pühapäev, 28. jaanuar 2018

Jää-öö-o vol. 3 ja Winter Xdream Loksal

Enam kui nädalase hilinemisega sissekanne, kuid väikese põhjusega.

Külm, mis Taliharja Vanakurjal sisse puges, oli visa kehast lahkuma. Sellele 101 km-le järgnenud päevadel möödus tööväline aeg põhiliselt  kahe teki all lamades. Õue ei tahtnud üldse minna, ehkki olude sunnil pidin 2 korda päevas koeraga jalutamas käima. Teisipäevane pinksitrenn ei tulnud meeldegi ja kui Silver oleks järjekordse Jää-öö-o teinud samal päeval, poleks osalenud. Ilm oli teisipäeval tuuline ja külm, hullem Taliharja ööst.

Neljapäeval toimunud Jää-öö-o vol. 3-l olin aga rivis. Uisutamiseks sobilikke ilmastikutingimusi ei saa pikalt valida, looduselt tuleb võtta armuande siis kui antakse. Silveri või ACE Adventure Race-i tiimi üritustesse saab suhtuda vaid suure lugupidamisega ja selle näitamiseks on parim viis neist osa võtta. Kui kunagi vanaks, hädiseks või vigaseks muutun, küll siis aitan ka kaasa. Seni suurendan tänuvõlga.

Väikesel soojendusringil tundsin tuule tõttu kehas külma ja jätsin võistlussõidu ajaks sulejope selga. Esimestel kilomeetritel tundus hea, kuid seejärel hakkasin higistama. Liikusin kuuese grupi tagaotsas, sest SI-AIRi pulk jäi aktiveerimata ja pidin pulka SI-jaama auku toppima. Sellega kaotasin iga kord 10-15 m. Orienteerumise alguses vajutasin natuke kõvemini ja olin nendest meestest eespool, kuid mootoril ehk südamel oli piiraja peal. Peale ultrat on raske kõrgema pulsiga liigutusi teha, samas jälle vajalik, sest muidu sellest tuimast seisundist välja ei saa. Seega oli Jää-öö-o suurepärane võimalus jooksuliigeseid säilitades organismi sportlikule režiimile tagasi viia -  pühapäeval toimuvaks Winter Xdream-iks valmistuda.

Ehkki tempo oli natuke soovitust kiirem, oleksin selle 6-liikmelise pundi sabas ilmselt lõpuni tiksunud. Oleks, kui poleks läinud nö Sussanini lõikele etapil 12-13. Oodatud võidu asemel kaotasin kõik mehed silmist, sest ei pannud kaardil tähele maasäärel olevaid kõrgusjooni. Mägi, millest tuli üle ronida, oli väga kõrge ja järsk. Tõusul leidsin võsavaba läbipääsu, kuid laskumisel ei suutnud tasakaalu säilitada ja lasin üsna pika liu, põrutades külg ees hooga alla jää peale. Hea, et ühtegi kivi polnud, järv oleks peale seda hahasulgi täis olnud ja karjäär looduskaitse alla võetud.

Üksi pimedal järvel sõites ei suutnud hästi suunda hoida, etapil 13-14 kaldusin natuke paremale ja etapil 15-16 vasakule. Kuna jõudsin otse punkti, siis selle ka komposteerisin. Kontrollisin veel punkti numbrit, mis oli erinev legendist. Kuna jaama peal oli nr. 13, siis ei võtnud seda tõsiselt, sest selliseid KP numbreid ju ei panda...

KP 18 juures nägis vales kohas punkti otsivaid konkurente, sain neist mööda ja vajutasin hooga lõpuni. Tulemust aga kirja ei saanud, sest olingi vale punkti võtnud. Aeg oli 49 min sekunditega.

Tulemused
PILDID (Silver Eensaar)

Blogilinke: Tarvo Patrab


Winter Xdream

Nädal peale Taliharja ultrat ja kolm päeva peale uisutamist toimus järjekordne Winter Xdream, asukohaga Loksal. Meie Eesti Energia võistkonnas olid väikesed muudatused, sest Karmo oli tõbine ja sain tema asemele tiimi klubikaaslase Meelis Mälteri. Meelise treenitus polnud tema jutu järgi suurem asi, kuid teadsin, et kui ta juba ettevaatliku inimesena lubaduse andis, siis lihtsaks meil Indrekuga ei lähe. Indrek oli ka natuke tõbine olnud.

Rajaplaneeringu tegime võimetekohase, kuid jätsime välja kallid punktid kaardi kaguosas. Seal oli kraavi-keeluala tõttu vaja üsna pikalt ring joosta. Tegelikult polnud 1:20 000 kaardil vahemaad väga suured. Liikusime üsna palju Meelise tempos ja tema dikteerimisel. Meelis tegi orienteerumistööd väga hästi, paaril korral pidin suunale tähelepanu juhtima. Maastik oli vaheldusrikas ja ilus, orienteerumist omajagu ja kuna planeering vajas ka riskide hindamist, siis kiidaks siinkohal rajameistrit Hendri Parrolit. Väga tubli töö, mis andis võrdsed võimalused nii rattasõitjatele kui jooksjatele. Kõige õigem oli ehk kombineeritud variant, kuid erinevalt eelmisest aastast meie rattaid kaasa ei võtnud. Lihtsalt ei viitsinud ratastega jamada ja ka tiimi üldise seisundi tõttu maksimalistlikke sihte ei seadnud.

Läbisime 4-tunniga ca 31 km. Koht 22. nagu ka meile antud number. Üllatav oli paari võrdse võistkonna oluliselt suurem punktisaak, kuid sellel oli ka teatud põhjus, mille üle toimus terav arutelu Meelise FB sissekandes.

Tulemused
PILDID (Aldis Toome)
VIDEOKOKKUVÕTE (5 min)

Teisipäeval tegin kõva pinksitrenni, kuid peale seda tundsin jälle õhtuti korralikku väsimust ja kehas külma. Pikutamine teki all jätkus ja seepärast ei viitsinudki blogisissekandeid teha.


pühapäev, 21. jaanuar 2018

Külm, nii külm ehk Taliharja 101 km ööpimeduses

Taliharja Vanakuri oli päris tõsine väljakutse - Lelle - Aegviidu 101 km, talvel, külmaga, öösel. Ma pole julgenud soojemalgi ajal 100 km jooksma minna, nüüd siis aga niimoodi - kuni -13 kraadi kerge kagutuulega. Lisaks kohustuslik varustus, kokku ehk umbes 5+ kg koos joogi ja söögiga.

Oli oodata võitlust külmaga, millele vihjas enne üritust ka peakorraldaja Silver Eensaar FB lehel: "Oleks Sa ka nii karvane, oleks soojem".


Paar päeva enne proovisin õues olemasolevaid riideid - topeltpükse ja rattajakki, ei sobinud. Võistluspäeval ostsin Björn Daehlie suusakostüümi ja ei pidanud kahetsema. Sobiv riietus ja jalanõud (minul naeltega Icebugid) olid võtmetähtsusega, sest oli vaja higistamiseta joosta ning kõndides ei tohtinud külm hakata. Viimast sai teha siiski lühikest aega, seismisest rääkimata. Külm tungis kiiresti kehasse ja näppudesse, soojendamiseks oli ainult üks võimalus - joosta.

Üsna varakult sain kokku sobiva pundiga, kus olid kolleegid Eesti Energiast Priit Valk ja Roland Truus ning veel Andres Pae ja Heno Ivanov. Andres vedas ja mingil hetkel tundsin, et minu jaoks pole see tempo mugav. Kolm meest eemaldusid, jäime kogenud ultrajooksja Priiduga kahekesi. Esimesest kolmikust jäi kõigepealt maha Roland, kes ühines meiega ühel pikal pimedal maanteel. Heno oli vahepeal läinud tempot tegema, mis võttis lõpuks mehe kõndima. Kolmekesi möödusime temast.

Ebamugavus oli seotud eelkõige külmaga, sest joogisüsteemid külmusid ära ja külma toitu sai vaid vastu tahtmist süüa. Vedelamad geelid olid kergelt jääs, neile jääkülma vett peale juues oli küll tunne, et siit angiinita ei pääse. Kurk ja mandlid on minu nõrgad kohad. Kuid nii kummaline kui see ka pole, võistluse/võitluse ajal toimiv stress ei lase haigust ligi.

