Friday, October 18, 2013

Saaremaal tervist parandamas

Mitte SPA, vaid jooksuga.

Haigusevimm on pikalt sees istunud ja esialgu plaanisin Saaremaa 3-päeva jooksule mitte minna. Kuid head orienteerujad Mercury klubist olid hotellikohad reserveerinud  ja ka transpordi korraldanud. Ei tahtnud alt vedada.

Seepärast käisin kolmapäeva õhtul Keila Tervisekeskuses lindi peal jooksmas ja natuke ratast sõitmas, et natukenegi spordirütmi sisse saada ja enesetunnet kontrollida.

Täna, st reede hommikul, oli Tallinnas ja veel ka Virtsu sadamas hull ilm - külm, tuuline ja vihmane. Pea oli kahjuks endiselt paks ja kehas kerged külmavärinad, lisaks veel hommikul valusaks läinud kurgumandel. Mängu läks Tonsilgon.

Saaremaal, Kuressaare poole sõites, läks ilm järjest paremaks ja peagi paistis pilvede vahelt ka päike. Enesetunne auto tagaistmel paranes, isegi kurguvalu kadus. Ilmselt valmistus organism vaikselt ja alateadlikult  võistluseks, ehkki olin endale lubanud, et lähen vaid rahulikult jooksma.

1.päev - elame veel

Soojendusel oli seis täitsa ok, jalad pikast puhkusest värsked ja kerged. Kas tõesti läheb võistluseks?

Eelnevalt olin duelli klubikaaslase Maido Kaljuriga maha matnud, tema hoog oli viimasel ajal olnud väga hea. Ka Tõnu Ilvesega poleks tahtnud rabeleda, eelmise aasta kolmas Alec Nyiri polnud samuti nõrkade killast.

Jooks ise oli ühtlane ja üsna rahulik. Teisel km-l oli aeg 8.01, edasi hakkas km aeg natuke tõusma (ca 4.05). Ei olnud raske ja tempot alandada polnud vajadust. Suurematesse gruppidesse ei suutnud hoida, seepärast pidin kohati lõikama ka vastutuult. Kuid seda viimast oli üllatavalt vähe, enamasti oli tuul tagant. Ehk nagu üks veteranist venelanna kaaslasele riietusbussis ütles:
"Mne nravilsja finish, veter tak udaril po šope".

Aeg 40.52.5 oli parem kui plaanisin. Maido võitis vaid 27 sek, ka Peeter Vennikas ei saanud alla 4min/km. See-eest Viivi-Anne Soots tegi isikliku (40.06.2), Kait Vahter samuti (37.53.0). Eelmisel aastal oli mul aeg 40.13, kuid siis pingutasin ikka kõvasti.

Üks asi sai aga selgeks - tervis läks peale jooksmist paremaks.

Jääb veel õhtusöök, puhkus, hommikusöök ja siis Torgu kuningriigis 16km.

Pildil Kaljurid. Neid on tõesti palju. (Autor Jaan Vehlmann)

Tulemused (1.päev)

2.päev - jooksuvormi tegelik test

Peale eilset ei osanud tänasest jooksust midagi arvata, õigemini, arvasin siiski head. Kui eile tuli suhteliselt lihtsalt, siis tänasel 16 km-l mängis tegelik füüsiline vorm olulist osa.

Kindel plaan oli esimesed 5km rahulikult võtta, ca 4.10min/km. Samas pidi ka arvestama mingi grupiga, et mereäärsele vastutuuleotsale mõnusamalt vastu minna. Grupp, mille valisin, oli koosseisu suhtes sobiv (Maido, Viff, Gattšina naisveteran, kellele tuul eile tagumikku lõi, Annika Vaher, eelmise aasta suur konkurent Ott (Viirmann) jt). Mitmeid neist eile võitsin.

Kahjuks oli selle suure grupi tempo minu jaoks liiga kiire, kulutasin end alguses kõvasti. Tõnu Ilves loobus kiiresti ja jäi maha. Kusagil 5km-l loobusin samuti kinnihoidmisest, õnneks tuli vastutuuleotsal üks väike punt järele ja sain tuulde. Sinna gruppi surus end üksi joostes sisse ka Tõnu. Lootsin temaga vähemalt koos lõpetada, sest kuni 10km-ni oli seis üsna ok.

Kuid kusagil 11km-l läks raskeks. Tuul hakkas küll kõvasti tagant lükkama, kuid seda tegi ta kõigiga. Ja teised eemaldusid tasakesi, selja tagant aga lähenes ja möödus hulk jooksjaid.

Hoidsin korralikku pinget, kuid sein oli ees. Sealt edasi oli tervisele ohtlik. Lõpetasin ajaga 1.10.59 (eelmisel aastal 1.07.34). Kukkusin esisajast välja ja kaotan kokkuvõttes ka Tõnule (3,5 sekundiga). Enne homset on Maido kindlalt teine, Tõnu kolmas. Ago Veilberg, nagu ka Meelis Veilberg eelmisel aastal, on teiselt planeedilt.
Eks näis, kuidas homme, parem säärelihas teeb muret.

