nö cut-offis) tehtud taktikalise plaani muudatus tegi nende soorituse hästi juhitavaks ja korrastatuks. Võitjad magasid 5 öö jooksul 6 tundi, millest ühel ööl korraga 4 tundi. See aga lubas neil "hästipuhanult" kiiruse üles võtta ning favoriitide hulka jõuda. Ka nende toetustiim ei saanud kogu selle aja jooksul magada üle 8 tunni.

Suurfavoriit Team Nike/Beaver Creek, mille koosseisus oli maailma kõige kuulsam seiklussportlane, 5-kordne maailmameister Mike Kloser, jäi teiseks. Nad olid kaks viimast päeva tõsiselt, kuid edukalt võidelnud ajalimiitidega ning nägid välja väga kurnatud, kuid viimasel ööl tehtud valearvestuse tõttu (ajasid segi vahetusalast väljumise ja sissetuleku ajad) jätsid võtmata mitu punkti. Pärast finišit sai veel pulli ka, kuid seda võite juba ise lugeda Sleepmonsterist.

Chris Forne (foto: http://www.arwc2009.com/)

Lisaks siia, et Mike Kloser kukkus juulis katki kaks ribi ja nii õnnetult, et vigastas ka kopsu (nagu Maret Vaher). Vanust on sellel "hullul" 49 (nagu minul).

Head informatsiooni võistluse kohta sai võistkonna nr.1, ehk valitseva maailmameistri OrionHealth.com blogist. Nad jäid seekord 4-ks.

OrionHealth.com viimasel kajakietapil (foto: http://www.arwc2009.com/)

Suurepärase tulemuse said (mittefavoriitidest) poolakad Navigator RaidLight (5.) ning kindlasti ka Vene nais(!!!)nelik Arena-Tahko/Pampilhosa da Serra (16.).

Eestlastest on pikemalt juttu ISCi seiklustiimi blogis ja loodetavasti tuleb sinna lisa. Mountain Loghome ISC saavutas 26.koha (59 võistkonna seas), Portugali tiim GLOBAZ.PT - BOXIT koos Elo Sauega 35.koha.

Eesti tiim tegi küll jõukohase taktikalise plaani ja lõikas raskeid etappe lühemaks, kuid siiski ei suudetud viimast 27km trekinguetappi läbida ning kaotati sellega hulga punkte. Lisaks muule sadismile olid korraldajad tellinud viimaseks ööks ka rajuilma. Keegi võistlejaist oli kusagil blogis maininud, et polnud kunagi varem nii tugevat vihmasadu näinud.

Kas tahaksin ka ise sellisest üritusest osa võtta?
Kindlasti mitte. Elu jooksul on masohhismiga tegeldud, kuid selline asi on ikka liig, mis liig. Hullumeelsus.

Aga kahju on sellest, et seiklusspordi MM leiab väga vähe kajastust meedias. Õigemini, seda polegi. Ka kaks aastat tagasi Šotimaa MMi filmimaterjal pole avalikkuse ette jõudnud.
Jama värk. Väga jama värk.

ARWC 2010 Portugalis, vol.2

24h veel lõpuni. Enesekindlatest ja kuulsatest tiimidest on järele jäänud ahervaremed, kes liiguvad vaid tahtejõu ja inertsi mõjul. Magatud on 4 öö jooksul vaid mõned üksikud tunnid.
4.etapi lõpus, natuke enne keskööd, oli näha nutvaid naisi ja mehi, väga-väga raske oli minna öösse edasi võistlema. Isegi 5-kordse maailmameistri Mike Kloseri peale pidi kaaslane paar minutit korralikult karjuma, et esimene natuke kiiremini liigutaks. Neid ähvardas vahepunkti sulgemisega seotud trahv ehk cut-off.

Väga kõva tegija Rain Londi kommentaar ISCi blogis:

/---/ Nüüd on vaja vaid kannatada ja kannatada. Tõenäoliselt pole veel võistlema jäänud tiimide kehades ühtegi rakku, mis ei valutaks ja ei nõuaks puhkust ja energiat. Iga samm, mis tehakse, nõuab pingutust ja eneseületust. Koduteest eemale jäävate punktide võtmine on vaimselt kindlasti väga raske- see tähendab ju lisapingust ja veelgi pikemat distantsi. Kõik, kes praegu veel liiguvad peavad olema vaimselt väga-väga tugevad. Füüsiline võimekus, hapnikutarbimise võime, anaeroobne lävi ja laktaadi tase ei oma juba ammu enam mingit tähendust. Nüüd liiguvad vaid need, kes suudavad üle olla valust ja külmast ja väsimusest ja ükskõiksusest.

