laupäev, 31. detsember 2011

Napoleonina Waterloo lahingus - Tarmaku Aastalõpuvõistlus

Jüri Tarmaku Aastalõpuvõistlusele sai täna mindud erilise võitlusvaimuta. Polnud ju kindel, kas kinesioteip imet teeb ja jalg võistluse vastu peab. Eile proovisin drenažööril joosta 23min ja ei mingit probleemi. Seega oli väike ime juba sündinud.

Stardinimekirja vaadates leidsin meile Marje Viirmann'iga MN95+ klassis siiski parajad konkurendid – Tenno Alamaa ja Rein Rooni. See aga tähendas, et tuli Marjega lahingusse minna ja jalg oli sel puhul juba teisejärguline. Aga et sellest lahingust Waterloo tuli ... st Waterloo Napoleoni jaoks, lahingu alguses veel ei teadnud.

1. vahetus

Waterloo: Lahingu algus /---/ Umbes kella ühe ajal tulid prantslased uuesti rünnakule, tormates majade ja aedade suunas, üritades ronida aeda ümbritsevale müürile, ära kasutades pargipuid. Siiski laskmine nende suunas ajas nad minema ning nad taganesid kõikidest positsioonidest./---/

Alguses panin hooga trepist üles, kuid kuna esimese punkti juures oli palju kõrvalpunkte, kahtlustasin micro-O-d, mistõttu kohe oma KP-d nr.35 ära ei võtnud. Jäin Tennost 30m ja Maido Kaljurist 15m meetrit maha.

Etapil 3-4 panin hooga asfaltteest alla, mõeldes pea igal sammul, et millal üle barjääri hüpata ja vajalikule tänavale pöörata. Kuid kõik eesolijad panid otse ja nii minagi, kuni suusaraja kaugema pöördekohani, ca 150m vajalikust kohast mööda. Olin parajalt segaduses, nagu ka Maido ja Tenno, kes seisid ja uurisid kaarti. Kohas, kus olen olnud sadu kordi ja võiksin ka öösel silmad kinni joosta... ja nüüd selline lugu!??
Probleem oli selles, et autoteed, millest laskusime, polnud võimalik kaardilt näha. Kas see on sprindi-O leppemärkide omapära? Igatahes oli see rajameistril väga hea etapp.

Järgmine huvitav etapp oli 5-6. Jooksin KP5-st peaaegu otse tuldud teed tagasi suusarajale ning tõusu ülaosas lõikasin punkti poole. See oli kiirem kui otsevariant läbi soise rohelise ja seal sain Tennost ning Maidost parajalt ette. Kirti Rebane oli ca 50m ees.

2. vahetus

Waterloo: Prantsuse jalaväe rünnak /---/ Kui prantslased ründasid, lahkusid Bijlandti brigaadi sõdurid lahinguväljalt, jättes sinna 7. Belgia pataljoni. /---/ Prantslased tulistasid vastu ning liitlaste kaitse oligi sisuliselt kokku kukkumas /---/.
Marje läks välja enne Reinu. Mingil hetkel sai Rein temast natuke mööda, kuid lõpuosas tehtud lisakaar tõi prantslased ehk meid siiski jälle ette.

3. vahetus

Waterloo: Briti raskeratsaväe vasturünnak /---/ Briti ratsaväe rünnak suutis siduda umbes 20 000 meest. See läks Napoleonile kalliks maksma – peale tapetute, haavatute ja vangide kaotas ta ka kõige kallima, mida ta vajas, aja. Ajakaotus tähendas, et lahingu selle faasi (massrünnak liitlaste tsentrile) lõpuks hakkasid Preisi väeosad jõudma Napoleoni paremale tiivale, kus ei olnud mingit kaitset./---/

See oli trikitamise etapp, valgel kaardil vaid punktikohad. Tenno jõudis mulle mäe peal esimeses punktis järele. Edasi panime koos väikeste veakestega. KP4 ei õnnestunud mul 10m kauguselt näha, Tenno sai ette. Viies ehk järgmine KP tuli nii kiiresti, et esimese hooga jooksin punkti kõrvalt mäest alla, ca 15m. Nägin, kui Tenno märkis punkti, kuid pidasin seda hajutuseks. Hoolikamalt kaarti vaadates silmasin aga hulga kõrgusjooni ja pöörasin otsa ringi, seega tuli joosta tagasi üles. Tenno ehk Briti ratsavägi läks rünnakule ja vajutas lõpuni nii nagu torust tuli.

