XT Sügisrogain

Ehkki XT Bingo-rogainini on veel aega, võiks nii mõnegi XT eelneva rogaini nimetada bingoks. Kui on valida mitme piirkonna vahel, siis oleme meie Marjega teinud tavaliselt kehvema valiku, viis minut pole mõtlemiseks piisav olnud.


Nii ka seekord, kui otsustasime kõigepealt võtta Mägede küla kaardi puhtaks ja siis minna lõunasse järelejäänud aega sisustama. Edukamad olid aga need, kes siirdusid kohe Kakerdaja raba poole, kus punktid asusid küll natuke hõredamalt, kuid olid seevastu rammusamad ja lihtsamini kättesaadavad. Õnnestunuma orienteerumise ja kiirema liikumise tulemusel oleksime ehk jõudnud ka kaardi edelaossa, kuid selleks polnud me võimelised. Keha füüsiline seisund polnud hea, minul läksid viimasel tunnil reielihased kangeks ja valusaks, isegi väike krambioht oli korraks olemas, Marjel oli kolmandal tunnil natuke raske.

Ehkki me suuremaid orienteerumisvigu ei teinud, ei lubanud füüsilise vormi kehv seisund, agressiivsuse ja otsusekindluse puudumine teha head ja sujuvat sooritust. Jõudsime küll esimesse punkti, Valgehobusemäe torni, kolmanda võistkonnana ja aega seal ei kaotanud, kuid tegime üsna varsti, KP 30-ga vea ning kaotasime saadud edu.

Magistraalkraavi me seekord ujuma ei läinud, ei KP 51 ega KP 78 juures, kohandasime seal vastavalt rajaplaani.

1,5h enne lõppu planeerisin ära raja lõpuosa. Lahtiseks jäi KP 67, selle oleksime jõudnud võtta juhul, kui KP 43-s oleks meil olnud aega ca 65 minutit. Kuna oli 60 minutit, siis läksime KP 43-st siiski otse KP 56-de. Viimase tunni liikusime üsna hästi, mistõttu jõudsime finišisse 15 min varem. See kuuene punkt maksis meile 3. koha, nagu ka Hispaanias rumalalt ärajäetud 4-ne punkt.

Finišieelse mäkketõusu vajutasime korralikult ja lootsime normaalset tulemust, kuid eksisime. Punkte tuli vähe, kuid kurnatus oli suur ja lihased väga valusad. Justkui oleks 8h-se rogaini läbi teinud. Loodan, et see oli siiski hea treening TAOK rogainiks, kuid võib olla üsna kindel, et raske ja valus saab seal olema.
Foto:Taavi Kainel

Läbisime 29 km, Mägede küla raskemat ja keerulisemat maastikku arvestades üsna normaalselt.

Tulemused

Peale rogaini jagasid Helis ja Elina ning Mariann Hispaania rogaini muljeid. Hispaanias oli, millest pajatada ja õhtu Valgehobusemäe kohvikus tuli huvitav ning mõnus.

Esmakordselt Alma Linnasprindil

Alma Linnasprint teeb toredat asja, kuid nende poolt kasutatud maastikud on olnud pikalt keelualade nimekirjas. Pärnu vallikraav oli kinni EMV sprindi tõttu, Tallinna vanalinn veteranide MMi ja Tartu kesklinn järgmise aasta MMi pärast. Seetõttu ei saa Tartus veel joosta need koondislased, kes loodavad MMi sprindistarti jõuda.

Töökaaslase Rauliga oleme üsna võrdse jooksukiirusega, tema arenev noormees, mina aeglasemaks muutuv veteran. Kaardilugemine ja rajavalik oli minu ülesanne, Raul komposteeris.

Planeerisin jooksu ajal rada nii, et 2 punkti jääksid välja. Alles lõpuosas, 4 ja 5 KP vahel sai selgeks, et välja võis jätta veel 2 punkti (kokku tuli võtta 12-st 8 punkti, millest 2 kohustuslikku). Vahva ülesanne ja hästi planeeritud teevalikuülesanne.

