pühapäev, 23. september 2018

Teistmoodi Loksa ehk XT Sügisrogain

XT Sügisrogain Loksal üllatas mitmeti. Esiteks arvasin, et kuna Loksat on sellel aastal juba joostud küll, seda nii Winter Xdreamil kui päevakul, siis midagi uut sealt leida pole. Eksisin, sest XT rogaini kaart jäi põhiosas Loksast lõunasse ja seda  piirkonda polnudki kunagi väisanud.

Teiseks arvasin, et XT rogain, mis on tehtud sobivaks nii ratturitele kui jooksjaile teeradadel asuvate punktide kaudu, ei paku orienteerumise osas põnevust ja tegemist saab olla vaid ühe pika mõnusa treeningujooksuga looduses. Eksisin, sest rajameister Heigo Põld oli viinud paljud punktid radadest kaugele eemale, kuhu tuli suunaga üsna täpselt peale minna. Ratturitel oli teine kaart ja see oli hea mõte.

Kolmandaks osutusid Loksa metsad füüsiliselt üllatavalt raskesti läbitavateks. Metsaetappidel tuli sageli kõndida. Tõsi, läksime Mati ja Marjega rahulikku sooritust tegema, seda enam, et olin terve selle nädala haige olnud. Kolmanda tunni lõpus läkski mul natuke raskeks, kuid kannatasin ära.

24h finiš 2008. a (foto: Andy Karjus)
Enne veel, kui kirjeldan lühidalt läbitud rogaini, meenus üks eriline sündmus umbes-täpselt 10 aastat tagasi - rogaini MM Karulas 13.-14. septembril 2008. Nimelt võitsime siis Marje ja Matiga selle kõige uhkema tiitli. Oi kui vigastusterohkelt tuli mul selle stardini jõuda, ka võistluse ajal juhtus üks suur äpardus, kuid lõppkokkuvõttes saime oma senise ainukese MM-tiitli.

Sellest ajast polegi peale 10 lisandunud eluaasta midagi muutunud, oleme endiselt rivis ja rogainime. Loodetavasti ka edaspidi.

XT Sügisrogain


Foto: Edith Madalik
Planeerimiseks anti vaid 5 minutit, samas oli planeerimisülesanne keeruline. Kõigepealt suundusime kaardi lõunaossa kallimate punktide järele ja seejärel ida poolt tagasi üles. Põhikontseptsioon jäi ka rajal paika ehkki 63 järel tekkis uus mõte ja jooksime natuke edasi-tagasi.

Nüüd, kodus tagantjärgi hinnates oleks pidanud peale 75 ära võtma 92 ja 36 ning välja jätma läänepoolsemad punktid 37 ning 66. Kuid planeeringus olime arvestanud 32 ja 92 võtmist tagasiteel ning eelnevat mõtet rajal pähe ei tulnud. Metsa läbimine osutus eeldatust palju aeglasemaks, mistõttu tuli tagasiteed oluliselt lühendada.

Omapäraselt lahendasime etapid 91 ja 86 vahel, kus kasutasime nii palju teejookse kui võimalik. Rumal ringike tuli 86 ja 73 vahel, kus punktide võtmise järjekord oli mu võistluskaardil küll parandatud, kuid välja ei lugenud.

Rohkem vigu ei teinud, vahepeal ühines meiega ilma Maku'ta jooksev Hirvo Rannu, kes kadus ära peale KP53. Finišis mainis, et sai haamri.

Fotod: Edith Madalik
Kui me joogipunkti nr 60 jõudsime oli Heigol toidulaud juba kokku pakitud. Silla all oleva punkti võtmise järel ootasid meid siiski hapukurgid karastava soolveega. Ajapuudust finišisse jooksul polnud, kuid tempokalt pidime siiski liikuma.

Tulemused

Peale lõpetamist pesin ja sõin ning sõitsin kohe Kurgjale. Ei, mitte TA OK rogaini maastikku luurama, vaid paar kilomeetrit eemal asuvasse TTÜ geoloogide välibaasi, kus väikese korraldustoimkonnaga lõpetasime juulis läbiviidud geoloogide suvepäevad ja tegime plaane järgmiseks aastaks.

