pühapäev, 31. oktoober 2021

Koondarvestuse nimel ja muidu ka. XT Talverogain Maardus

Aastaajad on üritustel üsna sassis, Winter Xdream oli maikuus, XT Talverogain eile Maardus. Hea, et koroona tõttu saab veel võistlusi korraldada, olgu see kasvõi vaktsiinitõendi ja maskiga. Reedesele siseorienteerumisele Rahvusraamatukogus jätsin teadlikult minemata ja seda liigsete kontaktide ärahoidmise pärast. Maari Idnurm teeb fantastilist tööd põnevate kohtade leidmise ja ürituste korraldamisega, kuid ettevaatus siiski ennekõike.

4h rogain toimus vabas õhus (kaart vasakul), kus nakatumis- või nakatamisoht oli väike. Ja ega niisama ei viitsigi enam jooksma minna, nädalavahetuse pikem ots katab pea nädalase liikumisvajaduse ära. Koeraga jalutamine sinna juurde. 

Maardu-Kallavere fosforiidikarjäärid-Pilpaküla ja ka Muuga aedlinn on tuttavad kohad, siin ja seal meenuvad varasemad seiklused.

Kõige sarnasem üritus eilse rogainiga oli Marjega tehtud Libahundi seiklusrogain 2016. aastal, kus KP48 oli erilises kloaagis, köieülesanne lootusetu üritus ja kiirabi kihutamas KP45 ning 49 vahel halb enne.


Näärilaksul 2013 otsisime Matiga öösel ühte punkti (KP38) mitmest kohast, kuid saime hakkama veel üsna väikese veaga. Kolmas liige Raivo Erik väsis meid rataste juures ootamast ja tuli samuti punktipiirkonda. Kaart selle koha peal oli Eensaarte seikluse vääriline.


Kallavere karjäärist tuli rattaga läbi sõita  ka legendaarsel Jõelähtme Xdream-il 2014. Põhilised seiklused toimusid siis mujal - pimedas Jõelähtme võssis ja Ülgase koobastes.

Karjääri kanaleid nägi Jäärogainil 2014 - esimesel selletaolisel Eestis. 

Nüüdki näitasin kaaslasele Aleksander Pritsikule ehk Sassile kohta (eile KP91 juures, jääl 38 ja 54 vahel), kus Matiga peale teeületust jälle uisud jalga panime ja Mati selili lendas. Kes vaatab pildil tagasi?

Kõik on meeles nagu oleks toimunud eile. Nende seikluste hea külg ongi see, et enamus olukordi, maastikke, tundeid jm jääb väga hästi meelde. See pikendab juba elatud elu, sest muljeid/emotsioone/mälestusi koguneb palju. Igal siintoodud kaardipildil on oma lugu mälus. 

XT Talverogain

Kõige eelneva pagasiga (+ mitmed o-päevakud Võerdlas) asusime Sassiga starti, kaitsmaks eelkõige XT sarja koondarvestuse liidrikohta VV55HH klassis. VV tähendab  "Visad Vanurid", H tähenduse võib igaüks ise ära arvata (vastavalt rikutuse tasemele). 

Olime Sassiga esimest korda ühes tiimis ja võib öelda, et klappisime kenasti. Kiiret planeerimisülesannet mõistsime sarnaselt, st jätsime välja igava ja pikkade punktivahedega lääneosa - Muuga aedlinna. Selleks, et lõpus punktide puudusse mitte jääda, alustasime põhja poolt ja sealt liikusime kaardi idaosa kaudu Kallavere rekultiveeritud karjäärialale. Kõik läks kenasti, sahmerdasime üsna pikalt siin ja sealpool kanaleid, kus punktid olid asetatud kanali keskkohtadesse. Mõned väiksemad vead tulid ka, samas lõpus riskiga võetud KP84 tasus küllaga ära, sest jõudsime finišisse 25 sek enne kontrollaega. 

Olime lõpuspurdi tõttu finišis väsinud, kuid sooritusega rahul (160 punkti). Samas, kui hakkasime teiste punkte küsima, kasvas pettumus. Miks tuli neid ikkagi nii vähe, sest liikusime omast arust üsna normaalselt? Ise kahtlesin 76 vajaduses, kuid Sass tahtis ära võtta. Sama 33-ga, mida ei läinud võtma isegi esikohatiim. Edasi-tagasi jooks oli seal aga üsna kiire ja valutu. Parema plaani tegemine võtaks ka kodus laua taga palju aega, XT-l antakse selleks vaid 10 minutit. Mina nii kiirelt ei oska ja seetõttu on pea kõik XT rogainid aia taha läinud. Vist ainult Vitipalu õnnestus.

Algusosas konkureerisime Lauri Valdmaa tiimiga (Täiega Rappa Rabahundid; kõrval on nende pilt). Nad olid küll natuke kiiremad, meie aga otsemad. Kuid etapil 75-85 panime otsejooksul rajast üle nii, et ei saanud viimasest arugi ning rohkem konkurente ei näinud. Alles lõpus, enne 84, tulid nad vastu, kus liikusid piisava ajavaruga finiši poole. Nemad said kokku 4 punkti rohkem.

Saime üldarvestuses 20. koha, läbisime 28,7 km. Kaardi lääneosa linnatänavatel oleksime kilomeetreid ilmselt rohkem kogunud.



Koondarvestuses rebimiseks ei läinud, sest kõvad konkurendid Tali-Kaljur polnud võistkonnana kohal. Nii jäid nad 2 etapiga Käärd-Rokko järel kolmandaks (arvesse läks 3 etappi).

Pildid: Andres Talver (stardis, metsas) ja Tarvo Jõeste (pjedestaal)

reede, 29. oktoober 2021

Laskurmees

Ma ei ole mingi relvafänn ega eriline militaarhuviline, kuid laskmisega on tulnud elus ikka kokku puutuda. Nagu ka eile, kui sai 38-aastase pausi järel jälle automaadist tulistada, Männiku 100 m tiirus, Rootsi automaatrelvast AK-4. See on üks raske relv (4,4 kg), 7,62 mm-se moonaga, täpne ja korraliku tagasilöögiga. Parem põsesarn on ikka veel paistes, nagu oleks sinna botoxit süstitud, siniseks õnneks vist ei lähe. Pilti ei tee.

Viimane kord tulistasin automaadist ülikooli lõpus 1983. aastal Telšiai sõjaväelaagris.
Pildil vasakult istuvad (bio-geo): mina, Tormi Pritsik, ?Andres Tõnisson, Toomas Nestor, Priit Tammik, ?, Vello Sats... Vasakul seisavad Ivar Puura ja Tenno Trevs. Seljaga istub Andi Pärn, edasi Edgar Karofeld ja Aivar Brutus. Taga eemal seisab rühma ülem Arno Kaerama.

Pidime ahelikus kõndides maha tulistama kaugel asuvaid siluette (pilt on sellest kohast tehtud 2013, st 30 aastat hiljem). Mingi tank oli vist isegi 300 m kaugusel. Harjutus polnud raske, kuid ebaõnnestumise korral oli oht, et saadetakse 2 aastaks Vene kroonusse. Nii oli see aasta varem juhtunud geoloog Jaak Jänesega. Seega oli mõnelgi tõsine hirm harjutuse ees. Nii andis kõrval kõndinud bioloog Gunts (Gunnar Polma) oma automaadi vahepeal mulle, et saaksin ka tema märgid alla lasta. Õnnestus, mõlemad lõpetasime ülikooli. Gunts jõudis elu lõpus olla veel pikalt Tallinna Reaalkooli direktor.


Esimesed laskmised tegime aga keskkoolis, kus sõjalise õpetaja oli major Meltser. Meie klassi õpilased moodustasid sõjalis-patriootliku võistluse "Orljonok" kooli võistkonna ja jõudsime sellega Kivilõppesse vabariiklikku finaali. Pildil marsin kolmandas reas Ökuli kõrval.