Kuna KP 1-31 juurde tuli laskuda päris palju, siis valisime alumise ringi ja Toompea punktid jätsime välja. Tagasijooksuga pidin tollel hetkel võtma ka KP 2-32. Nagu öeldud, tuli üllatusena lõpus välja jätta ka KP 6 ja 7.

Täpsemalt ei jõua analüüsida, kuid huvitav oleks teada, milline oli parim teevalik 8 punkti võtmiseks (4 ja 12 olid kohustuslikud?

Käsmu kividel ja karidel

Tegelikult võiks eilse Virumaa o-jooksu mälust kustutada ja igaveseks unustada, aga vot ei saa, sest see, mis seal juhtus, oli täiesti arusaamatu. Hetkel tundub, et aeg on kompassi vahetada, ülejäänud diagnoosid paistavad liialt sünged, sarnanedes sissekande lõpus toodud laulule "Karidel", mille Tuksam ja Co esitasid 3 aastat tagasi Käsmu meremuuseumis.

Panin end kirja põhiklassi, sest eelinfos pakutud 8 km oli Käsmu "parkmetsa" jaoks sobivam kui 5-6 km teistes klassides. Ma polnud varem Käsmu kaardil orienteerumas käinud, ehkki rogainidega olin paar korda metsast läbi jooksnud. Eesmärgiks oli teha üks ca 1,5- tunnine väsitav treening. Rajameistri poolt pakutud 18 KP-st asusid 14 kividel. Kive ja kivikülve jagus tõesti kõikjale, kuid mets oli mõnus.

Esimesse punkti viivat soosihti ei näinud, mistõttu läksin ringiga. GPSi järgi sain küll punkti lähedale, kuid tähist ei näinud. Tuli lisaring teha.

Teist KP-d hakkasin otsima liialt ülevalt nõlvalt, natuke olin kaldunud ka paremale. Suur viga.

Etapp 4-5 oli aga täielik müstika. Esialgu hoidsin suunast natuke paremale, sest tuulemurd oli ees. Seejärel jooksin sirgelt asimuudi järgi, mis aga, nagu hiljem selgus, oli kõvasti nihkes paremale. Side kaardiga kadus üsna pea, sest arvasin end olevat tunduvalt lääne pool kui olin. Keerulist polnud midagi, tuli jõuda suunaga mere äärde.

Mere äärde lõpuks jõudsingi ja paika seal sain, Kuradisaare (!) järgi. Tundus uskumatu, et olin jõudnud kaardi kirdeserva. Kõikidel viimase aja orienteerumistel olen üksikutel suunaetappidel tugevasti paremale kaldunud... (?)

Etapp 6-7 oli kenasti kontrolli all ja jõudsin otse punkti. Kahjuks oli number vale - 37 asemel 58. Üllatusin, kuid esialgu märget ei teinud, sest enese suunajooksu enam ei usaldanud. Tegin mitu ringi, kohtusin ka Karmoga, kes oli seal juba pool tundi punkti otsinud. Kõlvikupiiride järgi jõudsin jälle KP 58-sse ja olin üsna kindel, et see peab õige punkt olema. Oligi, 37 ja 58 olid rajameistril vahetusse läinud.

Etapp 8-9 oli justkui lihtne, hoia vaid suunda. Omast arust jõudsin õigete lohkudeni, kuid punkti ei leidnud. Tiirutasin omajagu, mitu inimest tuli veel samasse kohta. Mina igatahes punkti ei leidnud ja läksin minema, sest nagunii oli KP37 märkimata jäänud ja vigu meeletult kogunenud.

Edasi hakkas aeg otsa saama ja peale 10 KP-d liikusin finišisse. Poolikul 9 km-sel rajal sain joosta 12 (!) km.

Tulemused

Ootsipalu 2 ehk EMV pikk rada

Eestikate viimane ala - pikk rada toimus Ootsipalu metsades. PEKO Kevadel sai neid metsi juba väisatud, mälestus oli meeliv, maastik huvitav.

