reede, 25. oktoober 2013

Kvaliteetajakiri "Orienteeruja"

Lugesin "Orienteeruja" viimase numbri juba tükk aega tagasi läbi, kuid saadud naudingut ei ole jõudnud veel kirja panna, aktuaalsemad tegevused ja muud lood jõudsid ette. Ajakiri on viimastel aastatel olnud juba nii hea, et justkui paremaks enam minna ei saa. Kuid viimane 60-leheküljeline number, mille toimetajad olid Eva-Maria Truusalu ja Kersti Ehala, näitas, et saab veel küll.

Tooks vaid mõned näited.
1. Mariann Sule ja Eleri Hirve lugu Venemaa MMilt rogainis. Raske töö tehti lõpuni, vaatamata Eleri 12-tunnisele kõhuvalule. Tasuks pronksmedal...
2. Rain Vellerindi juhuslik sprindiorienteerumine Euroopa tuumauuringute keskuse CERNi linnakus. Alles hiljem sai teada, et osales Rootsi koondise katsevõistlustel.
3. Tiit Tali vana treeningpäevik, kus sees üle 1000km-ste mahtudega kuud. Hommikul vara 20km ja õhtul 20km või rohkem... Uskumatu kilometraaž, millele väärilist tulemust (maraton alla 2.20-ne) ei tulnud. Igal juhul inspireeriv ja mõtlemapanev lugu igale kestvusjooksjale.
4. Peeter Pihli intrigeeriv kommentaar o-jooksu MMile: "... Eesti orienteerumises levinud omade soosimine teeb minusuguste autsaiderite jaoks koondisse pääsemise eriti keerukaks".
Ei saanud aru. Tõsi, uue süsteemi järgi on Eestil praegu 2 meestekohta igale distantsile, kuid aastaks 2017, mil MM toimub Eestis, võib see arv suureneda. Tänu liidritele.
Seninks aga 3 aastat edukat loomatööd neile, kel tugev põhi all ja suur eesmärk silme ees. Suur võimalus! Tõsi, raha on ka vaja...

ETV klipp (MM2017 Eestis)



Muide, 23.aprillil 2014 saab "Orienteeruja" 20-aastaseks!

Täna oli Tallinna orienteerumispäevakute 50.hooaja lõpetamine. Traditsiooniline koosolek TTÜ aulas, Rein Undi mõnusa ettekande, medalite kaelariputamise, kringli söömise ja loosiauhindade jagamisega. Miski võiks olla teisiti, uut moodi, kaasaegsem, aga ei tea, mis nimelt.


Eile õhtul käisime BFM-is "Kertut" vaatamas. Ilmar Raag filosofeeris pikalt enne filmi, pidas  filmitudengitele justkui väikese loengu. Selgitas Platoni ja Aristotelese esteetika erinevust, kus "Kertu" liigitus pigem selle teise alla. Oleme naisega küll sarnase maitsega, kuid temale on rohkem omane Platoni, mulle Aristotelese lähenemine. Lugude kaudu mingi "tõe" edasiandmine on minu jaoks omasem.

Ja "Kertu" oli hea, väga-väga hea film. 

reede, 18. oktoober 2013

Saaremaal tervist parandamas

Mitte SPA, vaid jooksuga.

Haigusevimm on pikalt sees istunud ja esialgu plaanisin Saaremaa 3-päeva jooksule mitte minna. Kuid head orienteerujad Mercury klubist olid hotellikohad reserveerinud  ja ka transpordi korraldanud. Ei tahtnud alt vedada.

Seepärast käisin kolmapäeva õhtul Keila Tervisekeskuses lindi peal jooksmas ja natuke ratast sõitmas, et natukenegi spordirütmi sisse saada ja enesetunnet kontrollida.

Täna, st reede hommikul, oli Tallinnas ja veel ka Virtsu sadamas hull ilm - külm, tuuline ja vihmane. Pea oli kahjuks endiselt paks ja kehas kerged külmavärinad, lisaks veel hommikul valusaks läinud kurgumandel. Mängu läks Tonsilgon.