Tulemused

Natuke hiljem:
SPA-s käidud, pasta söödud, ees ootab väike ekskursioon Privileegi, kus mängivad Kukerpillid.
Pildil Mann (Mariann Sulg), kes hakkab tasapisi hoogu minema. Kuuendal päeval oleks ta nagu kala vees, kuid homme lõpeb Saaremaa jooks kahjuks ära.


3.päev - mõistusega võidetud  kolmas koht

Tänane taktika oli lihtne: alustan rahulikult, jälgin Tõnu tegemisi, üritan teda eest mitte ära lasta, vedama ei hakka ja paar km enne lõppu vaatan, kuidas jõudude vahekord on. Mitmepäevajooksu võlu ongi selles, et kunagi ei tea, mis seisus keegi parajasti on, päevad pole vennad  ja rumala taktikaga võib enda elu raskeks teha. Nagu eile juhtus.

Reielihased olid stardis valusad, sääre jaoks olin valuvaigisti sisse võtnud, kuid üldine enesetunne peale eilset SPA-d oli täitsa ok.

Algus oli rahulik, ca 4.10-4.15 vahel. Esialgu jäin ühte gruppi Peeter Vennikase ja Tõnuga, kuid Maido, Viff jt liikusid 30 sek eespool suures grupis. Vennikas hakkas mingil hetkel eest ära minema, Viff eelmisest grupist aga maha jääma. Hoidsin ühtlast tempot, kellegagi kaasa ei läinud. Kõrvus kummitasid Kihnu Virve merelaulud, hommikul oli ta ETV Tähelaevas.

Kusagil 3km-l läks Tõnu vedama ja tegi seda üsna kaua, sh kerge vastutuulega lõikudel. Püsisin selja taga, pilk kinnistunud tema tagumikule (sest õlavööde kõikus liiga palju). Tõnu jooksis natuke ebaühtlaselt, aeg-ajalt  kiirendas (näiteks, kui raja ääres plaksutati), kohati vajus jälle ära. Hingeldas rohkem kui mina, kuid see ei tähendanud veel midagi.

Kuna muusika kõlas kõrvus, siis järelikult polnud raske joosta. Hoidsin end mugavustsooni piiril, sest maa oli pikk ja enese seisund ettearvamatu. Ette polnud vaja minna, sest vedaja tegi rohkem tööd ja jõudu oli vaja säästa.  Ainuke eesmärk oli see 3,5 sekundit.

Rannapromenaadi 10km-l tundus, et Tõnul polnud enam lihtne olla, ka Viffi kinnipüüdmine oli  lähedal. Viimane otsustas möödumise lihtsamaks teha, keeras korraks rajalt kõrvale põõsasse. Nüüd jõudis selja taha valges särgis Stamina mees Andre Abner ja läks ette tempot tegema.  Toimus väike rütmimuutus ja see oli hea võimalus. Võtsin uuele vedurile selja taha ja see sobis suurepäraselt. Tõnu hakkas maha jääma. Abner oli küll lühike, kuid jooksis hästi stabiilselt ja ühtlaselt. Hakkasime eesolijaid alla neelama.

12km pöördekohas oli Tõnu ca 30m maas. Ta lehvitas käega, lehvitasin vastu. Üks tunnistas end kaotajaks, teine toetas kaotajat sõbraliku žestiga. Seekord siis sedaviisi.

Abneri tempo oli väga hea. Saepururajal möödusime Gattšina N45 võitja tagumikust ja veel paarist jooksjast. Asfaldil läksin Abneri kõrvale ja see mõjus eriti võimsalt. Meie jooksutehnikad sobisid ideaalselt, mõlemal sama pikkuse ja sagedusega samm ning ühesuguse rütmiga vaikne hingamine. Pikalt selja taga olnud M60 võitja Juri Petrov, kes kõva ähkimise ja puhkimisega häiris tõsiselt jooksurütmi,  oli õnneks maha jäänud.  

Tandemina möödusime lennukalt Annika Vaheri juhitud nelikust ja enne kindlusemüüride taha jõudmist tõstis Stamina mees veelgi tempot. See tundus mulle natuke kiire ja kaasa ei läinud. Samas saavutatud head jooksutempot alla ei lasknud ja ca 500m enne lõppu tundsin ära Maido (!). Meie vahe oli vaid 20m.

Minna või mitte minna, selles oli küsimus. Tasakesi lisasin hoogu ja Maido selg lähenes. Jäi veel vaid 5-6m, kui Maido hakkas Abneri vastu lõpusirgel spurtima ja nii jäi tema püüdmine seekord katki.

