34 ei ole 42 ehk Audi Vana-aasta maraton Rocca al Mares

Seiklust oli vähe, aga juhtus ikka. Ei mäletagi enam, millal olen rajalt enne lõppu maha tulnud, kuid täna see juhtus.

Maratoni läksin jooksma vaid selleks, et lihaseid "kuivatada" ja valuläve tõsta. Nädalatagune Väle Pätt näitas, et seis pole ei hea ega halb, selline natuke ülekaalulise kontoriroti vorm. Samas olen üheks eesmärgiks võtnud Taliharja täisraja läbimise...

Stardis oli mitmeid tuttavaid. Alustasin koos klubikaaslase Maido Kaljuriga, kuid tema jaoks oli algtempo natuke aeglane. Ei lasknud sellest häirida ja varsti olin koos vendade Hendriksonidega. Tempo oli rahulik, miski ei ennustanud suuri raskusi. Ilm oli kusagil -8 kraadi juures, tuul nõrk ja jooksurada väikeste naastudega tossudele sobiv. Seega oli kõik ok. Ainult esimese ringi teises pooles hakkas vasak achilleus valu kiirgama. Oht, mis andis endast märku juba paar päeva varem.

Joosta oli tore, sest Tõnuke lobises kogu aeg. Vahepeal jäi vait, hingeldas mõni aeg selja taga, kuid varsti oli jälle esireas ja lobises edasi. Maido saime kätte ja möödusimegi, kuid visa hing haakis end varsti jälle punti.

Hendriksonid hakkasid tasakesi eemalduma, tundsin, et tõstsid tempot. Peetril hakkasid vist sõrmed külmetama. Hoidsime Maidoga ühtlast tempot, Tõnukese poolt väljaöeldud plaani järgi (3:45 maraton ehk 45 min ring).

Kuidagi kerge oli Tabasalu suunas joosta, palju valgust, teel puhas lumi, tuuleke tagant ja lisaks ka kergelt allamäge. Tõstsin 3. ringil tempot ja hakkasin Hendriksonidele lähenema. Maido jäi esialgu maha, kuid enne pöördekohta olime jälle koos.

Pöördekoha järel läks mul aga raskeks. Kaaslased eemaldusid aeglaselt, vajusin järjest sügavamale vastu maad, jooks muutus tatsamiseks. Kolmas ring lõppes vaevaliselt, kergendust ei toonud ka söödud kofeiiniga geel. Ilmselgelt oli neid 8,5 km ringe ühe võrra liiga palju. Neljas ring oli väga vaevaline ja lõppu andis oodata ja oodata. Nagu maratoni lõppu. Ja kuna viies ring oleks olnud mõttetu enese lõhkumine, loobusin sellest. Energiavarud olid täiesti otsakorral ja lihaskonna seis täbar.

Vennad Hendriksonid hoidsid lõpuni planeeritud kiirust ja said ajaks 3:41. Maidol läks viimane ring väga raskeks, kõndis osaliselt, kuid kannatas lõpuni. Müts maha. Iseenda seisund teeb ettevaatlikuks. Lisaks achilka ravimisele peab aasta alguses ka vereanalüüsid ära tegema. Eks näis.

Tulemused
Loodetavasti lisandub ka mõni pilt.

Tallinn City Trail Night Edition - positiivselt ühest jooksust

Ei mäletagi enam, milla viimati jooksuvõistlusel osalesin. Tirimist on kohati orienteerumiselgi, kuid seal tuleb pea töövõimelisena hoida, seega piduriga liikuda.

Meie maailma tipus olevad seiklusportlased Estonian ACE Salomon Adventure Racing Team-ist korraldavad mitmeid põnevaid üritusi - võistlusi, et oma pikki treeningtunde huvitavamaks muuta, inspireerida inimesi põnevatele sportlikele väljakutsetele ning natuke ka suurvõistluste jaoks raha koguda. Kes teab, need ootavad põnevusega novembrikuus toimuvat seiklusspordi MMi Reunioni saarel (Teaser) - Eesti tiimi ühte võimalikku kõrghetke maailmameistrivõistlustel. Midagi pole teha, kõik saavad ajapikku vanemaks ja ükskord enam ei jõua nii nagu noorena.

Nii minagi. Viimane kord jooksin Nõmmel 8 km krossi 1980-ndate keskel. Oli mingi Tallinna Kalevi vm võistlus, kus tuli läbida neli 2 km-st ringi. Mäletan, et jalg oli siis kerge ja enesetunne hea ning hoidsin korralikku tempot. Jäin siiski teiseks, võitis arheoloog Priit Ligi. Praegune poliitik Jürgen pidas oma venda, kelle elutee katkes Estonial, endast palju andekamaks jooksjaks.

Olen nüüd 2 nädalat jälle joosta saanud ja areng on olnud rõõmustav. Eelkõige seetõttu, et kusagilt eriti ei valuta (va mingi pirnlihas tuharas) ja jalg on olnud kerge. Sageli olen tööpäeva õhtutel parajalt väsinud ja enne magamaminekut teinud veel lisauinaku. Nii ka eile, so reede õhtul, kui sõin kodus kõhu täis ja magasin enne starti paar tundi.

Ärgates oli värske ja hea tunne, vaim puhanud ning keha kerge. Soojendusjooksul Nõmme Spordikeskuses nautisin üle pika aja mõnusat jooksutunnet, mis nooremas eas oleks tähendanud ehk alla 3:30 min/km tempoga jooksu. Nüüd polnud aeg aga oluline, põnev oli testida enda mõne tuttavaga. Seega läksin kell 21.00 8 km rajale tirima, 1500-luumeniline Lupine lamp peas. Viimane oli suureks abiks juurikalistel metsaradadel jooksmisel.

Start

Kohe alguse tõusime treppidest üles Glehni lossi juurde, tuttavast tõusust Tarmaku aastalõpu orienteerumisüritusest. Nüüd aga pidi ülesse jõudnuna grupis tempot hoidma ja üritama mugavat hingamist tagasi saada kiire jooksuga. Esialgu hoidis Viff ehk Viivi-Anne Soots mulle selja taha, kuid peale suusatunnelit läks mööda ning hakkas eemalduma. Talle läks järele üks lühemat kasvu jõulise sammuga naine, hiljem selgus, et Sille Puhu. Tol hetkel pidasin seljatatavaks konkurendiks ka Reigo Lehtla't, kuid viimane eemaldus veelgi jõudsamalt.

Kui jõudsime ca 3-ndal km-l metsaradadele, nägin, et vahe kahe naisterahvaga enam ei suurene vaid hakkab tasapisi vähenema. Panin natuke gaasi juurde ning 4 km-l sain neile selja taha. Imestasin, et meisterorienteeruja Viff metsa vahel aeglasemaks muutus. Põhjus selgus 4,7 km-l, kui jõudsime jälle tee peale, kus Viff tõstis märgatavalt tempot. Ta lihtsalt puhkas metsas. Naised kadusid eest ära, sest minu jalg läks raskemaks, mistõttu hakkas tagant lähenema konkurent Margus Tinno (?). Temaga  õnnestus juurikalisel metsarajal vahet suurendada. Rohkem jooksjaid tagantpoolt ei paistnud.

Tundus, et 5,5 km-l on lõppjärjestus selgunud. Aga tühjagi.

Kui Viff möödus Reigost, võttis viimane talle kandadele. Jess, mõtlesin, nüüd küpsetab rogainikonkurent end ära. Pimeduses möödus distants kiiresti ja kui lõpuni jäi veel 2 km, tundsin, et suudan joosta küll. Tõstsin tempot, sain kätte uuesti ette läinud Marguse, samuti Sille ja Reigo. Kilomeeter enne lõppu sättisin end mõnusalt Reigo õla taha, et otsustaval hetkel spurtida. Reigo aga oskas viimasest pikast laskumisest palju kiiremini alla saada ning suurendas edumaa 10 m-le. Tagant tuli ootamatult meie vahele tundmatu roheline selg (Marten Vunukainen?), keda varem rajal ei kohanud. Lõpu eel jooksime kõik väikese kaarega spordikeskuse väravasse, kus libedal rohul käisid minu siledad tossud natuke ringi. Samas oli Reigo lõpuspurt nii võimas, et selle vastu püssirohi puudus. Küll aga suutsin selja taha jätta Sille Puhu ja Margus Tinno.

Lõpetasin kokkuvõttes 14-ndana ja teise naisena. GPS-kellaga mõõdetud keskmised kiirused tekitasid väikese pettumuse, kuid tegemist polnud ka tasase asfaldijooksuga. Kuid mis ma ikka nurisen, kui olen saanud alles 2 nädalat joosta ning suutnud konkureerida Vifi ning Reigoga. Seega sain väga toredale üritusele pealekauba väga positiivse sportliku tagasiside enda seisundist.

Mida aga veel mainida tahaks, on võitja Sander Linnuse kõva aeg, mis sest, et alles 5 päeva tagasi tuli ta Ukrainas Euroopa meistriks 24h rogainis, koos Timmo Tammemäega, ühe selle ürituse korraldajaga.

Tulemused

(ehk tuleb ka mõni pilt)

Nädalavahetuse menüü: EMV lühirada ja SEBi Tartu maraton (23 km)

Laupäev: EMV lühirada Mõndaveres

Seekord oli EMV sündmus, sest Eesti tippudele pakkusid konkurentsi o-maailma suurkujud - Thierry Gueorgiou ja Olav Lundanes. Mõlemad startisid väljaspool meistrivõistluste arvestust stardinimekirja eesotsas ja tegid keerulise läbitavusega metsas head sooritused. Kuid Timo Sild suutis viimase startijana siiski nende ajad üle joosta. Suuri järeldusi teha ei maksa, kuid Timo ja ka teised A-koondislased on praegu heas vormis.

Olin samuti oma klassi (M55) stardinimekirjas viimane, loosiga vedas. Enesetunne enne starti oli põhjusega vaikne ja sissepoole, naljast kaugel. See võimaldas rahulikult keskenduda oma sooritusele.

Algus läks kenasti, kuid tegin 5. punktiga minutilise vea. Õnneks sattusin enne lähedalasuvasse 6.punkti, millest sain suunaga minna 5.-sse. Kahjuks otse peale ei saanud ja esialgu läksin punkti otsima valelt poolt.

Kuid vaatamata sellele veale juhtisin 7.punktis kena vahega, sest põhikonkurendid (Tali, Kaljur, Külvik) olid olnud ebakindlad või teinud suuri vigu. Kiirus oli kogu aega kontrolli all, kuid samas hea, sest etapiajad olid kas 1.-sed või 2.-sed.

Etapil 7-8 tahtsin minna võimalikult otse ja kui jõudsin kõrge künka nõlvale, siis võtsin sealt suuna 8.-sse. Vasakul oli sügav org, kiirelt hindasin punktikohaks väiksema oru selle taga. Ja olin kadunud mees, sest seal punkti polnud. Kaardist ei saanud enam aru, sest see ei läinud maastikuga kokku. Aega läks kõvasti, paika sain 3.KP-s. Võistlus oli läbi.

Hiljem kaarti vaadates selgus, et loodes oli veel üks küngas ja kuna olin natuke vasakule kaldunud, võtsingi suuna valest kohast. Sügavad orud oleks võinud asukohas kahtlusi tekitada, kuid olin liiga enesekindel.

Kahju oli, sest maastik ja rada olid huvitavad, ujuva reljeefiosa olin kenasti läbinud. Kommentaator Arthur Raichmann sai lõpus öelda, et teises vaheajapunktis oli Pukkonen veel liider, kuid nüüd tegi ühe suure vea nagu tal ikka juhtub...

Tulemused


Pühapäev: SEB Tartu jooksumaraton (23 km)

Pilt: Arvo Müürsepp (samuti mägimatkaja)

Õhtul sain Anttiga Roosega Tartusse ja hommikul Indrek Aarnaga Elvasse. Ilm oli päikeseline ja parajalt soe-jahe, jooksmiseks väga sobiv. Valisin stardigrupi 1:45 ja 2:00 vahel, alustasime kunagise mägimatkakaaslase Kalle Kiiranen-iga kõrvuti. Ma pole talle kunagi jooksus kaotanud, kuid selle aasta tulemused ennustasid midagi muud.

Enda vormist polnud mingit ülevaadet ja pigem keskendusin taktikale, kus ärakukkumist ehk ebameeldivat kogemust lõpus ei tuleks.

Alguse asfaldiots läks kenasti, kuid peale 5. kilomeetrit võtsin natuke hoogu maha. Liikusin omas tempos, rahuliku hingamisega, paljud läksid mööda. Keha ei soovinud pingutada, pealegi oli kartus, et kiiremini joostes ei pea niimoodi lõpuni vastu. Otsustasin 10. km-ni rahulikult joosta.

Kuid ca 8. km-l tuli tagant tippides kleenuke veteransportlane Tea Pärnik ja tõmbas mind uuesti käima. Hoog läks nii heaks, et peale 10 km joogipunkti võtsin kerge hingeldamisega tempo üles ja Tea jäi maha. Varasemalt olen sellise hingamisega lõpuni jooksnud, kuid nüüd tuli mingil hetkel jälle sisemine pidur peale. Uuesti hakkasid jooksjad mööduma ja ka Tea sai mind kätte ning eemaldus tasapisi.

15,6 km peal öeldi kohaks 273. Olin natuke pettunud, et number nii suur oli, kuid olin samas kindel, et alla 300 suudan ikka joosta. Enesetunne oli "mugavustsoonis" liikudes täitsa ok.

Kuid tühjagi. Ühtlase kulgemisega möödus lõpus paras hulk jooksjaid, isegi natuke imestasin, sest otsest ärakukkumist polnud. Samas ei tahtnud ka kiiremini joosta - ju siis oli seisundile sobiv tempo olemas.

Aeg tuli 1:47.30, koht 303. See koht on uus verstapost minu "jooksjakarjääris", nii suurt numbrit pole varem olnud. Talvel oli seisund parem, loodetavasti saab veel suveks liikuma. Suuri eesmärke pole, kuid mõne poolmaratoni jaoks võiks valmistuda. Narva Energiajooks on 10.juunil, kuid sellel päeval on võib-olla ka Keila lahtised lauatennises. Järgmisel laupäeval osalen Eesti Energia jalgpalliturniiril, hoopis teisi lihasrühmi vajaval alal.

Tulemused (23 km)

Korvpallipõrgatuste saatel Tallinna maraton

Olen ammu soovinud sügisel maratoni joosta, kuid orienteerumiskalender pole seda siiani lubanud teha. Ei lubanud ka seekord, kuna päev enne maratoni oli Kanepis Eesti MV pikk rada, mis on alati olnud intrigeeriv ja põnev ühisstardiga jooks. Kuna o-kalender on väga tihe ja vabu nädalavahetusi napib, siis toimub ka järgmisel aastal EMV pikk rada ning SEB Tallinna maraton samal nädalavahetusel. Jama, aga midagi pole teha.

Rõõmustav oli vaadata klubikaaslaste pika raja tulemusi, eriti Ats Sõnajala esimest EMV medalit põhiklassis, samuti Maido Kaljuri võitu M50 klassis ja Taivo Tali pronksi M45 klassis. Marje Viirmanni järjekordne kuld N50 klassis polnud üllatav. Marje kogus hooajal 11 EMV medalit, neist 9 kulda ja võitis esmakordselt kolmandat aastat toimunud Medalijahi võistluse. Selle võidu auhinnaks on 5-grammine kuldplaat, 2. ja 3. kohale untsised hõbemündid.

Kuid nüüd maratonist.

Möödunud töönädal oli olnud väsitav, kuid õnneks sai laupäeval puhata. Pühapäeva hommikul oli Tallinnas tunda suure jooksupeo hõngu, mis päeva peale paisus veel suuremaks.

Endale seadsin eesmärgiks joosta 3.15 ja 3.20 vahele, kiiremini oleks olnud super ja aeglasemalt pettumus. Esmakordselt kasutasin (3.15) tempomeistri teenuseid, kelleks seekord oli Silveri asemel Indrek Teppo. Vajaliku õhupallini jõudsin 6.minutil, sest startisin üsna tagant.

Joosta polnud raske, ehkki võttis päris korralikult higistama. See oli kehv märk lõpuosa jaoks, sest suurem soolakaotus distantsi alguses viib krampideni lõpus. Seekord ma krampe ei kartnud, lootsin hooajal kogutud treenitusele ja läbitud pikematele rogaini- ning seiklusüritustele. Kahjuks läks natuke teisiti.

3.15 punt oli päris suur nagu ka kõikide teiste tempomeistrite grupid. M50 klassi meestest olid seal sees Urmas Kaljurand ja Hanno Priks, teisi tuttavaid nägusid eriti polnud. Tõsi, jooksin kuni 32km-ni üsna grupi eesotsas, seepärast tagumisi ei näinud. Hiljem selgus, et seal oli ka töö- ja Xdreami-kaaslane Kaido Kaarli, kellega oli ka väike omavaheline võistlus. Viimases osales ka teine töökaaslane Karmo Kübarsepp, kuid tema jooksis grupist eespool.

Samuti jooksis selles grupis suurema osa ajast pallipõrgatav Joosep Mooses, kes lõpetas ajaga 3.14.57 (!) ja püstitas sellega Guinnessi rekordi. Eelmine rekord kuulus mingile ameeriklasele ajaga 3.23.

Esimene ring tundus üsna pikk, sest kerge pinge oli pidevalt sees. Kusagil 19km-l võtsin geeli ning peale esimest ringi igaks juhuks ka Ibumetini. Vasak põlv hakkas natuke valu tegema. Ibumetin on hea ka lihasvalu vastu, see peab ikka kaasas olema.

30km-l oli enesetunne täitsa ok, ehkki mingi jama oli kõhus toimunud juba pikemat aega. Teadsin, et varsti on tulemas WC, kuid selleni ei jõudnud. Lisakaar Pirita parkmetsa oli tõsiasi, esimest korda elus jooksuvõistluse ajal. Kaotasin minuti ja ka õhupalli. Viimane oli metsast väljudes üsna kaugele jõudnud. Esialgu olid jalad kanged, kuid üsna pea hakkas kiirus tõusma, lootsin taastada 3.15 tempot. Kuid selle kiirenduse tulemusel tundsin esimesi krambisähvakuid vasakus sääremarjas.

4km enne lõppu muutusid krambid sääremarjas juba pidevaks, üritasin joosta rohkem üle talla. Järgmisena lõi kramp vasakusse reielihasesse ja see oli ka ühtlase jooksu lõpp. Krambipinge ei vähenenud, kõndisin, venitasin, masseerisin mitmeid kordi reielihast. Ühelt abivalmis jalgratturilt sain Mg-pulbrit ja vett, efekti andis oodata. Möödusid paljud jooksjad, sh Tarmo Siimsaare, Rünno Ruul !?, 2km enne lõppu ka rogaini Euroopa meister Mati Korrol. Ei noh, madalamale enam laskuda ei saanud :)

Ei tea, kas Mg-pulbrist või viimases joogipunktis manustatud soolast, lubasid pikal lõputõusul lihased,  küll kontrollitult, kuid enam-vähem korralikult joosta. Seega läks krampide tõttu füüsiliselt lihtne lõpuosa üle väärikaks maratoni lõpuponnistuseks. Väärtus seegi, ehkki vanainimese pingutused pole kõrvalvaatajale eriti esteetilised. Seega peab hoolikalt valima, millist pilti siin blogis hiljem üldse üles riputada.

Omavahelises võistluses Karmo ja Kaidoga jäin viimaseks. Karmo, kui kõige noorem mees, vajus lõpus küll natuke ära, kuid tal oli piisavalt ajareservi, et lõpetada alla 3.15, Kaido pidi samuti lõpuosas järgi andma ja oma rütmis jätkama, mistõttu sai ajaks 3.17.

Minul tuli 3.21.39, mis oli väike pettumus. Samas kukkusid veel tahapoole sellised tugevad konkurendid nagu Urmas Kaljurand ja Reigo Lehtla.

Et soovitud aega joosta (3.15), peaks minema kolme nädala pärast Tartu maratonile. Kahjuks või õnneks on sellel ajal TAOK 8-tunnine rogain, kus üritame korralikku sooritust koos Marjega. Sellel aastal ei tohiks korduda eelmise aasta krambijama.

Kuid Saaremaa 3-päeva jooksule olen end kirja pannud ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis läbitud Tallinna maraton peaks sellele võistlusele kindlasti positiivselt mõjuma.

SEB maratoni tulemused

Uhtjärve jooks

Selleks jooksuks valmistasin end "korralikult" ette. Kõigepealt aitasin Contral ja Co-l natuke rada trimmerdada, tasuks maitsvad kiluvõileivad, karaskipannkoogid ja Urvaste kogukonna maitsev ökokama.

Mõned päevad hiljem sõitsin rattaga Nõiariiki ja tegin jooksutiiru ümber järve. Juba olid suured heinamaad niidetud ja purded parandatud. Tegin erinevatest maastikuosadest pilte, riputasin need üles ka FB-sse.

Päev enne jooksu võtsin kergelt, tegin vaid rahuliku sörgi Anni järve äärde, kokku ca 8km. Ilmad olid olnud palavad ja päikeselised, jooksmiseks väga rasked. Rattasõit osutus meeldivamaks tegevuseks.

Margus Konnula ehk Contra oli teinud raja ettevalmistamisel väga suure töö ära. Esimesel korral ei saanud ühes kohas arugi, et kust see rada üleüldse minema pidi, metsaveomasinate sügavad roopajäljed tegid raja jätkamise pea võimatuks. Siiski leidis Contra peale pikemat matkamist variandi, kust sai valutult läbi. Kuid võistluse ajal jäi just see koht natuke kehvasti tähistatud, õigemini jäi sulgemata piki metsaveotee sügavaid jälgi minev lõik. Ja sealt selle suurepärase ürituse üks aps tuli - päris paljud panid rajalt välja, mõned "oskajamad" venitasid oma teekonna üle km pikemaks. Õnneks tugevamad seda viga ei teinud.

Ise kartsin kõige rohkem vastaskaldal, ca poolel maal asuvat pikka tõusu. Seetõttu võtsin algust üsna rahulikult, suuremat hingeldamist vältisin. Lõppude lõpuks oli see ka esimene? kiirem jooksuvõistlus sellel aastal, järvejooksudest olen mõnel korral osalenud vaid ümber Ülemiste jooksul.

Võistlus algas jooksuga kruusateel, kus eespool oli nii sulelisi kui karvaseid, sh väiksemaid lapsi. Niipea, kui rada pööras ebatasasele traktorijäljele, jäi enamus eesolijaid, sh Tatjana Mannima, justkui seisma. Võtsin siis ridamisi skalpe, Mannima oma ka peale ainsat porist lõiku (pildil). Vihaselt vajutas Võrumaa mees Tõnu Hendrikson, ähvardas pidevalt mööduda ja mööduski, misjärel lootsin, et küll ma ta raja teisel poolel uuesti kätte saan. Suur tõus poolel maal pidi aga näitama, kes on täna kes.

Peale seda tõusu, kus tegin ka paar kõnnisammu, lasksin mööda kaks konkurenti, sh ühe noore poisi, kuid vahe eesolijatega palju ei suurenenud. 20m eespool oli Mannima, natuke kaugemal Hendrikson. Siitpeale läks ka hingeldav auruvedur tööle.

Kuid siis tuli see paljudele saatuslikuks saanud rajakäänak. Nimelt oli vaja peale 10m pikkust  roopajälgedega lõiku teha väike pööre vasakule, kuid kõik minu ees jooksvad võistlejad panid mööda roopajälge otse edasi. Hõikasin neile, et see on vale rada, kuid nad ei reageerinud. Hiljem kuulsin, et nad olid hüpanud üle puude ja ramminud läbi võsa. Mõni mees ajas all järve ääres taga metssigu, mõni sai toriseda vene keelt kõnelevalt maaomanikult (kasvatas mingisuguseid madalaid veiseid).

Jooksin nüüd üksi, sest selja taga polnud enne pöörangut kedagi. Kõrge mäe otsast hüüdsin valel rajal jooksvatele kaasvõistlejatele, et "rada on siin", mille peale jooksid mõned üle raiesmiku ka õigele rajale.

Nüüd oli siis tekkinud olukord, kus suur punt oli eest kadunud ja mina küll ei teadnud, kas nad lõikavad kusagilt otse ja kiiremini või mitte. Nädalataguse luure andmed andsid siiski "lootust", et ametlik rada on kiirem.

Mitmes kohas olid pealtvaatajad raja ääres ja pidin neile ütlema, et osa jooksjaid on rajalt eksinud. Sest polnud ju eriti loogiline, et jooksjaterivis oli ühtäkki ca 3-minutiline auk.

Enne eelviimast ojaületust, kus paljud said herilaste-mesilaste käest nõelata (pildil), mõni isegi 20 nõela, tuli võsast välja Tatjana Mannima. Seega oli ta nüüd paarkümmend meetrit tagapool ja olin kindel, et surub veel viimasel kilomeetril mööda. Õnneks seda ei juhtunud ja karmil kaheastmelisel lõputõusul lasksin vaid ühe noorema mehe mööda.

See oli vahva jooks, eriti sobiv orienteerujatele, seda nii treeninguks kui hetkevormi testiks. Seekord võitis üldarvestuses Ivar Ivanov, Raido Mitt tuli pooleminutilise kaotusega teiseks. Ehkki vahepeal oli Raido juba 50m eest ära saanud. Naistest oli parim Annika Rihma, temal teravaid konkurente polnud.

Ise olin üldkokkuvõttes 17., enne rajalt eksimisi loeti kohaks vist 27.
Raja pikkus oli ca 8,2km, aeg 38.22.

M50 klassi võitsin ja selle eest anti igasugust nänni: ilus medal ja diplom, lillepott, kilekotitäis Eesti Pagari tooteid, sh šokolaadileiba. Ja säärised!

Tulemused
Osa pilte võetud SIIT (autor Külli Leola)

Õhtune ilm oli imeline, suvi jätkub täiega.

Sellel nädalavahetusel tuleb öine Xdream Jõelähtmes, nädala pärast 3-päevane Koprakarikas ilusas ja kiires männimetsas. August on eestikate kuu, selleks ajaks peab vormi saama.

Ida-Virumaa eri

Möödunud nädal oli täis Ida-Virumaad ja seda mitte ainult arvutis ja paberil, vaid ka päriselt. Kui neljapäeval ja reedel käisin läbi töötavad karjäärid ja kaevandused, samuti õlitehased, siis täna oli sportlik päev Narvas.

Alustan lõpust ehk Narva Energiajooksu poolmaratonist.

See oli mul esimest korda osaleda Narva jooksul. Varasemalt on ikka mõni orienteerumisüritus samale ajale sattunud või pole olnud tahtmist nii kaugele ainult jooksma minna. Olen isegi natuke imestanud, et see üritus on kokku toonud nii palju jooksjaid. Nüüd sai aga selgeks, et tegemist on väga hästi reklaamitud ja korraldatud jooksuvõistlusega, kus rada võiks ehk natuke huvitavam olla, kuid hea konkurents, muusikalised vahepalad, pealtvaatajate toetus lõpus ja nänn kompenseerivad kõik muu.

