Kuulamisväärsused

Kuidas tekivad elamused, mida on elamiseks nii väga vaja? Mida otsime välisreisidelt, matkadelt?
Mitte iga koht, mis peaks olema väga tähtis, efektne ja uhke, ei pruugi hiljem meenutades emotsioone tekitada. Samas võib mõnikord tühisest asjast, juhuslikust kohtumisest või ootamatust seigast saada kogu eluks meeldejääv hetk. Selline seik on väärtus, sest iga taolise elamusega pikeneb eluiga, mis koosneb kahest elust - ühest, mis parasjagu käsil ja teisest, mis juba ammu toimunud ja mälusse pildi, lõhna või mõne (muusika)heli saatel salvestunud.

Hiljuti sattusin ühe ettekande peale, kus kena tütarlaps Ülane Vilumets räägib vaatamisväärsustest, õigemini nende muutmisest kuulamisväärsusteks. Ja ma tundsin, et see on just see, mida ka ise hindan.
Soovitan kuulata (16min), väga hästi esitatud, õpetlik vaadata: http://tv.delfi.ee/video/OAkd7oSC/


Alloleva, Kristiina Ehini poolt täna FB-sse pandud muusikaloo juurde meenub üks lugu.

Kusagil 3 nädalat tagasi tulime õhtul hilja abikaasaga Tartust ja pidime võtma ca kell 23.30 Tallinna lennujaamast tütre peale. Kuna jõudsime kohale 1,5h varem, läksime naisega linna, et mõnes kohvikus aega parajaks teha. Esimesena vaatasime sisse Kloostri Aita, sest seal oli vanasti mõnus pretensioonitu õhkkond.

Seekord istus tühja ja üsna kõleda saali kamina juures mingi väike kamp, kes meie kohmetunud küsimuse peale, et kas siin midagi toimub ja kas see koht üldse lahti on, ei osanud esiotsa midagi vastata. Kohmetusid nemadki. Pöördusime korra tagasi, kuid siis mõtlesime ümber, sest Jaak Johanson kutsus lahkelt sisse ja näitas, kuidas me endale kohvi või teed saame teha.

Ühinesime 6 inimesega. Mingi suurem kontsert oli hiljuti lõppenud ja muusikud mõnulesid omakeskis laisalt juttu puhudes ja pilli mängides, justkui võistlusjärgset lõdvestussörki tehes. Improvisatsioonid flöödil ja kitarril olid inspireerivad ja  viisid kuhugi kaugele, kamin praksus, aeg seisis. Kuulajate-mängijate hulgas olid ka Kristiina Ehin ja Silver Sepp, esinejatena tagasihoidlikud, kuid nautisid muusikat ja sundimatut õhustikku, natuke väsinult. Allpool olevas loos aga mängivad ja laulavad mõlemad.

"Viimased lumeta päevad / The Very Last Days Without Snow" - Kristiina esimene ise kirjutatud, lauldud ja pillil saadetud lugu.

Spordivaba aeg

Jällegi on olnud blogimisega pikem paus. Hoolimata vahepeal võetud nädalasest puhkusest ei jõudnud ikkagi oma poolikute tööde ja lubadustega hakkama saada ja nii jäid ka sissekanded tahaplaanile.

Pildil: Hommik Keilas. Peale seda sadas muidugi päev otsa vihma.

Üheks põhjuseks oli kindlasti ka asjaolu, et pole viimasel ajal peaaegu üldse sporti teinud, rääkimata mingitest võistlustest. Ja sporti ei saa teha veel nädalaid.

Nimelt vabastati mind eile ühest kruusakoormast, mis tekitas kõhus aeg-ajalt probleeme ja kevadel lausa suuri valusid. Geoloogi asi, kividest ei saa üle ega ümber. Ja seda ka tööelus, kus kahe nädala pärast tuleb jälle siseneda geoloogia ja maavarade teemasse, seda siis peale 16-aastast eemalolekut. Tuleb suur väljakutse suures ettevõttes.

Parafraseerides Hemingway´d, et igas sadamas võib leida ühe eestlase, siis igas haiglas võid samuti kohata mõnd orienteerujast arsti. Nii ka eile, kui kõhupimeduses orienteerumiseks näitas valgust üks neist. Mina sellel ajal muidugi magasin.

Täna-homme on EOLi üldkogu, kus jääb siis seekord käimata. Kahju, sest hommikul oli rogainiteemaline koolitus (vennad Eensaared ja Lauri Leppik), peale seda huvitavad ülevaated aasta tegemistest ja tulevastest plaanidest ning õhtune pidulik koosviibimine, kus jagatakse hulgaliselt tunnustust ja auhindu parimatele. Jääb osalemata ka homsel üldkogu istungil, kus valitakse uue juhatuse liikmed ja järgmine EOLi president. Meie ainuke presidendkandidaat on viimastel päevadel olnud ajakirjanduse turmtule all ja seda mitte positiivsest küljest. Aga ta on olnud julge oma seisukohti välja ütlema (näit Jüri Üdi klubis) ja see väärib tunnustamist.
Kuid EOLil on tulemas huvitavad ajad.

Pole ammu nii palju teatris käinud kui novembrikuus. Vaatasime kolme Linnateatri etendust, kahjuks jäi suur elamus saamata.

Hamlet (P.Võigemast) - see oli suur pettumus. Liiga hüsteeriline, kohati sisutühjade ja pikkade dialoogide ning monoloogidega (hauakaevaja stseen), teise osa keskel oleks tahtnud lausa ära minna. Mäletan 10 aasta tagust Nüganeni lavastust Matvere ja Teetammega, see oli võimas.

Kassirabal (M.Kalmet) - täitsa hea etendus, paras iiri draama, sünge lõpuga, kuid jättis emotsionaalselt külmaks. Tahaks aga katarsist, vähemalt elamust.

Utoopia rannik I (P.Pedajas) - oh jah, ma ei tea, kas ikka peab etenduse 3,5-tunniseks venitama. Hästi mängitud, huvitavalt tehtud, kuid Stopparti tekst 1833-1845 aasta vene noortest vabamõtlejatest ei toitnud eriti.  

Elamus tuli aga Mandariinidest, nagu enamusel selle filmi vaatajail.

Bingorogain Jõulumäel

Laupäeval oli 2 rogaini, millest oleks tahtnud osa võtta - Valters Kaminskise 12h Cēsise lähedal ja XT bingorogain Jõulumäel. Otsustasime siiski selle teise kasuks, sest tervis pole korras olnud ja trenni pole samuti kahe viimase nädala jooksul rohkem teinud, kui vaid kaks kerget tunniajalist jooksu.

Seetõttu läksime Jõulumäele rogaini nautima, seikluslikkust lisasid lisaülesanded ja kohustuslik punktide arv, milleks oli 120. Kõikide punktide kogusumma maastikul oli 165, igast lisaülesandest, mida oli kokku kolm, võis juurde saada 3, 4 või 5 punkti.

Seega oli rajaplaneerimisel valikuvabadus suur, kuid üsna kohe sai selgeks, et võtame kõigepealt ära lõunapoolsed punktid, seejärel läheme itta ja lõpuossa jätame viimase lisaülesande ja keskuse vahelised odavad punktid. Nende punktidega oleks saanud lihtsalt kokku panna täpse punktisumma ehk BINGO. Rohkem ei tohtinud võtta, siis oleks tulemus tühistatud. Ka hilinemise eest oli DSQ. Viimast polnud meil vaja karta, sest aega oli antud piisavalt (5 tundi), kuid valearvestuse ja BINGOst väiksemate punktidega poleks samuti olnud konkurentsis. Seega tuli väga hoolikalt punkte lugeda ja juba varakult hakata lõpuosa ette planeerima.

Stardist läks KP80 suunas välja paras kamp jooksjaid. Hoidsime rahulikult kõige taha, lasksime teistel initsiatiivi näidata. Ka Mati tiim (või Sassi tiim või Heidi tiim) oli seal, seega lähikonkurendid tulid välja sarnase rajaplaneeringuga. Heiti ja Viff, kes jooksid meist kõigist mingil hetkel kergel sammul mööda, võistlesid samuti segaveteranide klassis. Kuid neid me oma konkurentideks ei pidanud, liiga sportlikud nägid välja.

Lisaülesanne KP22 juures seisnes discgolfi ketaste viskamises. Peale ebaõnnestunud avaviset, mille tegin Alar Abrami stiilis, läksin natuke lähemale ja viskasin 4-punkti joone tagant ketta tavatehnikaga kahe puu vahelt läbi. Saime eest ära Mati tiimilt ja edaspidi liikusime koos meistersportlaste Alari Kanneli, Rene Ottessoni ja Paavo Rõigasega. Etapil 64-92 läksid nemad natuke ringi ja kaotasid meile päris palju, kuid püüdsid jälle kinni KP40 juures (vt pilti).

Edasi läksid meie teed lahku, sest meie võtsime ära 61, nemad aga suundusid otse 72-e (??). Enne seda punkti arutasime Marjega, et kas läheme ujuma, kui kraavist üle ei saa. Marje väitis kindlalt, et tema vette ei lähe. KP72 juures olevast kraavist saime aga nii üle, et kraavi ei pannud tähelegi.

Lisaülesanne KP20 oli seiklussportlastele tuttav, meie aga saime seal paraja tünga. Joostes lõuna poolt punkti suunas oli tee peal mingi märklaua-laadne papist ese. Uurisin numbreid selle peal ja jätsin meelde numbri 119, mis oli punane. Ülesanne aga seisnes selle märklaua kauguse silmaga hindamises. Marje pakkus 300m, mulle tundus see kaugus olema natuke üle 100m. Kompromissina pakkusime 160m, kuid see oli hullult vale (õige oli 335m) ja jäime punktita.

Nüüd tuli lõpuossa korrektiive teha, sest esialgu plaanitud 20-62-81-51 asemel läksime 81 järel võtma  42-73. Ja seda seepärast, et lõpuosas oleks meil ilma lisaülesandeta tulnud kokku 118 punkti. Mis aga tähendas, et pidime lisaülesandest kindlasti juurde saama kas 4 või 5 punkti. Riskantne.

KP81 juures sattusime juulikuisest 12h rogainist  tuttava kraaviületuskoha juurde. Meie ees ületasid selle kraavi Paul Lumi ja Tõnu Kits, saime aimu, kui sügavale vette tuleb minna. Vesi oli sügavam kui suvel. Kuna aga mingeid varuvariante polnud, sest punkt asus teisel pool kraavi, siis ei kõhelnud Marje hetkekski vettemineku üle. Mäletan, et juulikuus oli väheke torisemist küll.

Etapil 42-73 vahel ilmus välja Mati tiim, kes hakkas meile tasakesi lähenema. Marje samm oli peale veeületust tuimaks muutunud, mistõttu pidin teda tee peal natuke lükkama. Paistis, et aitas, sest Mati ja Co loobusid püüdmisest.

Lõpp oli juba lähedal, jäi veel viimane lisaülesanne ja siis oli kojuminek. Ülesanne osutus lihtsaks, pidi kinniseotud silmadega ja kaaslase juhendamisel puudutama nii palju KP-tähiseid kui vaja. Meile oli parim variant 4 punkti ja nii saigi puudutatud 4 märki.

Ja siis läks jamaks. Rahuliku ja meeldiva otsejooksu finišisse rikkus ära mälu. Ma ei mäletanud, kas olin esimese lisaülesande eest SI-märke saanud või mitte. Mängisin kogu situatsiooni mälus läbi ja tundus, et peale õnnestunud viset ei käinud ma kohtuniku juures märget saamas. See aga tähendas, et pidime nüüd võtma veel neli punkti keskuse lähedalt.

Olin lisapunktide võtmises juba peaaegu kindel, kuid siis hakkas jällegi kahtluseuss närima. Mäletan, et jäin peale esimest lisaülesannet mõtlema, et kuidas kohtunik küll hiljem kindlaks teeb, mitu punkti saime, et ju ta selle siis kuhugi üles kirjutas. Ja selle kirjutamise mõtte pärast tekkiski kahtlus, et äkki jäi punkt märkimata.

Samas, kui oleksime end lõhki võtnud, oleks kogu tulemus tühistatud. Seega me ei läinud neid kaheseid võtma ja suundusime otse lõppu.

SI-pulga mahalugemisel tekkis ärev hetk, kuid tulemus oli õnneks positiivne, minu pulgal oli 120 punkti! BINGO! Uhh.

Nii hästi ei läinud Heitil ja Viffil, kes võtsid eelinfos toodud 110 punkti.

Tulemused

Digitaalne "Orienteeruja"

Jätkan ajakirjaga.

Käesoleva blogi lugejatel on võimalus esimestena tutvuda ajakirja "Orienteeruja" digitaalse versiooniga, kust saab lugeda kõiki varasemaid väljaandeid, välja arvatud kolme viimast. Nagu eelmises sissekandes mainisin, täitub 2014.aasta aprillis 20 aastat esimese numbri ilmumisest, kokku on selle aja jooksul välja antud 133 numbrit. Ajakiri on ilmunud järjepidevalt, alguses 8-leheküljelise ajalehena, kuid aastast 2000 juba ajakirjana, mis praegu ilmub neli korda aastas kuni 60-leheküljeliste väljaannetena.

Mulle kui kõrvalvaatajale ja mõne üksiku artikli kirjutajale tundub see tehtud töö ulmeliset suurena, kus põhiraskus on olnud ajakirja toimetuse  vabatahtlikel liikmetel ja peatoimetajatel. Ikka ja jälle torkavad silma samad autorid - orienteerujad, tänu kellele on asi elus püsinud.

Probleemid on olnud ajakirja tellijates, just nende vähesuses. Oli kord kriitiline hetk, kui asi ähvardas kokku kukkuda, kuid õnneks saadi siiski piisav arv (500) tellijaid kokku. "Orienteeruja" tellimine on toetus järjepidevusele ja lugupidamine paljude inimeste tasuta tööle, mida nad orienteerumiselu hingeshoidmiseks teevad. Kuid ka tegijad väsivad ja vajavad puhkust või vahetust.

Aga mis ma ikka targutan, tegelikult tahtsin kirjutada digitaalsest ajakirjast ja selle koostamisest. Soov ajakirja vanad numbrid kättesaadavaks teha tekkis juba ammu, kuid töö tundus hirmutavalt suur selleks, et seda päris ise teha. Sai otsitud võimalusi Rahvusraamatukogust, kuid sinna see soov jäigi - "Orienteeruja" polnud ajakirjade digitaliseerimise prioriteetide hulgas ja raha eest me seda tööd tellida poleks jõudnud.

Seega alustasin paar aastat tagasi artiklite sisestamisega tabelisse ehk registrisse, millega oli kunagi alustanud Tarvo Avaste ja kes oli paari esimese aastanumbri artiklid sisse viinud. Võimalikuks sai see eeskätt seetõttu, et meie klubi presidendil Valju Talil olid kõik ajakirja numbrid alles hoitud ja korralikult arhiveeritud. Seega polnudki muud vaja teha, kui pakk paki järel Valju käest tuua, artiklid sisestada, hiljem ajakirjad skaneerida ning seejärel pakid tagasi viia.

IT- ja veebilahenduse tegi poeg Madis.

Kuna tegemist on hetkel testversiooniga, mille tahaks lähiajal ümber tõsta EOLi serverisse, siis palun vaadata päringute tegemise ja kuvamise kasutajasõbralikkust ning ajakirja vaatamise mugavust. Kõige parem on kasutada brauserina Google Chrome´i, siis saab ka hiirerullikuga suurendada-vähendada. Lisaks veel niipalju, et otsingulahtri "Pealkiri" all otsitakse sõna nii autori kui pealkirja järgi. Järjestamine on uuemalt vanemale artiklile.
Kõik ettepanekud on teretulnud.

Ajakiri on kättesaadav SIIT.