Lühendatud tavarada ehk Riibaku Loksberi Haapsalus

Tauno Riibak tegi Facebookis tema poolt korraldatavale eksklusiivüritusele alljärgneva sissejuhatuse:

"Juba 20 saj. teati, et nõiad ja nõiausulised käivad Loksberil. See on pidutsemine kuradiga. Enamasti kuskil kõrgel või raskesti ligipääsetavas kohas. Mõtlesin, et kutsuksin paar sõpra ja läheksin ka Kuradiga suhteid siluma, äkki tuleb kasuks. Nagu juba teada on, on pidutsemise koht raskesti ligipääsetav. Selleks tuleb läbida pea 70-80km Joostes, rattaga, köitel, paadiga, ja rullidel. Liikumisvahendid igalühel omad. Duod on ka okey." 

Sellele lisaks pani juurde videoklipi, kus läbis rattaga külmas ja vihmas, võsas ja jäises vees eesootavat rada.

Kohe oli selge, et see üritus on mõeldud Eesti seiklusspordi eliidile, nendele karastunud loomadele, kelle hulka ka Ripskin ise kuulub. Ta sai kuulsaks eelmise aasta Expedition Estonia ajal, kui pealtnäha normaalsest spordimehest oli ühtäkki saanud eriline tegija. Ja see loom tahtis kaaslastele näidata, kus ta trenni teeb ja nii tugevaks on saanud.

Üllatusena küsis Tauno ka minu käest, et kas pole mõelnud tema üritusel osaleda. Ei noh, miks mitte, aga kajakki mul endal küll ei ole. Vähe sellest, ma polnud kajakiga kunagi sõitnud, seda enam merel. 

Et mitte üksi lainetesse ära kaduda, kutsusin kaasa Mati Preitofi. Tema on alati nõus seiklustel kaasa lööma, oleme sellel aastal juba päris palju pikki üritusi koos teinud. Mati poolt Paldiskis komposteeritud minu sinine kannikas oli ka normaalse värvi tagasi saanud. 

Niisiis, laupäeval kell 10 olime Haapsalus stardis. Tegime ühispildi seiklusspordi eliidiga ja nagu klassiku ütlusele kohaselt, naeratasime enne, sest pärast võis olla hilja. 

Tauno kirjeldas enne starti kogu selle keeruka raja ülesehitust ja ma polnud vist ainuke, kellele tundus, et asi läheb lappama. Ainuüksi 45 km rattaraja mahamärkimine risti-rästi kulgevatel metsaradadel ei äratanud usaldust. Kaart oli vaid orienteerumiseks Paralepa metsas ja kajakietapil.

Loksberi algas 2,5 km proloogiga ümber Väikese Viigi. Tauno võttis kohe korraliku tempo üles. Kuna vanematel inimestel (meie Matiga + Rain) olid kopsud veel kinni, siis jäime natuke tahapoole. 

Igal juhul tundus see natuke kiire algusena järgneva 80 km-se distantsi eel.

Rattavahetusalas oodati ka natuke tahapoole jäänud Mati ära ja pandi koos Paralepa metsa poole minema. GPS träkkerid olid peal Timmol ja minul - tugevamal ja nõrgemal. Üsna varsti tekkis vahe esirühma ning tavaliigutajate vahel. Vedasin teist gruppi, kuhu kuulusid Mati, Ethel ja Elo. Rajatähistus oli super ja seda kuni lõpuni. Pildistamishetki suurt polnud, panna oli vaja.

Seikluskeskuses oli vahetusala, kuhu jätsime rattad ja läksime valikorienteeruma. Siin jätsime Matiga teadlikult mõned punktid võtmata, et vahe eliidiga liiga suureks ei läheks. Kui tavarada oli ca 80 km, siis minul tuli lõpuks kokku 72 km. Tegemata jäi ka kajakietapi läänepoolsem osa. Sellest siis lühendatud tavarada. 

Orienteerumises midagi keerulist polnud, paar pisiviga olid seotud vana kaardi ebatäpsustega. Mati oli kenas hoos ja seda ka järgneva rattaetapi alguses. 

Peale orienteerumist oli plaanis väike seiklusrada - ronisin kõrgele puu otsa ja sealt sõitsin mööda trossi alla. Hea pikk sõit oli.

Rattaraja keskel tuli ronida mingis raketiangaaris. Meenutas Tšernobõli filmi kaadreid, mille mõjusat viimast osa vaatasin eelmisel õhtul telekast. 

Kui jõudsime Pullapää rattasingliteni, sai üsna alguses selgeks, et seekord hakkab vanameistri ramm otsa saama. Tegin Matist pilti ja läksime lahku. Rattaetappi jätkasin üksinda, Mati liikus keskusesse, et hiljem koos kajakietapile minna.