30ndal kilomeetril tundsin end üsna kehvasti. Tõenäoliselt oli tegemist energiapuudusega, ka keha polnud pikemate jooksuotstega harjunud. Olin peale paarikuist puhkeperioodi vaid mõned korrad 17 km jooksnud. Roland ütles, et sööme 35ndal kilomeetril. Ootasin seda hetke, sest mul oli kotis väike termos kuuma teega ja lõhevõileib. Kuum tee ja võileib - mõtelge!

Peale söömist hakkas enesetunne paremaks minema ja Rõõsa ooside peal enne 56. km kesklaagrit  - lõkke- ja vorstipunkti tundsin end üsna hästi. Kaaslastest oli Priit kogu aega stabiilselt heas meeleolus, Rolandil olid mõned lõigud natuke raskemad. Kuid nad jooksid tee peal minust tsipa kiiremini, tegin vahe tasa siis, kui kõndima hakati. Mõtlesin, et koos peaks igal juhul kesklaagrini jõudma, peale seda võin edasi ka üksi liikuda, et ei oleks teistele ankruks. Kuid nagu ütlesin, enesetunne läks paremaks ja ooside peal enne vahelaagrit polnud mul enam kahtlust, et üritame koos lõpuni minna.

Lõkke ääres istusin korra maha, et kotist koorikjope võtta, termost täita ja 2 vorstikest süüa. Püüdsime teha kiirelt, kuid ikka läks seal 18-19 minutit (!). Peale seda oli kehas kõva külm sees ja jalad kanged.

Teine kriis tuli minu jaoks 70ndal kilomeetril. Tõenäoliselt jälle energiapuudusest, kuid eks oli ka juba joostud. Jooksu-kõnni vahekord suurenes pidevalt viimase poole, kuid rogainilikku jooksusundi tuli siin teha ka seetõttu, et sooja saada.

Nüüd oli mul jälle kesklaagrist võetud soe vesi termoses, kuid sellist hetke polnud, et oleks tahtnud seisma jääda ja kotti avada. Seetõttu oli minu jaoks superüllatus, kui 76ndal kilomeetril oli tee ääres ootamatu lõke!! Istusin maha, sõin batooni leige suitsumaitselise sooja veega ja võtsin ka ühe valuvaigisti. Kaaslased andsid soolatablette, ehkki krambiohtu eriti polnud, sest ei higistanud.

Peale 76ndat kilomeetrit läks olemine heaks - vahelduv liikumine, liigesed ei valutanud ja ka energiat oli. Jooksin ja mõtlesin, et kuidas ma blogisse kirjutan, et Taliharja Vanakuri oli raske, see oli ju vale. Raskused olid justkui seljataga ja peaaegu unustatud, ehkki 70ndal võtsin järgmiseks sihiks 80nda, 80ndal aga 90nda kilomeetri. Viimase verstaposti juures võtsin sisse SISi topeltkofeiiniga geeli, mida olin kindas 50 min soojendanud. Kuid kokkuvõttes tuleb siiski öelda, et viimased 25 km tulid valutult, sealjuures ka see kõige viimane, mis mõnele mehele ja ka nädal varem sama Lelle - Aegviidu trassi üksi läbinud Arthur Raichmannile tundus kõige raskem.

Ultra lõpp on alati mõnus. Tehtud, sain hakkama! Silver oli kaameraga platsis, tegi intervjuusid. Väga vahva videokokkuvõte tuli, soovitan vaadata tervenisti.
Siit aga algab meie LÕPUINTERVJUU.

Kokkuvõtteks tuli karm kuid üliäge üritus, kus paljude põhiline eesmärk oli lõpetamine. Meil oli kolmene supertiim, ehk ka seetõttu tuli kõik kätte natuke valutumalt ja eelkõige tänu Rolandi gepsule ning kellale me rajal suuremaid valehaake ei teinud.

Tulemused: JOOKS  RATAS
GPS träkid
Pildid (Silver Eensaar)

TV 3 uudised
Kanal 2 reporter (alates 6:06)
Postimees

Blogid:
Olle Rõuk
Leivo Sepp
Kaido Vetevoog (sh külmas jooksmise eripärast)