Sportlik keegel. Erika Salumäe lugu.

Kinnimakstud bowlingut olen paar korda proovinud, kuid sportlikku keeglit enne eilset veel mitte.

Haiba pinksitrenni aastalõpuüritusel tuli peolauas jutuks keegel, sest tugev pinksimees (reiting 173.) ja ettevõtja (Uninaks jt.) Guido Piksar on sellel alal kõva tegija. Ta on tulnud 7 korda Eesti meistriks ja osalenud MMidel Eesti meeskonnas paarkümmend aastat.

Eile õhtul vahetasimegi Mustamäe keeglisaalis lauatennise reketid keeglipallide vastu, peaaegu kõik tegid seda esimest korda. Imestan, et bowling on tuntud ala, keegel vist mitte. Võib-olla ehk seetõttu, et esimene on lihtsalt seltskondlik tore ajaviide, teine aga tõsine sportlik ettevõtmine. Keegel on intensiivsem, ajab isegi kergelt higistama, mistõttu on ka sportlik riietus vajalik. Võistlusmoment on mõlema juures oluline.

Tegime muidugi mitu võistlust, kokku heitsin ca 90 korda. Tulemus oli keskpärane, füüsiliselt polnud raske. Oluline oli õige visketehnika omandamine, mis tuli üsna ruttu. Päris mõjudeta see õhtu siiski ei jäänud, täna muutub vasak tuharalihas järjest valusamaks.

Mõnus, kuue rajaga hubane ruum on sobiv ka ettevõtetele ürituste korraldamiseks. Kui panna ise rada kinni, siis tund maksab 18.- euri. Bowlingust odavam.

Mulle meeldis lugu Erika Salumäest.

Kord ühel EOK tunnustamisüritusel seisid Guido ja Erika Salumäe kõrvuti. Erika küsis Guidolt, et mis alal temal saavutused olid? Jutuks tuli keegel ja Guido kutsus Erika mängima.

Erika läkski, loopis palle 2,5 tundi järjest. Järgmisel päeval lendas Sotši Barcelona olümpiaettevalmistuse laagrisse.

Kahe päeva pärast helistas Salumäe treener Vladimir Leonov Guidole ja küsis, et mida sa tüdrukuga tegid. "Ta magab juba kaks päeva voodis, lihased valusad ja trenni teha ei saa. Mul suur trekk kinni pandud ja raha makstud."