Sunday, February 27, 2011

Klubi aastakoosolek ja Valju 75

Kõigepealt natuke suuska koos Raidu ja Matiga (4x7,1km, tempokalt). Mõnus üle pika aja suusatada, seda koos teistega ja sooja ilmaga (-7°C).
Seejärel vee- ja saunaprotseduurid Keila Tervisekeskuses.

PILDID

Siis klubi aastakoosolek ja president Valju Tali 75 tähistamine.









Mis jäi aruandest meelde:
1. KP-sid ei tohi vahele jätta ega valesid punkte võtta - see on puhas raha raiskamine (kokku vist 44 korda)
2. Raha ja seega ka A-kategooria võistlusi on vähem.
"A" kategooria - see on võistlus, kus klubi tasub ligi poole kuludest + organiseerib majutuse ja transpordi. Kehvemini läheb neil korraldajail, kelle üritus jääb kategooriasse "C", st klubi toetust oma liikmetele ei ole.
3. Elame veel
.

Thursday, February 24, 2011

xdream märtsis 1953

Hea tunne on vabariigi aastapäeva puhul. Võib-olla veel seetõttu, et äsja sai üles üks veebileht abikaasa hobiuurimusest Haanja-Misso-Ruusmäe piirkonna metsvendadest. Väga valusad ajad, väga karmid elusaatused.

Märts on aeg, kus algab elutegevus metsas. Tulemas on mitu seiklusüritust - Elo Saue Talveseiklus 12.märtsil ja XT-Talverogain 19.märtsil. Ma pole kindel, et neis osalen, maantee tahab maratoni jaoks tampimist ja kardan külmetada. Libahundist saadik on puusavalu peale kerget külma kiire tulema.

Kuid märts oli ka aeg, kus kunagi tapeti palju lihtsaid Eesti inimesi - metsavendi, kellel polnud muud valikut, kui minna metsa ja olla vabaduse nimel tagaaetav. Suuremad Haanja-Misso kandi metsavendade grupid tapeti märtsis 1953. Kaks aastat varem, 7.märtsil 1951 tapeti Saika punkri lahingus 6 inimest.

Üks lugu ingerisoome päritoluga noore poisi Taisto Praksi suu läbi, ülestunnistus julgeolekuorganitele juulis 1953. Ta oli üks väheseid, kes ellu jäi, istus ära 25 aastat ja vabanes 1978.aastal.

15.märtsil 1953 asus julgeolek ründama punkrit Vossa metsas, kus asusid Pilv Milbert, Saarniit Mahti-Maimu, Pilv Artur, Tikerpuu Endel, Tikerpuu Juhan, Telliste Viktor ja Praks Taisto.

Taisto Praks:
15. märtsi hommikul umbes kella 8 ajal ärkasin selle peale, et teised meie grupi liikmed haaravad relvi selga ja asuvad kiiruga punkrist lahkuma. Haarasin ka relva ja jooksin nendega kaasa. Hiljem sain teada, et Saarniit Mahti oli metsas 100-150 m kaugusel meie punkrist näinud liikumas sõdureid.

Jooksime kogu grupiga umbes 2 km Tikka metsa poole. Et meil kõigil polnud suuski, siis neil, kel need olid, kandsid neid õlal. Tikka metsas puhkasime ligi tunni. Siis nägi Pilv Milbert koeraga meid jälitavat sõdurit ja osa meist jooksis edasi, kuna teised, kellel olid suusad, Tikerpuu Juhan, Pilv Milbert, Pilv Artur, jäid maha, et katta meie taganemist ja sõdureid kinni pidada. Sel hetkel, kui me edasi jooksime, kuulsin, kuidas Pilv Milbert ja Tikerpuu Juhan tule avasid. Esimesena tulistas metsast väljuvat sõdurit Milbert Pilv. Hiljem ta ütles, et sõdur kukkus ja tõenäoliselt ta tappis tema. Pilve järel hakkas tulistama Tikerpuu ja siis tulistasid sõdurid. Veidi hiljem jõudsid vennad Pilved ja Tikerpuu Juhan meile järele ja kogu grupiga liikusime Tikka metsavahi Viiand Jaani maja juurde. Tema talust võtsime ühed suusad ja hobuse, kelle rakendasime sealsamas saani ette. Seda kõike nägi pealt vaid metsavahi naine, metsavaht ise magas. Jätkasime põgenemist hobusega.

