Pehmokese 9 tundi ja 55,7 km lumes ehk Ugandi Taliharja Vanakuri

Mõned mõtted Taliharja Vanakuri Pehmo rajalt:

- pole tähtis ei aeg ega koht, saaks vaid võimalikult valutult lõppu

- hea, et päike ei paista, muidu võib veel lumepimedaks jääda
- huvitav, kas selles lumepudis läheb tagumiste jaoks rada paremaks

- oh kui hea on jälle kõval pinnasel olla. Kasvõi korraks

- lauatennis on ikka palju mõistuspärasem tegevus

- looduskaitset devalveerivad kõige rohkem mõttetud keelud (antud juhul väike konnakotka püsielupaigast ümberminek)

- hundid pidid praegu koeri murdma. Kuidas on üksiku inimesega öises metsas

- 101 km on täna ikka ränkraske (enda lohutuseks)

- ikka samad näod - kord ees, siis taga, jälle ees jne

- milleks on siin küll kaarti vaja, kui kell ütleb, kuhu minna

- kaart võib olla isegi vajalik, kui kell enam midagi ei ütle

...

Ilm oli Taliharjale sobiv - külma 9-10 kraadi, tuul ca 6 m/s, lumesadu. Tallinn-Tartu maantee oli kogu ulatuses väga libe, tuul puhus küljelt. Küprose käsipallikoondis sõitis kraavi, pühapäeva õhtul toimuma pidanud  valikmäng jäeti ära. Taliharja suusamehed rõõmustasid, rattamehed kratsisid kukalt. 

Minu jaoks on 101 km kauge minevik, täiesti lootusetu ja tervisele ohtlik ettevõtmine, mida enam kunagi ei tee. Eelmisel aastal alahindasin PEHMO rada, kus kannatasin omajagu. Seekord olin paremini valmistunud, võtsin kaasa ka rohkelt süüa, kuid oma toidust läks sisse vaid 2 geeli, natuke kuivatatud puuvilju ja mõned Ibuka tabletid. Joogisüsteem külmus üsna varakult ära, hoolimata sellest, et huulikuotsa hoidsin põues. Pärast kodus jõin.

Nii nagu alguses riides olin, ka lõpetasin. Ehkki mõtted liikusid vahepeal kotis asuva sulejope peale, soojendasin end vaid aktiivse liikumisega. 

Võrreldes esimese Taliharjaga oli teenindus rajal väga äge. Kohe alguses anti Kesklaagris pool topsi tulist mustikajooki, kusagil poole maa peal Kastolatsi kiriku tugipunktis ajasin kerge iiveldustundega sisse mõned sardellitükid. Kuid soe tee ja paar kommi andsid korraliku energiapuraka. Sellise puraka, et tegin kohe peale seda ca 1 km edasi-tagasi lisajooksu. Sinna läks kusagil 10 min. Foto: Aldis Toome.

Sain jälle kokku Toomas Tiiveliga, kellega meil tempod sobisid, kuid enne kirikut jäi ta siiski tublisti maha. Uudishimulike, kuid aravõitu hobuste juures proovisin teha pilti nii ja naa, et saada korraga pildile nii jooksjad kui hobused. Ei õnnestunud. 

Pildile jäid Oskar Kivisiv ja Raul Reiljan, kellega kohtusime rajal korduvalt. Ühel hetkel tundus, et nad jäävad lootusetult maha, kuid siis tabas mind pimedas, keset lagedat põldu, kõva reielihase kramp. Seisin seal kannatades oma 5 minutit, Toomas Tiivel kadus eest pimedusse ja noormehed möödusid. 

Kuid peale Ibukat läks tunne väga heaks ja krambi suhtes turvaliseks ning peale Jahionni medaljoni, kus nemad jäid riietuma, kadusin eest.

Möödusin lumesupis väga aeglaselt kõndivast ultrajooksjast Rain Vellerindist ja tundus, et võin veel Toomase ka kätte saada. Ees aga tulesid ei paistnud, tagapool samuti.

Tee peale jõudes hoidsin jooksmisega end tagasi, et uuesti mitte krampe saada. Tagant lähenes lamp - ohhoo, Helmi Marie Langsepp, kes koos Kristjan-Erikuga peale kiiret algust maha jäid. Alpinist Kristjan-Erik Suurväli pidi kahjuks terviseprobleemiga Kastolatsi kiriku juures katkestama. Helmil aga oli samm väga kerge ja, mine tea, ehk oli põhirajalt pehmole ümberregistreerimine talle väike viga. 

Kuid vähe sellest, tagantpoolt lähenes tee peal veel üks lamp, Rain Vellerindi oma. Rain pani tempokalt mööda (??!). Kuni Laibakuurini jooksin palju koos ka Margot Roodiga, kellega koos liikusime  tema esimesel Taliharjal Viitnas. Peale Laibakuuri, ca 10 km enne lõppu, möödusid tempokalt eelmise aasta kaaslane Jana Kink ja Neeme Loorits. Kastolatsis olin neist veel tublisti ees. 

