Kui lähed
Taliharjal Pehmo 55 km rajale, siis ei oska seda väga tõsiselt võtta. Isegi olukorras, kus pole 3,5 aastat midagi nii pikka ja rasket teinud ja peale
tervisejama 3 aastat tagasi südant nii kõvasti koormanud. Kuid üldine enesetunne oli enne üritust hea, pulss lumelükkamisel suurt ei tõusnud.
Alguses olin eespool, kus tuli ka jäljest jälge hüpata. Kuid kui lasin paarkümmend kaaslast mööda, oli paksus märjas lumes juba lai ja tugev vagu sees. Pikas jooksjate rivis, kus valdavalt olid noored naisterahvad, kõndimist endale eriti lubada ei saanud. Ega ei raatsinud ka. 55 km on ju sellel üritusel sprint, mis varsti otsa saab.
Polnud ise ammu Veskijärve ja Tänavjärve avara vaadetega mahapõlenud metsaalal käinud. Kena kant matkamiseks.
Kui rajameister
Silver ütles, et Pehmo rajal jalad märjaks ei saa, siis nii see päris ei olnud. Üsna varsti peale 101 km Kesklaagrit tuli soine vesine ala, mis jätkus ka edasi metsas. Jalad sai läbimärjaks kohe mitu korda. Kuid see polnud probleem, sest kohe varsti hakkasid varbad jälle higistama.
Sellel 5. kilomeetril hakkas juba mingi seltskond kujunema, kellega sai hiljem rohkem või vähem rajal koos liikuda. Kõigepealt
Jana Kink, tugev veteranorienteeruja, kellega läbisime raja edaspidi koos. Siis
Toomas Tiivel, samuti orienteeruja, kes tegi teadlikult ka algusosas kõnnipause. Seetõttu jäi maha, kuid kusagil 21. kilomeetril möödus meist Janaga nagu postist. Finišis oli ca 20 min varem.
Soomlane
Tero Hihnala liikus vanainimeselikult raske sammuga, umbes nagu mina, kuid püsis kenas tempos. Kuni ühel hetkel väsis ja jäi kõvasti maha.
Kirdetuul oli sellel kõnnumaa etapil vastu. Ootasin pöördekohta, et tuul hakkaks puhuma tagant. Rannaribal oli tuule tagant tõukav efekt kohati päris äge, kuid peale
Ivo Säraku tugipunkti pööras tuul rohkem põhja. Kui
esimesel Taliharjal oli Ivo teinud 70. km-l väikese üllatuslõkke ja pakkus natuke sooja vett, siis nüüd oli seal suur laager sooja(!) telgiga. Üllatuslõke
Lelle-Aegviidu külmal rajal oli tookord ülivajalik.
Enne seda punkti oli mul 12 kilomeetrit üsna raske olemine. Sörkisin ja kõndisin aeglaselt, minu taga liikuv Jana oleks parema meelega kiiremini läinud. Kuid püsis siiski oma GPS-kellaga lähedal. Mul oli navigeerimiseks kasutada vaid 1: 50 000 kaart, millega polnud Nõva metsas võimalik orienteeruda. Kasu poleks olnud ka täpsemast kaardist, sest maa oli paksu lume all ja väiksemad rajad nähtamatud.
Olin võtnud kaasa liiga vähe toitu, arvestades, et küll paaris kohas seda antakse. Tõsi, 101 km Kesklaagris sain topsi mustikajooki, Säraku "restoranis" sooja vorsti ja puljongit. Sealt haarasin kaasa ka mõned kommid, sest oma 1,5 pähklibatooni ja 2 SISi geeli olin juba ära söönud. Näljatunne oli päris kõva, kuid hoidsin oma lõhevõileiba 40. km jaoks. Kuna seal seda enam ei tahtnud, sõin võileiva ära kodus enne magamaminekut. Õnneks andis Jana kuivatatud õunu ja kerge kofeiiniga (?) kummikommi.
Tugilaagri 32. km-l vahetasin ära alussärgi, peale panin korejope. Natuke soe sai, kuid ees ootas tormituulega mererand.
Laagrist startides oli suur seltskond juba lahkunud. Üllatuseks oli Jana siiski veel kohal. Ta otsis ilmselgelt mõnd kiiremat kaaslast ja leidis sobiva veduri Jüri Jahnsoni näol. Nii Jüri jooksu- kui kõnnisamm olid minu jaoks liiga kiired, kuid kõnnipauside ajal sain neile jälle järele. Ja nii päris palju kordi.
Aja möödudes läks mul enesetunne järjest paremaks, keha sai aru, et pole vaja vastu puigelda ja tuleb teha seda, mida aju käseb, st tuimalt edasi liikuda. Jüri tempo muutus sobivaks. Tundus, et tal oli kohati raske, kuid hoidis siiski kena ühtlast kiirust.
Teekond
Põõsaspea neeme tippu
Laibakuuri oli üliäge. Mererannas puhus kõva lumetuisune tuul paremalt küljelt ja seejärel ka otse näkku. Kõrval kohises mustjas tormine meri, mida pimedas ei näinud. Lume sees pidi vaatama vaid rada, sest kõrvale astumine tähendas liigset energiakulu.
Laibakuur oli ehitatud justkui spetsiaalselt Taliharja jaoks. Väike hoone nelja tuulekindla seina ja katusega, keset seda tormist möllu, mis väljaspool toimus. Loomulikult ei asunud medaljonid kuuris, vaid natuke maad edasi neeme tipus. Osalejatele ei halastanud seekord ei Vanakuri ilma näol ega loomulikult ka Silver.
Istusin seal kuuris vanal pehmel diivanil ja valasin sisse ühe korraldajate poolt pakutud Battery. Mõnus tunne oli. Kaaslased kiirustasid minema ja sellega sai vaid nõustuda. Jüri tegi jälle tempot kuni ühel hetkel jäi selja taha ja siis juba pikalt maha. Jätkasin koos Janaga, kelle tempo oli jälle natuke kiire. Raskem olek tekkis 5 km enne lõppu ja viimasel km-l lõi reide kerge krambi. Siis pidin pikemalt kõndima, et kramp tagasi annaks. Jana oli nii tore, et ootas mind järgi ehkki ta oleks võinud tempokalt edasi finišini joosta. Lõpus sain ka ise sörkida.
Ja siis tuli kõige mõnusam hetk - finiš. Kui
Jano Järv aitas bussis mu 5 aastat vanad
Icebugi lumekaitsed MacGyveriga kinni teipida, siis
Kait Vahter nägi keskuses kõvasti vaeva, et need jälle lahti saada. Ise ma poleks tosse jalast ära saanud.
Siis mõnus saun, söök ja vestlus. Esiotsa mehed-naised igal alal olid ikka ülivinged tegijad. Ainuüksi müts maha igaühe eest, kes 101 km raja läbi tegi. See on karm katsumus.
Korraldajate kiitmine pole küll enam originaalne, kuid seekord õnnestus see üritus isegi "tänu" ilmale suurepäraselt. Kõik toimis ehkki minu saabumise ajal polnud võistluskeskuses ehk Roosta kämpingus veel elektrit.
Aitäh ka autojuhtidele - hommikul Rasmus Reimannile ja õhtul Rain Vellerindile.
Diplom
Silveri VIDEO Laibakuurist
Lühikestest klippidest koosnev lahe VIDEO (101 km rattaga)
Artikkel Pärnu Postimehes: 101 kilomeetrit ränkrasket Taliharja Vanakurja ehk kuidas pärnulanna taas võidu noppis ja maratonimees "peksa sai" (PDF) Tulemused (veel tulevad)
Pildid (ootan põnevusega Aldis Toome fotosid)
Kõikide radade kaart
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar