Tuesday, September 18, 2018

Võta või jäta - Eesti MV pikk rada

EOLis on arutelul küsimus, kas Eesti meistrivõistlused pikal rajal peaksid jätkuma või mitte. Kas ka öine on vajalik, sest on raske leida korraldajaid, kui osalejaid on 200 või vähem. Tippudele pole pikk rada atraktiivne, veteranidele käib üle jõu...

Mis juhtus aga selle aasta pika raja MV-ga? Osalejaid oli üle 300, ehkki arutati, et maastik on halva läbitavusega, kaart mõõtkavas 1: 15 000, ilm sügiseselt ebakindel - ühesõnaga, maa külmunud ja kärss kärnas. Kaart muudeti veteranidele 1:10 000-ks ja see oli õige. Kahjuks oli meeste eliidi nimekiri väga niru.

Võistlus ise oli äge. Ilm fantastiline, rada suurepärane ja mets kenasti joostav. Rajameister Raido Mitt tegi mitu liblikat, mis hajutas meie M55 seltskonna kenasti laiali. M50 mehed tegid kõik hajutused kenasti ära ja enne lõppu olid suure pundiga jälle koos. Kuid ka lõputirimine on ühisstardi osa ning kellele see ei meeldi võib trenni minna.

Võistlus Veskimõisa kaardil

Ühisstardist minnes tundsin, et olek on raskepoolne. Jaanus Reha, Urmas Sulaoja, Andres Talver, Andrus Rämmann ja Tõnu Ilves vedasid ees, pingutades hoidsin neile järele. Tiit Tali ja Maido Kaljur olid hoopis kadunud? Esimesse punkti oli meie teevalik hea, enne punkti liikusin esimesena, kuid punktipiirkonnas ei saanud reljeefist hästi aru. Ei osanud otsustada, kas joosta natuke tagasi või hoopis edasi. Lõpuks läksin edasi ja õigesti. Konkurendid peale Reha olid ees, Jaanus läks tagasi keerutama ja jäi maha.

Kõik sujus kenasti, jooksin sageli koos Urmase, Tõnu ja Andresega, vahepeal ka Andrusega. Kuid KP13-s olin üksi, kolmandana Andrese ja Andruse järel.

Etapil 13-14, mis oli justkui lihtne otsejooks liblika hajutuspunkti, kadus kontakt kaardiga, tekkis ebakindlus, mitmel korral jäin seisma. Tegelikult oli vaja joosta julmalt teeni ja sealt siis suurde auku. Kuid sellise kõhkleva liikumise ning väikse kaarega kaotasin lausa 3 (!) minutit. Nii lihtne see oligi. Suure vea tegi ka Andres.

KP 15-s olime aga jällegi koos Andrese ja Tõnuga ning ühtemoodi lahendasime pika etapi 15-16. Ette jäi korraks ka Tiit Tali. Teejooksul keeras Andres aga valele teele, kontrollimatult järgnesime talle Tõnuga. Umbes 50 m  järel sain veast aru ning keerasin teiste selja tagant tagasi. Tuli kena edumaa, mida teised pidid edaspidi tee peal ja rabas kinni jooksma. Kuna olin ees selge märklaud, said nad sellega KP17 juures hakkama.

Nagu graafikult näha, olid M55 klassi peamised konkurendid ühesuguse jooksukiirusega (etapid 14-17), kuid teises liblikas peale KP18 eraldusid terad sõkaldest.

Mina sattusin samasse hajutusvarianti ette jäänud Maido Kaljuriga. Maido võttis initsiatiivi enda peale ning liikus agressiivselt. Üritasin tal kuidagimoodi kannul püsida. Mingil hetkel nägin paremal all sobivat sookest, kuid kuna Maido liikus enesekindlalt edasi, siis lasin end sellest mõjutada. Künka taga oligi väike ilus sooke, kuid punkti polnud. Kaardil seda sood ka ilmselt polnud. Tagasi läksime läbi õõtsikuga sookese, aeg-ajalt sügavalt sisse vajudes. Selliseid soid, kus liikumine oli üliraske, oli sellel maastikul üllatavalt palju.

Kohtusime ka Tiiduga. Kui Maido tegi pisikesi lisakaari, siis Tiit liikus otse. Sellel hetkel ei saanud ma hajutusest midagi aru ja finišis oli suur üllatus, kui Tiit oli lõpetanud 5 min varem.

Tänu Maido väikestele vigadele suutsin temaga võrdselt liikuda. Peale KP27 kadus ta kuhugi ära. Ise valisin otsetee üle soo, mis viis piki seljandikku otse punkti. Kuna kedagi lähedal polnud sain end natuke lõdvaks lasta ning ka mugavustsooni kukkuda. Kuid see maksis kohe kätte, sest finišieelses punktis (KP29) oli Maido äkki minu ees 6 sekundiga. Tekkinud vahet ei suutnud kuidagi tagasi joosta ning lõpetasin peale klubikaaslast.

Protokoll näitas, et Tiit ja Jaanus olid juba lõpetanud, seega jäin neljandaks. Kõik, kes esimeses pooles kõvasti jooksid, jäid lõpuprotokollis tagasihoidlikuks. Ühtlane sujuv ja tulemusele orienteeritud jooks andis parima tulemuse. Mul endal oli pingutamine raske, mistõttu vajus üksi joostes tempo ära. Sinna kadus nii mõnigi minut.

Kuid nii maastik, rada kui mees-mehe võistlus oli väga põnev. Selle järel tahaks küll öelda, et pikk rada tuleks kindlasti  võistluskalendrisse jätta. Ja ka öiseid ei tahaks välja võtta. Oleks vaid põnevaid maastikke ning tublisid korraldajaid. Oleks.