Sõitsime Tikka külast läbi ja peatusime talus, mis jääb Tikka ja Pältre vahele. Mina selle peremeest ei tea, kuid Milbert ütles, et teab teda hästi, see oli tema kunagine sõber ja tema käest võib küsida, ega teel sõdureid ei ole. Ühest talust teel Pältresse haarasin kaasa ühed suusad. Läbi Pältre küla sõitsime Luhamaa suunas, kus ühest talust võtsime leiba. Edasi jätkasime Vungi poole. Tikerpuu arvas, et põgeneda tuleb Laura ja otsustasime keerata Laura poole.

Kuid Pabra järve ääres lõppes tee ära. Jätsime hobuse maha, küsisime võõrast naabertalust teed ja jätkasime põgenemist edasi suuskadel. Ühel hetkel märkas Pilv Milbert teel kaht autotäit sõdureid. Põgenesin esimesena suuskadel üle soo metsa. Pilv Milbert ja teised jäid taha, kuna Saarniit Mahtil olid halvad suusad ja ta ei saanud kiiresti sõita. Kui olin jõudnud teistest umbes saja meetri kaugusele, algas tulistamine, mõne aja pärast jõudis mulle järgi Telliste Viktor, kohe tema jälgedes Pilv Artur, kes ütles, et kõik ülejäänud on tapetud. Jätkasime kolmekesi jälitajate eest põgenemist suuskadel. Selle tulevahetuse ajal sai Pilv Artur puusa haavata, minul läbistas kuul kuue vasaku rinnatasku. Tulevahetuse järel liikusime kolmekesi umbes 3 km, kui meid jälitanud sõdurid said kätte meist maha jäänud Telliste. Mis temast sai, ma ei tea, kuid kuulsin sealt, kuhu ta jäi, ägedat tulistamist.

Edasi liikusime Pilv Arturiga kahekesi kogu öö mööda mulle tundmatuid kohti. Hommiku saabudes jõudsime Hino külla, sealt mööda Pihkva-Riia maanteed Misso ning sealt edasi Maksa metsa oma tagavarapunkrisse, kus veetsime öö. Järgmisel ööl asusime Pilv Arturiga ümber oma vanasse punkrisse, kus lebasin ligi viis nädalat külmavõetud jalaga ja Pilv Artur ravis ise oma puusahaava. Süüa tõi Pilv Artur.

Nii elasime Pilv Arturi vanas punkris, mis asub Kõo külas Perametsas, 500 m Pilv Arturi kunagisest kodust. Kevadel 1953 lahkusime sealt ja asusime, pidevalt kohti vahetades, elama metsas.
__________________________________________________
Pabra järve juures hukkusid Pilv Milbert, Saarniit Mahti, Tikerpuu Juhan, Tikerpuu Endel. Telliste Viktor langes vangi. Praks Taistol ja Pilv Arturil õnnestus pääseda. Viimane tapeti Haavistu metsas 1.juulil 1953, Taisto Praks langes seal vangi.
__________________________________________________

PS. Misso, Haanja ja Ruusmäe ümbruse metsavendade koduleht on SIIN
.

Wednesday, February 23, 2011

Christchurch

Mõned päevad tagasi tuli Uus-Meremaalt kiri ja kalender. Tuttav Alma-Ata'st oli mõned aastad tagasi Christchurchi elama asunud.

Päev peale kirja saabumist toimus linnas tugev maavärin, sh paljude inimohvritega. Loodame parimat.

Christchurch ei ole võõras koht meie rogainijatele, sest Uus-Meremaa MM toimus ju päris lähedal, Cheviot's.

Väljavõte järeltõugete kaardist: http://eqviewer.co.nz/

Monday, February 21, 2011

Rekordi ootel

Jah, kirikust on veebruarikuus vähe abi, sest Jumal küttearveid ei tasu.













Kuid ilm on ju tore. Pühapäeval väike jalutuskäik loodusesse. Harva õnnestub :(
Hea, kui vahel tervis natuke jupsib, saab ka niisama tuiata.



Friday, February 18, 2011

Õige maratonini on veel aega

Aega on veel tervelt 5 nädalat, sest 26.märtsil peaks toimuma 38. Otepää-Tartu jooksumaraton. Jutu järgi Tiit Tali ikka korraldab, ehkki infot pole veel mitte kusagil üleval.

Suusatamine on hetkel üsna ebameeldiv tegevus, pikast maratonist ei taha mõeldagi. Õnneks pole selleks vajadust, sest 25 aastat on elatud klassikata.

