Lõpuks Winter Xdream siiski toimus, ehkki kaks korda lükati seda edasi. Kuna talvel konkureerivad nii jooksjad, rattamehed kui suusatajad ja rajameister arvestab kõigi võimalustega, siis enne tänast üritust oli üsna tõenäoline, et talveks planeeritud raja läbimiseks on Vääna kandis parim vahend ratas. Läksime jälle Matiga ja tiimi kolmandaks liikmeks sain poeg Madise. See oli temaga esimene taoline võistlus koos. Üritus oli hästi korraldatud, vaatamata rangetele koroonareeglitele.
Planeerisime teha suure ringi, algusega loodesse. Keskmise osa jätsime lõppu, juhuks, kui aega üle jääb. Tõsised rattatiimid planeerisid muidugi kõik punktid sisse ja tegid selle ära vähem kui 3 tunniga. Parimatel jooksumeestel ei läinud samuti palju üle 3 tunni. (Tegelikult läks, sest arvasin, et NOBE jooksis, kuid sõitis rattaga).
Ehkki lõpus olime kõik meeldiva sportliku päevaga väga rahul, võiks siiski välja tuua mõned värvikamad kohad ja tõsisemad apsud.
Startisime koos konkurentidega
Tänav-Pakk-Tiivoja (Rae Rebijad). Algus oli sama, kuid nemad jätsid esialgu 23 ja 35 välja. Klindi serval kulgeval etapil 23-35 kadus ühtäkki tee ära. Loobusime 35-st ja selle tõttu pidime oma raketibaasi plaani ümber tegema. Kodus aga selgus, et olime hoopis õigest teeotsast mööda pannud ja sattunud tupikteele. Kui vaatasin sama kohta järgmisel hommikul, suurendatud vaates, siis selgus, et planeeritud kohas teed ikkagi polnud. Oli vaid paks klindiserva joon. Niipalju siis nägemisest ja mitte ainult rappuva rattasõidu ajal.
Peale 50 oli suund 33 peale, kuid sirge tee asemel laiuv veteväli ei meelitanud sinna minema. Seetõttu võtsime kõigepealt KP56, mis oli tagantjärele vale, sest sattusime sinnakanti uuesti. KP35 oli klindikoopa suu juures, seal oli nii rajameister
Margus Hallik, fotograaf
Aldis Toome, kui videomees
Juan Panasyuk. Edasi oli tiime koos mitmeid, sh Rae Rebijad.
Kui sõidetud oli täpselt pool, st 2 tundi, otsustas mu esiratta kumm tühjaks minna. Vaatasin kella pealt aega ja lootsin kummivahetuse 5 minutiga ära teha. Kuid läks hoopis 10 min. Esiteks ei saanud kuidagi mantlit maha, serv oli tihedalt velje küljes (mis nipiga seda küll avada?). Seejärel ei piisanud ühest balloonist ja oli vaja õhku juurde panna (kas on ka suuremaid balloone?). Mati esimene balloon oli tühi, kuid teisega sain kummi täis. Vahepeal otsustas esiratta piduriklots kokku minna, jälle lisaminutid selle avamiseks. Pagan küll, neid rattasõite koos Matiga on olnud ikka üsna vähe, kus mul õhukumm poleks katki läinud. Ka
Haapsalu Loksberi järel oli hommikul esiratta kumm tühi ja tuli ära vahetada.
Huvitav lugu juhtus KP42 juures, kui punktist tulles istusin rattale, mis tundus kuidagi teistmoodi. Kui nägin raami küljes kahte joogipudelit, oli selge, et haarasin kellegi teise oma.
Riivo ratta (pildil).
Põnevam hetk oli Vääna jõe ületamine. Esimeses kohas tundus jõgi sügav. Sõitsime edasi. Siis nägime suurt üle jõe ulatuvat puud ja saime kuiva jalaga üle. Natuke enne seda kohta ületasid jõe seiklussportlased
Eensaared (koos
Ilmar Udamiga). Mõned jõeületajad olid veel. Siin saime kokku Rae Rebijatega, kes sõitsid ringiga üle silla ja jätsid lõppu samuti kaardi keskosa.
Lõpus jõudsime võtta veel 58 ja 40, kuid mõned puuduolevad minutid ei lubanud minna KPsse 27 ja 28.
Finišis oli kerge olla, rattasõit on ikka mõnus. Eriti mõnus on siis, kui tuhised mööda asfaldil jooksvatest kaasvõistlejatest.
- Veel üksikuid noppeid Aldise piltidest:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar