laupäev, 31. detsember 2022

2022 - Ukraina aasta. Näärilaksu gaala.

2022. aasta põhitähelepanu oli uudistel, kommentaaridel, intervjuudel ja seda kõike seoses Ukrainaga. Kõik muu oli vähemtähtis. Nii palju vene keelt pole ammu kuulnud, sest kõik need Feiginid ja Arestovitšid, Nakid, Gordonid, Švetsid, Latõninad, Piotkovskid, Nevzorovid jne jne, olid igapäevane tavaline kuulamine. Lisaks muidugi Eesti kanalid ja militaar.net.

Soov oli lugeda ja näha eelkõige positiivseid uudiseid, st kuidas Ukraina armee edu saavutab ja venelasi tapab. Uskumatu ja karm, et sissetungijate laibad võisid niimoodi rahuldust ja rõõmu pakkuda. Aastal 2013 olid Rossija 1 uusaastapeol konferansjeedeks Galkin ja Zelenski, teiste hulgas naeris ja plaksutas etteastet ka Solovjov. Seal osalenud lauljad on nüüd kahes verises vastasleeris, paljud kindlasti ka vaikselt neutraalsed, mis aga toetab agressiooni. Sõda on must-valge, ükskõiksetel või humaansetel rahusoovijatel oma kohta pole. Julm maailm.

Sõda käib ja suurt muutust pöördesse pole veel näha. Seega on uue aasta kõige suurem soov teadagi mis. Äkki kuuleme sellest juba homme, äkki peame ootama veel aasta. Midagi ei tea. Kui vaid USA 45 miljardiline toetus vastu võetaks ja Euroopa Liidu riigid ära ei väsiks. Et me ise ära ei väsiks. 

Imetlen neid kõiki, kes Ukrainat kõikvõimalikul moel aitavad, iseenda väikesed rahalised panused on nende kõrval ülitühised. Johanna-Maria Lehtme - uhh, milline naine!

Isiklikku

Isiklikus elus toimus oluline, kahjuks ebameeldiv sündmus märtsi alguses, kui mootori kütusevoolik umbe läks. Operatsioon läks edukalt ja nüüd, aasta lõpus, võiks jooksmisele juba suuremat tähelepanu pöörata. Aga enam hästi ei saa, sest uus hobi - lauatennis, on võimust võtnud. Esmakordselt üritan aktiivselt ja teadlikult oma taset tõsta, mängides nädalas kuni 4 korda ja seda ka kõvema tasemega meestega. Huviga vaatan TTCupi mänge, kus tasemed esisaja meestest 400+ meesteni välja. Näitena kahe Keila poisi omavaheline mäng, kes mõlemad praegu Eestis esimese ca 50 seas. Kunagi alustasid Keila trennist, kus sai nendega ka tasavägiseid lahinguid peetud (VIDEO Dimaga 6 aastat tagasi). Sellel TTCupil tahaks mõni päev osaleda, saaks hiljem videot analüüsida.


Midagi asjalikku sai ka ära tehtud. Maal valmis maikuus teine korrus.


Kuur/garaaž sai +30 kraadiga lammutatud ja vundamendipostid paika pandud. Lammutamisega tegelesin ise, profid tegid ülejäänud tööd. 


Näärilaks 2022 gaala

Juba 10. aastat toimus Näärilaks, mis on aasta vahvamaid seiklusi ACE Adventure tiimi korraldusel ja Silver Eensaare eestvedamisel. Kui esimesel aastal osales väga vinge raja läbimisel 3 (!) võistkonda, siis sellel aastal 60 ja näiteks 2017. aastal Kadriorus/Tallinnas 75 võistkonda. Olen esimesed 6 aastat osalenud ja sellest ka blogis kirjutanud. Oma panust Näärilaksu eduloosse pole teadvustanud, sest kirjutan ikka, kui midagi põnevat tehakse ja ise osalen. Kui korraldajad suudavad teha nii vingeid üritusi ja keegi kirjalikku märki maha ei jäta, siis see tundub ebaõiglane. Seetõttu olengi nii enda jaoks kui ka muidu üritusi memuaaridena arhiveerinud. Kohusetundest või vastu tahtmist pole kunagi midagi kirjutanud. Aga et see gaala lõppeb sellise üllatusega... no sellest edaspidi.

Kahjuks ei saanud ise juba 5. aastat järjest Näärilaksul osaleda, sest peale maakodu soetamist Võrumaal oleme jõulude ja aastavahetuse aja seal veetnud. Nii ka seekord. Asja tegi natuke keeruliseks asjaolu, et pidulikul võistlusjärgsel gaalal, kus mehed mustades ülikondades ja naised pidulikes kleitides, toimus väike seminar 3 ettekandega. Avaettekande tegin mina ja hirm oli, et kehvapoolne internetiühendus veab maakodus alt. Päris jamaks vist ei läinud, ehkki ma pole gaala salvestust veel näinud. Loodetavasti ilmub peagi.

Sissejuhatuse pidulikule üritusele tegi Indrek Reitsak, kes avastas seiklusspordi/orienteerumise 5 aastat tagasi ja oli seekordse ürituse majaperemees (Enima Trade OÜ). Tema hingestatud ja emotsionaalne, mitte kõige lühem sissejuhatus, läks hinge. Pagana vahva oli.