Saaremaal, Kuressaare poole sõites, läks ilm järjest paremaks ja peagi paistis pilvede vahelt ka päike. Enesetunne auto tagaistmel paranes, isegi kurguvalu kadus. Ilmselt valmistus organism vaikselt ja alateadlikult  võistluseks, ehkki olin endale lubanud, et lähen vaid rahulikult jooksma.

1.päev - elame veel

Soojendusel oli seis täitsa ok, jalad pikast puhkusest värsked ja kerged. Kas tõesti läheb võistluseks?

Eelnevalt olin duelli klubikaaslase Maido Kaljuriga maha matnud, tema hoog oli viimasel ajal olnud väga hea. Ka Tõnu Ilvesega poleks tahtnud rabeleda, eelmise aasta kolmas Alec Nyiri polnud samuti nõrkade killast.

Jooks ise oli ühtlane ja üsna rahulik. Teisel km-l oli aeg 8.01, edasi hakkas km aeg natuke tõusma (ca 4.05). Ei olnud raske ja tempot alandada polnud vajadust. Suurematesse gruppidesse ei suutnud hoida, seepärast pidin kohati lõikama ka vastutuult. Kuid seda viimast oli üllatavalt vähe, enamasti oli tuul tagant. Ehk nagu üks veteranist venelanna kaaslasele riietusbussis ütles:
"Mne nravilsja finish, veter tak udaril po šope".

Aeg 40.52.5 oli parem kui plaanisin. Maido võitis vaid 27 sek, ka Peeter Vennikas ei saanud alla 4min/km. See-eest Viivi-Anne Soots tegi isikliku (40.06.2), Kait Vahter samuti (37.53.0). Eelmisel aastal oli mul aeg 40.13, kuid siis pingutasin ikka kõvasti.

Üks asi sai aga selgeks - tervis läks peale jooksmist paremaks.

Jääb veel õhtusöök, puhkus, hommikusöök ja siis Torgu kuningriigis 16km.

Pildil Kaljurid. Neid on tõesti palju. (Autor Jaan Vehlmann)

Tulemused (1.päev)

2.päev - jooksuvormi tegelik test

Peale eilset ei osanud tänasest jooksust midagi arvata, õigemini, arvasin siiski head. Kui eile tuli suhteliselt lihtsalt, siis tänasel 16 km-l mängis tegelik füüsiline vorm olulist osa.

Kindel plaan oli esimesed 5km rahulikult võtta, ca 4.10min/km. Samas pidi ka arvestama mingi grupiga, et mereäärsele vastutuuleotsale mõnusamalt vastu minna. Grupp, mille valisin, oli koosseisu suhtes sobiv (Maido, Viff, Gattšina naisveteran, kellele tuul eile tagumikku lõi, Annika Vaher, eelmise aasta suur konkurent Ott (Viirmann) jt). Mitmeid neist eile võitsin.

Kahjuks oli selle suure grupi tempo minu jaoks liiga kiire, kulutasin end alguses kõvasti. Tõnu Ilves loobus kiiresti ja jäi maha. Kusagil 5km-l loobusin samuti kinnihoidmisest, õnneks tuli vastutuuleotsal üks väike punt järele ja sain tuulde. Sinna gruppi surus end üksi joostes sisse ka Tõnu. Lootsin temaga vähemalt koos lõpetada, sest kuni 10km-ni oli seis üsna ok.

Kuid kusagil 11km-l läks raskeks. Tuul hakkas küll kõvasti tagant lükkama, kuid seda tegi ta kõigiga. Ja teised eemaldusid tasakesi, selja tagant aga lähenes ja möödus hulk jooksjaid.

Hoidsin korralikku pinget, kuid sein oli ees. Sealt edasi oli tervisele ohtlik. Lõpetasin ajaga 1.10.59 (eelmisel aastal 1.07.34). Kukkusin esisajast välja ja kaotan kokkuvõttes ka Tõnule (3,5 sekundiga). Enne homset on Maido kindlalt teine, Tõnu kolmas. Ago Veilberg, nagu ka Meelis Veilberg eelmisel aastal, on teiselt planeedilt.
Eks näis, kuidas homme, parem säärelihas teeb muret.