Laibakuuri kuum tee oli super!

Vitipalu kaare tegin koos Juhan Liivamägi ja Katrin Paiga ning liikusin nendega koos peaaegu lõpuni, kus nad siis viimasel 600 meetril tempo üles võtsid ja eest ära jooksid (tahtsid vist 9 tunni sisse jõuda). Ehkki vahepeal tundus, et Katrin on väga väsinud ja jääb maha.

Ah jah, Vitipalu kaare järel oli väike lõke, kus Säraku järgijad pakkusid Vana Tallinna't ja vett. Lisaenergiat ja juua oli vaja.

Oskar Kivisiv ja Raul Reiljan leidsid äkki kuuenda käigu, möödusid ja kadusid.

Rain Vellerind oli 1,5 km enne lõppu juba-juba käeulatuses, kuid siis tõstis tempot ja kadus eest.

Lõpp oli rahulik ja meeldiv, ultral on finiš alati kõige parem hetk. Erinevalt 101 km lõpetamisest Pehmol katarsist paariks järgnevaks päevaks ei saa. Kuigi olin rajal vältinud pingutamist, väsis keha ometi nõnda, et esimesel ööl polnud magamine üldse meeldiv. Järgmisel päeval aga oli enesetunne kerge ja hea, ehkki lihased natuke kanged. Mõtlen järgmisel aastal enne Taliharja ikka tõsiselt, kas veel Pehmot teha. Sest see pole üldse lihtne ettevõtmine. 

Tulemused

GPS träkid (mina 336)

Panen lisaks paar suuremat väljavõtet rajakaardist.

Taliharja Vanakuri pehmo Rannarootsis. Janaga.

Kui lähed Taliharjal Pehmo 55 km rajale, siis ei oska seda väga tõsiselt võtta. Isegi olukorras, kus pole 3,5 aastat midagi nii pikka ja rasket teinud ja peale tervisejama 3 aastat tagasi südant nii kõvasti koormanud. Kuid üldine enesetunne oli enne üritust hea, pulss lumelükkamisel suurt ei tõusnud. 

Alguses olin eespool, kus tuli ka jäljest jälge hüpata. Kuid kui lasin paarkümmend kaaslast mööda, oli paksus märjas lumes juba lai ja tugev vagu sees. Pikas jooksjate rivis, kus valdavalt olid noored naisterahvad, kõndimist endale eriti lubada ei saanud. Ega ei raatsinud ka. 55 km on ju sellel üritusel sprint, mis varsti otsa saab.

Polnud ise ammu Veskijärve ja Tänavjärve avara vaadetega mahapõlenud metsaalal käinud. Kena kant matkamiseks. 

Kui rajameister Silver ütles, et Pehmo rajal jalad märjaks ei saa, siis nii see päris ei olnud. Üsna varsti peale 101 km Kesklaagrit tuli soine vesine ala, mis jätkus ka edasi metsas. Jalad sai läbimärjaks kohe mitu korda. Kuid see polnud probleem, sest kohe varsti hakkasid varbad jälle higistama.

Sellel 5. kilomeetril hakkas juba mingi seltskond kujunema, kellega  sai hiljem rohkem või vähem rajal koos liikuda. Kõigepealt Jana Kink, tugev veteranorienteeruja, kellega läbisime raja edaspidi koos. Siis Toomas Tiivel, samuti orienteeruja, kes tegi teadlikult ka algusosas kõnnipause. Seetõttu jäi maha, kuid kusagil 21. kilomeetril möödus meist Janaga nagu postist. Finišis oli ca 20 min varem. 

Soomlane Tero Hihnala liikus vanainimeselikult raske sammuga, umbes nagu mina, kuid püsis kenas tempos. Kuni ühel hetkel väsis ja jäi kõvasti maha.

Kirdetuul oli sellel kõnnumaa etapil vastu. Ootasin pöördekohta, et tuul hakkaks puhuma tagant. Rannaribal oli tuule tagant tõukav efekt kohati päris äge, kuid peale Ivo Säraku tugipunkti pööras tuul rohkem põhja. Kui esimesel Taliharjal oli Ivo teinud 70. km-l väikese  üllatuslõkke ja pakkus natuke sooja vett, siis nüüd oli seal suur laager sooja(!) telgiga. Üllatuslõke Lelle-Aegviidu külmal rajal oli tookord ülivajalik.

Enne seda punkti oli mul 12 kilomeetrit üsna raske olemine. Sörkisin ja kõndisin aeglaselt, minu taga liikuv Jana oleks parema meelega  kiiremini läinud. Kuid püsis siiski oma GPS-kellaga lähedal. Mul oli navigeerimiseks kasutada vaid 1: 50 000 kaart, millega polnud Nõva metsas võimalik orienteeruda. Kasu poleks olnud ka täpsemast kaardist, sest maa oli paksu lume all ja väiksemad rajad nähtamatud.