ARWC 2010 Portugalis, vol.1

2,5 ööpäeva on siis juba järjest uhatud. Trass on pikk, punkte palju. Kes läheb liialt punktiahneks, võib jääda ajahätta ja kaotada palju. Üksikud parimad võtavad kõik punktid ja on veel ka ajagraafikus.

Katkestanud on mitmed väga tugevad võistkonnad, sest mäed, järsud nõlvad, kivid, udu ja öö on teinud oma töö. Soomlaste kaks tugevamat võistkonda on vigastuste tõttu lõpetanud, ainult ScandinavianOutdoorStore jätkab. Eestlased on kõik rivis.

Nii Scandinavian... kui Mountain... lõikasid viimasel rattaetapil otse. Soomlased võtsid lõpus punkte juurde, meie omad panid kohe TP9-sse. Kuid kui vaadata läbitud etappe, siis soomlased on rohkem punkte vahele jätnud alguses (helesinine joon), eestlased lõpus. Ikka selleks, et ajagraafikus püsida ja sundlühendamisi mitte saada.

ARWC2009

Kaardirakendus

Võistkonna blogi

Enam paremaks minna ei saa – FIRNi orienteerumisüritus

Traditsiooniline Tartu alpiklubi FIRN orienteerumisüritus oli seekord Vällamäel.
Osalejate osas piiranguid ei olnud, ehkki info levis vaid mööda teatud infokanaleid. Minu jaoks on Firni ürituste võlu selles, et saab tegeleda kahe hobiga korraga – orienteerumise ning mägedega. Esimene on tavaliselt pikk ja väsitav, teine mõnus ja lõõgastav.



Eelmisel aastal olime Käärikul, kus valikorienteerumise rajameistriks oli Jüri Kõiv. Sellel aastal võtsid organiseerimise suure koorma enda peale õed Eleri ja Katri Hirv.

Tugeva orienteeruja ja kogenud seiklusportlasena tuntud Eleri oli teinud raja, mis oleks olnud tõsine väljakutse ka kõige kõvematele tegijatele. Rada koosnes kahest osast – suund- ja valikorienteerumisest. Suunarada oli kokku pandud kolmest liblikast, mida joosti ka erinevates suundades. Seega polnud vist mitte kellelgi täpselt sama rada. Valikurajal oli kaks mäluorienteerumise punkti, millest suunati võistlejaid kuni 350m kaardist välja.

Eleri tegi oma elu üsna raskeks, kõik kontrollaja 5 tundi oli ta ühel lumisel lagedal platsil ja andis liblikatelt tulijatele uusi legendikaarte ning valikorienteerumisele minejatele idapoolse kaardi. Kokku oli metsa viidud 13+17=30 punkti.

Suunarajal eraldus teistest kolm võistkonda. Ees oli Andres Hiiemäe, ca minut nende järel Erik Saarts ja Liina Palu (Alaska Forever) ning neist samapalju tagapool Kalle Kiiranen ja mina (Beluhhanen). Meie tegime suurema vea teise punktiga (ca 3-4min).

Suunarajal läbisime 4,9km, kuid aega läks selleks ca 50min. Kuna Eleri oli võistluse alguses öelnud, et võitja tuleb metsast välja 2 tunniga, siis polnud jooki-sööki muidugi vaja kaasa võtta.

Kuid rada oli tehtud selline nagu alpinistidele või mägimatkajatele kohane – eeldatavast palju pikem ja raskem. Väiksema orienteerumisoskusega võistlejail olid abiks jäljed lumel, eriti kasulik võis see olla mälupunktide leidmisel. Kuid ega Vällamäe nõlvu saa ka lihtsaks orienteerumiseks pidada. Ja kuna start oli kell 12 ja kontrollaeg 5 tundi, siis paljud lõpetasid pimedas. Lõpetanud 22 võistkonnast võtsid kõik punktid 6, neist Erik Jaaniso 8min enne kontrollaja lõppu.

Natuke enda sooritusest.
Olime koos Kallega, kes on oma vanuse kohta (56) väga tugev suusataja ja jooksja. Suunaraja liblikaid panime ikka korraliku tempoga (vt. EPOCi -graafikut), sest mis see paar tundi ikka on. Kuid suunale järgnenud valikurada aina kestis ja kestis ja kui kätte jõudis kolmas tund, oli selge, et niipea me veel metsast välja ei saa. Rajaplaneering ei olnud meil parim, sest esmapilgul jäi märkamata läänepoolsem punkt KP48. Aga see-eest tegime suurepärase seiklussportliku teevaliku. Nimelt läbisime ühe mälupunkti vastupidises suunas. Mäluülesande punktist 2 (KP52) läksime riskides valgel lehel mälupunkti 1, lootes vaid jälgedele lumes.

Ehkki vahepeal jäi suuremal taluteel jälgi üsna napiks, leidsime siiski ühe korraliku lumeloha ja jõudsime õnnelikult kohale. Sealt edasi läksime jälgede kaudu mäluülesande algpunkti (KP49). Võitsime sellega ca 800m.

Suurepärase sooritusega said hakkama Erik ja Liina, kes tegid hea rajaplaneeringu ning minimaalselt viga. Siit hoiatussignaal kõigile - esile on kerkimas tugev rogaini segavõistkond. Nemad läbisid kokku 17,2km (GPS), meie 18,0km (Ocad). Alaska Forever'i võit oli ülivõimas, 15min Andrese ja 20min meie ees.

Me võtsime kokku 630(!) tõusumeetrit. Juua 3,5-tunnise jooksu ajal ei saanud.

Finishis saime lõputus koguses ülimaitsvat hernesuppi, kuuma teed ja morssi, piparkooke, Rogosi mõisas korraliku sauna, Eleri ja Katri õunakooki, auhindu, diplomeid jne.

Pole vist mõtet küsida, palju see kõik kokku maksis, nagunii ei arva keegi ära. Nimelt 75.- krooni... Eleri, Katri ja FIRN olid teinud igas mõttes imet. Lisada võiks siia veel õdus koht Rogosi mõisa näol, kus Kalle esitles oma Terskei Alatau IV kat mägimatka, Mart (Kainel) näitas filme.


Tulemused

Kahju on neist, kes ei tulnud, kurvaks teeb aga see, et mõned varem registreerunud ei teatanud oma mittetulemisest ette. Sinna läks teatud ports korraldajate uneaega orienteerumiskaartide ettevalmistamisel, ka imehead suppi jäi üle.

Mart Kaineli foto

Mardisandid

Sel ajal, kui ma blogisse orienteerumisjuttu kirjutasin, käisid juba kolmandad mardisandid.


Meeldiva üllatusena olid ühtedeks martideks kolm vene poissi vanuses 11-12 aastat, kes laulsid eesti keeles ühe laulu...
Meie kodus elab ka üks mardisant, laud on komme täis. Eks näis, kauaks veel.
Komme, ma mõtlen.

Lumi, lumi

Esimene lumi. Kui nüüd veel suitsulõhna ka tunneks, siis ...

Alles see oli, kui aastal 1981 sai suuskadega matkatud ühe onnini (vt allolevat pilti), kuhu olime sunnitud jääma terveks ööpäevaks. Selle aja jooksul sadas maha ca 1m lund. Lumesajule järgnev päev oli raske.

Kus see onn asub? Keilast on sinna 3870km.

Aga homme Vällamäele Firni orienteerumisele, rajameister on Eleri Hirv.
Ja pühapäeval algab seiklusspordi MM, kus kohal Eesti tiim Mountain Loghome ISC + Elo Saue tiimis nr.50.

Spordihooaeg 2010

Aasta 2009
Selle aasta võidujooksud on enam-vähem joostud. Polnud paha hooaeg, ehkki algas üsna vaevaliselt. Kõigepealt 1,5 kuud tugevat selja-jala-puusavalu (radikuliit), mis ei lubanud isegi magada, sportimisest rääkimata, siis jaanuari lõpus diski prolapsi operatsioon ning pikk taastumisperiood.