Tulemused

Natuke hiljem:
SPA-s käidud, pasta söödud, ees ootab väike ekskursioon Privileegi, kus mängivad Kukerpillid.
Pildil Mann (Mariann Sulg), kes hakkab tasapisi hoogu minema. Kuuendal päeval oleks ta nagu kala vees, kuid homme lõpeb Saaremaa jooks kahjuks ära.


3.päev - mõistusega võidetud  kolmas koht

Tänane taktika oli lihtne: alustan rahulikult, jälgin Tõnu tegemisi, üritan teda eest mitte ära lasta, vedama ei hakka ja paar km enne lõppu vaatan, kuidas jõudude vahekord on. Mitmepäevajooksu võlu ongi selles, et kunagi ei tea, mis seisus keegi parajasti on, päevad pole vennad  ja rumala taktikaga võib enda elu raskeks teha. Nagu eile juhtus.

Reielihased olid stardis valusad, sääre jaoks olin valuvaigisti sisse võtnud, kuid üldine enesetunne peale eilset SPA-d oli täitsa ok.

Algus oli rahulik, ca 4.10-4.15 vahel. Esialgu jäin ühte gruppi Peeter Vennikase ja Tõnuga, kuid Maido, Viff jt liikusid 30 sek eespool suures grupis. Vennikas hakkas mingil hetkel eest ära minema, Viff eelmisest grupist aga maha jääma. Hoidsin ühtlast tempot, kellegagi kaasa ei läinud. Kõrvus kummitasid Kihnu Virve merelaulud, hommikul oli ta ETV Tähelaevas.

Kusagil 3km-l läks Tõnu vedama ja tegi seda üsna kaua, sh kerge vastutuulega lõikudel. Püsisin selja taga, pilk kinnistunud tema tagumikule (sest õlavööde kõikus liiga palju). Tõnu jooksis natuke ebaühtlaselt, aeg-ajalt  kiirendas (näiteks, kui raja ääres plaksutati), kohati vajus jälle ära. Hingeldas rohkem kui mina, kuid see ei tähendanud veel midagi.

Kuna muusika kõlas kõrvus, siis järelikult polnud raske joosta. Hoidsin end mugavustsooni piiril, sest maa oli pikk ja enese seisund ettearvamatu. Ette polnud vaja minna, sest vedaja tegi rohkem tööd ja jõudu oli vaja säästa.  Ainuke eesmärk oli see 3,5 sekundit.

Rannapromenaadi 10km-l tundus, et Tõnul polnud enam lihtne olla, ka Viffi kinnipüüdmine oli  lähedal. Viimane otsustas möödumise lihtsamaks teha, keeras korraks rajalt kõrvale põõsasse. Nüüd jõudis selja taha valges särgis Stamina mees Andre Abner ja läks ette tempot tegema.  Toimus väike rütmimuutus ja see oli hea võimalus. Võtsin uuele vedurile selja taha ja see sobis suurepäraselt. Tõnu hakkas maha jääma. Abner oli küll lühike, kuid jooksis hästi stabiilselt ja ühtlaselt. Hakkasime eesolijaid alla neelama.

12km pöördekohas oli Tõnu ca 30m maas. Ta lehvitas käega, lehvitasin vastu. Üks tunnistas end kaotajaks, teine toetas kaotajat sõbraliku žestiga. Seekord siis sedaviisi.

Abneri tempo oli väga hea. Saepururajal möödusime Gattšina N45 võitja tagumikust ja veel paarist jooksjast. Asfaldil läksin Abneri kõrvale ja see mõjus eriti võimsalt. Meie jooksutehnikad sobisid ideaalselt, mõlemal sama pikkuse ja sagedusega samm ning ühesuguse rütmiga vaikne hingamine. Pikalt selja taga olnud M60 võitja Juri Petrov, kes kõva ähkimise ja puhkimisega häiris tõsiselt jooksurütmi,  oli õnneks maha jäänud.  

Tandemina möödusime lennukalt Annika Vaheri juhitud nelikust ja enne kindlusemüüride taha jõudmist tõstis Stamina mees veelgi tempot. See tundus mulle natuke kiire ja kaasa ei läinud. Samas saavutatud head jooksutempot alla ei lasknud ja ca 500m enne lõppu tundsin ära Maido (!). Meie vahe oli vaid 20m.