Olin võtnud kaasa liiga vähe toitu, arvestades, et küll paaris kohas seda antakse. Tõsi, 101 km Kesklaagris sain topsi mustikajooki, Säraku "restoranis" sooja vorsti ja puljongit. Sealt haarasin kaasa ka mõned kommid, sest oma 1,5 pähklibatooni ja 2 SISi geeli olin juba ära söönud. Näljatunne oli päris kõva, kuid hoidsin oma lõhevõileiba 40. km jaoks. Kuna seal seda enam ei tahtnud, sõin võileiva ära kodus enne magamaminekut. Õnneks andis Jana kuivatatud õunu ja kerge kofeiiniga (?) kummikommi.

Tugilaagri 32. km-l vahetasin ära alussärgi, peale panin korejope. Natuke soe sai, kuid ees ootas tormituulega mererand. 

Laagrist startides oli suur seltskond juba lahkunud. Üllatuseks oli Jana siiski veel kohal. Ta otsis ilmselgelt mõnd kiiremat kaaslast ja leidis sobiva veduri Jüri Jahnsoni näol. Nii Jüri jooksu- kui kõnnisamm olid minu jaoks liiga kiired, kuid kõnnipauside ajal sain neile jälle järele. Ja nii päris palju kordi.

Aja möödudes läks mul enesetunne järjest paremaks, keha sai aru, et pole vaja vastu puigelda ja tuleb teha seda, mida aju käseb, st tuimalt edasi liikuda. Jüri tempo muutus sobivaks. Tundus, et tal oli kohati raske, kuid hoidis siiski kena ühtlast kiirust.

Teekond Põõsaspea neeme tippu Laibakuuri oli üliäge. Mererannas puhus kõva lumetuisune tuul paremalt küljelt ja seejärel ka otse näkku. Kõrval kohises mustjas tormine meri, mida pimedas ei näinud. Lume sees pidi vaatama vaid rada, sest kõrvale astumine tähendas liigset energiakulu.

Laibakuur oli ehitatud justkui spetsiaalselt Taliharja jaoks. Väike hoone nelja tuulekindla seina ja katusega, keset seda tormist möllu, mis väljaspool toimus. Loomulikult ei asunud medaljonid kuuris, vaid natuke maad edasi neeme tipus. Osalejatele ei halastanud seekord ei Vanakuri ilma näol ega loomulikult ka Silver.

Istusin seal kuuris vanal pehmel diivanil ja valasin sisse ühe korraldajate poolt pakutud Battery. Mõnus  tunne oli. Kaaslased kiirustasid minema ja sellega sai vaid nõustuda. Jüri tegi jälle tempot kuni ühel hetkel jäi selja taha ja siis juba pikalt maha. Jätkasin koos Janaga, kelle tempo oli jälle natuke kiire. Raskem olek tekkis 5 km enne lõppu ja viimasel km-l lõi reide kerge krambi. Siis pidin pikemalt kõndima, et kramp tagasi annaks. Jana oli nii tore, et ootas mind järgi ehkki ta oleks võinud tempokalt  edasi finišini joosta. Lõpus sain ka ise sörkida.

Ja siis tuli kõige mõnusam hetk - finiš. Kui Jano Järv aitas bussis mu 5 aastat vanad Icebugi lumekaitsed MacGyveriga kinni teipida, siis Kait Vahter nägi keskuses kõvasti vaeva, et need jälle lahti saada. Ise ma poleks tosse jalast ära saanud.

Siis mõnus saun, söök ja vestlus. Esiotsa mehed-naised igal alal olid ikka ülivinged tegijad. Ainuüksi müts maha igaühe eest, kes 101 km raja läbi tegi. See on karm katsumus. 

Korraldajate kiitmine pole küll enam originaalne, kuid seekord õnnestus see üritus isegi "tänu" ilmale suurepäraselt. Kõik toimis ehkki minu saabumise ajal polnud võistluskeskuses ehk Roosta kämpingus veel elektrit. 

Aitäh ka autojuhtidele - hommikul Rasmus Reimannile ja õhtul Rain Vellerindile.

Diplom

GPS träkid:
101 km
PEHMO 55 km 

Silveri VIDEO Laibakuurist
Lühikestest klippidest koosnev lahe VIDEO (101 km rattaga) 

Artikkel Pärnu Postimehes: 101 kilomeetrit ränkrasket Taliharja Vanakurja ehk kuidas pärnulanna taas võidu noppis ja maratonimees "peksa sai" (PDF)

Tulemused (veel vist esialgsed)

PILDID (Aldis Toome, sealt on mõned pildid võetud ka siia)

Kõikide radade kaart

Kõikide Taliharja Vanakuri kogutud teosed (SIIN).

Vigaderohke Taliharja Vanakuri

Blogi sissekande pealkiri võiks kõige paremini iseloomustada selle sisu. Peast käis läbi mitu mõtet:

"Kaksi on parem kui üksi"
"7 tundi imelises talvemaastikus"
"Kaks kord lühem, kuid neli korda kergem" jne.

