Saturday, August 24, 2013

Ring ümber Ülemiste

Läksin ikkagi Ülemiste järve jooksule, ehkki hommikul oli enesetunne natuke põduravõitu ja peale pudrusöömist lebotasin teki all nii kaua kui võimalik. Põhimure oli selles, et kuidas haigusega võidelnud organism kiirematele liigutustele reageerib, kas lihased lähevad juba poole jooksu pealt piimhapet täis või ei taha keha üldse tööd teha. Samas polnud organism nende päevadega jõudu kaotanud ja kolm spordivaba päeva võis hoopis hästi mõjuda.

Korralikku soojendust ei jõudnud teha ja hea ka. Jalg oli suhteliselt kerge ja kiiremad liigutused tulid vaevata. Süda ei tõrkunud, kopsud samuti. Stardis hoidsin esimesse ritta, sest paarisaja meetri pärast pidi tulema väravast pudelikael, millest oli vaja varakult läbi saada.

Vajutasingi kohe algusest korraliku kiirusega, esimesed 100m koos Erkki Aadliga. Poole km järel sain oma rütmi kätte, mis oli natuke aeglasem kui taganttulijatel. Pidevalt mööduti, tuttavamatest selgadest fikseerisin ära Tarmo Reitsniku, Annika Rihma ja peale 1.km Reigo Lehtla. Esimese km aeg oli 3.45.

Ka teise km läbimisel oli aeg veel alla 4min/km, kuid juba liikusin tempos 4.05-4.10. Ühtegi sobivat selga ei leidnud, sh ka Olga Andrejeva oma. Kes mööda läks, see ka eest ära liikus. Tempot tõsta ei tahtnud, oli see ju alles esimene kiirem jooks sellel aastal ja kiiruslik valulävi madal. Hoidsin optimaalset pinget, raske ei olnud, kuid kerge ka mitte.

21.minutil möödus üks "beib" roosas. "No läheb lahti", käis peast läbi mõte, nagu kevadisel Tartu 23km jooksul, kus möödus igasugu värvilisi ja sulelisi (nais)jooksjaid. Samas polnud nüüd väsimust ja tempogi oli täitsa ok.

5.km-l oli koht 84., kiirus ca 4.10. Mingil hetkel möödus üks jõulise sammuga jooksja (rattamees?), kelle tehnika paistis olema sobiv järeljooksmiseks. Esialgu tundus ka tema tempo natuke kiire, aga see ongi tavaline, kui toimub kerge tempovahetus. Õige pea harjusin uue rütmiga ja siis hakkasid eesjooksja jalad ka kohati ette jääma.

Mingiks hetkeks tekkis hea suur punt, kus hoidsin end vaikselt grupi sisse. Tempo oli ikka 4.05-4.10, seega vanainimesele täiesti sobiv. Kilomeetrid möödusid kiiresti, tegemist oli ikkagi sprindiga (vaid 14km). Ootasin pidevalt, et millal Viff ehk Viivi-Anne Soots järgi jõuab, sest ta oli heas vormis ja kevadel sain tema käest pika puuga.

Pildil Viff koos roosa "beibe" ehk Anu Teppo'ga (foto:Alari Kannel, Facebookist)

Kui jõudsime järvetaguste luidete peale, tundsin end teistega võrreldes paremini. Tõusud tulid orienteerujale kohaselt kergelt, laskumistel kallutasin ette ja seegi tõstis natuke kiirust. Kõik konkurendid suurest grupist, kes polnud varem ette rebinud, hakkasid kergelt maha jääma. Luidete lõpus, enne veepuhastusjaama, sain kätte veel kolm meest ja asfaldil neist möödagi. Päris hea oli niimoodi lõppu joosta, just seepärast tulebki end kogu distantsi vältel tagasi hoida :)

Aeg tuli 57:45.5, mis andis üldjärjestuses 85.koha ja M50 klassis 2.koha. Ago Veilberg oli omaette klassist, kuid hea meel oli võita Urmas Kaljuranda. Reigole kaotasin minutiga, Viffi võitsin kahega.

Kodus tundsin end imelikult. Kraadiklaas näitas 37.8°C.  Õnneks on homme pühapäev.

Tulemused


4 comments:

Alari said...

Tugev pingutus oli! Paranemiseni!

Ats Sõnajalg said...

Terves kehas terve vaim! Kui keha on haige, siis saab trennidega selle uuesti korda.

Orienteerujad peavadki oskama kõvasti kannatada, mitte esimesel võimalusel tempot alla laskma, olid tubli!

Anonymous said...

Tsitaat "Homme olen vanem, homme olen targem" :)))))))))
Tõbisena tirimine ei ole kangelastegu.

terv. Ott

eduardp said...

Õige, Ott, haigena ei tohi tirida.
Usaldasin sisetunnet ja selle järgi ka jooksin. Pulsivööd ei kanna enam aastaid.
Bronhiidist väljatulek võtab mul tavaliselt nädalajagu aega, võib-olla pikendas jooks seda paari päeva võrra. Kuid kehatemperatuur on nüüd ok, 36,0 :)