Minna või mitte minna, selles oli küsimus. Tasakesi lisasin hoogu ja Maido selg lähenes. Jäi veel vaid 5-6m, kui Maido hakkas Abneri vastu lõpusirgel spurtima ja nii jäi tema püüdmine seekord katki.

Lõpetasin Maido järel väga hea enesetundega. Võrreldes eilsega olin jooksnud 2,5 min kiiremini (1.08.31, eelmisel aastal 1.06.54) ja ühtlaselt tõusvalt. Tegin taktikaliselt suurepärase jooksu ja ei piinelnud mitte üheski faasis. Loomulikult oli kohati raske, kuid see käibki kiirema jooksu juurde.

Tundsin, et olin end terveks jooksnud ja see oli peamine. Kolmanda päeva rada on väga vaheldusrikas ja psüühiliselt valutu, lõpetamine on alati hästi korraldatud. Seekord anti lisaks meenekruusile veel ka 40.jooksule pühendatud medal, naistele lisaks alpikannipott. Kõik oli organiseeritud suurepäraselt, sh autasustamine, kus alati on osalenud väga palju võistlejaid.

Lõppkokkuvõttes sain M50 klassis Ago Veilbergi ja Maido järel kolmanda koha, üldkokkuvõttes tõusin 93-ndaks (täna olin 82.).

Praegu on küll selline tunne, et seekordne 3-päeva jooks ei jää viimaseks. Autokaaslased olid toredad, Viljar Vainola toakaaslasena samuti.


Pildil jälle fotogeeniline Mann, kelle punane särk sobis peale lõpetamist imehästi alpikannidega, seda lausa niivõrd, et kuidagi ei saanud pilti tegemata jätta :) 

Jooksufotod: Allan Mehik  (SIIT)

laupäev, 12. oktoober 2013

Väsimus

Tundub, et hooaeg on lõppemas. Peale tänast vaevarikast OK Westi pikka rada olen plaaninud veel järgmisel nädalavahetusel osaleda Saaremaal 3-päeva jooksul, kuid pole selles enam kindel. Eks näis, kas vahepeal miskit muutub.

Tänane jooks näitas, et seis on väga vilets. Nädalatagusest rogainist pole taastunud, ehkki polnudki millestki taastuda. Väsimuse ja raskuse põhjused on ebaselged, ehk saab üht-teist paika novembri lõpus.

Alustasin normaalselt, kuid 2.punktiga tuli hiigelsuur viga - 8 minutit. Ei saanud soos auku kätte, ilmselt polnud veel ka mõõtkavasse sisse saanud ja jooksin üle. Seal aga valge kaart ja paika ei saanud. Punkti sain kätte vahetult enne Maido Kaljurit ja Jaanus Reha, olin neile heaks orientiiriks.

Edasi üritasin Maidol järel hoida, ehkki tempo oli natuke kiire. Lõpuks läks Maido eest ära, Jaanus tegi 7.-ga viga ja jäi maha. Sain kätte Mati Preitofi, kelle tempo sobis esialgu, kuid hiljem hakkas ka see vaevaliseks muutuma. Raskelt joostes ei viitsinud end pidevalt kaardis hoida ja nii panin KP14-st kõvasti üle. See võttis motivatsiooni veelgi alla ja jõud ning tahtmine kadusid päris ära.

Edaspidi kulgesin koos Tõnu Loogiga, tundus, et kohati oli ka tema tempo tüütavalt väsitav. Palju kõndisin, võsas ei teinud ühtegi jooksusammu. Lõpuks kõndisin Tõnul eest ära.

Ei mingit mõnu, peale jooksu olin väsinud nagu oleks 8h rogaini lõpetanud.

Kuid teised osalejad olid rõõmsad ja rahulolevad. Ainult üks registreerunu (pildil) ei saanud rajale minna, jalutas niisama valge koeraga, sest tegeles eelmisel õhtul mingi hobiga ja vigastas kubemelihast.