Kuid jooksmiseks on aeg täitsa OK, vastutuulega natuke näpistab.
Pildil täna jooksmas:


Sunday, February 13, 2011

Holstre-Polli EMV. 2.päev

PILDID

Hommikune luure vaatetornist - kas selle põllu peale visatakse ka punkte?








Kunagi nõukaajal ilmus selline raamatusari:
"Raadio - see on imelihtne"
"Televiisor - see on imelihtne"
Ja siis tuli:
"Värviteleviisor - see polegi nii lihtne"

Jätkaks sarja: "Suusaorienteerumine - see polegi nii lihtne"

Täna olin kaardilugemisega ikka kõvasti hädas ja just nendes kärjelaadsetes mustrites, millest on näide ülemisel pildil. Aga aru ei saa, miks seal põllul nii palju radu oli, kui polnud ühtegi punkti? Saanimehel jäi energiat üle?

Et elu mitte liiga lihtsaks teha, otsustasin 2.punkti (32) minna mööda teed. Selleks tuli tagasi sõita ja ukerdada üles järsust kraavist (see võttis vähemalt 40 sek). Lõpuks ikkagi loobusin teesõidust ja nüsisin kitsast rada edasi. Kohale jõudsin enam-vähem, väikese lisaringiga.

4.punkti (37) ootasin liiga vara ja otsisin seda valelt künkalt. 4min hiljem startinud Urmas Tammemäe sai mind kätte. Järgmisel kahel etapil üritasin tal kannul olla, see polnud üldse kerge. Mingi lätlane oli ka, kuid tema kadus kiiresti eest ära. 6.punktiga tegin jälle suure vea, kuna arvasin end ammu kohal olevat ja edasi ei julgenud sõita. Urmas siiski läks ja õigesti tegi. Ja oligi läinud.

Peale 6.(57) sattusin 9.-ndasse (52). Huvitaval kombel tegid sama vea Urmas Tammemäe ja Jaanus Reha, Vladimir Savinov aga sattus 7. asemel 8.-ndsse !?? Anomaalia?

Laskumine 13. juurest alla oli karm - kaks persekat. Üks mees ei pidurdanud puude vahel üldse. Kamikadze.

Kaardivahetus ja loomatõus. Päris mõnus. Korralikul suusarajal suusk enam-vähem libises, kuid põldude peal oli küll paras liivapaber. Sai rahulikult ka klassikat sõita. Enamus kurtsid sama, külm (-14-16 kraadi) tegi oma töö.

KP 16(64) oli ilma SI-jaamata. Arvasin libapunktiks ja sõitsin edasi. Siiski miski ei klappinud ja tulin tagasi. SI-jaam lebas lumel, kinnitus oli katki läinud. Ime üldse, et võistluse lõpuosas KP toikad veel püsti seisid, igaüks rammis neid kuidas oskas.

Map-out oli KP-s 17 (48). Siin olin tõesti orbiidil ja ainult tänu Mart Pais'ile sain lõpuks paika.

Etapi 19-20 läbisin jälle vabas looduses. Kontrollisin järgi, et kui hea rada oru vasakul servas ikka oli. Ei olnud hea rada, suuskadele kohati üsna paha, kuid neid ära ka ei võtnud. Savinov läks sealt jala ja läbis etapi sama kiiresti, kui Toivo Toomas ringiga üle mäe suusatades!
Kokku läks 1.35h, lõpus hakkas tänu ekslemistele ja kiiretele laskumistele natuke jahe, just kätel. Viimaseks õnneks ei jäänud :)

Kuid konkurentsitult esimene oli meie klassis jälle vanameister Tõnu Tänav. Nagu vene vanasõna ütleb: "Мастерство не пропьешь".

Sellisel maastikul ja sellistel radadel on suusaorienteerumine üks vinge spordiala. Ja hullud on need, kes seda korraldavad ja radade tegemisega vaeva näevad. Üks neist on alloleval pildil - peakorraldaja Raivo Rõõm.












Tulemused 2.päev

Saturday, February 12, 2011

Holstre-Polli EMV. 1.päev

Hommikul Jaanus Rehaga Keilast Viljandimaale suusaorienteerumise eestikatele. Kaks vana kanget, vaidlemist rohkem kui kahele sobilik. Justnagu Otiga interneti avarustes :)

Hommikul oli imeilus ilm, külma ca 10 kraadi, päike. Juba stardis oli oodata suurepärast võistlust, finišeerunud kirusid hooletut kaardilugemist suurel poollagedal, kus radasid oli nagu kärbseid s.. peal. Samuti pidid lõikamised läbi metsa halvasti lõppema, nii peakorraldaja Raivo Rõõm väitis.

Algusel polnud vigagi, ehkki kohe teisega tegin väikse kaare. Keerasin liiga vara vasakule ja lähenesid punktile etteplaneeritust teiselt poolt. Programm oli sees ja järgmise panin otse edasi, tegelikult pidin aga tagasi minema. Poole mäe peale ronisin ära.

Metsa vahel anti ka üks suusalõhkumise laskumine. Pidurdasin hoolikalt, isegi seisin. Reha lõhkus seal kepi.
Poollagedad olid vahvad, kaardilugemine võttis parasjagu aega: otse, vasakule, otse, paremale, väike vasak ja parem. Punkt. Tegelikult tuli 8.punkt natuke varem ette ja ma ei hakanud isegi numbrit vaatama. Missest, et Poopuu Paul sättis end seal samal hetkel komposteerima. Hiljem selgus, et just see punkt oli tal puudu??

Tõnu Tänav tuli nagu rakett ja kadus ka. Teel üheksandasse oli temast ka natuke abi.
Sussanini lõige sai tehtud etapil 12-13. Läksin punktist otse ja sattusin vasakule poole sügavat orgu. Kuna liigseid ringe ja tõuse ei tahtnud võtta, siis üritasin minna otse läbi metsa sellest orust läbi. Ojast sain üle piki jämedat puud, teisel kaldal võtsin aeglaselt kõrgust, kuni jõudsin punkti lähedale. Ehh, mööda suusarada oleks olnud lust ja lillepidu. Kaotust 2 minutit.

Tulemus polnudki kõige hullem: 9.koht, eestlastest 5. Homme läheb andmiseks.
Tulemused

Thursday, February 10, 2011

Suurvõistluse eel

Nädalavahetusel Holstre-Pollis EMV suusaorienteerumises. Osalejaid ca 300, H45 vanuseklassis 27 (!). Meeste põhiklassis 44 osalejat. Vinge.

KÜSIMUS: Kes on pildil?


.
..
.

.
.
.


Lisatud hiljem: Mardil on õigus (1 punkt), see on nahkhiir. Lihtsalt sattus kätte üks Keila lähedal 8 aastat tagasi veebruari alguses tehtud pildiseeria: SIIN


Sunday, February 6, 2011

Suusa-o Palukülas









.
.
.
.
Nädal enne eestikaid üks suusaorienteerumise treening ka.
Ilm oli mõnus, -1°C, libisemine hea, suusarajad suurepärased. Ei ainustki märki väsimusest, nagu poleks eile maratoni sõitnudki !?? Huvitav, kuidas nüüd edasi?
Rein Rooni oli teinud huvitava raja. Paluküla mägi pakkus rohkelt tõusuvõtmist ning kohati ka hoolikamat kaardilugemist.
.
Esimesse üsna otse mäkke. Peale 1. sai selgeks, et olen ühes hajutuses Piibe Tammemäega. Teda ühe silmaga orientiiriks võttes läbisin tihedas võsas mäest alla etapi 4-5, paras trikitamine. Piibet nägin veel enne 10.KP-d. Siis tekkis ajus vist väike hapnikuvõlg ning 11.-st sõitsin vasakult poolt mööda. Ausalt tunnistades oli kaardilugemine natuke sassis, 2x vaatasin kompassi. Põllu peal sain end lõpuks paika, kuid 2min kaotust oli käes.
.
Etapil 12-13 oskasin lolluse teha. Selleks, et pikka aasa mitte sõita, võtsin suusad jalast ja tegin sügavas lumes tõusu, millega kaotasin palju aega. Lisaks ei saanud uuesti suuski jalga, sest märg lumi oli saabaste kinnitustes kinni. Kaotust Piibele sellel etapil 1min, tema läks otse mööda klassikajälge.

..
.
Julgustükk oli 15-16 otse mööda sihti alla. Olin esimene, kes sealt alla sõitis. Natuke kõhe oli, kuid lumekoorik kandis kenasti ning õnneks polnud sügavat kraavi ees. Kahjuks võitu selle lõikega ei saanud. .
Pildid: Raili Rooba

Saturday, February 5, 2011

Kõrvemaa suusamaraton - see on imelihtne

Aitäh korraldajatele, kes andsid mulle numbri esimesse stardigruppi (134). Meeldiv üllatus, vist Viru maratoni järgi, kus koht oli üle 400.