Poolmaraton oli minu jaoks vajalik eelkõige vormi testimiseks. Nädalataguse 24h ja 118 km mõju oli küll lihastest ja liigestest kadunud, kuid miski sees ei tahtnud kiiresti liikuda. Polnud õrna aimugi, kas suudan joosta 1:27-1:28-ga või läheb selleks tublisti üle 1:30-ne.

Alustasin üsna rahulikult, ehkki esimesed 10km tulid ühtlaselt 4:05-4:10 min/km tempos. Seda kiirust aitas hoida Anastasia Zakharova, kelle heast seljast üritasin iga hinna eest kinni hoida. Enne tõusu ca 14km-l oli ta küll natuke eest ära läinud, kuid selleks ajaks sain järele Annika Vaherile. Tõusu kaifisin täiega, jalad olid heas seisus ja kõrgema pulsiga sain ka mootorisse vajalikku ergutust. Annika jäi natuke maha.

Samas läksid tõusudele järgnevad pikad tee-etapid raskepoolselt, kus tuli lihtsalt kannatada. Ja nii ma siis kannatasin, tempot oluliselt alla ei lasknud, kuid mitmed jooksjad läksid mööda (sh Margit Mälter ja Annika Vaher). Viimasel km-l aga üritasin erksamalt liikuda ja nii mõnigi koht sai parandatud.

Kokkuvõttes tuli hea stabiilne ja korraliku pingutusega jooks. Rahul.

Aeg: 1:29:36    Koht: 125   Tulemused
____________________________________________________

Kui reede õhtul jõudsin Narva karjäärist koju, oli köögilaua peal uus GoReisiajakirja erinumber "Ida-Virumaa üllatab" - uhke kaanepildi ja kirju põneva sisuga number. Ostke kõik, Te ei kahetse, sest Ida-Virumaa ON põnev piirkond.

Alljärgnevalt mõned kohad, kuhu tavaline turist ei satu.

Kõigepealt käisin Estonia kaevanduse aherainemäe otsas ja rikastusvabrikus. Mõlemad olid hiigelsuured moodustised, esimene ca 60m kõrgune lubjakivitükkidest mägi, kuhu kavatsetakse rajada motokrossirada ja teine umbes 7-korruselise maja kõrgune kast, täis igasuguseid mehhanisme  - purusteid, rattaid, magnetiiti, konveiereid jpm.

Estonia kaevandus on aga Euroopa suurim allmaakaevandus, võrreldav Tallinna linna pindalaga. Põlevkivi jagub seal veel 15-17 aastaks, misjärel tuleb kaevandus, mis on töötanud ligi 40 aastat, sulgeda. Pumbad jäävad seisma, kaevanduskäigud täituvad veega.

Narva karjääris on samuti suurem osa põlevkivist välja kaevatud, ehkki tööd peaks seal veel jätkuma ligi 20 aastaks. Kavas on karjääri lõunaosas, kus katendi paksus on suur, samuti turbaaladel, kus põlevkivi pealmaatöödega kaevandada ei saa, juurutada kombainlaava allmaakaevandamise tehnoloogiat. See võimaldab muuhulgas vähendada põlevkivi kadusid.

Praegu toimub karjääris katendi eemaldamine suurte draglainide ehk sammuvate ekskavaatoritega, mille noole pikkus on 90m, kopa maht 15m3. Masin on ise ka nagu suurem hoone, mida masinist pööritab kuni 400 korda tööpäevas. Lubjakivist katendi paksus on 2,8m-se põlevkivikihi peal 20-25m.

Allpool olevas videos on näha, kuidas draglain võtab katendit, tõstab selle puistangusse, siis võtab pinnast ja puistab selle samuti puistangusse lubjakivitükkide vahele. Suurte puistanguvallide taga töötavad kopp ja traktor, mis tasandavad hiljem suuri valle. Tulemust nägime kõik Aidu karjääris joostes.

Kui Narva karjäär suletakse, siis saab sellest 5 korda suurem Aidu koos vett täis kanalite ja metsastatud lainja reljeefiga aladega nende vahel, seega seiklusspordiks igati sobiv maastik. Kuid siis olen kusagil 75-80...

Käisin veel ka õlitehastes, nii Enefit140  kui Enefit280-s. Põlevkiviäri tulevik on õlitootmises, mille kõrvalsaadustest, uttegaasist ja poolkoksist, toodetakse elektrit. Kivist võetakse siis praeguse ca 36% asemel välja 70-72% energeetilist ressurssi ja vähendatakse CO2 heidet 2 korda. On vaja ehitada mitmeid uusi tehaseid ja varustada need põlevkiviga, ja seda pikaks ajaks, vähemalt 40 aastaks.

Võltsnaeratusteta SEB Tartu Jooksu"maraton"

Tartu Jooksumaratoni 23 km oli ja on igal aastal sobivaks ürituseks kevadise jooksuvormi testiks. Teisi jookse pole ma nii süsteemselt jooksnud, kui neid üldse on tehtud. Orienteerumiskalender on nii tihe, et sinna sisse naljalt järve-, linna-, silla- jm jooksud ning maratonid ei mahu.

Selle aasta jooksuvorm on olnud möödunud aasta seisust, kui olin hädas sapipõiega, parem. Nüüd on see probleem lahendatud, kuid talvistele pikkadele jooksuotstele pole väärikat lisa tulnud. Ka sellel nädalal jäid trennid tegemata, vaid paar korda kontrollisin punktikohti ja korrigeerisin kaarti Keila neljapäevaku jaoks. Viimane saab sellel aastal olema sprindielementide ja rohkete KP-dega kiire jooksukas.

Ehkki eile oli veel veereva põrsakese olemine, siis hommikul tundsin, et keha on võimeline pikka maad jooksma ja isegi pingutama. Öö jäi küll lühikeseks, sest õhtul hilja sattusin üle pika aja teleka ette, kus oli  Eurovisionil üllatusena palju huvitavaid lugusid, millest siiski hilisemat võitjat ei õnnestunudki kuulda. Lemmikuks jäi Ungari laul.

Tänase jooksuga tahtsin eelmise aasta õnnetut tulemust oluliselt parandada, igal juhul joosta teise saja sisse, loodetavasti esimese 150 hulka. Ei soovinud mööda lasta üle ühe roosa "beibe", ka Viffi heale jooksuvormile oli tahtmine konkurentsi pakkuda. Etteruttavalt olgu öeldud, et esimese ülesandega sain hakkama, naisteemadega aga mitte.

Algus läks kiireks. Kui varasematel aastatel olin alati olnud stardikiirendusega raskustes, siis täna oli tempo täiesti talutav. Hirmutas ainult kilomeetriaeg (tublisti alla 4min/km) kuni 5km-ni. Selleks ajaks olid kõik naised 2.-6. kohani koos, mina nende hulgas. Külli Pirksaar oli natuke eemaldunud, Viff jt hakkasid samuti kaugenema peale seda, kui võtsin tempot natuke alla. Soov oli leida oma rütm ja sellega lõpuni vastu pidada.

Pildil: Alguses veel koos naiskonkurentidega. Esimene roosa (Anu Teppo) ja Viff (Viivi-Anne Soots) on veel kontrolli all (foto: Alari Kannel)

Kusagi 6 km-l möödus Silver Eensaar, 1-1,5 km hiljem Rain. Vennad tegid vist peale seiklusspordi EMi pohmelliravi, seegi üks võimalus tagasi kiiremate liigutuste juurde jõuda. Hoopis hilja möödus Rait Pallo, kes tulistas eile 5 tundi XT Kevadrogainil Kehras. Niimoodi karastatakse terast!

Mingil hetkel sain päris hea selja (nr.120, Aimer Peensalu) ja vahe Viffiga vähenes juba 50m-le. Kuid see mees osutus siiski kõvemaks sellel päeval ja kadus eest koos ühe teise seljaga. Viff kadus samuti kaugustesse ning jäigi minuti jagu ettepoole.

Kergemad minekud vaheldusid raskematega, kuid mida lõpupoole, sest rohkem väsimus maadligi vajutas ja jätkuvalt fotokaameratesse ei naeratanud. Tõsi, ilus oleks hiljem vaadata fotosid, kus kõik naeratades fännavad üritust, kuid see on pettus. Keegi, vähemalt esimese 200 hulgas, jooksu ajal ei naerata. Kõik teevad oma tööd, võitlevad keskendunult sisepingetega, üritavad mitte alla anda. See on must ja raske tegevus, ilu tuleb alles finišis. Ja seda siis, kui oled oma töö ausalt ära teinud.

Kui joostud oli ca 1.10h, tuli tagant teine roosa "beib", nr.83, Maie Kuusik. Ehkki juba teises nooruses, jooksis tempokalt ja hästi. Hoidsin temast pikalt kinni, kuid ka see osutus viimasel 3 km-l ülejõu käivaks ülesandeks. Seega, lisaks Anu Teppole, seljatas mind ka teine naisterahvas roosas.

Viimased 2 km läbisin omas tempos, ehkki korraliku surve all. Kellegagi otseselt ei võistelnud, mitu meest lasin mööda. Koht kohaks, kuid ellu peab ka jääma. Ehkki meie ajal veel keegi raja kõrval pikali ei olnud, siis natuke hiljem korjas kiirabi päris palju ümberkukkunud jooksjaid ära. Päris kole pilt.

Lõpuprotokollist selgus, et Mari Boikov jäi vaid 16 sek kaugusele, eelmise aasta konkurent Karmen Alnek 30 sek selja taha.

Tulemusega jäin rahule, ehkki salamisi lootsin 1,5-2 min paremat aega. Pole midagi teha, seis on praegu selline ja sealt saab minna ainult paremaks. Järgmisel laupäeval on 6h Libahundi seiklusrogain Naissaarel, seejärel 24.mail eestikate lühirada. Nädal enne 24h rogaini EMi Põlvas toimub Xdream'i Aidu etapp. Elame veel.

174.koht 1:40:03

Tulemused

Saaremaal tervist parandamas

Mitte SPA, vaid jooksuga.

Haigusevimm on pikalt sees istunud ja esialgu plaanisin Saaremaa 3-päeva jooksule mitte minna. Kuid head orienteerujad Mercury klubist olid hotellikohad reserveerinud  ja ka transpordi korraldanud. Ei tahtnud alt vedada.

Seepärast käisin kolmapäeva õhtul Keila Tervisekeskuses lindi peal jooksmas ja natuke ratast sõitmas, et natukenegi spordirütmi sisse saada ja enesetunnet kontrollida.

Täna, st reede hommikul, oli Tallinnas ja veel ka Virtsu sadamas hull ilm - külm, tuuline ja vihmane. Pea oli kahjuks endiselt paks ja kehas kerged külmavärinad, lisaks veel hommikul valusaks läinud kurgumandel. Mängu läks Tonsilgon.

Saaremaal, Kuressaare poole sõites, läks ilm järjest paremaks ja peagi paistis pilvede vahelt ka päike. Enesetunne auto tagaistmel paranes, isegi kurguvalu kadus. Ilmselt valmistus organism vaikselt ja alateadlikult  võistluseks, ehkki olin endale lubanud, et lähen vaid rahulikult jooksma.

1.päev - elame veel

Soojendusel oli seis täitsa ok, jalad pikast puhkusest värsked ja kerged. Kas tõesti läheb võistluseks?

Eelnevalt olin duelli klubikaaslase Maido Kaljuriga maha matnud, tema hoog oli viimasel ajal olnud väga hea. Ka Tõnu Ilvesega poleks tahtnud rabeleda, eelmise aasta kolmas Alec Nyiri polnud samuti nõrkade killast.

Jooks ise oli ühtlane ja üsna rahulik. Teisel km-l oli aeg 8.01, edasi hakkas km aeg natuke tõusma (ca 4.05). Ei olnud raske ja tempot alandada polnud vajadust. Suurematesse gruppidesse ei suutnud hoida, seepärast pidin kohati lõikama ka vastutuult. Kuid seda viimast oli üllatavalt vähe, enamasti oli tuul tagant. Ehk nagu üks veteranist venelanna kaaslasele riietusbussis ütles:
"Mne nravilsja finish, veter tak udaril po šope".

Aeg 40.52.5 oli parem kui plaanisin. Maido võitis vaid 27 sek, ka Peeter Vennikas ei saanud alla 4min/km. See-eest Viivi-Anne Soots tegi isikliku (40.06.2), Kait Vahter samuti (37.53.0). Eelmisel aastal oli mul aeg 40.13, kuid siis pingutasin ikka kõvasti.

Üks asi sai aga selgeks - tervis läks peale jooksmist paremaks.

Jääb veel õhtusöök, puhkus, hommikusöök ja siis Torgu kuningriigis 16km.

Pildil Kaljurid. Neid on tõesti palju. (Autor Jaan Vehlmann)

Tulemused (1.päev)

2.päev - jooksuvormi tegelik test

Peale eilset ei osanud tänasest jooksust midagi arvata, õigemini, arvasin siiski head. Kui eile tuli suhteliselt lihtsalt, siis tänasel 16 km-l mängis tegelik füüsiline vorm olulist osa.

Kindel plaan oli esimesed 5km rahulikult võtta, ca 4.10min/km. Samas pidi ka arvestama mingi grupiga, et mereäärsele vastutuuleotsale mõnusamalt vastu minna. Grupp, mille valisin, oli koosseisu suhtes sobiv (Maido, Viff, Gattšina naisveteran, kellele tuul eile tagumikku lõi, Annika Vaher, eelmise aasta suur konkurent Ott (Viirmann) jt). Mitmeid neist eile võitsin.

Kahjuks oli selle suure grupi tempo minu jaoks liiga kiire, kulutasin end alguses kõvasti. Tõnu Ilves loobus kiiresti ja jäi maha. Kusagil 5km-l loobusin samuti kinnihoidmisest, õnneks tuli vastutuuleotsal üks väike punt järele ja sain tuulde. Sinna gruppi surus end üksi joostes sisse ka Tõnu. Lootsin temaga vähemalt koos lõpetada, sest kuni 10km-ni oli seis üsna ok.

Kuid kusagil 11km-l läks raskeks. Tuul hakkas küll kõvasti tagant lükkama, kuid seda tegi ta kõigiga. Ja teised eemaldusid tasakesi, selja tagant aga lähenes ja möödus hulk jooksjaid.

Hoidsin korralikku pinget, kuid sein oli ees. Sealt edasi oli tervisele ohtlik. Lõpetasin ajaga 1.10.59 (eelmisel aastal 1.07.34). Kukkusin esisajast välja ja kaotan kokkuvõttes ka Tõnule (3,5 sekundiga). Enne homset on Maido kindlalt teine, Tõnu kolmas. Ago Veilberg, nagu ka Meelis Veilberg eelmisel aastal, on teiselt planeedilt.
Eks näis, kuidas homme, parem säärelihas teeb muret.

Tulemused

Natuke hiljem:
SPA-s käidud, pasta söödud, ees ootab väike ekskursioon Privileegi, kus mängivad Kukerpillid.
Pildil Mann (Mariann Sulg), kes hakkab tasapisi hoogu minema. Kuuendal päeval oleks ta nagu kala vees, kuid homme lõpeb Saaremaa jooks kahjuks ära.

3.päev - mõistusega võidetud  kolmas koht

Tänane taktika oli lihtne: alustan rahulikult, jälgin Tõnu tegemisi, üritan teda eest mitte ära lasta, vedama ei hakka ja paar km enne lõppu vaatan, kuidas jõudude vahekord on. Mitmepäevajooksu võlu ongi selles, et kunagi ei tea, mis seisus keegi parajasti on, päevad pole vennad  ja rumala taktikaga võib enda elu raskeks teha. Nagu eile juhtus.

Reielihased olid stardis valusad, sääre jaoks olin valuvaigisti sisse võtnud, kuid üldine enesetunne peale eilset SPA-d oli täitsa ok.

Algus oli rahulik, ca 4.10-4.15 vahel. Esialgu jäin ühte gruppi Peeter Vennikase ja Tõnuga, kuid Maido, Viff jt liikusid 30 sek eespool suures grupis. Vennikas hakkas mingil hetkel eest ära minema, Viff eelmisest grupist aga maha jääma. Hoidsin ühtlast tempot, kellegagi kaasa ei läinud. Kõrvus kummitasid Kihnu Virve merelaulud, hommikul oli ta ETV Tähelaevas.

Kusagil 3km-l läks Tõnu vedama ja tegi seda üsna kaua, sh kerge vastutuulega lõikudel. Püsisin selja taga, pilk kinnistunud tema tagumikule (sest õlavööde kõikus liiga palju). Tõnu jooksis natuke ebaühtlaselt, aeg-ajalt  kiirendas (näiteks, kui raja ääres plaksutati), kohati vajus jälle ära. Hingeldas rohkem kui mina, kuid see ei tähendanud veel midagi.

Kuna muusika kõlas kõrvus, siis järelikult polnud raske joosta. Hoidsin end mugavustsooni piiril, sest maa oli pikk ja enese seisund ettearvamatu. Ette polnud vaja minna, sest vedaja tegi rohkem tööd ja jõudu oli vaja säästa.  Ainuke eesmärk oli see 3,5 sekundit.

Rannapromenaadi 10km-l tundus, et Tõnul polnud enam lihtne olla, ka Viffi kinnipüüdmine oli  lähedal. Viimane otsustas möödumise lihtsamaks teha, keeras korraks rajalt kõrvale põõsasse. Nüüd jõudis selja taha valges särgis Stamina mees Andre Abner ja läks ette tempot tegema.  Toimus väike rütmimuutus ja see oli hea võimalus. Võtsin uuele vedurile selja taha ja see sobis suurepäraselt. Tõnu hakkas maha jääma. Abner oli küll lühike, kuid jooksis hästi stabiilselt ja ühtlaselt. Hakkasime eesolijaid alla neelama.

12km pöördekohas oli Tõnu ca 30m maas. Ta lehvitas käega, lehvitasin vastu. Üks tunnistas end kaotajaks, teine toetas kaotajat sõbraliku žestiga. Seekord siis sedaviisi.

Abneri tempo oli väga hea. Saepururajal möödusime Gattšina N45 võitja tagumikust ja veel paarist jooksjast. Asfaldil läksin Abneri kõrvale ja see mõjus eriti võimsalt. Meie jooksutehnikad sobisid ideaalselt, mõlemal sama pikkuse ja sagedusega samm ning ühesuguse rütmiga vaikne hingamine. Pikalt selja taga olnud M60 võitja Juri Petrov, kes kõva ähkimise ja puhkimisega häiris tõsiselt jooksurütmi,  oli õnneks maha jäänud.  

Tandemina möödusime lennukalt Annika Vaheri juhitud nelikust ja enne kindlusemüüride taha jõudmist tõstis Stamina mees veelgi tempot. See tundus mulle natuke kiire ja kaasa ei läinud. Samas saavutatud head jooksutempot alla ei lasknud ja ca 500m enne lõppu tundsin ära Maido (!). Meie vahe oli vaid 20m.

Minna või mitte minna, selles oli küsimus. Tasakesi lisasin hoogu ja Maido selg lähenes. Jäi veel vaid 5-6m, kui Maido hakkas Abneri vastu lõpusirgel spurtima ja nii jäi tema püüdmine seekord katki.

Lõpetasin Maido järel väga hea enesetundega. Võrreldes eilsega olin jooksnud 2,5 min kiiremini (1.08.31, eelmisel aastal 1.06.54) ja ühtlaselt tõusvalt. Tegin taktikaliselt suurepärase jooksu ja ei piinelnud mitte üheski faasis. Loomulikult oli kohati raske, kuid see käibki kiirema jooksu juurde.

Tundsin, et olin end terveks jooksnud ja see oli peamine. Kolmanda päeva rada on väga vaheldusrikas ja psüühiliselt valutu, lõpetamine on alati hästi korraldatud. Seekord anti lisaks meenekruusile veel ka 40.jooksule pühendatud medal, naistele lisaks alpikannipott. Kõik oli organiseeritud suurepäraselt, sh autasustamine, kus alati on osalenud väga palju võistlejaid.

Lõppkokkuvõttes sain M50 klassis Ago Veilbergi ja Maido järel kolmanda koha, üldkokkuvõttes tõusin 93-ndaks (täna olin 82.).

Praegu on küll selline tunne, et seekordne 3-päeva jooks ei jää viimaseks. Autokaaslased olid toredad, Viljar Vainola toakaaslasena samuti.

Tulemused

Pildil jälle fotogeeniline Mann, kelle punane särk sobis peale lõpetamist imehästi alpikannidega, seda lausa niivõrd, et kuidagi ei saanud pilti tegemata jätta :) 

Jooksufotod: Allan Mehik  (SIIT)

Ring ümber Ülemiste

Läksin ikkagi Ülemiste järve jooksule, ehkki hommikul oli enesetunne natuke põduravõitu ja peale pudrusöömist lebotasin teki all nii kaua kui võimalik. Põhimure oli selles, et kuidas haigusega võidelnud organism kiirematele liigutustele reageerib, kas lihased lähevad juba poole jooksu pealt piimhapet täis või ei taha keha üldse tööd teha. Samas polnud organism nende päevadega jõudu kaotanud ja kolm spordivaba päeva võis hoopis hästi mõjuda.

Korralikku soojendust ei jõudnud teha ja hea ka. Jalg oli suhteliselt kerge ja kiiremad liigutused tulid vaevata. Süda ei tõrkunud, kopsud samuti. Stardis hoidsin esimesse ritta, sest paarisaja meetri pärast pidi tulema väravast pudelikael, millest oli vaja varakult läbi saada.

Vajutasingi kohe algusest korraliku kiirusega, esimesed 100m koos Erkki Aadliga. Poole km järel sain oma rütmi kätte, mis oli natuke aeglasem kui taganttulijatel. Pidevalt mööduti, tuttavamatest selgadest fikseerisin ära Tarmo Reitsniku, Annika Rihma ja peale 1.km Reigo Lehtla. Esimese km aeg oli 3.45.

Ka teise km läbimisel oli aeg veel alla 4min/km, kuid juba liikusin tempos 4.05-4.10. Ühtegi sobivat selga ei leidnud, sh ka Olga Andrejeva oma. Kes mööda läks, see ka eest ära liikus. Tempot tõsta ei tahtnud, oli see ju alles esimene kiirem jooks sellel aastal ja kiiruslik valulävi madal. Hoidsin optimaalset pinget, raske ei olnud, kuid kerge ka mitte.

21.minutil möödus üks "beib" roosas. "No läheb lahti", käis peast läbi mõte, nagu kevadisel Tartu 23km jooksul, kus möödus igasugu värvilisi ja sulelisi (nais)jooksjaid. Samas polnud nüüd väsimust ja tempogi oli täitsa ok.

5.km-l oli koht 84., kiirus ca 4.10. Mingil hetkel möödus üks jõulise sammuga jooksja (rattamees?), kelle tehnika paistis olema sobiv järeljooksmiseks. Esialgu tundus ka tema tempo natuke kiire, aga see ongi tavaline, kui toimub kerge tempovahetus. Õige pea harjusin uue rütmiga ja siis hakkasid eesjooksja jalad ka kohati ette jääma.

Mingiks hetkeks tekkis hea suur punt, kus hoidsin end vaikselt grupi sisse. Tempo oli ikka 4.05-4.10, seega vanainimesele täiesti sobiv. Kilomeetrid möödusid kiiresti, tegemist oli ikkagi sprindiga (vaid 14km). Ootasin pidevalt, et millal Viff ehk Viivi-Anne Soots järgi jõuab, sest ta oli heas vormis ja kevadel sain tema käest pika puuga.

Pildil Viff koos roosa "beibe" ehk Anu Teppo'ga (foto:Alari Kannel, Facebookist)

Kui jõudsime järvetaguste luidete peale, tundsin end teistega võrreldes paremini. Tõusud tulid orienteerujale kohaselt kergelt, laskumistel kallutasin ette ja seegi tõstis natuke kiirust. Kõik konkurendid suurest grupist, kes polnud varem ette rebinud, hakkasid kergelt maha jääma. Luidete lõpus, enne veepuhastusjaama, sain kätte veel kolm meest ja asfaldil neist möödagi. Päris hea oli niimoodi lõppu joosta, just seepärast tulebki end kogu distantsi vältel tagasi hoida :)

Aeg tuli 57:45.5, mis andis üldjärjestuses 85.koha ja M50 klassis 2.koha. Ago Veilberg oli omaette klassist, kuid hea meel oli võita Urmas Kaljuranda. Reigole kaotasin minutiga, Viffi võitsin kahega.

Kodus tundsin end imelikult. Kraadiklaas näitas 37.8°C.  Õnneks on homme pühapäev.

Tulemused

Septembrikuumus

Tõsi, septembrini on veel nädalake aega, kuid siis läheb hoogsalt lahti, iga jummala nädalavahetus tuleb panna. Vähemalt praegu tundub nii, st kui tervis vastu peab ja muid olulisi kohustusi ette ei tule.

Homme on plaanis minna Ülemiste järve jooksule. Peale teisipäevast kahte jooksu ja higisena jahtumist Männiku karjääris oli kolmapäeval kurk haige. Organism on siiani võidelnud haigusega ja vist kerge võidu saanud, ehkki kurk on veel kare ja bronhiidiköha alles algusjärgus. Kuid sisetunne ütleb, et homme saab joosta küll.

Viimane kord jooksin ümber järve aastaid tagasi. Arvasin, et pikkuseks oli 6km, mistõttu tegin korralikult sooja ja enne starti korduvaid kiireid lõike. Paningi alguses hooga minema - kilomeetri, kaks, viis... aga lõppu ei paistnud tulevat. Jalg oli juba kergelt pehme, kui küsisin konkurendilt, et kui pikk see jooks siis lõpuks on?
"14km", tuli vastuseks.

Homme olen vanem, homme olen targem.

Järgmisel nädalavahetusel ei saa rattaorienteerumise MMi Rakverre vaatama minna, see aeg on planeeritud maaelamise linnakolimiseks. Üks suvi saab sellega jälle otsa, algab september ja kool.



7.-8.sept - EMV öine Kanepis ja sprint Otepääl. Medal on eesmärk. Maraton jääb jälle jooksmata.
14.sept   - EMV pikk rada Kitsemägedes Põlvamaal. Mõistusega joostes võiks ju hea tulemuse saada.
21.sept   - XT ÖÖ Rogain Kuusalus, 4 tundi. Kuna tegemist on sarivõistlusega, siis peaks ka viimasel etapil osalema. Kavalad korraldajad.
28.-29.sept - Suunto Games Koitjärvel.Uus kaart, lähedal ka, tuleb ikka minna.

Oktoober
5.okt - TAOK rogain Jänedal. Kuidas ikka ilma selleta, ehkki tahaks Tartus ka maratoni joosta.
12.-13.okt - kas tõesti vaba, ehkki Westi pikk rada on Võistes.
18.-20.okt - Saaremaa kolme päeva jooks. Tahaks eelmist aastat korrata, ehkki see oli päris valus tirimine.
26.okt - Libahundi jälg Viimsis?? KoKu jooks Põlvamaal ??
30.okt-1.nov - ESTGISi aastakonverents Rohkem ei jookse, rohkem ei joo. Vähem ka mitte.

SEB Tartu maraton - Minnile mõeldes

Hommikul olin Tartu Jooksumaratoni stardikoridoris, selja taga Viivi-Anne, samas grupis Alari (Kannel).
Viivilt tuli sünge uudis - Minni pole enam.

Mida?

Oli lühirajal orgi jalga saanud ja verest tühjaks jooksnud.

Kuidas?

Täna oli lehtedes natuke rohkem infot, kuid mis sest enam. Minni ju pole.
Kõik me teame klassiku sõnu, et külm on ainult emotsioon. Osaliselt on emotsioon ka verejooks, kellel meist  poleks seda olnud. Kuid surm pole enam emotsioon, surm on lõpp, reaalse elu lõpp.
Jah, üks periood on nüüd läbi, edasi peab minema ilma Andreseta.

Pildil tüüpiline Minn (allikas: Aivar Jõgiaasa FB)

Mõned lingid:
Minn. Igaveseks  (Kaja)
Üks mees aga palju meenutada. Andres Minn (Leivo)

Jooksust ka.

Nädal oli olnud jookse täis, sest veel nädal tagasi olin olnud spordielust väljas. Eilseks lühirajaks sain päris hea seisundi, kahjuks tulid vead ja hea tulemus jäi saavutamata. Lootsin, et tänaseks taastun hästi ära, kevadel käis asi lihtsalt.

Stardist võtsin sunnitult rahulikult, Alari läks kohe eest ära, Viivi-Anne mõne aja pärast samuti. Lootsin 5 või 10km järel kergemat tunnet leida, kuid seekord seda ei tulnud. Väsimus oli sees ja keha tõrkus. Ja niiviisi vajusin ja vajusin tahapoole, seltskond sarnanes järjest vähem jooksjatele.

Mingil hetkel tuli tagant Karmen Alnek, kes ütles, et pole jooksmisega üldse tegelenud. Ka temaga ei suutnud sammu pidada, jäin ca 20m kaugusele. Mingil hetkel võtsin siiski järgi ja hoidsin Karmenist ühe km kinni. Naisterahvad annavad jõudu, mootor hakkas tööle. Hakkasin kerima ja eest ära minema, omajagu skalpe sai võetud. Kuid seda lõbu ei jätkunud kauaks, väsimus tuli kiirelt peale ja tempo langes.

Karmen läks uuesti mööda ja kadus kaugele eest ära. Võtsin asja rahulikult, jooksjad möödusid pidevalt, varsti olin ümbritsetud sulelistest ja karvastest, sh roosadest aeroobika-tüdrukutest. See polnud üldse tore, nagu aeroobikatrennis.

Kui läks kergemaks, siis kiirendasin natuke, kui raskemaks, vajusin jälle ära. Tavaliselt ei jookse ma kunagi nii. Mäest allajooksus sain natuke edu, tasasel maal ja tõusudel oli jällegi raske.

Siis läks Tõnu Ilves mööda ja küsis, et mis viga on. "Väsinud olen" - oli lihtne vastus ja nii ma Tõnust maha jäin. Ma pole talle kunagi kaotanud, kuid täna oli natuke teistmoodi päev. Ilm oli siiski ideaalne jooksmiseks.

Kusagil 5km enne lõppu hakkasin tempot tõstma. Tõnust sain mööda, ka Sipsa "väimees" jäi ühes joogipunktis maha. Kerisin kenasti, koht pidevalt paranes. Kolm km enne lõppu kuulsin kommentaatorilt  Karmeni nime ja ennäe, ta oli vaid 80-90m eespool.

No nii, nüüd tekkis ka väike stiimul. Kas suudan ligikaudu võrdsete liikumiskiiruste juures teda kätte saada. Esialgu tundus küll lootusetu üritusena, sest vahe vähenes mikroskoopiliselt. Kuid järjepideval tööl oli siiski tulemust. Raske polnud, vaid tuim ebamugavus näris sees.

Üks kilomeeter enne lõppu sain Karmeni kätte. Utsitasin teda lõpuni kannatama. Karmenil oli raske, hingeldas kõvasti, kuid alla ei andnud. 450m enne lõppu vaatasin, et saan ise veel paarist jooksjast mööda minna ja jätsin ta üksi piinlema. Sõudja peabki viimased 30 tõmmet üksi ära kannatama, vee peal ju keegi abiks ei ole.

Need kaks meest, kellest mööda sain, tegid mulle lõpukiirendusega ära. Ja nii jäingi protokollis Karmeni ette, mida RR eelimise sissekande kommentaariumis mulle ette heitis. Jah, džentelmen seekord polnud, kuid väikese pingutuse eest tuli ju ennast kuidagi premeerida.

Aeg 1:43:06, koht 239.
Tulemused

Otepäält Tartusse. Jala

Eile oli siis 40.Otepää-Tartu (või Tartu-Otepää) jooksumaraton. Algusaastatel orienteerujatega seotud jooksuüritust on visalt elus hoidnud Tiit Tali, kes seekord oli kaasanud hulgaliselt abijõudu, mistõttu toimis kõik kenasti.

Olen viimastel aastatel seda maratoni heaks treenimisvõimaluseks pidanud, kus kehv ilm pigem tugevdab vaimu ja annab jooksule värvi juurde kui vastupidi. Otepää-Tartu maraton on kammerlik masoüritus, kus suure osa teest tuleb sageli üksi joosta.

Mingit erilist ettevalmistust maratoniks ei teinud. Pikematest üritustest käisin talvel kahel suusamaratonil, jooksin Winter Xdreamil 4 tundi ja nädal enne maratoni XT Talverogainil samuti 4 tundi. Treeningul olen vaid ühe korra jooksnud pikemat maad, 2 nädalat tagasi rahulikult 23km. Ja kuna viimased jooksud on olnud üllatavalt valutud ja kiire taastumisega, siis lootsin selle maratoni suuremate probleemideta läbida.

Nagu enne esimest jooksuvõistlust ikka, oli seisundi hindamine keeruline. Seepärast võtsin eesmärgiks joosta vähemalt 3.30-ga ja nii ka küsijatele enne jooksu vastasin. Maraton ei ole nii tore asi, et seda teha näiteks 4 tundi ja ma ei tea, kas kunagi nii aeglaselt ka joosta suudan. Küllap vist ikka, kuid sinna on veel aega.

Alustasime Otepäält kell 12. Jooksjaid oli tavapäraselt mittepalju, kuid sellegipoolest tekkis mitmeid gruppe, kes koos vastutuult lõikasid. Minu põhikonkurendiks M50 klassis oli Sergei Lõžin, kes oli sellel aastal läbinud talvise Peterburi Elutee maratoni (3.29) ja käinud veteranide MMil käimises. Haigusperiood enne MMi jättis Sergei küll medalita, kuid visa käimise- ja jooksumees on ta eluaeg olnud. Ja kordan veel, et ta on jalgrattaga 2 korda maakerale ringi peale teinud (!).
(Pilt Tõnu Hendriksonilt)

Kohe alguses sain ja jäin heasse ca 10-liikmelisse punti, mis liikus väga sobivalt. Vahepeal jäime Sergeiga küll 20m taha, kuid kuna grupi tempo oli ebaühtlane, siis saime selle peagi kätte. Grupis oli esialgu ka naisterahvana Siiri Pilt, kaugemal ees jooksis Mari Boikov.

Mingil hetkel neelati eesolijad alla, mõned jäid maha, sh Sergei.

Poolel maal Pangodi mäelt algas laskumine. Kui tasasel maal ja tõusul oli grupi tempo grammikene kiire, siis laskumisel oli olukord vastupidi. Kasutasin seekord uut jooksutehnikat, kus kallutasin ülakeha natuke ette. Samm muutus pikemaks, keha veeres justkui iseenesest mäest alla. Eespool jooksjad jäid jalgu, tagumised hakkasid ähkima. Samas oli endal imelihtne hoida head kiirust. Nüüd sain aru, miks Peeter Vennikas 3 aastat tagasi laskumistel kergelt eest ära lidus.

30km-l oli enesetunne suurepärane, ei märkigi lihasväsimusest ega krambiohust. Pikad tõusud peale Tatra orgu läksid libedalt, kaaskannatajad (sh Mari Boikov) hakkasid tuntavalt maha jääma. Kuid see lõbu ei kestnud kaua, sest ca 35km-l algas hästituttav maratonivalu. Keha tahtis kõndida, kuid tahe sundis jooksma, hästi jooksma.

Uuel teelõigul, mis kulges Võru maanteega paralleelselt, oli hea vaikne joosta, isegi liiga, sest olin üksi. Närivast valust tingituna tempo natuke langes, kuid karkass oli paigas ja lihased toimisid kenasti. Aeg-ajalt tuli siiski meelde tuletada jooksuasendit ja seda äravajumise eest hoida. Viadukti all, ca 3km enne lõppu vaatasin tagasi ja nägin lähenevat jooksjat punases. Oi-oi, nüüd tuli tempot tõsta ja kuna stiimul oli tekkinud, polnudki väga raske. Kannatasin kenasti lõpuni ära ja ainsa rõõmu maratonist, milleks on lõpujoon, sain täiega kätte.

Aeg tuli 3:26:39, mis oli küll uus rekord, st elu kõige kehvem maratoniaeg, kuid jooks oli igati õnnestunud.
Nii väikeste valudega maratoni polegi vist kunagi teinud.
Üldkoht oli 8., M50 klassis 1.

Tempo oli järgmine:
10km     00:47:49    4:47min/km
21,1km  01:41:45    4:54min/km
30km     02:24:31    4:45min/km
F            03:26:39   5:06min/km
Keskm. 4:54min/km

Tulemused (Jooksuportaalis)

Üldkokkuvõttes võitis Erkki Etverk 3:05-ga. See oli talle juba neljas maratonivõit sellel aastal. Meenus kaks aastat tagasi joostud Otepää-Tartu maraton, kus pikalt jooksime koos (Erkki on pildil vasakult teine) ja ise olin krampide tõttu sunnitud lõpus hoogu maha võtma. Grupist hoidis siis viimasena kinni Raivo Alla (taga), kes jäi küll teistest maha, kuid 1,5 aastat hiljem jooksis maratoni juba 2:35-ga (!). Nõnda kiire areng tõi talle pikema vigastuspausi, mistõttu see hooaeg tuleb ilmselt tagasihoidlikum.

Hallo Kosmos, siin Maa. Saaremaa

Niisiis esimest korda elus Saaremaa kolme päeva jooksul, koos SK Mercury seltskonnaga.

1.päev  - 10km

Enne jooksu arvasin, et tulen välja alla 4min/km, kusagil 39.15-ga. Tegelikkus oli aga teistsugune.

Algus tundus jälle liiga kiire, ehkki raske polnud. Esimene km oli 3.39. Edasi hakkasin aga kättevõidetud varu ära andma. Poolel maal (5km) oli aeg 19.51 ja enesetunne väga OK. Hingeldamist polnud, kuid mingi pidur oli kogu aeg peal. No ei osanud, ei jõudnud, ei tahtnud kiiremini joosta, sest järgnevate päevade 2x16km oli kõrvade vahel. Ja ei teadnud ka, mis kiirema jooksu puhul juhtunuks.

Kui lõpuni oli paarsada meetrit, siis keegi ergutas Sergeid. Kas tõesti oli see maikas vanamees mu ees Sergei Lõžin, konkurent 80ndatest aastatest (selle kohta on ka LUGU blogis). Panin hoogu juurde ja koos ühe teise jooksjaga saime maailmarändur Lõžinist mööda. Aga äkki oli keegi ei-tea-kust kõrvale ilmunud ja möödus finišijoonel omakorda. Kurat. Ja see kurat oli Ott Viirmann, Marje vennapoeg, kes oli kaugelt minu särki näinud ja pidi ära tegema :)  Eks näis, mis homme saab. Igal juhul ei ole jooksmine nii meeldiv kui orienteerumine, kuid kui asi tehtud, siis väga OK.

Sain aja 40.13, üldkokkuvõttes 81., naistest 4. ja oma klassis (M50) 2. Meelis Veilberg juhib ca 5 minutiga, järgmine, kanadalane Alec Nyiri, on 2 min taga.

Toakaaslane Margus Klementsov pani 37 minutiga, Viljar Vainola 100kg meeste klubist 58-ga. Kait Vahter hoidis stardis lähedale, kuid pani peale stardipauku hirmsa hooga minema. Lõpujoonel oli ainult natuke eespool.

Tulemused
Pilt on SIIT

2.päev - 16,125km. Otiga võidu

Stardis hoidis Ott Viirmann mulle lähedale, esimese päeva tulemus näitas, et oleme üsna võrdsed.
Alustasin rahulikult, organism oli vaja saada jooksurütmi. Mööda põrutas konkurent Alec Nyiri, sama soov oli ka Viivi-Annel, kuid peale väikest manitsust siiski loobus. Kohe alguses tuli joosta mäe otsa, selgus, et Sõrve poolsaarel leidub ka "reljeefi".

Pooleteise kilomeetriga sain mootori tööle ja alustasin kerimist. Viivi-Anne jäi maha, möödusin Nyirist ja paljudest konkurentidest. Lõpuks jõudsin parajasse seltskonda, kuhu kuulus M60 liider Ants Kuusik. Habemik vanamees puhkis eile pikalt ees, taga ja kõrval, alles lõpukilomeetritel jäi natuke maha.

Pildil esikümne mehed jooksmas, ees Raivo Alla ja Tõnu Lillelaid  (foto: Riho Lüüs)

Koos Otiga tekkis mõnus 4-liikmeline punt, väikestel laskumistel jäin natuke maha (!?), kuid tasasel maal võtsin järgi. Kohati oli ka tempo natuke kiire, kohati tehti mikroskoopilisi kiirendusi, mis tekitasid vahesid. Surusin järgi, pilk konkurentide tagumikel. Midagi muud sellest jooksust suurt ei meenugi. Tempo oli ca 4.05 min/km.

Mingil hetkel läks tsipa kergemaks, selge, tempo langes (4.12). Ja kohe tuli tagant uus mees punti ja tõstis tempo jälle 4.05-le. Jälle läks mõõdukalt raskeks, jälle vaatasin vaid tagumikku. Mees punases särgis (Hanno Kindel) hoidis kiirust väga hästi. Kui lõpuni jäi 4,5km loobusin kinnihoidmisest, Ott siiski järgnes tempomeistrile. Aeglaselt, kuid pidevalt konkurendid kaugenesid, tundus, et Ott on oma tahtmise saanud. Siiski väsis ka tema ja laskis vedurist lahti. Hakkasin talle lähenema, mõlemad möödusime mitmetest jooksjatest. Vahe oli paarkümmend meetrit ja selliseks see jäigi.
Ott oli tubli, pidas lõpuni vastu.

Ainus meeldiv asi selles jooksus oli finišijoon. M55 mees Sergei Lõžin tegi mulle täna 40 sekundiga ära, geoloog Madis Osjamets jäi selja taha. Homme tuleb põnev rebimine Oti ja Madisega. Eks näis, kas Sergei on ka homme sama heas hoos.

M50 liider Meelis Veilberg oli täna kehvas seisus, tundis end üsna jõuetult. Eile kaotasin talle 10km-l alla 5 min, täna oli vahe sama. Alec Nyirit võitsin 5 minutiga, seega on 2. koht üsna turvaline. Naistest olen jätkuvalt 4., kuid Annika Vaher kaotab suhteliselt vähe. Täna sain temast mööda alles 11.km-l. Üldkoht paranes 81.-lt 74.-ks.

Õhtul SPA. Privilegi tümpsu kuulamise asemel kirjutasin blogi.

Tulemused

3.päev - 16km.  Otiga võidu vol.2

Hästi puhanuna, hästi söönuna oli enesetunne enne starti täitsa ok. Paljudel läks öö pikaks, mõnel jäid mõlemad ööd lühikeseks. Kuid vaatamata sellele pandi täiega isegi esikümne piiril (nimesid ei nimeta). Esimesed 10 meest saadeti Gunderseni meetodil, Raivo läks seitsmendana aplausi saatel nagu kõik ülejäänud. Vahe eelmisega oli ca 40 sek, natuke palju võrdsete meeste vahel. Vägev vaatepilt.

Esimesed 2km läksid tempoga 4.00 min/km. Tükk aega vedasin gruppi, kuhu jäid Kait, Sergei, Madis... ja muidugi ka Ott. Peale teist km tempo langes (4.10) osa grupist eraldus. Lasin ühtlases tempos 4.10 ja see võimaldas isegi jooksu nautida. Tõmmeldi siia-sinna, tugevamad eemaldusid, kuid selja taha jäi kenake grupp. Üsna varsti saime kätte Annika Vaheri ja ca 5-liikmelise pundiga liikusime 9km-ni. Palju oli pehmel pinnasel jooksmist, golfiradadel ja karjamaadel. Maa oli märg, kohati porine.

Siis hakkasin kerima ja kaasa tuli vaid Ott. Liikusime paarisrakendis järgnevad 6,5km, Ott hoidis oskuslikult külje taha. Võiks öelda, et isegi nautisin vaateid - roostikku, kaldapromenaade, lossimüüri, päris mõnus oli pikk etapp pargi saepururajal. Mitmed konkurendid liikusid grupis 40-60 sek eespool, siiski lootusetult kaugel.

Pilt: Riho Lüüs

Ergutati päris palju, see tegi jooksu lõbusamaks. Ainuüksi kolmanda päeva pärast tasub Saaremaa jooksul osaleda.

Lõpuni jäi 500m. Enne seda tegin head tempot, Ott hammastega küljes. Arvasin, et ta on parajalt küps, tegin ettepaneku, et lõpetame koos, käest kinni. Kuid Ott tahtis veel ühte skalpi võtta ja kiirendas. Kutsus sõbralikult kaasa, kuid minul seda kiirust enam võtta polnud. Ta sai skalbi kätte ja minu ees jällegi 20m-se edumaa. Seega jäi seis 3:0 Oti kasuks. Järgmisel aastal peab ta uue ohvri välja valima.

Aeg tuli parem kui eile, ca 1:06:56. Üks asi sai aga selgeks, et iga aastaga jääb kiirust vähemaks, sõltumata sellest, kas jood terve eelneva öö või puhkad kristlikult. Vahet pole.

Maratoni aeg tuli 2:54:42.6, üldkoht 74. M50 klassis tuli 2.koht, pikkade jooksude vahe Meelis Veilbergiga oli sama, mis 28 aastat tagasi. Siis oli tema Eesti eliitjooksja, mina isehakanud rahvasportlane.

Tulemused