Konferansjee Tarvo Jõeste (Tarvo patrab...) juhatas kõlavate tiitlitega sisse minu ettekande. Siin tundsin end esimest korda piinlikult. Aga mis seal ikka, lugu oli vaja ära rääkida. Keskendusin Näärilaksu rajameistri fenomenile, et "mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob". Uskumatud rajad, üliägedad ülesanded, millega kõik hakkama ei saa. Kaasa arvatud mina. Tavaliselt on aasta lõpus sellise ürituse korraldamiseks aega paar nädalat, kuid imede-ime, et juba 10 aastat on see ära tehtud. Silver ise ka vist ei usu. 

Nagu mainisin, osales esimesel Näärilaksul 3 tiimi: Aibast-Malsroos, Raichmann-Maade ja Preitof-Pukkonen. Kõik 11 Näärilaksu on kaasa teinud Erik Aibast ja sellega on ta tõeline Näärilaksu legend. Nagu viimasest Tiit Pekk'i ettekandest välja tuli, kus näidati GPS träkke ja huvitavamaid kohti kõikidest Näärilaksudest, pole Erik ka suu peale kukkunud. Huumorisoon ja kiire reageerimine on tal omal kohal.

Väga tore ettekanne oli Tiina Kangilaskil ehk Zazibeal, ühel teenekamal blogipidajal, kes on rahulike kulgejate esindaja ja vürtsitab oma kirjutisi harivate kultuurilooliste ja bibliograafiliste lisanditega. 


Veel anti 3 auhinda: 

Aasta üllataja:  Lauri Malsroos ja Peeter Pihl 

Aasta Lumehelbeke: Karin Koppel ja Erle Meresmaa

Elutöö preemia: Eduard Pukkonen

Sellest viimasest tiitlist olin tõsiselt üllatunud ja tundsin end natuke piinlikult sellise liigse tähelepanu tõttu nii uhkel gaalal paljude väärikate seiklejate ees. Muidugi olin ja olen rõõmus, sest ju on siis blogi sissekanded asja ette läinud ja ehk on oma osa selleski, et algsest 3 võistkonnast on mõnel korral 75  kokku saanud. Ei tea. Olin tegelikult liigutatud ja ehkki mu sõnavõtt võis tunduda natuke kummaline, oli see täis lugupidamist ja tänulikkust korraldajate ja eelkõige Silveri ees. Väike kiiks on Näärilaksul lubatud, tegelikult isegi kohustuslik.


Tulemused: Näärilaks 2022 GPSträkid, mis olid ametliku lõpuprotokolli koostamise aluseks.

Ametlikud Gaala link koos autasustamiste ja ettekannetega: https://www.youtube.com/watch?v=yFNzOT9w_Kw

Kena aastalõppu kõigile ja toredat ning turvalist uut aastat!


esmaspäev, 19. detsember 2022

Sportimist Keilas

Sel nädalal sai pea kõik spordivajadused kaetud Keilas. Lauatennis Keila Koolis:  E - 1,5h, T - 1,5h ja laupäeval Keila seeriavõistlus pinksis (pildil). 

Vaid kolmapäeviti käin pinksi mängimas Kernu valla Rahvamajas, mis on üks imeline hubane oaas keset lumist ja karget pimedust. Seal on heal tasemel mängijad ja iga sett on justkui võistlus. Võidad - lähed "kõrgemale" lauale, kaotad - kukud "madalamale". Sealset spordielu veab väga vingelt 75-aastane Kaljo Põldaru, kes on pinksis kõva käsi (reiting 140). Näiteks 21. jaanuaril toimub lauamängude turniir (male, kabe, pinks ja koroona), mistõttu peab vahepealsel ajal ka teisi alasid harjutama. Noores eas olen kõiki lauamänge palju mänginud. Toimub ka Kernu Terasmees võistlus, kus on 20 ala, millest üks orienteerumine. See komplekt pole minu jaoks.

Keila pinksiturniiri tõttu jäi ära siseorienteerumine ERRi majas. Muuhulgas pidin ka korralduses kaasa lööma, st laudu jm kraami tassima ning neid spordisaali üles sättima. Turniir läks hästi, kaotasin vaid endast oluliselt tugevamatele. Järjekordselt oli põnev mäng 70-aastase Eva Hanniga (pildil keskel), mille kaotasin 1:3. Auhinnalist kohta ja seega karikat õnneks ei saanud, sest olin tugevama ehk A-grupi arvestuses (reitingud 35-380). Minul oli reiting 378. Teise grupi oleksin võitnud, kusjuures viimane kohamäng B-grupi võitja Alvar Roosiga (paremal) tundus esialgu üsna lootusetu. Siiski suutsin 0:2 kaotusseisust 3:2 võita. Üldse oli väga palju 3:2 mänge, sh finaalid.

Olude tõttu pidin loobuma ka vahvast Linnaorienteerumise Jõulujooksust (pildid), kuhu varakult registreerusin. Selle asemel tegin mõned ringid Keila suurepärastel suusaradadel. Füüsiline vorm on kehvapoolne, sest pinksipäevadel muid sportlikke liigutusi ei taha teha. Tervis on ka nädalaid kehva olnud, kuid nüüd hakkab vist paremaks minema. Pagana viirused.