Rattasinglid olid lahedad, ei ühtegi hullu laskumist ega võimatut tõusu. Ühe vea seal siiski tegin. Kui jõudsin metsa vahelt lagedale paeplatoole, jälgisin märgistust, mis oli arusaadavalt pandud. Jõudsin kenasti metsasinglile, kuid mida edasi, seda kahtlasemana asi tundus. Oleksin seal juskui juba olnud. Keerasin tagasi ja läksin lageda algusesse. Tegin kõike uuesti ja olin jälle selle sama singli alguses. Seekord jätkasin sõitu pikemalt ja varsti tulid ette ka tundmatud kohad. Olin õigel rajal.

Ürituse alguses hoiatas Tauno, et rattarajal on koht, kus me siuname teda hiljem kõvasti. Ootasin seda. Rattasingel oli küll tehniline, kuid mõnusalt sõidetav. 

Siis tuli pehme, kohati mudane ja mättaline liinialune etapp. See oli minu jaoks kõige raskem, kus paljudes kohtades oli mõistlikum ratast lükata. Kui see etapp sai läbi, algas nö maasikas - lõik, mida Tauno reklaamis oma promovideos ja kus mul oli kahju tema rattast. Nüüd oli vaade lõigu alguses üsna talutav, kuid edaspidi oli mõistlikum ukerdada võsas, selle asemel, et vett täis roopajälgedest ja risti-rästi mahalangenud puudest üle ronida. 

Peale seda traili arvasin, et nüüd on raskemad rattaosad läbi. Aga ei.

Kuid enne prügimäele jõudmist tuli minna ka Ungru silla alt läbi. Mulle kui geoloogile seostub nimi Ungru eelkõige ilusa lubjakiviga, mida on kasutatud mh KUMU ehitusel. Pilt on võetud SIIT.

Silla all said jalad põlvedeni märjaks, ei midagi enamat.

Seda, et Haapsalu kandis on ka positiivseid pinnavorme, sai selgeks vanal prügimäel. Rattasingel läks üles ja alla, väikese maa kohta kogunes tõusumeetreid 100. Tauno arvas, et see ongi kirumist põhjustav koht. Vaikselt siunasin seda rada küll, kuid seikluse mõistes oli tegemist täiesti normaalse tahtejõu proovilepaneku ülesandega.

Keskuses ajasin autos puhkava Mati üles ja suundusime kajakietapile. Väike kõhedus oli sees, ilmselt mõlemal. Teoreetilisi teadmisi olin eelnevalt natuke kogunud, kuid praktikat polnud. 

Nagu eelnevalt mainisin, me ei läinud kajaki läänepoolsele osale, seega ei laskunud kaheksaga ka tornist alla. Sellega saime võistlejaterivi etteotsa, kohe Timmo ja Leivo järele, kes tegid läbi kogu raja. 

Kajaki ümberminek on kõige tõenäolisem sinna sisse istudes või välja tulles. Ei läinud ümber. Liikumine lahel oli väga niru, paat kõikus, aeruga tõmbamise tehnika ununes kohe. Mati kühveldas aerudega liiga tihedalt, rütmi polnud, väsisime kiiresti. Puhkasime aeg-ajalt, ajasime mitu luike lendu, kuid lõpuks jõudsime ka kohale. Sõitsime vaid 2,2 km. 

Kajakist uisuetapi algusesse oli 1,3 km. Väikese valehaagiga jõudsime kohale. Mati oli väsinud. Läksime uisurajale eraldi, olin natuke eespool. Tasapisi lähenes Rain ja pöördepunktis olime koos. Tagasiteel hoidsin Raini selja taha, kergem ikka. Tempo oli natuke üle mugavustsooni. Kokku tuli 11 km rulluisku.

Vahetusalas selgus, et minu Salomoni tossud on ära võetud. Ühel Hoka mehel hakkas vist kahju neid (või mind) vaadates ja pani Salomoni asemele Hokad. Päriseks. Viimased nägid head välja ja palju pehmemad joosta. Aitäh, Leivo! Tegelikult tahaksin osta sobivaid tosse 24h rogaini jaoks, kuid kuna poed on veel kinni, siis jalga proovida ei saa. Ja ei tea ka, millised jalanõud sobiksid kõige paremini.

Tagasi paadi juurde jooksin Etheliga. Mati oli üsna väsinud ja sõitis keskusesse rattaga. Etheliga läks kajakisõit väga mõnusalt ja sujuvalt, ehkki tuul oli natuke tõusnud ja pisike külglainetus mere peal. Kohati oli kajakis selline seis, et ümbermineku korral oleks külje kõvasti vastu merepõhja ära löönud.

Lõpubanketil olin ainus, kellel oli päris õlu! Sain seda endale lubada, sest Mati oli autojuhiks. Ootasime ära viimased lõpetajad, kelleks olid Sander ja Eleri. Peale Timmo, Leivo ja Raini tegid ka nemad läbi täisraja. Teistel tulid lühendatud variandid, milleks põhjusi mitmeid. Kuid tšill oli kõigil ja kogu üritus väga nauditav. Ei saa mainimata jätta, et ka tasuta :) 

Väga vinge, aitäh, Tauno, ja kõik abilised!

Kokku tuli mul 71,7 km ja aeg 7:40. Sportrec'i GPSi träkk on SIIN.

Pildid veel Silver Eensaarelt ja Elo Sauelt.