Automaadi (AK-47) lahti-kokkupanemise aeg oli mul 17 sekundit (pildil võistlemas Kivilõppel). Olin ka üks kooli põhilisi laskureid, tõsi küll, sportpüssist. Harjutasime Meltseriga laskmist meie kooli tiirus päris palju. 

Üks kord viidi meid Elva lasketiiru automaadist laskma. Ilm oli vihmane ja udune ning märklauad kehvasti nähtavad. Paralleel- ehk A-klassi poisid ei näinud märklaudu üldse ja leppisid kokku, et annavad kõik automaatidest täislaengu kuulikindla putka pihta, kus major Meltser istus. Peale kuulirahet tuli ehmunud mees urkast välja ja andis vene keeles mõista, et, poisid, nüüd panite küll kõvasti mööda...

Palju käisin laskmist treenimas Eesti Geoloogia Valitsuses töötamise ajal. Üks juhtkonda kuuluv vanem geoloog Veena Räägel (pildil all vasakul) oli suur sporditegemise eestvedaja, asutuse esindamine nii laskmise kui VTK võistlustel oli väga tähtis. Trenni tegime igal kolmapäeval Kalamajas Norma tiirus. Parim tulemus oli harjutuses MB-8?, 30 lasku lamades 50 m tiirus. Sain 288 punkti ja II koha Tallinna Kalevi meistrivõistlustel. Veena lasi siis 292. Päris profid tulistasid enamasti vaid kümneid.

Viievõistluse trennis harjutasin püstolist laskmist nii kuivalt kui tuhandeid paduneid pööratavasse siluetti tulistades. Sellest olen natuke kirjutatud SIIN.


pühapäev, 24. oktoober 2021

Hobuste võiduajamine Voosel ehk EMV pikk rada


Ilm oli korralik - 2-3 kraadi sooja, tuul ja vihm. Ees ootas üle 1,5 tunni EMV pika raja orienteerumist Voose künklikul maastikul ja võsases metsas, kirsiks tordil vesised sooetapid. 

Tõsi, kõike seda oli, kuid eeldatust siiski vähem. Ka ilm polnud peale starti külm, olin oma õhukese tuulepluusiga ainuke mees o-särkide vahel. Üsna varsti tegin eest pluusi luku lahti, sest hakkas lihtsalt palav. Seetõttu, et ühisstardist jooksus tulistati algusest saadik täiega. Ei mingit hingetõmbepausi ega pikemat seisakut asukoha selgitamiseks või teevaliku tegemiseks. Tuli lihtsalt panna ja seda kuni lõpuni.

Meid oli põhiliselt 5 medalipretendenti M60 klassis: Maido Kaljur, Tiit Tali, Andres Talver, Kaljo Julge ja mina. Kohe raja alguses oli hajutus, ainuke sellel võistlusel. Tiit ja Maido keerasid ühele poole, meie Andrese ja Kaljoga teisele. Vahepeal lahknesime omavahel natuke, kuid  punktides olime ikka koos ja seda ka ühises KP6-s (60). Teisest hajutusest tulnud Tiit Tali oli meist ees vaid 3 m, Maido aga kadunud. Tiit ütles, et Maido on kusagil taga. 

No nii, vajutasime siis neljakesi, kord üks, kord teine vedamas. KP8 ja 9 vahelisel raiesmikul nägime selja taga Maido helenduvat nokkmütsi. Silmside lubas kergema jalaga jooksumehel meile järele tõmmata ja peagi ka ette tormata. Siiski sain punktist 11 paremini tee peale ja seal tegin tempot ise. Teised 15-30 m tagapool. Keha oli kuidagi raske ja kõht suur. Kas Türgi toidud (vasakul on pilt viimasest õhtusöögist)?  Ei olnud üldse head enesetunnet ja polnud võimalust ka madalama tempoga taastuda. 