Ootasin huvitavat võistlust, sest kolmele medalikohale oli eelkõige 4 pretendenti (Tiit Tali, Maido Kaljur, Jaanus Reha ja mina), lisaks alati konkurentsivõimeline Kaljo Julge ning pikal rajal tavaliselt vähemtugev Mati Preitof.

Enese seisundid võib viimasel nädalal kirjeldada märksõnaga "väsimus". Laulasmaa neljapäevakule jõudsin, kuid meeldivat olekut polnud. Kõik tuli raskelt. Ka õhtu enne pikka rada venis EOLi juhatuse koosolekul Peko majas Värskas pikaks. Öö oli rahutu.

Soojendusel ei saanud kuidagi heaks soorituseks vajalikku toonust sisse, keha ei tahtnud pingutust. Soovisin rahulikku algust, kuid samas poleks tohtinud konkurentidest kohe maha jääda.

Mulle pikk rada meeldib, sest seal käib mees-mehe võistlus, taktikalised valikud, teismoodi taktika võrreldes eraldistardiga. Loomulikult peab ühisstardi nautimiseks olema hea füüsiline vorm.

Stardist jooksid kõik koos piki teed, ehkki oli olemas ka mõistlik otsevariant. Plaan oli Tiidu järel liblikani, st 3. KP-ni jõuda. Liblika KP oli heas kohas, kõigil kolmel korral oli õige augu leidmisega tegemist.

Liblikast väljusin esialgu KP 4 asemel KP 8 suunas. Tiidu selg kadus, ju siis oli temal teine valik. Õnneks märkasin viga üsna pea ja tegin paranduse ning üritasin kaugel vajalikku selga sihtmärgiks võtta. KP 40 juures, mis tuli kuidagi äkki, olin Tiidule lähedale saanud. Samas vaatasin, et tegemist on vale numbriga ja jooksin edasi. Pilk veelkord legendi ja tagasijooks 20m. Maido tuli vastu, seega oli ka temal sama hajutus.

Suurem viga tekkis etapil 7-8, kaldumine suunaga paremale (jälle!? või hoidsin suunda vale punase joone järgi?). Lõpuks sain joosta omas rütmis ja tasapisi kohaneda kaardiga.

Peale liblikat selgus, et olin koos Mati ja Jaanusega. Enne KP 13 jäi Mati natuke maha, kuid peale väikest viga selle KP-ga kaotasin mõlemad silmist. Natuke hiljem selgus, et Jaanus oli teinud natuke suurema vea ning oli sadakond meetrit taga jälitaja osas.

Valitud väljumise suund KP 15-st polnud ehk kõige parem, risu tuli enne rada ette. Parem oleks ilmselt olnud minna soost vasakult poolt. Tee peal sai Mati mind kätte, Reha paistis kaugemal selja taga. Sisetunne ütles, et jookseme 3.-5. kohal, nii see oligi. Kuid parima valiku tegi hoopis Maido, kes läks kohe põhjapoolsele teele ja lähenes punktile loodest.

Tahtsin keerata tee pealt sohu varem, kuid Mati oli edasijooksu osas nii enesekindel, mis mõjutas ka minu otsust. Reha keeras varem sohu ära ning sai suure edumaa. Rohkem teda ei näinud. Mati liikus energiliselt ja kergelt, minul seevastu oli üsna raske.

Etapil 17-18 tuli hoida kindlat suunda, Mati jooksis ees, kontrollisin tagant. Mingil hetkel hakkas Mati paremale kalduma, ju kartis künkast mööda joosta. Hoidsin ise otse ja sain sellega ca 40m-se edumaa. See oli minu jaoks üsna turvaline ja hoidsin seda lõpuni.

Selguski, et Tiit võitis, Maido 2., Jaanus 3. ja mina 4. Seega olid poodiumil kõik rogaini EMi medalistid. Üsna Mati järel tuli Kaljo Julge, kes jättis mõlemas joogipunktis märke tegemata. Sellise vea tegid paljud, DSQ-sid oli hulganisti.