Tartu 23km Jooksumaratonil olin kehvem kui arvasin, mistõttu ka ebameeldiv kannatamine liigkiire alguse pärast. Selliseid jookse ei tahaks rohkem teha.
Kuid nädal hiljem Eesti lühiraja MV-l oli enesetunne päris hea, paari suurema veaga jooks tõi M45 klassis II koha. Lisa tuli veel augustikuu sprindi EMV-l Põlvas M35 klassis pronks.
Oluline saavutus oli Euroopa MV rogainis Ylläsel, kus saime Marje ja Matiga võidu veteranide segaklassis. Ja muidugi Eesti Sprindikarika võit M35 klassis :)
Mägedesse aastal 2009 ei saanud, kirjutasin vaid artikli Mont Blanci ohtudest.

Aasta 2010
Laupäeva õhtul algas registreerimine Uus-Meremaa rogaini MM-ile. Kuna rajale lubatakse vaid 550 inimest, täideti vabad kohad ca päevaga. Meil, kui tiitliga ehk eelisjärjekorras võistlejatel on registreerimiseks aega 15.detsembrini. Kuid me ei kasuta seda võimalust tõenäoliselt ära, sest ajad on tavalisest keerulisemad ning sõit Uus-Meremaale kallis. Muidugi oleks põnev lõunapoolkera konkurentidele vastu hakata nende endi kodus. Pakutav maastik on ilusate ja avarate vaadetega, orienteerumise jaoks ehk liigagi lage ning seetõttu lihtne. Oluliseks saab vahelduvtõukeline tõusutehnika ning puhas füüsiline võimekus. Keppideta võistlemine poleks seal vist mõistlik.

Rogaini Euroopa MV toimub augustis Ukrainas. Esialgu oleme ka selle võistluse suhtes passiivsed, eks hiljem näeb. Kindlasti on tegemist huvitava mägise maastiku ja põneva orienteerumisega. Olen sealt kunagi läbi hääletanud (Odessa-Mukatševo-Eesti, aastal 1980). Ronisime ka ühe mäe otsa, nimi oli vist Bliznetsõ. Nende mõlema rogaini jaoks oleks eelnevalt kasulik teha üks mägimatk, nii 7-9-päevane. Pärast seda võib mägedes lausa lennata.

Seega jäävad üle vaid kodused võistlused. Talvel Winter xDream ning ehk mõni suusamaraton uisutehnikas. Suusatamises kuiva trenni ei tee, ootan ilusat talve. Seni jooksen ja loodan, et põlve- jm liigese- ning lihasehädad välja ei löö. Jooksuvormi testiks saab olema 9.mail toimuv Tartu 23km Jooksumaraton, kus tahaks jõuda 100 sisse ning võita Kink Ilmarit. Iga aastaga läheb 100 sisse saamine raskemaks, sest jooksjate tase paraneb. Pealegi jõuan ise M50 klassi.

Kui tervis vastu peab, ehk jooksen järgmisel aastal maratoni. Samas tekib kohe küsimus, et milleks? Tõepoolest, pole ju midagi tõestada, sest 24h rogainil olen korraga läbinud üle 120km, kunagi ammu joostud aegade lähedalegi ei saa, pealegi võib üks pikk asfaldil jooksmine jalgadele ja seljale halvasti mõjuda. Kuid üks pikk jooks kevadel võiks parandada 23km jooksu tulemust.

Tiit Tali poolt märtsi lõpus korraldatav Otepää-Tartu varakevadine maraton oleks selleks päris sobiv üritus. Minu esimene maraton oligi Tartu-Otepää (aastal 1982?), kus esimest ja viimast korda tundsin 30km-l, et nüüd tuleb tempot oluliselt juurde panna. Aeg tuli 3.19. Viimastel aastatel on trass lihtsam, kulgeb allamäge.

Orienteerumises olen järgmisel aastal M50 klassis. Konkurents on küll natuke nõrgem kui sellel aastal, kuid tugevaid tegijaid sünniaastaga 1960, kes kõik samuti M50 klassi jõuavad, on päris palju. Eesmärgiks on hea esinemine suurtematel võistlustel (Ilves-3, EMV-d jt.). Välisvõistlusi esialgu plaanides ei ole. Kuid Jukolale tahaks kindlasti minna.

Seiklusspordivõistlustest osavõtt? Eks näis, kas tekib mõni sobiv ja meeldiv kooslus või osalen lihtsalt mõnel üksikul etapil asendusliikmena. Viimane on väga vahva, saab tundma uusi inimesi.

Seega on aasta 2010 eesmärk hea jooksuvorm. Muud tegevused haakuvad sinna külge.
Ja kusagil mägedes tahaks käia.