Tulemused  SI

Rahustavat muusikat


teisipäev, 8. oktoober 2013

Filminäitleja joonistused. Küsimus

Naine käis eile keldris ja leidis täiesti juhuslikult terve hulga joonistusi, sh ka mõned minu pildid, mis olid 15 -20 aastat kadunud. Väga huvitavaks leiuks tuleb pidada aga ühe tuntud Eesti filminäitleja akvarelle ning pliiatsi- ja tušijoonistusi. Panen neist mõned siia üles.

KÜSIMUS: Kes on piltide autor? Pildid on joonistatud ilmselt sõjaväes.

Haiglas tehtud joonistus meenutas ka ühte enda skitsi, mille tegin Pelgulinna haiglas täpselt 30 aastat hiljem (1985).

Olin siis jooksmisega end tõsiselt üle pingutanud ja sattusin haiglasse uuringutele. Esialgu olin ühes palatis kahe noormehega, sportlike tüüpidega, kellest üks oli vist korvpallur Kipper? Kuid pärast nende lahkumist sain palatikaaslasteks vana vene polkovniku ning jutuka tumeda peaga vene noormehe. Viimane oli vaatamata oma noorusele käinud juba paljudes välisriikides, sh Lõuna-Ameerika maades. Ja rääkis sellest elavalt.

Ühel hetkel, kui noormeest toas polnud, tuli polkovnik minu juurde ja ütles vaikselt, et ma oleksin selle mehega ettevaatlik, ta on KGB-st. Alumisel pildil magabki see "polkovnik v otstavke".




pühapäev, 6. oktoober 2013

Meest neljaks tunniks - TAOK rogain Jänedal

Peale Jäneda 8h rogaini arvan teadvat, mida endast kujutavad sünnitusvalud...

TAOK rogain on meile Marjega alati olnud oluline võistlus, üks pikem pingutus hooaja lõpus. Lootsime ka seekord heale tulemusele, sest septembris olime mõlemad olnud heas füüsilises seisus, samuti lisas optimismi Jäneda-Aegviidu tehniline maastik. Kaks orienteerujat tiimis on sel juhul suureks plussiks.

Planeerimine

Planeerimine võttis vähe aega. Valida oli kahe variandi vahel - kas minna esialgu põhja või siis lõunasse. Põhjaosa oli tehniliselt lihtsam, pikemate teejooksudega, lõunaosa aga vastupidi - mitme keerulise punkti ning soo ja võsaga. Lõunaosa läbitavus oli raskemini prognoositav ja hilinemise korral ei jäänud sinna palju valikuvõimalusi. Seepärast alustasime lõunast nagu ka Pallo-Tammemäe ja Hiie-Lahtmäe.


Meest 4 tunniks

Stardist suundus lõuna poole vähem võistkondi. Liikusime esialgu esimeses grupis, kus segapaaridest olid veel Helle ja Kaido Hallik. Tasapisi läksid eliittiimid eest ära, kuid kuna me jätsime ära KP31, siis KP54 juures, mille märkisime esimestena, kohtasime Hiiekat ja Laurit (Tiim 68). Seejärel jooksime mööda KP28-st, sest ootasime punkti seljandiku peal (tegelikult oli põhjanõlva all). Tiim 68 läks mööda. Kuna nemad läksid võtma ka hulludele mõeldud edelaosa punkte, siis meie teekonnad erinesid. Seetõttu olime esimesed, kes märkisid mäetipu punkti KP53 Mägede külas. Kohtusime seal Dima Švedi tiimiga, kellega olime silmsides veel etapil 51-38.

Aega oli möödunud vaid paar tundi, kuid enesetunne polnud hea ja paremaks ka ei läinud. Jalad olid töntsid ja kere raske. Jooksime siiski veel normaalses tempos. Jõudsime iga tunniga ajagraafikust 10min ette ja seda ka soisel ning raskesti läbitaval maastikul. Nelijärvel olime graafikust ees juba üle poole tunni ja kõik tundus minevat kenasti. Raskuse eemaldamiseks võtsin geeli ja Blue Shine'i, enesetunne läks küll natuke paremaks, kuid kõhus hakkas kõvasti ja pikalt pistma, esmakordselt rogainil. Sügava hingamise ja tugeva väljapuhumisega hoidsin valu kontrolli all, ehkki paar korda pidin ka rahulikult Aegviidu aleviku vahel kõndima. Kuna tunda andsid kerged krambiilmingud, siis võtsin veel magneesiumit, esialgu ühe ampulli, seejärel veel 2.