Edaspidised nädalavahetused tulevad samuti tiheda programmiga:
- 29. septembril Bike Xdream Rakveres Indreku ja Rauliga ning alpinistide üritus Keelutsoonis
- 6.okt TA OK rogain Kurgjal jälle koos Marje ja Matiga

teisipäev, 18. september 2018

Võta või jäta - Eesti MV pikk rada

EOLis on arutelul küsimus, kas Eesti meistrivõistlused pikal rajal peaksid jätkuma või mitte. Kas ka öine on vajalik, sest on raske leida korraldajaid, kui osalejaid on 200 või vähem. Tippudele pole pikk rada atraktiivne, veteranidele käib üle jõu...

Mis juhtus aga selle aasta pika raja MV-ga? Osalejaid oli üle 300, ehkki arutati, et maastik on halva läbitavusega, kaart mõõtkavas 1: 15 000, ilm sügiseselt ebakindel - ühesõnaga, maa külmunud ja kärss kärnas. Kaart muudeti veteranidele 1:10 000-ks ja see oli õige. Kahjuks oli meeste eliidi nimekiri väga niru.

Võistlus ise oli äge. Ilm fantastiline, rada suurepärane ja mets kenasti joostav. Rajameister Raido Mitt tegi mitu liblikat, mis hajutas meie M55 seltskonna kenasti laiali. M50 mehed tegid kõik hajutused kenasti ära ja enne lõppu olid suure pundiga jälle koos. Kuid ka lõputirimine on ühisstardi osa ning kellele see ei meeldi võib trenni minna.

Võistlus Veskimõisa kaardil

Ühisstardist minnes tundsin, et olek on raskepoolne. Jaanus Reha, Urmas Sulaoja, Andres Talver, Andrus Rämmann ja Tõnu Ilves vedasid ees, pingutades hoidsin neile järele. Tiit Tali ja Maido Kaljur olid hoopis kadunud? Esimesse punkti oli meie teevalik hea, enne punkti liikusin esimesena, kuid punktipiirkonnas ei saanud reljeefist hästi aru. Ei osanud otsustada, kas joosta natuke tagasi või hoopis edasi. Lõpuks läksin edasi ja õigesti. Konkurendid peale Reha olid ees, Jaanus läks tagasi keerutama ja jäi maha.

Kõik sujus kenasti, jooksin sageli koos Urmase, Tõnu ja Andresega, vahepeal ka Andrusega. Kuid KP13-s olin üksi, kolmandana Andrese ja Andruse järel.

Etapil 13-14, mis oli justkui lihtne otsejooks liblika hajutuspunkti, kadus kontakt kaardiga, tekkis ebakindlus, mitmel korral jäin seisma. Tegelikult oli vaja joosta julmalt teeni ja sealt siis suurde auku. Kuid sellise kõhkleva liikumise ning väikse kaarega kaotasin lausa 3 (!) minutit. Nii lihtne see oligi. Suure vea tegi ka Andres.

KP 15-s olime aga jällegi koos Andrese ja Tõnuga ning ühtemoodi lahendasime pika etapi 15-16. Ette jäi korraks ka Tiit Tali. Teejooksul keeras Andres aga valele teele, kontrollimatult järgnesime talle Tõnuga. Umbes 50 m  järel sain veast aru ning keerasin teiste selja tagant tagasi. Tuli kena edumaa, mida teised pidid edaspidi tee peal ja rabas kinni jooksma. Kuna olin ees selge märklaud, said nad sellega KP17 juures hakkama.

Nagu graafikult näha, olid M55 klassi peamised konkurendid ühesuguse jooksukiirusega (etapid 14-17), kuid teises liblikas peale KP18 eraldusid terad sõkaldest.

Mina sattusin samasse hajutusvarianti ette jäänud Maido Kaljuriga. Maido võttis initsiatiivi enda peale ning liikus agressiivselt. Üritasin tal kuidagimoodi kannul püsida. Mingil hetkel nägin paremal all sobivat sookest, kuid kuna Maido liikus enesekindlalt edasi, siis lasin end sellest mõjutada. Künka taga oligi väike ilus sooke, kuid punkti polnud. Kaardil seda sood ka ilmselt polnud. Tagasi läksime läbi õõtsikuga sookese, aeg-ajalt sügavalt sisse vajudes. Selliseid soid, kus liikumine oli üliraske, oli sellel maastikul üllatavalt palju.

Kohtusime ka Tiiduga. Kui Maido tegi pisikesi lisakaari, siis Tiit liikus otse. Sellel hetkel ei saanud ma hajutusest midagi aru ja finišis oli suur üllatus, kui Tiit oli lõpetanud 5 min varem.

Tänu Maido väikestele vigadele suutsin temaga võrdselt liikuda. Peale KP27 kadus ta kuhugi ära. Ise valisin otsetee üle soo, mis viis piki seljandikku otse punkti. Kuna kedagi lähedal polnud sain end natuke lõdvaks lasta ning ka mugavustsooni kukkuda. Kuid see maksis kohe kätte, sest finišieelses punktis (KP29) oli Maido äkki minu ees 6 sekundiga. Tekkinud vahet ei suutnud kuidagi tagasi joosta ning lõpetasin peale klubikaaslast.

Protokoll näitas, et Tiit ja Jaanus olid juba lõpetanud, seega jäin neljandaks. Kõik, kes esimeses pooles kõvasti jooksid, jäid lõpuprotokollis tagasihoidlikuks. Ühtlane sujuv ja tulemusele orienteeritud jooks andis parima tulemuse. Mul endal oli pingutamine raske, mistõttu vajus üksi joostes tempo ära. Sinna kadus nii mõnigi minut.

Kuid nii maastik, rada kui mees-mehe võistlus oli väga põnev. Selle järel tahaks küll öelda, et pikk rada tuleks kindlasti  võistluskalendrisse jätta. Ja ka öiseid ei tahaks välja võtta. Oleks vaid põnevaid maastikke ning tublisid korraldajaid. Oleks.

Tulemused

Pildid SIIT

esmaspäev, 3. september 2018

Sõpradega

Ühendavad rõõmud, ühendavad mured, ühendavad koosoldud ajad. Ühendab muusika.
Nädalavahetusel sõpradega koos, Mardile mõeldes.



"Domino" Aksilt, Kommult ja Karolinilt (SIIN).



Karolini enda lugu "Jää" (sellelt lingilt on parem kvaliteet)

laupäev, 1. september 2018

Tallinn City Trail Night Edition - positiivselt ühest jooksust

Ei mäletagi enam, milla viimati jooksuvõistlusel osalesin. Tirimist on kohati orienteerumiselgi, kuid seal tuleb pea töövõimelisena hoida, seega piduriga liikuda.

Meie maailma tipus olevad seiklusportlased Estonian ACE Salomon Adventure Racing Team-ist korraldavad mitmeid põnevaid üritusi - võistlusi, et oma pikki treeningtunde huvitavamaks muuta, inspireerida inimesi põnevatele sportlikele väljakutsetele ning natuke ka suurvõistluste jaoks raha koguda. Kes teab, need ootavad põnevusega novembrikuus toimuvat seiklusspordi MMi Reunioni saarel (Teaser) - Eesti tiimi ühte võimalikku kõrghetke maailmameistrivõistlustel. Midagi pole teha, kõik saavad ajapikku vanemaks ja ükskord enam ei jõua nii nagu noorena.

Nii minagi. Viimane kord jooksin Nõmmel 8 km krossi 1980-ndate keskel. Oli mingi Tallinna Kalevi vm võistlus, kus tuli läbida neli 2 km-st ringi. Mäletan, et jalg oli siis kerge ja enesetunne hea ning hoidsin korralikku tempot. Jäin siiski teiseks, võitis arheoloog Priit Ligi. Praegune poliitik Jürgen pidas oma venda, kelle elutee katkes Estonial, endast palju andekamaks jooksjaks.

Olen nüüd 2 nädalat jälle joosta saanud ja areng on olnud rõõmustav. Eelkõige seetõttu, et kusagilt eriti ei valuta (va mingi pirnlihas tuharas) ja jalg on olnud kerge. Sageli olen tööpäeva õhtutel parajalt väsinud ja enne magamaminekut teinud veel lisauinaku. Nii ka eile, so reede õhtul, kui sõin kodus kõhu täis ja magasin enne starti paar tundi.