Kuid blogi motot järgides puudutan seekord ka orienteerumisvigu, mida tuli kokku üsna palju. Varustuse, liikumistaktika ja toidu-joogi osas oli kõik hästi. Tervis pidas kenasti vastu ja see oli selle aasta Taliharja PEHMO ehk 51 km raja põhiküsimus. Pika pingutuse jaoks pole ma jõudnud keha treenida. Vaid korra olen pikemalt jooksnud 17 km, selle nädala teisipäeval tegime Mati Preitofiga Kiisa koroonarogainil 30 km. Keha särises ja värises terve öö, kuid neljapäeval oli juba igati mõnus jooksutunne. See oli väga õnnestunud ettevalmistus laupäevaseks Taliharjaks. Ka Matile, kes läks 101 km rajale.

Muidugi on 101km karges talves ja südaöös see tõeline Taliharja Vanakuri. Nagu peakorraldaja Silver Eensaar ühes FB kommentaaris kirjutas: "Olla talveteel läbi öö on põhjamaise rännumehe kvintessents". Olen kaks korda seda rada varem läbinud (THVK 1 ja THVK 2) ja arvan mõistvat 101 km rännaku raskust ning lõpetamise järgset eufoorilist tunnet, mis kestab mitu päeva. Kuid raske oli ka poolpikk maa, sest seal on jooksu rohkem ja pealegi pole 51+ kilomeetrit ning 7 tundi ja 41 minutit lumes ning külmas mingi tavaline sprint. Peale jooksu värises ja särises keha ka nüüd terve öö, ehkki lõpetamise järel sai käia nii soome kui tünnisaunas. Korraldajad pakkusid veel ka suplusvõimalust järves, kuid sellest loobusin. Vaprad naisorienteerujad Jana ja Merike tegid ka taliujumist. 

Saabusin stardikoridori kell 10.55, kuid kuna ühtegi inimest seal polnud, läksin rajale. Hetk hiljem startisid pikale rajale suusamehed Tiit Pekk ja Heiti Hallikma. Esimene oli varem teinud Taliharja kolm korda, seda nii ratta kui suusaga, Heiti oli rajal vist esimest korda. Suusamehed panid minust hirmsa hooga peale starti mööda, Pekk lükkas järsust seinast paaristõugetega üles, Heiti käärsammul ees. Keerulisel ja kitsal rajal puude vahel hoogu maha ei võetud ja kui tuli kõrvalt sisse siht, siis pöörati 90 kraadi paremale ja pandi hooga kõrge oosi otsa üles. Järgnesin neile, ehkki kahtlesin vähe. Kaardil sellist pööret polnud, ütlesin seda neile ja pöörasin tagasi järveäärsele rajale. Peagi möödusid sportlased uuesti. Kahtlesin, kas Heiti suudab Tiidu järel pika raja vastu pidada, sest ta pole ju Malsroos, kes suusa- ja uisustaari enne lõppu läbi küpsetab. 

Edasi jooksin üksi ja pean tunnistama, et 1:50 000 kaardi järgi ei osanud küll seal radade rägastikus seda õiget teed leida. GPSi mul polnud, kuid ka GPSi omanikud olid parajalt hädas. Ka poolpika raja staarid Rait Pallo ja Kait Vahter panid valesti, kuid otse läbi lumise metsa jõudsid siiski rajale tagasi. Kaotasin seal 4-5 veaga ca 13 minutit, sest hilisem jooksukaaslane Margot Roodi startis minust 10 min hiljem, kuid peale silda oli juba parajalt ees.

Edasi jooksin piki Ohepalu-Viitna oosiahelikku ja üsna pea jõudsin järele mitmele grupile. Imeilus vaade oli teravalt ja kõrgelt oosilt, kus mets oli laiemas ulatuses maha võetud. Ehkki pilte ei plaaninud teha, otsisin siiski kotist telefoni välja ja tegin ühe pildi vähematraktiivses kohas. Samas oli seal üks mees drooniga, võib-olla tegi ka pilti või hoopis filmis midagi. Fotograafina toimetas Aldis Toome, seega on oodata häid pilte.

Piki oosi tuli üsna palju üles-alla joosta (vt kõrvalolevat 6 km lõiku). Sain kätte grupi, kus oli 3 tüdrukut (orienteerujat?) ja 3 poissi, peale medaljoni KP-d veel grupi, kus olid Laur Laanemaa, Tanel Põllu ning Margot Roodi. Kõik noored ja hakkamist täis taliharjalised. Üks poistest oli üsna jutukas. Arutasime oosil joostes mitmeid teemasid, aeg läks kiiresti ja põnevalt. Toitlustuspunktis 14,5 km-l jäin pikemalt toimetama, tankisin end sooja vee ning Kirju Koeraga. Joogisüsteemi seekord kaasa ei võtnud, sest seda söögipunkti läbisime veel ka 30 km-l. Kaasas oli 0,5l termos, kus hoidsin sooja spordijooki viimase 20 km jaoks. 