KP12-st sai Maido otsemini ja väiksemate takistustega tee peale ning hoidis head tempot. Andres Talver oli samuti kergema jalaga, näitas seda juba varasemalt mitmes kohas eest äraminekuga, kuid ikka jäi pisivigadega punti.  

Ja nii me seal läksime - Maido ja Andres ees, meie Tiiduga 20 m järel. Lähemale ka ei jõudnud, kaugemale palju maha ei jäänud. KP17-st väljumisel kaldusid nad natuke paremale. Keerasime Tiiduga rohkem vasakule, nö punkti suunda. Tundus, et see oli meie šanss. Kaardilugemine oli mul juba pikalt udune, sellel etapil hoidsin vaid Tiidu selja taha. Tahtsin vasakule tee peale minna, kuid minu üllatuseks sattusime lagedale, liiga paremale. Konkurente polnud näha ja seda pikalt. Arusaamatu olukord, oli väike lootus, et nad tegid suurema vea.

Eelviimane punkt KP18 asus kõrge oosi taga. Künka all nägime konkurente, kes olid juba oosi peale jõudmas. Siis sai selgeks, et pronksmedalit hakkame Tiiduga omavahel jagama. Tundsin ennast nõrgalt/väsinult, mitu korda mõtlesin enne seda võitlusest loobumisele. Kuid nagu rallis, kus miski pole selge enne finišijoont, tuli hoida end Tiidu taga. Ja üritada.

Arvasin, et viimasesse punkti peab jõudma esimesena, vaid siis on võiduvõimalused. Samas unustasin, et meil olid SI-Air'id ja viimasest punktist oli veel pikk tee finišini, sealjuures tõusuga. Üritasin enne KP19 Tiidust mööduda läbi risuse oksahunniku tormates, kuid kukkusin ja ei saanud kohe püsti. Tiit sai vahe sisse ja rebida polnud enam mõtet. Õnneks. Tiit vaatas küll veel mitu korda tagasi, kuid verejanulist konkurenti seal polnud. Enne finišit voolas näost verd.

Iseseisvat orienteerumist polnud sellel hobuste võiduajamisel küll palju, kuid võistlus ise oli vahva. Kohad pandi paika jooksuvõime järgi. Kaljo Julge jäi mingil hetkel nelikust maha ja lõpetas mõne minuti teistest hiljem.

Sain, nagu ka tavarajal, 4. koha. Siis oli järjestus järgmine: Tali, Kaljur, Talver. Nüüd aga selline:

1. Maido Kaljur    Harju OK  01:34.09  01:34.09   
2. Andres Talver   Mercury   01:34.29     +0:20   
3. Tiit Tali       Ilves     01:35.07     +0:58   
4. Eduard Pukkonen Harju OK  01:35.27     +1:18   
5. Kaljo Julge     Kape      01:38.08     +3:59
...

Tulemused


pühapäev, 10. oktoober 2021

Déjà vu Paldiskis. VAUDE Bike Xdream


Pakri poolsaart olen väisanud vähemalt 100 korda küll, seda nii perega, sõpradega Fotojahil, orienteerumispäevakutel, paljudel erinevatel rogainidel ja Xdreamidel. Lisaks sai aprillikuises Klooga järves kanuuga ümber käidud ja uisutatud sellel aastal pimedas seni, kuni tuletõrje ära ajas.

Kuid selle tõelise Déjà vu tunde tekitasid märtsis Matiga tehtud koroonarogainid - 4h jalgsi ja 9h rattaga (kaardil), kus külastasime eilse VAUDE Bike Xdreamiga üsna sarnaseid punktikohti ning maastikuosi. Samas võis seda BXD planeeringut ka natuke ette näha, sest idaosas oli Klooga polügoon risti ees ja vajalikku võistlusmaastikku tuli lisaks võtta teiselt poolt militaarala. 