Ärgates oli värske ja hea tunne, vaim puhanud ning keha kerge. Soojendusjooksul Nõmme Spordikeskuses nautisin üle pika aja mõnusat jooksutunnet, mis nooremas eas oleks tähendanud ehk alla 3:30 min/km tempoga jooksu. Nüüd polnud aeg aga oluline, põnev oli testida enda mõne tuttavaga. Seega läksin kell 21.00 8 km rajale tirima, 1500-luumeniline Lupine lamp peas. Viimane oli suureks abiks juurikalistel metsaradadel jooksmisel.

Start

Kohe alguse tõusime treppidest üles Glehni lossi juurde, tuttavast tõusust Tarmaku aastalõpu orienteerumisüritusest. Nüüd aga pidi ülesse jõudnuna grupis tempot hoidma ja üritama mugavat hingamist tagasi saada kiire jooksuga. Esialgu hoidis Viff ehk Viivi-Anne Soots mulle selja taha, kuid peale suusatunnelit läks mööda ning hakkas eemalduma. Talle läks järele üks lühemat kasvu jõulise sammuga naine, hiljem selgus, et Sille Puhu. Tol hetkel pidasin seljatatavaks konkurendiks ka Reigo Lehtla't, kuid viimane eemaldus veelgi jõudsamalt.

Kui jõudsime ca 3-ndal km-l metsaradadele, nägin, et vahe kahe naisterahvaga enam ei suurene vaid hakkab tasapisi vähenema. Panin natuke gaasi juurde ning 4 km-l sain neile selja taha. Imestasin, et meisterorienteeruja Viff metsa vahel aeglasemaks muutus. Põhjus selgus 4,7 km-l, kui jõudsime jälle tee peale, kus Viff tõstis märgatavalt tempot. Ta lihtsalt puhkas metsas. Naised kadusid eest ära, sest minu jalg läks raskemaks, mistõttu hakkas tagant lähenema konkurent Margus Tinno (?). Temaga  õnnestus juurikalisel metsarajal vahet suurendada. Rohkem jooksjaid tagantpoolt ei paistnud.

Tundus, et 5,5 km-l on lõppjärjestus selgunud. Aga tühjagi.

Kui Viff möödus Reigost, võttis viimane talle kandadele. Jess, mõtlesin, nüüd küpsetab rogainikonkurent end ära. Pimeduses möödus distants kiiresti ja kui lõpuni jäi veel 2 km, tundsin, et suudan joosta küll. Tõstsin tempot, sain kätte uuesti ette läinud Marguse, samuti Sille ja Reigo. Kilomeeter enne lõppu sättisin end mõnusalt Reigo õla taha, et otsustaval hetkel spurtida. Reigo aga oskas viimasest pikast laskumisest palju kiiremini alla saada ning suurendas edumaa 10 m-le. Tagant tuli ootamatult meie vahele tundmatu roheline selg (Marten Vunukainen?), keda varem rajal ei kohanud. Lõpu eel jooksime kõik väikese kaarega spordikeskuse väravasse, kus libedal rohul käisid minu siledad tossud natuke ringi. Samas oli Reigo lõpuspurt nii võimas, et selle vastu püssirohi puudus. Küll aga suutsin selja taha jätta Sille Puhu ja Margus Tinno.

Lõpetasin kokkuvõttes 14-ndana ja teise naisena. GPS-kellaga mõõdetud keskmised kiirused tekitasid väikese pettumuse, kuid tegemist polnud ka tasase asfaldijooksuga. Kuid mis ma ikka nurisen, kui olen saanud alles 2 nädalat joosta ning suutnud konkureerida Vifi ning Reigoga. Seega sain väga toredale üritusele pealekauba väga positiivse sportliku tagasiside enda seisundist.

Mida aga veel mainida tahaks, on võitja Sander Linnuse kõva aeg, mis sest, et alles 5 päeva tagasi tuli ta Ukrainas Euroopa meistriks 24h rogainis, koos Timmo Tammemäega, ühe selle ürituse korraldajaga.

Tulemused

(ehk tuleb ka mõni pilt)