Rehesaare rabas KP56 juures olime täpselt neljandal tunnil ja kogunud 62 punkti. Kõik oli läinud hästi, välja arvatud raskepoolne enesetunne ja pidev krambioht. Peale KP59-t kohtasime vastutulevat Heiti Hallikma tiimi. Heiti fikseeris vanamehe seisundi kiirelt ära, Marje oli rõõmus ja optimistlik.


Sünnitusvalud

Ja siis see algas, esimese kraavi ületamisel. Mõlemad reied tõmbasid räigelt krampi. Lamasid kraavi serval ja karjusin, pikalt ja kõvasti. Valu oli metsik ja kestis kaua. Teadsin, et ükskord annavad krambid järele, kuid seekord võttis see kõvasti aega. Krambi taandumine polnud seekord nagu tavaliselt - kiirelt pehmenev, vaid vastupidi, väga aeglane ja pideva valupingega. Kui lõpuks valust toibusin, olin üleni higine. Seejärel algasid külmavärinad.

Liikusin ettevaatlikult edasi pidevas krambiohus. Säärelihased säutsusid isegi kõndides. Midagi oli organismis totaalselt katki.

KP25 oli kõrge Linajärve mäe otsas. Sain teha vaid esimese tõususammu, kui olin jälle pikalt reiekrambi valus. Ütlesin Marjele, et ma ei saa selle mäe otsa, no mitte kuidagi ei saa. Marje ei öelnud midagi. Minu mõtted käisid lõpetamisest, kuid me olime liiga kaugel keskusest ja kojuminekuks polnud otseteed.

Toibusin valuhoost ja hakkasin tasakesi mäkke ronima, küljega mäe poole. Varsti olime punktis.

Järgmine punkt oli jälle mäe otsas, KP37. Jõudmata veel oksarisuse lageda mäe nõlvale, katkes teekond ühest puuoksast üleastumisega. Piinlesin jälle pikalt reiekrampidega, Marje vaatas vaikselt pealt. Ei, polnud võimalik enam edasi minna, sest lisaks tõusule oli mägi ka puuoksi täis. Ma ei saanud mitte kuidagi jalgu tõsta.

Pikapeale läks valu üle, hakkasin tasakesi punkti poole astuma. Õnneks oli seal sissekäidud teerajake, kus oksarisu polnud. Võtsime punkti ja sama rada pidi tulime tagasi.

Aega oli veel palju ja suundusime järgmise punkti - KP57 ja järjekordse mäe poole. Mg söömine enam ei aidanud, lihtsalt oli vaja olla eriliselt ettevaatlik. KP57 juures pidime plaani järgi olema 6.tunnil ja seda ka olime, ehkki peale krambirallit olime maha mänginud kogu ajalise edu. Olukord oli siiski tõsine, sest otseteed koduni polnud ja kõndides võis jääda ka kahest tunnist väheks.

Järjekordselt piinlesin krampides enne KP24, kui tõusime järveäärsest nõlvast üles. Siin tegi Marje kojumineku plaani, mina olin juba pikemat aega olnud keskendunud vaid oma jalalihastele. Loobusime jalutuskäigust 24-39-40, üritasime suunduda kõige otsemat teed pidi (just mööda teed) 24-st 40-sse. Tegime huvitavaid lõikeid, korra pidime ületama ka laia oja. Külm vesi mõjus krampidele hästi, mistõttu õnnestus raskustega ka järsust ojanõlvast üles saada.

Nüüd hakkas enesetunne kergelt paranema, sain juba natuke sörkida. Võib-olla aitas KP57-s võetud valuvaigisti, võib-olla lihtsalt pikk kõndimine. Lõppude lõpuks pidi ju ka kergemaks minema. KP23-st finišisse jooksime juba pidevalt, jalg oli iseenesest kerge, sest puhatud oli piisavalt.