Olime samas koosseisus, mis möödunud aastal - Raul Olesk, Urmas Tammemäe ja mina, vanusele sobiva nimega võistkonnas Loodusteraapia. Kõigil sünniaastaks 1960. Tasemelt oleme üsna võrdsed ja ka seekord läbisime korraliku tempoga 4 tunni jooksul kokku 68 km

Raja planeermiseks anti 15 min. Läksime kõigepealt põhja poole nagu seda tegi ilmselt enamus võistkondi. Rajameistrilt saime mitu tünga, ise suuri lollusi ei teinud.

Tüng nr 1. Teise punkti (KP31) minekul valisime asfaldi, kus hoone juures pidi tagasi mere äärde pöörama. Rattureid oli palju, suruti kõvasti. Ja kui esimene liiga vara vasakule keeras, panid kõik teised järele. Ise vaatasin, et seal on teede võrgustik, mida saab veel edasisõiduks kasutada. Kuid teid polnud. Võsast läbiminek oli pikk ja aeglane ning paras ajakadu kõigile "õnnelikele".


Mõtlesin, et kes kurat küll sinna "Sussanini lõikesse" esimesena läks. Sportreci järgi oli see Lubja SK ehk Erik Aibast

Tüng nr. 2 oli KP38 juures. Keegi meist ei näinud, et kalju pealt ei läinud otse punktini rada, sest see oli vaid all. Seega tuli teha natuke kaljuronimist, koos ratastega. Kodus, tugevasti kaarti suurendades, ilmus välja astangult allaminev rada, just selles kohas, kuhu väikese tagasipöördega jõudsime. Vanakesed lihtsalt ei näe 1: 40 000 kribukaarti.

Tüng nr 3 oli teadlikult planeeritud, sest seal ootasid ees nii staarfotograaf Aldis Toome kui filmimees kaameraga. Pagan, ma olen seda paeplaatidega klindialust kohta kümneid kordi läbinud, kuid sain ikkagi tünga. See-eest jäime foto- ja filmikaamera ette.



(Fotod: Aldis Toome)

KP51-s kadus kehvapoolne raudtee-äärne rada hoopis ära, kuid kena niidetud kitsas mururiba läks soovitud suunas. Piki seda liikusime  mitme võistkonna järel edelasse, vasakule jäid mingit väikesed postid. Täpse asukoha üle puudus kontroll (oli tavaline heinamaa). Usun, et see keeluala piir polnud päris õigesti kaardile kantud.


Edasi juhtus nii, et aeg hakkas otsa saama ja meil jäi keskuse lähedalt võtmata 3 punkti. Finišisse jõudsime ca 2 min enne kontrollaega. 


Kokku saime 24 punkti ja 27. koha (88-st). Võitsime sama punktide arvu juures vanu rivaale Soosambla Suusaklubi-st, sh ka Heitit. Nemad läksid KP45-ga ikka väga ahneks. Sõitsid meist lausa 6,5 km rohkem. 


Väga hea planeeringu tegi Aina Paremini (Vermo Siim jt), kes sai vaid 1,5 enamkilomeetriga 27 punkti. 

Planeeringu põhikontseptsioon oli meil kõigil kolmel sama.

Tulemused

Ei saa lisamata jätta, et üritus oli väga hästi korraldatud.


laupäev, 9. oktoober 2021

Laskumine Bakuriani


Tahtsin selle lühikese postituse teha hommikul, kuid aeg sai otsa ja tuli minna Bike Xdreamile Paldiskisse.

Nimelt toimub 24. oktoobril Bakurianis Libahundi jälg ehk 8h rogain, mille korraldab MTÜ Aktiivikeskus (Tiiu Mägi jt) koos Gruusia Orienteerumisföderatsiooniga. Ikka Gruusia, mitte Georgia.

Läheks kindlasti ka, sest nädalane programm on vägev. Kahjuks pole ei  aega ega raha. Lähiajal tuleb olla pikemalt hoopis ühes teises lõunamaa riigis. 