Lõpetasin Maido järel väga hea enesetundega. Võrreldes eilsega olin jooksnud 2,5 min kiiremini (1.08.31, eelmisel aastal 1.06.54) ja ühtlaselt tõusvalt. Tegin taktikaliselt suurepärase jooksu ja ei piinelnud mitte üheski faasis. Loomulikult oli kohati raske, kuid see käibki kiirema jooksu juurde.

Tundsin, et olin end terveks jooksnud ja see oli peamine. Kolmanda päeva rada on väga vaheldusrikas ja psüühiliselt valutu, lõpetamine on alati hästi korraldatud. Seekord anti lisaks meenekruusile veel ka 40.jooksule pühendatud medal, naistele lisaks alpikannipott. Kõik oli organiseeritud suurepäraselt, sh autasustamine, kus alati on osalenud väga palju võistlejaid.

Lõppkokkuvõttes sain M50 klassis Ago Veilbergi ja Maido järel kolmanda koha, üldkokkuvõttes tõusin 93-ndaks (täna olin 82.).

Praegu on küll selline tunne, et seekordne 3-päeva jooks ei jää viimaseks. Autokaaslased olid toredad, Viljar Vainola toakaaslasena samuti.


Pildil jälle fotogeeniline Mann, kelle punane särk sobis peale lõpetamist imehästi alpikannidega, seda lausa niivõrd, et kuidagi ei saanud pilti tegemata jätta :) 

Jooksufotod: Allan Mehik  (SIIT)

11 comments:

Anonymous said...

Rõõm oli Sind leida protokollist, edu tänaseks ja homseks! Ott ei ole ka kaugel... Marje

Anonymous said...

Olgu selle Saaremaaga kuidas on,aga Orienteering News raporteerib,et Eesti sai 2017.a. orienteerumise MM korraldamisõiguse!

Tervitades,
Gea

Anonymous said...

Ei näinud sind hommikul söömas? Kas pidu läks pikaks? Maido

eduardp said...

Hoidsin juba hommikust saadik konkurendi, st Tõnu selja taha. Vaatasin, mida ta sööb, kuidas sööb jne. Peab täna õige taktika valima, 3,5 sek lahutab kolmandast kohast.
Meenub EMV pikk rada - sina 2., Tõnu 3 :)

Anonymous said...

Aga täna oli su minek hea! 5km enne lõppu olin ca 30 sek ees, aga finiši sirgel tahtsid must üle joosta-hea, et Andrega spurtisime . Maido

Armo said...

Ma ei tea kas seda saab küpseks taktikaks nimetada...kui vennike veab sind ja lihtsalt labaselt annad alla kuna tempo tundub kõrge - WTF ?
Aga üks on selgemast selgem - Gatšinast tulevad head tagumikud :D Või on hoopis Manni tagumik fotogeeniline...

eduardp said...

Armo, Sa vist ei saanud sellest pikast jutust aru, et ma käisin tervist parandamas. Ja Manni tagumiku teemal ei oska sõna võtta, eelistan vaadata ja pildistada nägu.

Tanza said...

On näha, et mitmed jooksevad hoolimata võrdlemisi jahedast ilmast lühikese vormiga. Kas sellel mingit sisulist eelist ka on võrreldes näiteks pika liibuva püksi ja pikkade varrukatega särgi ees või on see pigem mingi vajadus kellelegi midagi tõestada?

Tanel

Anonymous said...

Mõnus ju, kui tuul jalakarvu paitab.

eduardp said...

Eks riietus sõltub ikka külmakartlikusest, tervislikust seisundist ja jooksukiirusest. Loomulikult on parem seljas kanda vähem riideid, kuid kui keha jahtub liigselt, siis on see organismile liigne energiakulu. Seepärast kandsin esimesel päeval ka sõrmikuid.

Saaremaal oli kõige jahedam esimene jooks, kuid ka seal oli palju lühikestes jooksjaid. Näiteks Kait Vahter, kes pani kõik kolm päeva lühikese särgiga, samamoodi, nagu ta tegi Jäneda TAOK rogainil, kus suur osa rogainijaid oli jopedes.

Ma ise võtsin igal päeval riideid vähemaks/õhemaks, kuid soe aluspesu jäi viimasel päeval ikkagi selga. See oli minu jaoks paras, kuid tervena oleks vabalt võinud joosta ka lühikese särgiga.

Seega, ei mingit näitamist, lihtsalt mõned inimesed on rohkem morsad kui teised.

Kaur Virunurm said...

Minul näiteks on keskmisest jooksjast kõvasti rohkem rasva naha all (BMI üle 28) ja sellevõrra tuleb vähem riideid kanda. Olen proovinud joosta või suusatada "teistega" samas riietuses - no ei saa - palav! Nii et nagu Eduard kirjutab, ei mingit näitamist, lihsalt isiklikud eripärad.