Tulemused

Pildid SIIT

12 comments:

Anonymous said...

Oleks, oleks.Ammu oleks Harju KEK il aeg mõni EMV korraldada. Suurklubi nagu te olete. Alati on vingujaid rohkrm, kui tegijaid. Laevuke

eduardp said...

Olen tänulik kui tehakse, ei vingu ka siis, kui mõned võistlused kalendrist välja võetakse. Lihtsalt kõike muudki põnevat on nii palju.
KEKi tipptase on praegu TONi päevakute korraldamine, neid tegime 2 tk sellel aastal.

Gea said...

Ka mina olen tänulik kui tehakse, aga minu tagasihoidlik arvamus on, et EMV peaks korraldama EOL.
Meie klubi saaks korraldamisega elavjõu poolest hakkama, IT poole saaks sisse osta, aga probleemiks on ja jääb meie kandis sobiva maastiku, kaardistaja ja rajameistri leidmine.
Pika raja võislust oli põnev jälgida vaatamata sellele, et eliidi read olid hõredad. Endalgi hakkas jalg maad kaapima, aga ühisstart pole minu rida.

Anonymous said...

Tubli Gea. See mõte, et EMV peaks korraldama EOL vääriks mõnda mainekat preemiat. Teoorias näeks see välja umbes nii, et see paar korda aastas koos käiv jutuklubi tõuseb nagu üks mees võistluspäeva hommikul püsti ja läheb teeb võistluse ära. Tegelikult EOL see olemegi ju meie st klubid. Võistlusmaastikke pole vaja kaugelt otsida. Isegi Keila linn sobiks sprindiks. Laevuke

Gea said...

Urmas, jutt pole sellest, et EOL juhatus peaks võitluskeskuses telke püstitama või muud taolist, vaid peakorraldaja rollist ja sellega kaasnevast vastutusest. Ikka konstruktiivselt, Gea

eduardp said...

Gea, EOL määrab voliniku, kes korraldust kontrollib. Peakorraldaja on ikka klubi esindaja, kes peab nii kvaliteedi tagama, kui ka rahaliselt välja tulema. See viimane ongi suurim probleem, eriti siis, kui osalejaid vähe. Kes pole korraldanud, ei tea, kui pingeline on eelarve.
Laevuke, KEKRSK on olnud tubli osaleja ja seegi on panus orienteerumisse. Ka selle poole pealt võiks Eesti orienteerumise elujõulisust hinnata.
Suure võistluse korraldamine kord 10 aasta jooksul ei ole väga ratsionaalne tegevus, eriti, kui pole lähedalasuvat maastikku ega endal kaarti. Tõsi, Keila sprindi osas on korra mõte pähe tulnud ja seda seoses ühe võimaliku öise lapiga. Kuid aega ja vedamiseks jõudu pole.
Laevuke, kas mõtlesid jutuklubi all üldkogu või juhatust? Selline väljend ei sobi kummagi jaoks.

Anonymous said...

Ei tohi, ei sobi.Ega riigikogujatele endile ka ei meeldi, et Riigikogu kummitempliks kutsutakse. Laevuke

Anonymous said...

Küsiks Laevukeselt, milline on Sinu panus Eesti (mitte Läti) orienteerumise arengusse ?

RR

Anonymous said...

RR küsimus ei haaku küll antud teemaga, aga minu isiklik seotus eesti orienteerumisega hakkab aasta aastalt aina vähenema. Sel aastal olen osalenud ainult EMV ja järgmine aasta... Küll aga on meil väga tubli koduklubi, kes sel aastal korraldas EMV sprindis Viljandis. Laevuke

Anonymous said...

öise MV osalejate arvu osas - loomulikult pole osalejaid, kui öösel metsa sattuda ongi marginaalsed. jüriöö - 1-2 päevakut, põlva/talinna mv - rohkem vist polegi?

korraldage öiseid päevakuid!

pika rajaga on sama lugu - kui püütakse kõiki võistlusi sprintideks arendada, siis ongi rohkem kui 1.5h järjest joosta raske. isegi klassikalisest 24h rogainist on tehtud 3-4tunnine "sutsakas".

Anonymous said...

Laevuke, kirjutasin seepärast, et jutt vingumisest ja kummitemplist jne. tundus Etsi ja KEKi suhtes ülekohtune.
Järgmine teema öistest päevakutest - oleme paar X korraldanud, aga kui järgmisel hommikul peavad korraldajad tööle minema ja osalejaid kah vähevõitu - nu ei ole stiimulit. Aga soovitaja Anonymus võiks ise asja ette võtta;) Sprindimaania vastu olen küll, aga see vist mingi üleilmne trend ja vastuvoolu ujumine nõuaks vist Eesti O-juhtidelt liialt julgust?

eduardp said...

Hästi ei usu, et öiste treenimisvõimaluste suurendamine tõstaks öistel osalejate arvu. Tänapäeval on lambid nii võimsad, et iga orienteeruja suudab ka pimedas rahuldavalt orienteeruda. Sutsakas pimedas enne Jüriööd või öist EMV-d on täiesti piisav. Loomulikult oleks tore, et keegi ka öiseid päevakuid korraldaks nagu omal ajal tegi Jüri Tarmak, kuid tänapäeval on konkureerivaid üritusi nii palju, et tahes-tahtmata ei jõua igale poole ja pimedas jooksmine pole esmatähtis.
Ma ei muretseks ka selle üle, et lühemad alad muutuvad populaarsemateks, miks ka mitte, kui huvilisi on. 24h rogain on ikka eriline ettevõtmine, millest mõnu tundmiseks peab palju neid 3-4-tunniseid ja ka pikemaid treeninguid tegema. Ja tehakse, usinalt.