Bakuriani meenub eredalt aastast 1982, kui laskusime III kategooria suusamatka käigus madalalt kurult  asulasse ja jäime kõva lumetuisu kätte. See oli matka viimane päev. Meenub üht-teist ehkki nii matkapäevik kui kaart kadunud.

Jõudsime enne pimedat ühe suure korrusmaja juurde, mis osutus kas puhkekoduks või sportlaste majutuskohaks. Läbimärgade ja külmunutena küsisime ühe kohaliku mehe käest, et kas oleks võimalik majas ööbida, sest telgi ülespanekuks selles olukorras  puudus igasugune tahtmine. (Pildil Tom)


Pildil Ax ja Kaupo

Mees oli algul kõhklev, kuid kui ta nägi minu õhukesest presendist šturma käisel MinGeo SSSR (NSV Liidu Geoloogia Ministeeriumi) embleemi (pildil olen selle šturmaga Tjan-Šani mägedes (1982), kuhu läksin üksi matkama), siis muutus ta kohe rõõmsaks ja pakkus oma abi majutuskoha saamisel.

Saime mõnusad toad sellesse korrusmajja, õhtul ja hommikul sööklas ka süüa. Personal oli meie vastu väga lahke. Meist natuke hiljem saabunud Jaak Palumetsa grupp enam majutust ei saanud. Tema oli bioloog ja šturmal uksi avavat embleemi polnud. 

Majas saime tuttavaks kolme grusiiniga, kes olid seal juba nädal aega puhanud. Tõsi, nad polnud sel ajal veel majast välja saanud, sest alles oli veel hulgaliselt veini ja tšatšat, mida nad meiega lahkelt jagasid. Sõber Ax sai endale pikaks ajaks kirjasõbra, kes tahtis külla tulla, lubas remonti teha jpm.


esmaspäev, 4. oktoober 2021

Meeldiv laupäev Kilingi-Nõmmel ehk TAOK 8h rogain

 Avaldasin enne TAOK rogaini Facebookis arvamust, et konkurents on sellel aastal hõre ja võib loota normaalset tulemust üldjärjestuses. Pidasin silmas kohta esikümnes. Kokku oli 157 võistkonda, kuid see arv ei ütle veel midagi. 

Tegime Jaak Väärsiga hea soorituse, jooksime kenasti kõik 8 tundi. Raskemates kohtades ja tõusudel kõndisime ning pikkadel teeotstel vahepeal samuti. Vaid 4. ja 5. tunni vahel tuli tempolangus, tatsasime, sõime lõhevõileiba, pikalt pidasime käigu pealt aru, kuidas läänepoolset osa lahendada. Nimelt olime alustanud idast ja planeeritud 56 km läks liikumisega liiga täpselt kokku. Oli vaja väikest ajavaru, sest olime lõpuossa jätnud väikese puudujäägi. 

Planeerimisülesanne oli selle aasta rogainil väga huvitav. Kui olid 40 km mees, siis polnud vaja mõelda kaugematele ja kallimatele punktidele ning ülesanne oli ilmselt lihtne. Kui aga plaanisid joosta üle 50 km, siis tuli valida, millist väärtuslikku nurka külastada ja millises järjestuses. Kõige väiksema kilometraažiga sai 11 punkti kaardi edelanurgast, kuid seal polnud radu. Kaalumise all olid ka kirdepoolsed punktid, kuid need jäid jällegi liiga kaugele. Kohe läksid plaanist välja keskusest põhjaserva jäävad punktid, KP48 külastas vist ainult kaks võistkonda, kelle hulgas võidutiimi Hallik-Taivere polnud. 

Niisiis, alustasime ida poolt, sest seal tundus olema rohkem männimetsa, mis lohade ajamist ei vajanud. Esikümne tiimidest 8 alustasid siiski teistpidi ja võtsid lääneosa rammusatest punktidest tühjaks. Meil jäi seal lõpus 3 kallist võtmata. Kuid see-eest noppisime idas kõik tihedalt asuvad odavad ära. 