Kohe sai üritust natuke tõsisemalt võetud - otsisin välja vana õhukese VISU suusapluusi, jalga õhukesed jooksupüksid (alla soe pesu). Viru maratonil higistasin oma paksu ISCi suusakostüümi ja 2 kihiga selle all kõvasti. Siis kartsin tuult, nüüd oli 0 kraadi, tuulevaikus ja metsarajad.

Olin tõusude osas natuke ettevaatlik, sest palju aastaid tagasi, kui viimane kord Kõrvemaa maratoni sõitsin, panin alguses väga uljalt, lõpp aga läks väga pikaks ja raskeks.

Sõit oli üks lust ja lillepidu. Seltskond oli ümberringi õige tugevusega, alguses sõitsin põhiliselt ise mööda. Marjest sain mööda üsna kohe, seega esimene eesmärk oli täidetud :)

Igal pool jõin spordijooki (kokku 5x), suusk lippas hästi, eriti jäises klassikarennis, kus olin ka paaristõuke kunn. Kui esimese ringi lõpus mõni tõus ka natuke väsitas, tuli kohe laskumine ja kõik oli jälle nagu stardis. Tundus, et laskumisi oli seekord 2x rohkem kui tõuse, ka tasasel maal sai paaristõugetega kiiresti edasi.






Teise ringi keskel tekkis mõnus 4-liikmeline punt, kuid ühel lihtsal pöördel kukkusin ning vedur läks eest ära. Sel hetkel möödus ka Tiina Idavain. Tehnika polnud tal kõige stiilsem - jalad ja kepid natuke liiga laiali (nagu Marjel), kuid edasi liikus kiiresti. Piinlik kritiseerida, kui kaotad. Aga noh, telekas olen näinud paremaid tehnikaid. Tundub, et vanema kooli naised Wassbergi stiilis sõitu üldse ei harrasta, näiteks oli Viru maratonil üks sitke ja jõuliste liigutustega naisterahvas rajal nii laialt ees, et möödumine oli pea võimatu.

Ja juba tuli silt 5km lõpuni, siis 3km. Oleks võinud veel ühe mehega võidelda, aga milleks. Niivõrd mõnus oli olla, et seda sõidukaifi ei tahtnud kuidagi ära rikkuda. Ka lõputõusud möödusid märkamatult, finišis olin nii ühes tükis kui veel olla saab.

Elu lihtsaim maraton, tegelikult elu ainukene lihtne maraton. Siiani.

Pildil naiste autasustamine. Mina sain 5. koha










2x19km
Aeg: 1.59.51
Koht: 101.
1.ring: 59.25
2.ring: 1.00.26

Keskmine pulss oli minu jaoks päris kõrge: 158. Teisel ringil oli pulss natuke madalam.
Tulemused
.
Homme Palukülla Rooni suusaorienteerumisele.

Tuesday, February 1, 2011

Nobedate näppude voor rogaini EM-ile?

Silveri blogist lugesin, et rogaini Euroopa MV-le Lätis on ainult 500 kohta!?? See aga tähendab, et tuleb usinalt registreeruda. Täna oli registreerimise esimene päev ja 181 kohta on juba kinni. Veel 269 ja asi pannakse lukku (50 jäetakse varuks).

Läti EM ongi selle aasta üks olulisemaid väljakutseid. Kui tervis ja treenitus on hea, tahaks ka varem midagi pikemat teha. Absoluutarvestuses meil tõenäoliselt lootust pole, veteranidest ehk ikka.

Soov kestvusspordis pikalt valu kannatada on hämmastav asi. Mõistetamatu ajal, kui parajasti piinled. Täiesti arusaamatu neile, kes pole ise katsetanud. Asja võlu on selles, et need piinad oled endale vabatahtlikult võtnud ja ise saad otsustada, millal loobud. Kuid kui oled ausalt lõpuni kannatanud, saad midagi väga suurt tagasi. Vaagud natuke, toibud, järgmisel päeval tunned, kuidas endorfiin mõjub, piinad ja raskused ununevad ning jälle tekib soov ennast proovile panna. Nii mõnigi asi on peale pikka kannatamist ilusam ja võimsam. Mis, ma parem ei räägi. Naudingud on kontrastides.