Finišis olime 10min varem, rõõmustamiseks polnud eriti põhjust, sest tulemus oli ebatavaliselt kehv (89 punkti). Samas polnud põhjust ka suureks kurvastuseks, sest tegime rogaini ikkagi lõpuni, ilm oli olnud suurepärane ja maastik huvitav. Rajameister Raivo Pellja pakkus huvitavaid kohti ja keerukaid etappe. Ainult planeerimine polnud keskuse asukoha tõttu raske. Samas oli mitmeid punkte, mida lihtsurelikud poleks iial pidanud võtma, ometigi jätkus neid isegi KP30 jaoks. Üllatuseks oli oma poeg esimene, kes selle punkti võttis.

Ennustust võiks kommenteerida niipalju, et Anita Liepina oli haige (põskkoopapõletik) ja duett Kaminskis-Liepina oli sel korral tavapärasest võimsusest kaugel. Samas olid ettearvatult tugevad Mariann Sulg ja Kait Vahter, kellele ma suurt edu ei ennustanud, seda just ühe orienteeruja tõttu. Nad tegid küll mitu viga ja lõpus KP50-ga ka suure, ometigi kogusid võimsad 119 punkti. Vägev!

Tulemused

Pildi autor Lauri Leppik (võetud SIIT)

neljapäev, 3. oktoober 2013

Jäneda rogaini eel

Ühiskondlik surve on tugev ja ei saa ka seekord jätta ennustamata TAOK rogaini maastikku ning kaarti. Võitjate ennustamine on kerge, teiste kohtade väljatoomine aga hoopis keerulisem. Toon siin ära vaid põhiklasside võitjad:

MM  ACE Salomon    - Timmo Tammemäe, Rait Pallo
MN  Kaks märga särki  - Anita Liepina, Valters Kaminskis
NN   Eesti meistrid         - Edit Kannel, Viivi-Anne Soots

Rogaini maastik on seekord parajalt tihe. Aegviidu-Nelijärve oos ja seda ümbritsevad mõhnastikud on huvitava reljeefiga, samas kohati üsna kraapivad. Parema läbitavusega pole ka Jänedast lõunasse jääv madal mõhnastik Kõrveküla kandis. Liikumist kergendavad küll matka- ja suusarajad, kuid nende peale palju loota ei maksa.  
Tõenäoliselt on kaardil ka Mägede reljeefne mõhnastik. Punktid on nii Valgehobusemäe nõlval kui ka Rehessaare rändrahnu juures. Kõrveküla ja Mägede küla eraldab soine tasandik, kus midagi lõbusat eest ei leia. Seal sai 2008.aastal Winter Xdreamil joostud koos  Armo ja Ilmariga. 

Jänijõe soine tasandik Mägede külast põhjas jääb kaardikirjade ja legendide alla, sinna rajameister punkte ei vii. Küll aga leiame mitmeid punkte Nelijärve lähedalt ooside pealt. Selleks, et maa-ala oleks piisavalt suur ja samas ka huvitav, on sisse võetud ka Piibe maanteest ida poole jäävad alad Ännijärve ja Linajärve kandis. Seal on korralikult võssi ja suuri mägesid - häid kohti rogainijate kiusamiseks ja vigade väljameelitamiseks. 

Nagu näha, jääb võistluskeskus kaardi serva ja liikumissuunad stardist lähevad valdavalt põhja ja lõunasse. Head varianti justkui polegi, kusagil tuleb ikka teed rajada. Õigel ajal tagasijõudmine saab olema keeruline ülesanne, sest keskuse ümber palju varuvariante punktide ärajätmiseks ei jäeta. Seega peab juba varakult tagasiteed plaanima ja varuma natuke aega ootamatute takistuste ja vigade vastu. Muidu tulevad miinused. 

Tõenäoliselt läbime kusagi 50-52km, seega vähem, kui eelnevatel rogainidel. Mis kohaks selleks piisab, ei tea. Tugevaid vastaseid MN40 klassis on päris palju. 


PS. Kirjutasin selle jutu enne lisainfo lugemist.