Üsna varsti peale tankimist sain vanad tuttavad kätte. Noormeeste tempo oli üsna ebaühtlane ja kui nad ühel hetkel aeglaseks jäid, läksin eest ära. Minuga ühines Margot, kes ei soovinud üksi liikuda ja otsis niimoodi jõukohast teekaaslast. Meie jooksutempod sobisid ülihästi ja seda kuni finišini. Kui keerasime põhirajalt ära PEHMO-rajale,  jäin jutustama lugu ühest maratonist. Jooksime ja jooksime kuni märkasin, et tee peal pole enam jälgi. Kaardil oli seal tagasipöörde lõik ja arvasin, et jooksime teeotsast mööda. Jooksime päris pikalt tagasi kuni kohtusime jälle Lauri ja Taneliga. Nende arust oli kõik õige, misjärel pöörasime ringi ja jooksime kõik koos sama teed tagasi. 

Mingil hetkel jäid noormehed jälle aeglaseks ja eemaldusime neist üsna jõudsalt. Järgeval 10 km-l oli teejooks, mida võib pikkade igavate sirgete tõttu nimetada tahtejõu etapiks. Poisid kadusid vaateväljast. Ütlesin Margotile, et noored on vist läbi ja lõpuni ei jõua.

Ma ei vaadanud hoonete keskel korralikult kaarti ja tegime väikese ringi. GPSiga saime teeristis end paika. Toitlustuspunkti jooksin hoolikalt kaardi järgi, kuid selgus, et see ei asunudki kaardil õiges kohas. Tänu kahele osalejale leidsime söögipunkti siiski üles, selleks pidime aga õige raja pealt tagasi jooksma. Söögipunkti Reeda Tuula-Fjodorov ütles, et gepsuga osalejad saabusid ühelt poolt, kaardiga teiselt :)

Punktis oli piisavalt sardelle, kuuma vett jm. Sõime-jõime, panime kumbki ühe õhukese riidekihi peale, lambid pähe ja lahkusime. Kuid üllatus-üllatus, varsti kohtusime jälle tuttavate noormeestega. Nemad läksid otse, söögipunktis ei käinud ja olidki ees.

Erinevaid teevalikuid tegid teisedki.

Jälle kadusime poistel eest ja esialgu tundus, et nii jääbki. Olime söögipunktist tulles värskemad. Üsna varsti panime ka lambid põlema, Margot, kes enne söögipausi tundis end veepuuduse tõttu  natuke nõrgalt (joogisüsteem külmus ära),  oli kuidagi eriti suur ja tugev mu kõrval. Nii vähemalt tundus. Ajapikku, väsimuse kasvades, sai ta jälle normaalseks tagasi.

Ühel pikal pehme lumega lagedal lõigul, kus jooksmine oli ilmselge jõu raiskamine, panid noormehed meist kõrge sammuga mööda ja peale teise medaljoni KPd kadusid eest ära! Rohkem me neid ei näinud.

Pikka aega olin oodanud meisterorienteerujate Jana Kink - Merike Vanjuk - Maret Vaher kolmikut, kelle saime kätte kohe peale seda KPd. Nad kõndisid kiirel sammul, Maretil olid jalas saapad (!?). Hiljem selgus, et jooksutossud olid koju ununenud. Kaugenesime neist jõudsalt. 

Kuid me kohtusime veel.

Nimelt tegime Viitna metsas jälle viga, kuid tänu kolmiku lampidele saime tagasi rajale. Ka nemad tegid väikese ringi. Üldse sahmerdati seal päris palju, nii minnes kui tulles. Ka otseminekuid oli omajagu. Kuid kõik see sahmimine käis selle seikluse juurde. Kui tegid vea, kadus jõud otsekui nõiaväel, kui said kellegi kätte (näit veterankolmiku), tuli jõudu kopaga juurde. Vot nii palju ressurssi on kõrvade vahel. Ja tegelikult ongi kogu see Taliharja põhiliselt tahtmise ja tahtejõu teema. 

Noormehed Laanemaa-Põllu, kelle katkestamist ennustasin raja keskel, võitsid meid 20 minutiga!

Tulemused (veel korrigeerimisel)

Träkid (51 km, 101 km)

Üliäge üritus! Keeruline logistika ja palju korralduslikke ülesandeid, kuid kõik oli väga vingelt tehtud. Finišikoridor oli lausa vaibal ja põlevate tulukeste vahel.

Pildid (Aldis Toome)

Pildid (Finiš. Reiko Kolask, Silver Eensaar ja telefon)

VIDEOKLIPP (TV3)

VESTLUS JA VIDEOKLIPP (TV3)

Kes kellega käib ehk Taliharja Vanakuri vol. 2

Foto: Vanakuri

Kui Taliharja toimumiskohaks kuulutati Alutaguse, kogu oma rabade ja metsade ilus, mida eriliselt ilmestavad kõrged pikad kriivad, siis olin üsna kindel, et sinna ma tahan minna. Viimati käisin kriivadel ja Imatu järve ääres 38 aastat tagasi ja meenutan kõike siiani ülivõrdes. Hea oli ka see, et erinevalt möödunud aastast algas Vanakuri seekord keskpäeval kell 12. Seega jäi võimalus vähemalt 4 tundi loodust näha, mille jooksul lootsin vanu mälestuspilte taaskord nautida.

Tunnistan, et 100 km läbimiseks olen kogunud piisavalt kogemusi, seda põhiliselt rogainides. Samas ei tea kunagi, kuidas organism just selle konkreetse katsumuse vastu peab, mida teevad liigesed-lihased. Tundsin muret ahhilkade ja vasaku puusa pärast, mis Audi aastalõpumaratonil ja selle järel valu tekitasid. Igal juhul olin kindel, et pool maad ehk "pehmo" raja läbin kindlasti.

Nii pika distantsi läbimiseks ei saa kellegagi eelnevalt kokku leppida, et läheme koos. See pole võistkonnasport ehkki protsessi käigus oled kord ühega, siis jälle teistega justkui ühes tiimis. Nii oli möödunud aastal, nii juhtus ka seekord. Lihtsalt osalejate loomulik liikumiskiirus, enesetunnetus ja -kontroll, emotsionaalsete kõrghetkede allasurumine ning raske seisundi kannatamine, loomulikult ka kogemus määravad iga indiviidi taktika algusest lõpuni. Alguses ei saa ehk arugi, kui pikaks see võistlus kujuneb, pärast aga on hilja midagi kahetseda, kui jõuvarusid on asjatult raisatud ja distantsi läbimine vaid kannatamiseks muutub.

Stardis oli imeilus ilm ja alustada sellist võistlust avara vaatega Peipsi järve jäält lihtsalt võrratu mõte. Kõikidel osalejatel oli emotsioon laes ja esimene kilomeeter möödus lennates. 

Siis aga muutus rada lumiseks ning üksteise järel hakkasid ratturid selg ees vastu tulema. Päris kurb oli vaadata neid hingeldavaid ja higiseid nägusid, teades, et ees on veel palju kilomeetreid sellist rasket rada. Liikusin omas tempos ja selja taha tekkis pikk rida. Eespool kaugemal vedas Priit Valk teist suuremat gruppi, kuid tema tempo mulle ei sobinud. Mingil hetkel tundis Jaak Rohtsalu, et vaja kiiremini liikuda ja jooksis Priidu grupile järele. Vahe läks üsna suureks, kuid juba esimesel pikemal lumelõigul olime kõik koos. Nagu pildil näha, olid grupis Rene Käsik, Tõnu Ilves (läks "pehmo" rajale), Neeme Loorits, Lauri Lahtmäe jt. Nimetan neid kõiki siin, sest hiljem tuleb neist jälle juttu.

Foto: Tõnu Ilves

Kusagil 6-ndal kilomeetril jäin pilti tegema ja andsin tempotegemise teistele. Kohe tekkis väike erinevus sisemise kellaga, tempo tsipake tõusis ja lühikesed käimislõigud unustati. Kuid nii see on, et alguses on raske sundida end käima, pärast jälle jooksma. Kes ülitugev ei ole, see kõnnib sellise distantsi ajal igal juhul. Mulle mõjusid pikad sügavas lumes sumpamised väga hästi, kriivadel saime jälle Priidu pundi kätte ja oli väga tšill liikuda.

Ainult mida ei näinud, oli loodus. Kogu aeg pidi jalgade ette vaatama, selleks, et täpselt teiste jälgedesse astuda ja sellega energiat säästa. Iga vale samm põletas liigselt kaloreid. Ühes kohas nägin kriiva ilu ja tegin kiire pildi. Selle aasta Hispaania rogaini MMi tiimikaaslane Tõnu Ilves jäi modellina esiplaanile.

Kuid mis viga oli meil minna võrreldes esimestega, kes rada tegid. Igatahes mõtlesin neile sageli ja kummardan siiani tänuga.

Üsna eesotsas liikusid jooksjatest Martin Simpson, ka klubikaaslane Uku-Laur Tali ja Tauno Riibak. Päris liidritest ma seekord ei räägi, nemad teadsid täpselt, mida tegema tulid ja liikusid vägevalt. Tauno oli eelmisel aastal rattaga, nüüd hindas end alguses ilmselgelt üle. Nooremad Martin ja Uku-Laur tegid oma esimest (talvist) ultrat ja sealt võis kõike oodata. 

Foto: Rene Kundla

Imatu rabast väljudes oli 30. kilomeetril joogipunkt koos telekaameratega. Viimastele tähelepanu ei pööranud, ehkki märkasin, et nii ERRi Rene Kundla kui TV2/Postimees? Ago Gaškov olid platsis. Tuttavad mehed mõlemad. Panin selga kerge tuulekile, sõin ära ühe lõhevõileiva ja jõin oma termosest teed peale. Saadud energialaks pühkis minema igasuguse väsimuse ja reipalt jooksin edasi. Raske kott sai ka natuke kergemaks.