Mitmed nooremad tiimid (sh Grete-Johanna kaaslasega jt) alustasid teravalt, kuid KP56 võtsime esimesena meie. 

Etapil 38-47 võtsin teekäänakust aega oru sisselõikeni (2 min) ja sealt panin 2 min juurde kohani, kust pöörata punkti poole. Selgus, et jooksime natuke üle. Kellaga pikkuse arvestamine sellel rogainil eriti ei töötanud. Viga ei tulnud suur, näiteks Mälberg-Soome olid seal juba pikalt aega veetnud. See nina oli päris kaval punktikoht, kus tehti kõvasti lisaringe.

Enne etappi 47-60 ütles Jaak, et info järgi pidi ettetulev Alva jõgi olema põhjatu. Põhjatu jõgi soo keskel polnud üldsegi ahvatlev, jooksime ringi nagu ka Mälberg-Soome. Kuid konkurendid Mati Preitof-Arvo Raja, kes olid meist KP47-s 30 m ees, läksid otse. KP60s olime aga meie 30 m ees, seega olid variandid võrdsed. Ümberjooks oli aga riskivabam. Mati oli jõe ületuseks mingi puu leidnud.


Huvitav ja üsna võsane etapp idaosas oli veel 46-55, kus enne suurt mäge eksitas üks kõrge vallseljak.

Lääneosa plaani tegime tagantjärele kenasti ümber ja jätsime välja 64 ja 50, millega hoidsime kokku 5 km. KP42-s oli veel plaan minna KP57-sse, mistõttu ma ei tulnud vastu Jaagu soovile võtta KP24. Kuid enne KP68 vaatasin, et KP57 võtmisega läheb meil lõpus kiireks ja ohutum oleks võtta sirgjoones KP44 ja sealt edasi KP52.  Kaotaksime küll ühe punkti, kuid edasine oleks olnud riskivaba. Ja kohe kahetsesin hirmsasti, et me ei võtnud seda KP24. Lisandunud 800 m oleks meie plaani hästi sobinud ja etteruttavalt võib öelda, et toonud ka esikümnesse. 

Jõudsime finišisse 7 min varem ja seda eelkõige seetõttu, et etapil 52-21 sattusime ootamatult hirmsasse võssa ning seejärel hakkasid sääremarjades krambid kiskuma. Siiski olen tehtud valikuga rahul ehkki Jaak tahtis võtta nii KP57 kui KP44. See polnud siiski võimalik.

Jooksime viimased 3 tundi kenas tempos, olemine oli kerge ja hea. Ainult krambid tõmbasid lõpus pidurit, muidu oleks muudkui pannud. Jaak oli heas vormis, just Bakuriani mäestikulaagrist tulnud. Samas, kui võrrelda end rogaini võitjatega või praegu MMil esikohakonkurentsis püsivate seiklusspordi eliidiga, siis võib küll end kindlalt tugitoolisportlaseks klassifitseerida.


Huvitav viga juhtus kõigil neil, kes lähenesid KP43-le kagu poolt. Kenasti sai raiesmiku nurgast võetud suund punktile, kuid siis juhtus kõigil midagi kummalist, kaardile vaadates täiesti arusaamatut.


Vea põhjus on näha kõrvaloleval ortofotol. Mõelge ise, mis võistlejatega juhtus.


Finišeerides oli hea kerge tunne.


Nibin-nabin jõudsime saunast ka poodiumile.


Ilm oli ilus, ehk natuke liigagi soe ja auhind tasemel. Lühidalt - oli üks tore päev.

Läbisime 54,6 km ja saime üldjärjestuses 13. koha, MSV klassis võidu. Kaks punkti enam oleks andnud 10. koha. Rohkemaks polnud mina tehtud rajavalikuga suuteline. 

Tulemused

GPS-träkid

Fotod: Andres Talver ja