Peale jooksu olin üsna läbi, taastumine võttis harjumatult palju aega, alles pühapäeva hommikul tundsin end normaalselt. Natuke kummaline isegi. Kuid selge on see, et liigutamiseks peab ka nädala sees aega võtma, vastasel juhul läheb TAOK rogain, kuhu plaanime Maidoga minna, väga raskeks.

Kiita tahaks rajameistri tööd, oli palju huvitavaid teevalikuid, punt löödi kiiresti laiali. Ka korraldus oli tore, kilesaun mõnus, ilm fantastiline.

Tulemused

PS. Maido jooksis järgmisel päeval SEB Tallinna maratoni ajaga 3:29:33 (!).

Eestikad Kambja kandis

Tavarada Kammeri kaardil ei olnudki nii hull kui Kambja maastikust ja rajameistri eelinfost eeldada võis. Sai korralikult joosta ja vigu teha.

Lühidalt:

Teel 1. punkti kaldusin ära. Etapil 2-3 ei saanud soodest aru, kõik oli vesine ja tegin suurema vea. Sellel hetkel olin 19., eelviimane.

Etapi 6-7 lahendasin otse ja kaotasin kehva läbitavuse tõttu soo serval ja raiesmikel pea 2 minutit.

Siis nägin kaugel enda ees 6 min hiljem startinud Jaanus Reha. Vajutasin kiiremini, et järele jõuda, kuid Jaanus liikus väga hästi. Kahjuks läks ta 8. KP-ga veale, mis tõmbas ka mind kaasa.

Tee peal sain lõpuks Jaanuse kätte ja vajutasime kahekesi, üsna piiri peal. 10. KP oli kaval punkt, Jaanus kaldus liialt vasakule. Ettevaatlikult hoidsin suunda ja sain punkti kenasti kätte. Jaanus tiris tee peal vahe tagasi.

Etapil 14-15 vajutasin täiega ees mööda valgemaid pätse. Ühel hetkel tundus, et tekkinud loha kaldus liiga vasakule ja pöörasin paremale. Jaanus järgnes. Kraavi juures tundus, et ikka olime liiga vasakule kaldunud ja keerasin veel paremale. Jaanus arvas teisiti. GPS lõpetas selles kohas töö.

Murdsin pikalt risust metsa, päästvat teed ei tulnud ega tulnud. Oli selge, et viga tuli korralik, SI järgi 5,5 minutit. Ka Jaanus tegi suure vea ja kukkus pronksile. Ma olin enne viga 4. ja kukkusin 6.-ks.

Kokkuvõtteks sai tehtud kõiki tüüpilisi orienteerumisvigu.

Tulemused


Veteranide teade (M55-60)

Enne võistlust ei uskunud, et mõni ülejäänud 6-st tiimist suudaks meile konkurentsi pakkuda.

Maido Kaljur jooksis esimest vahetust, vaatepunktis oli esimene, kuid teate andis Mati Preitofile üle kolmandana.

Mati tegi teises vahetuses superjooksu ja vahe järgnevaga tuli 6 minutit.

Teadsin seda eduseisu ja võtsin jooksu väga rahulikult. Tegelikult palju joosta ei saanudki, läbitavus oli tavarajast kehvem, teejookse seekord meile eriti ei antud. Rada oli lühike (3,9 km).

Esimesse punkti jooksul kasutasin loha, kuid see läks minu punktist mööda. Väike tagasijooks. Teine natuke suurem viga tuli etapil 7-8, kui panin end tee peal paika teekäänaku järgi. Paraku osutus see arvestus valeks.

Üllatav oli see, et Kooperaatori Ando Post võttis 6 min järele (oli 8) ja tuli finišisse teisena. Pingevabalt joostes puudus mul võsas vajalik agressiivsus ja kiiruste vahe oli tagaajajatega üllatavalt suur. Siiski võitsime kindlalt.

Tulemused