Timmo ja Uku-Laur. Foto: Vanakuri

Enne kesklaagrit 50. kilomeetril juhtus nii mõndagi. Suures osas liikusin koos Priidu, Roland Truusi, Rene Käsiku, Helen Jürjo, Tõnu Ilvese, Sven Liivandi ja, ime-ime, Timmo Tammemäega.  Timmo oli alguses eesotsas, kuid terviseprobleemid tõmbasid hoo maha ja poolele maale ta lõpuks jäigi. Ka Helen Jürjo tegi poolt distantsi. KAPE klubilised Neeme Loorits ja Lauri Lahtmäe olid ette rebinud, Jaak Rohtsalu aga maha jäänud (kesklaagris lõpuks +14 min). Uskusin, et väga kogenud ultramees Jaak hindas alguses oma jõuvarusid õigesti, kuid lõpp näitas, et siiski mitte. 

Peale 40. km oli laudraja lõik Muraka soos. No oli see vast trikikas esimestele, kes paksu lume alt laudraja üles leidsid. Samas, nii kui kõrvale astusid, olid puusani sees ja jalg vees. Tegin sellist harjutust neli korda, mõlemad jalad said soovees märjaks. Külmumist ei kartnud, sest jalad olid higist nagunii märjad. Samas pidi edaspidi olema väga ettevaatlik ja jõu säästmiseks hoiduma igasugusest valest liigutusest.

3km enne kesklaagrit oli aga laskumine järsust karjääriseinast alla. Püüdsin hoiduda kindaid lumiseks tegemast, raske vaevaga see ka õnnestus. Ühe pildi jõudsin siiski moblaga teha.

Foto: Vanakuri

Kesklaagris olin üle 20 min. Sõin, jõin, panin kuiva aluspesu, lisasin jooksukilekale veel goreka. Eensaarte isa küpsetas sardelle, ka soolakurgid maitsesid hästi. Pisike klõmm Vana Tallinnat läks nagu kerisele.

Kesklaagrist väljudes oli tunne nagu polekski enne Iisaku kultuurimaja sooja tuba midagi teinud, värske ja puhanud olemine ja kindel veendumus, et lõpetamisega probleemi ei teki.

Alustasime teist poolt koos Lauri Lahtmäe, Tauno Riibaku ja Neeme Looritsaga. Üks autojuht saatis meid valgustatud kõnniteele. Seal vaatas Tauno oma gepsult, et kõik on õige. Kuid kaart ja järgnev rada ei tahtnud kuidagi kokku minna. Kaaslased, sh Neeme väitsid, et kõik on korras. Midagi meil siiski nihu läks, sest jälitajad Valk-Truus-Liivand-Käsik olid kadunud. Hiljem träkke vaadates selgus, et enamus tegi Iisakul trikke. Seal oleks pidanud olema detailsem kaart, ehkki enamus kasutas ka GPS-seadmeid. 

Egas midagi, enesetunne oli hea ja liikusime kenasti, ikka jooksu ja kõndi vaheldumisi. Pikk, 5 km-ne asfaldiots oli väga nüri, kuid seal sai kiiremini kilomeetreid läbida. Üsna varsti läks metsasihtide vahel lumes sumpamiseks, kohati ikka päris korralikult. 

70-ndal kilomeetril, sihtide ristis, ütles Neeme äkki, et kõik, tema ei jõua ja tahab korra maha istuda. Ups, oli see vast üllatus. Proovisin tema kotist alusmatti eraldada, kuid see oli millegagi kinni seotud. Ütlesin, et ära istu, liigume tasakesi siit metsast välja. Neeme jäi siiski kohmitsema ning natuke meist maha. Lauri ikka jälgis teda selja tagant, kas ikka tuleb. Ka Tauno Riibak oli Neemele lähedal. Samal ajal aga möödusid Valk-Truus-Käsik ja põrutasid hooga edasi. Sven oli neist maha jäänud.

Teele jõudes sain kolmiku kätte, ka Lauri oli üsna lähedal. Võtsin kotist natuke teed, sest jook oli otsa saanud. Peale kesklaagri soolaseid sööke oli nii suur janu, et pool liitrit vett kadus kiirelt. Nüüd olin hädas, sest järgmine veepunkt oli alles 85. km juures Kuremäe Pühal allikal. Lauri läks natuke tagasi, et vaadata, kas Neeme ikka liigub. Liikus. Ootasime teda järgi ja koos jõudsime 71. km-l asuva lõkke (!!!) äärde. 

See oli sama suur ja meeldiv üllatus kui aasta tagasi. 70. kilomeeter ongi üks murdeline koht, kus kesklaagri suur energialaks on läbi põletatud ja organism vajab uut. Metsamees Ivo Särak, kes omal initsiatiivil ka möödunud aastal lõkkega mul elu sisse puhus, oli keetnud teed, mida jagus nii joomiseks kui joogikotti valamiseks. Ole meheks, Ivo, see oli tõesti suureks abiks!

Sellest hetkest alates olin jälle täiesti värske nagu polekski 70 km rasket rada seljataga. Hakkasin tasapisi tempot tõstma, sest Neemel olid kaaslased olemas. Ka ülitugeva alguse teinud Tauno tundis kõva väsimust ja nii nad Neemega koos lõpuni tiksusid. 

Mind motiveeris aeg-ajalt kusagil kauguses vilkuv punane tuluke, kolmiku oma, millele soovisin järgi jõuda. Ehkki Lauri jäi esialgu maha, võttis ta ka lõpuks kiiruse üles ja hakkas tasakesi lähenema. Kohas, kus oleks tulnud sügavasse lumme keerata, ootasin Laurit järgi. Nool tee peal näitas, et peab minema otse. Lauri küsis, et kas ma silti ei lugenud. Vastasin, et ei. Seal olevat olnud kirjas, et rada on muudetud ja peab minema otse. Nimelt kõik esiotsa võistlejad olid kogemata otse pannud ja seetõttu muudeti ka rada. Väga õige otsus, sest tegemata jäänud Ongassaare haak oli vist kõige paksema lumega koht üldse.

Niisiis hakkasime Lauriga maanteel väga aeglaselt kolmikule lähenema. Püha allika juures saime nad peaaegu kätte, kuid nemad pühale veele tähelepanu ei osutanud. Meie ikka läksime ja ainuüksi põhimõtte pärast ka jõime. Püha vesi, ikkagi. Seejärel tuli jälle vahet vähendama hakata.

Kuremäe lõunaotsas saime kõik viiekesi kokku ja sealtpeale kulgesime koos lõpuni. Tempo oli hea, kellelgi silmnähtavalt raske polnud. 10 km enne lõppu küsisin kaaslastelt, et kas hakkame panema või lõpetame sõbralikult üheskoos. Ühiselt arvati, et koos oleks parem :)

Nii me tegime koos ka selle viimase 5 km paksus lumes sumpamise ära. Ühel hetkel ütles Priidu kell, et lõpuni on jäänud veel 1,8 km. Astusime kaua-kaua, terve igaviku. Küsisin, et palju veel lõpuni on.

"1,3 kilomeetrit..."- vastas Priit. 

Lõpuks olime kohal, siiralt rahulolevate ja õnnelikena. 

Seekordne Taliharja Vanakuri möödus mul küll ilma suuremate raskusteta. Varustus oli suurepärane, riidekihtide lisamine hästi ajastatud, külm polnud, peaaegu kõik batoonid-geelid sõin ära, energiat tankisin õigetes kohtades, tempot kontrollisin enda järgi kõik need 15h ja 44min. Mida sa hing veel tahad, kui rajal kusagilt ei valuta ja karkass püsib kompaktselt koos.

Ratta- ja jooksuradade erinevused

Raskeks läks Jaak Rohtsalul, kes jõudis finišisse 2h peale meid. Väga hea meel oli Mati Preitofi üle, et ta raja läbi tegi. Matiga koos olime Pannjärvel juba eelmisel ööl ja koos plaanisime ka lahkuda. Vägevalt liikus peale 30. kilomeetrit naiste parim Sirlet Viilas, eriti raja II pooles. Mis sest, et ta kogemata rattamees Risto Laanoja järgi lõpus valesti läks, vingelt parim oli ta ju ikka.  Ja tore, et Silver ei hakanud läbitud radasid näpuga ajama, lõppude lõpuks olid kõik võitjad.

Väga vinge värk ja ülikõva emotsioon mitmeks päevaks ning ergutav mälestus kogu eluks. 

Tulemused

GPS träkid (Sportrec)

Meediakajastus ja blogid:

Videokokkuvõte:  Esimene 50 km

ERR AK uudised (Rene Kundla):  Vaprad seiklusmatkajad...

ERR vene AK (Rene Kundla): Велосипедисты опередили лыжников...

ERR (Rene Kundla): Lumes olid kõige kiiremad ratturid

TV Postimees (Ago Gaškov): Reporter: Peipsi ääres joosti lumes 101 km

Tallinna Televisioon

Põhjarannik. Karmen Lepp: Sada kilomeetrit katsumusi...
Maraton100.com: 101 km läbi lumise Alutaguse rahvuspargi...

Leivo Sepp (Jooks, 1. koht): Ultrasportlased trotsisid...  (Postimees ja blogi)

Hannes Veide (Jooks, 2. koht): SIIN

Martin Simpson: Blogi
Olle Rõuk: Blogi

Karmen Lepp: Blogi
Tarmo Tarlap (ratas): Facebook

Pildid (Vanakuri)


14. jaanuaril, taliharja päeval, oli Plekktrummis Joonas Hellermal külas Timo Palo. See INTERVJUU, mis tehtud ETV2 10. tegevusaasta juubelisaatena, sobib siia väga hästi.

Kaart (lõunaosa)

Kaart (põhjaosa)

Järgmine toimub 11.-12.01.2020... 

Ei noh, "Never say never".