4.vahetus

Waterloo: Saabub Preisi IV Korpus /---/ ... väga kogenud eliitsõduritest kaardiväelaste vastas asus vabatahtlikest koosnev Maakaitsevägi. Siiski tegid ka prantslased taktikalise möödalaskmise. Tagaajamisel liiguti külast välja, sattudes loomulikult avatud väljale. Tegevusse asus Preisi suurtükivägi, lüües nüüd prantslased omakorda tagasi. Prantslased saatsid täpsuslaskjaid suurtükiväge kimbutama ning sellega oli rünnakulaine läbi. /---/

Vahelduva eduga lahing Marje ja Reinu vahel, Rein saabus vahetusalasse siiski enne. Vahe oli väike, ca 30m.

5. vahetus

Waterloo: Keiserlik Kaardivägi ründab
/---/ Vahepeal, kui Wellingtoni tsenter oli lagunemas La Haye Sainte all ning Plancenoit' olukord oli hetkel stabiliseerunud, kasutas Napoleon viimast võimalust Wellingtoni murdmiseks, paisates lahingusse kuulsaima väeosa – kangelasliku ja murdmatu Keiserliku Kaardiväe. See, tõeline professionaalne eriüksus – üks kuulsaimaid sõjaajaloos, /---/

Pikk lõpulahing (3,5km), kus polnud vahet, kes jookseb ja kui palju. Peaasi, et pulk ehk lahingulipp käest kätte liigub.
Kohe alguses ründasin Napoleonina Tennot ehk preislaste Blücherit ja üritasin talle järgi jõuda. Hõikasin kaugelt selja taha Marjele, et oota siin. Lauset kuulis vaid „vaenlane“ Rein, kes aga edastas sõnumi Marjele! Fair Play! Waterlool??

Tenno sain kätte ja möödusin 2.punkti juures. Tekkis mõte minna lõunast, kuid siiski keerasin põhjapoolse variandi juurde tagasi. Olime Tennoga koos. Ja siis lõi järsku valu paremasse säärde. Oi-oi, nii kauaks siis valuta olekut jätkus. Aga sedagi polnud vähe. Vajutasin valuga Tennoga võrdselt ja KP7 juures andsime oma SI-pulgad paarilistele üle. Marje võitles edasi Reinuga, vastased olid võrdsed.

Ehkki säärelihase seis oli kehv, lugesin siiski võimaliku vahetuskoha ette ja siirdusin KP13 juurde. Seal ootas juba Kirti, kes polnud samuti 100% kindel, kas asub õiges kohas. Kuid rahustas see, et olime kahekesi. Tenno aga seda võimalust ette ei lugenud ja nüüd tekkis hoopis meil šanss: puhanud kuid vigane mina versus väsinud Rein.

Ja see võimalus tekkis. Marje jäi trepist ettevaatliku laskumise tõttu Reinust ca 25m maha, kogemata pillas maha veel ka pulga nii, et pidime 4-5m tagasi jooksma. Kuid adrenaliin (loe: tapahimu) pulbitses juba organismis, valu surusin maha ja lähenesin jõudsalt Reinule. Juba olingi teda kätte saamas, vahe vaid 5m, kui ...


Waterloo: Prantsuse armee lagunemine ja Napoleoni alistumine Blücher koondas oma vägesid ja ründas uuesti. Seekord oli rünnak otsustava tähtsusega. Aeg jooksis ning preislased ei tahtnud Napoleonile lisavõimalusi pakkuda.

Ja siis, vasakpöördel KP15 poole ilmus ootamatult preislaste väeosa Blücheri juhtimisel. Viimane oli minu puudumist võistluskeskuses märganud ja aimas halba ning tuli Wellingtonile, st Reinule appi. Jõudsin veel kaks korda öelda, et „Nii pole aus, nii pole aus“, kui tundsin eriti lõikavat valu paremas sääres, millele järgnes, või hoopis eelnes lootusetuse tunne võitluses ülekaaluka vaenlase vastu.
Andsin alla, Waterloo lahing oli kaotatud!

Aga meeleolu oli suurepärane. Järgnes väike õlu, väike saun, väike praad ja suur tore seltskond – kõik oli väga meeldiv.

Tänud Jüri ja Juta Tarmakule ja Co-le ning rajameistrile Sergei Rjabõškinile (pildil). Rajad olid suurepärased, sees mitmeid huvitavaid teevalikuid ja kavalaid tillikaid.




Ja lumi ka täna!

No näed siis,
veel sajabki lund,
kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe...

Kena aastalõppu!


kolmapäev, 28. detsember 2011

Kui hulluks veel võib minna?

Sellise pealkirjaga pisiloo leidsin 2001 aasta maikuu Orienteerujast". Keegi meenutas 1987 aasta Ilvesteadet. Mina seal polnud, kes oli, teab isegi. Hea, et Ilvesteadet selle aasta detsembris polnud.






Kas keegi mäletab, kes oli XX Sajandi Orienteeruja Eestis? Mees ja naine ning mitmes oli naine üldjärjestuses?
Küsima siiski ei hakka, panen 2001. aasta artikli siia üles.




Jalaga peaks nüüd selge olema - lestlihas. Möödunud laupäeval sai jälle joosta vaid 12min. Eks näis, kas Aastalõpujooksul kinesioteip aitab ja jalg penskarite raja vastu peab? Jaanuaris XDreamile.

Säärelihaste venitusi tuleb aeg-ajalt teha. Siin ka üks artikkel säärejooksu parandamiseks: "Mõtteid sääretreeningust..."

reede, 23. detsember 2011

Vanu "Orienteerujaid" sirvides. Küsimus

Aeg-ajalt on väga kahju, kui fotoaparaati pole käepärast. Täna kell 18.50 Keila Tervisekeskusesse ujuma minnes ootas ees huvitav vaatepilt: mõnusalt pimendatud ujula, kus 8-rajalises basseinis tõid veealused valgustid kaunilt esile türkiissinise basseinivee. Vesi oli peegelsile, sest basseinis polnud mitte ühtegi inimest!!!

Viimasel ajal olen vaadanud vanu "Orienteeruja" ajalehti, ajakirjadeni pole veel jõudnud. Leidsin artikli, kust on ilmselt pärit jutt tipporienteerujast, kes tegi tuule alla palju kõvemale tippjooksjale.



Siin on väljavõte ühest artiklist.

KÜSIMUS: mis aastal see kirjutis ilmus?

pühapäev, 18. detsember 2011

Sisehooaeg?

Nädalane jooksupaus tekitas tunde, et kõik on OK. Valu ei tundnud ei kõndimisel ega tantsimisel. Viimasel tuli võhmast puudu, aga seda ikka juhtub. Õnneks harva, st tantsimist.
Siiski lõppes jooks eile 12. minutil.

Seega: joosta ei saa, lund ei ole, rattasõit... - no teate, isegi härg ei suudaks seda. Ei jäänudki muud üle, kui osta Keila Tervisekeskuse kuupilet, mis maksis veel eile 37€. Käia võib piiramatul hulgal, kasvõi 3x päevas. Täna oligi esimene triatlonitreening - ratas, jõud ja ujumine. Ehkki tervisekeskus asub kodust 150m kaugusel, läksin sinna autoga. Vihm, totaalne vihm, Keila jõgi ajab juba üle ääre. Varsti jõulud.

Huvitav jutt oli ARWC võitjatelt Team Thule'lt. Paar asja panin ka rogaini jaoks kõrva taha:

- Et võita, peab olema keskendunud mitte ainult võistluse ajal vaid ka enne seda
- Antibakteriaalsete ravimite ja Imodiumi olemasolu on elementaarne
- Et võita, ei tohi viibida nö mugavustsoonis. Kui tunned end hästi, tähendab, ei pinguta piisavalt
- Võib tulla vajadus hinnata eluliselt ohtlikke riske
Muidugi peavad kõik lugema ka Silveri juttu Tasmaania ARWC-st (osa 1, osa 2)

Mälumängu seis (sellel aastal lõpeb järjekordne voor):

5 TutiVaps
5 TA
4 LL
3 Gea
2 J., Timo, Arne, RR
1 hp, Siim, Tenno, TimmiT, Juta, Mart, VV, Laevuke, Ott, Tanza

laupäev, 17. detsember 2011

Kalamehejutud

Lugesin viimast Go Reisiajakirja ja seal oli juttu Kamtšatkast, põhiliselt küll põlisrahvastest, kuid natuke ka kaladest. Ja kohe meenus nii see kauge poolsaar kui kunagine Kirti kommentaar soovist lugeda midagi kalapüügist. Üllatav, aga samas ka meeldiv soov :)

Kahjuks sellist lugu nagu “Vanamees ja meri” pajatada pole. Mälestuspilte ja nostalgilisi tundeid kalavetel viibimistest on muidugi palju ja need on meeldivalt värvilised. Nagu enamus mälestusi looduses viibimisest ja hasardist.

Päevad pole vennad

Olime kursavend Tõnniga (Tõnu Martiniga) juba päevi töötanud Uzonis vulkanoloogide maja vundamendi kindlustamisel. See oli meie panus helikopterilennu eest vanasse vulkaani kaldeerasse , mis asus Kamtšatka idaaheliku keskosas.
Ühel päeval otsustasime minna ca 14km kaugusele Geisrite orgu (16.sept 1981). Miskipärast võtsin kaasa spinningu, vist seepärast, et liikusime osa ajast piki jõeorgu.

Olime liikunud 4km, kui miski äratas jões tähelepanu. Panin Tõnni suurele vastuseisule vaatamata spinningu kokku ja heitsin landi vette. Kaaslane polnud tol ajal veel kalapüügiga kokku puutunud ning tobe peatus tundus asjatu ajaraiskamisena. Kuid juba esimese viske järel oli otsas kena golets (lõheline). Tõnn haaras spinningu endale ja tegi samuti viske. Kala otsas ja seejärel kaldalgi. Tahtis veel visata, kuid minu poolt tuli STOPP, sest mida me nende kaladega seal Geisrite orus oleksime teinud, ära süüa poleks paari päevaga jõudnud ega tahtnudki. Mõte oli selline, et kui tagasi tuleme, siis püüame suurema hulga ja võtame Petropavlovskisse kaasa.

Geisrite orus olime mitu päeva, kontrollisime geisrogramme, käisime saunas ja kõrge joa all ujumas, pildistasime. Elasime “Nikolajenko lossis”. Ühel õhtul tulid ida poolt kolm sitket meremeest, kes tõid kastrulitäie punast kalamarja. Suured supilusikad liikusid järjest kahaneva kiirusega poti ja suu vahet.
Tagasiteel Uzoni võtsin juba tuttavas kohas spinningu lahti ja ükskõik kui palju või kuhu ka ei üritanudki lanti loopida, oli jõgi tühi nagu kaev...

Kala(marja)orgia

Ühes välilaagris Itšinskaja Sopka lähedal Kamtšatka lääneahelikul läksid Stroomi Mati ja Kolja lomutite juurde liha ja kala järele. Olid mitu päeva ära ja kui 23.juuli õhtupoolikul tagasi jõudsid, oli neil kaasas ühe põhjapõdra liha ja ca 50 1-3 kilost lõhekala. Nägid pealt, kuidas ca 1000-pealisest tabuunist põder kinni püüti ning 1:0 tehti. Samuti käisid kalal. Madal jõgi oli olnud suuri kudema siirduvaid kalu nii tihedalt täis, et polnud vaba kohta vette astudagi. Kalad tuli veest kätega välja loopida ja kotti toppida. Edasi tsiteerin päevikut:

Siis läks söömaks. Algatuseks sõin hernesuppi, siis praetud kalamaksa. Eriti hea oli põdramaks. Kõike aitas alla viia žimolostist (suur piklik sinikalaadne mari) keedetud kompott. Jura tegi 5-minutilise marjasoolamise, pikemaajalisemaks säilitamiseks hoiti marja soolvees kauem. Kalamari oli nagu sõstar, suur ja punane. Vahepeal proovisin veel praetud lõhekala (kala liik on pildil ja küsimuses).

KÜSIMUS: Mis kala on pildil?

Lõpuks hakkasime marja sööma. Kõige lõpuks viskasin võileiva marjaga ära(!) ja koperdasin kiiresti telki, et mitte lõhkeda.
Ja siis tuli selline lause: “Ega see mari tegelikult nii väga hea olegi”.

Lõhelised Kamtšatkal (päevikus ülesloetud liigid): arabatš, kajurka, mikiža, kunža, nerka=krasnitsa, gorbuša, sjomga, kizutš, keta, golets, tšavõtša.
(kuid neid liike on palju rohkem)


Suure pettumuse valmistamine

Läksime sõber Aksiga ööseks Vorbusele Jänese raudteesilla juurde. Öösel proovisime silla lähedalt püüda põhjaõngedega, suhteliselt edutult. Mingil hetkel kolisime Rannale (SIIN), mis oli 60-ndate lõpus tartlaste populaarne ujumis- ja suvituskoht. Sinna tegid regulaarseid sõite reisilaevad Kreutzwald ja Koidula.

Õiget kala ei saanud me ka sealt, pisikesed kiisad kaladeks ei kvalifitseerunud. Hämmastav oli see, et nahkhiired lendasid mitu korda põhjaõnge tamiili, mida oli vee peal vaid 2x5m. Peale seda ei usu ma nahkhiirte oskuslikku navigeerimist ultrahelisignaalide abil.

Hommikul vara, kui tõugjad hakkasid raudteesilla all mängima, proovisime loopida seal spinningut. Viskasin ja viskasin, ei midagi, kuni lõpuks haakis miski otsa. Kalale omast raputust siiski ei järgnenud, tuim sujuv tõmme viitas millessegi kinnijäämist. Ja nii oligi. Keegi oli paadist paar põhjaõnge jõkke visanud, ise magas kajutis. Minu lant oli aga ühte põhjaõnge kinni jäänud. Proovisin nii ja naa, lõpuks tegin ühe tugevama tõmbe, mis liigutas korraks ka suuremat paati. Ja siis läks mölluks – kalamees ärkas, hüppas suure kolina ja mürinaga välja ning kohe põhjaõnge tirima. Pidi ikka suur kala olema, mis paati kõigutas. Ja lõpuks, kui ta nägi ühte õnnetut poisitatti, kes üritas lanti õngenöörist kätte saada ...
Seda näoilmet ei unusta ma kunagi, rohkem pettunud nägu pole võimalik ette kujutada.


Kui lapsepõlves sai rohkem spinningut loobitud ja seda üsna sageli tehtud, siis hilisemas elus on kalapüük jäänud harvaks nähtuseks, peamiselt on maal olles koos lastega õnge otsas kas ussikest või tainast leotatud. Ja need praetud värsked särjed on olnud ühed maitsvamad kalad elus :)

laupäev, 10. detsember 2011

Mitmesugust

Nädal möödas. Mida siis spordirindel?

Mustla-Nõmme kruusamaadlus läks järgmisele ringile, Mõisametsa ja Sibila maardlatel alustati KMH (keskkonnamõjude hindamise) tegemist. Ei jäänud ka EOLil muud üle, kui oma seisukoht esitada. Kiri on SIIN
Selle peale on Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Tõnis Lukas teinud järelpärimise minister Keit Pentusele (SIIN). Aasta või enam tagasi tegi Keit Pentus järelpärimise tollaselt ministrilt Tamkivilt...

Eile sain tänu Facebookile teada, et castingu ehk spinningu- ja lendõngespordi MM toimub järgmisel aastal Tallinnas. No kas peaks hakkama kiiresti trenni tegema? Siiski mitte, sest see nõuaks erilist pühendumist, milleks napib nii aega kui energiat. Orienteerumine on praegu nr.1.
Ülevaade castingust oli blogi sissekandes "Tippsportlane". Tegijaid on praegu Eestis vaid mõned, Lätis pole sedagi. Kehv lugu on aga sellepoolest, et castingu MM toimub samal ajal Tšehhi rogaini MMiga, seega ei õnnestu Hipodroomile võistlust ka vaatama minna.

No mis maa see on, kus detsembrikuu laupäeval sajab nii kõvasti vihma, et ei saa vajalikku jooksugi ära teha. Ootan veel natuke, minna on vist ikkagi vaja. Üks mõte tuli ka paar päeva tagasi - teha Rocca al Mares üks trennimaraton. Aega registreerimiseks on 15.detsembrini. Eelmiste aastate 6km võidujooksud on olnud vahvad.

Lisan siia ka ühe vana hea maratonpika loo, kus tempo on maratoni jaoks täpselt paras.



Lisatud õhtul:
Maratoniga on siiski ühelpool. Tänane jooks tõi esimese vigastuse, parema sääremarja välisserva valu, mis algas 15km-l. Koerata oleksin auto peale hääletanud, nüüd pidin 9-10km koju lonkima-sörkima.

Põhjus on ilmselt üsna lihtne: olen jooksnud kogu aeg vasakul pool teed. Kui Sa, Meelis, jooksed Keila-Joa teel, mis on parajalt kummis, siis peaksid kindlasti teepooli vahetama. Kahjuks olen nüüd tagantjärgi tark.


pühapäev, 4. detsember 2011

Parim aeg jooksmiseks...

... oli eile.
Harva on viimasel ajal päikest näha, eelmisel nädalavahetusel oli lausa pime. Pühapäeval oli väljas selline survepesu, et esmakordselt jäi planeeritud jooks tegemata.

Eile ja täna sai kokku üle 3,5h jooksu (täna asfaldil 21km), nädala sees on seega jälle rahulikum. Imelikul kombel ei igatse ei lund ega külma, paar nädalat võiks veel samamoodi olla. Eelmiste talvede lumemürgituse jääknähud. Vist.

Selle aasta hooaeg sai lühidalt kokku võetud viimases "Orienteerujas". Seal on terve rida huvitavaid artikleid: Sixteni pronksine jooks 1991, viimase TAOK rogaini korraldusest, intervjuu Maret Vaheriga ... ja kindlasti suurepärane ja õpetlik artikkel Tarvo Avastelt hooaja analüüsimisest.

Järgmisel hooajal on siis rogaini MM Tšehhis. Täna, registreerimise 4. päeval, on end kirja pannud üle 230(!) tiimi (ca 500 osalejat). Kaminskis-Liepina on juba kirjas, meie veel mitte. Jõuab, sest 2 nädalat on aega.

Maikuus tahaks osaleda rogaini EM-il Vilniuse lähedal. Selleks peab kevadeni jooksulihased vormis hoidma. Heaks harjutuseks saab olema järjekordne Otepää-Tartu jooksumaraton märtsi lõpus.

Hooaeg 2012 kevad ja suured võistlused

15.jaanuar Winter Xdream
11.-12. veebr. SO EMV?
märtsi lõpp Otepää - Tartu jooksumaraton
14.-15. aprill PEKO Kevad
27.-29. aprill Ilves-3
EMV-d
5.-6.mai rogaini EM Leedus
1.-2.sept. rogaini MM Tšehhis

Siia kavasse võib mõndagi muudki sisse sattuda. Näiteks mõni suusamaraton või kogunisti Keila talvetriatlon 28.jaanuaril.


esmaspäev, 28. november 2011

Piparkoogiaeg. Täpselt aasta tagasi

Inspireerituna Liina blogi sissekandest vaatasin samuti, et kas olin midagi pildistanud täpselt aasta tagasi. Olin küll ja kirjutasin blogisse ka:

On ikka ilmad! Ei saa rahulikult suusatada, ikka peab siit ja sealt pilte klõpsima.
PILDID (7tk)



















Ja üks lugu vaikseks pimedaks lumevabaks päevaks/õhtuks/ööks:


pühapäev, 27. november 2011

Polaaröö ja Ave Maria

Asiseid asju on viimasel ajal palju olnud. Ka täna, advendi esimesel pühal.

Pole kirikuinimene, kuid miskipärast meenus täna kunagi ammu kuulatud üks Eva Mitreikina "Fantaasia" saates mängitud lugu. Nagu saate autor loo lõpuosas ütles, andis selle plaadi tänava peal Lauri Sommerile keegi Lev, kellest rohkem midagi ei tea ja kes nägi välja nagu oleks äsja vanglast vabanenud. Omapäraselt lummav "Ave Maria", vägagi kummituslik.



Noorem tütar mängis täna jumalateenistusel Keila kirikus hindele orelit (Petlem, väike linnake; Ave Maria jm).

On keskpäev ja väljas üsna pime. Eile käisin jooksmas, sadas vihma ja rahet, nähtavust polnud ollagi. Täna on soojem, kuid hullult sajab. Peab vist päevalgi joostes helkuri külge riputama.

pühapäev, 20. november 2011

EOLi üldkogu Otepääl

Mindud, kuulatud, söödud, magatud, joostud, kuulatud, söödud, tuldud.
Kokkuvõtteks: vähe joostud ja magatud, palju söödud ja kuulatud.
Uued ülesanded.

Küsimus: Keda Sixten saavutuste eest õnnitleb?

Mõned juhuslikud pildid veel SIIN

kolmapäev, 16. november 2011

Alati pole lootust

Tänane päev möödus GIS Päeva konverentsil Rahvusraamatu-kogus. Esmakordselt oli korraldajaks Eesti Geoinformaatika Selts. Üle kahe aasta tegin jälle ettekande, seekord natuke ebatavalisel teemal. Mõne päeva pärast peaksid veebi tulema ka ettekannete videod. Reaalkooli õpilase Erik Tamre avaettekanne oli vapustavalt hea. Loodetavasti ei hakka see andekas noormees end tulevikus liigselt imetlema ja saab veelgi paremaks. Kui see on veel võimalik...
Orienteerujaid oli kohal üsna palju.

MINU ETTEKANDE VIDEO (parem vaadata otse Vimeo-st)
TEISED ETTEKANDED

Kui Karlil oli kunagi jutt "Alati on lootust. Karukoopas...", siis tänase ettekande pealkirjaks oleks võinud olla ka "Alati pole lootust".

See on lugu ühest ingerisoome poisist, kes jõudis 13-aastase orvuna Eestisse ja elas 1948.aastani Võrumaa taludes. Venemaale tagasisaatmise vältimiseks elas üle 4 aasta metsapunkrites koos Eesti metsavendadega, nägi kõigi kaaslaste hukkumist ja peale haavatuna julgeoleku kätte langemist saadeti 25 aastaks Vorkuta vangilaagrisse.
Kaardimaterjali abil näidatakse ühe inimese elukäigu näitel kahe rahvuse – ingerisoomlaste ja eestlaste raske saatuse põimumist sõja ajal ja järel.


laupäev, 12. november 2011

Üks lugu - kaotusevalu

Seoses eilse jalgpallitulemuse ja äsjamöödunud mardipäevaga meenus üks täpselt 15 aastat tagasi juhtunud lugu.

Aasta tagasi ülikooli lõpetanud poissmees Kristian, töökaaslane siis ja naljakal kombel ka täna, rentis meie kõrval asuvas ühikalaadses kortermajas korterit. Siis oli ühikas väikesi lapsi täis, kes päevade kaupa tiirutasid hordidena pikkades koridorides.

Saabus mardipäev ja lapsed organiseerusid mardisantideks ning hakkasid väikeste gruppidena majas ringi käima. Tuli üks kamp lapsi ka meie loo peategelase Kristiani juurde. Esitasid oma väikese etteaste ning jäid nänni ootama. Kottides oli juba kommi, küpsist, õunavinne ja mõned sendidki. Vaene Kristian aga oli mardipäeva sootuks unustanud ning tal ei olnud lastele muud anda kui rahakotis olev väikseim rahatäht - 25 krooni. Lapsed jäid selle peale tummaks, tänasid ja lahkusid. Koridoris ei saanud aga suurt üllatust ja rõõmu tagasi hoida ning seda muidugi ka teiste martide ees - 25 krooni oli ikka suur raha.

Läksid siis järgmised mardisandid Kristiani juurde. Korralikust perest pärit viisakas Kristian kuulas laste etteaste ilusti ära, olles samal ajal natuke mures, sest midagi polnud neile vaevatasuks anda. Rahakotis oli järel ainult üks 100-kroonine rahatäht ja selle lapsed saidki.

Kui 100-krooni mardisandid sellest 25-krooni mardisantidele rääkisid, siis muutusid viimased üsna vaikseks ja nukraks, justkui oleks petta saanud.

Läks mööda kaks nädalat, kui väike kadrisant läks Kristiani juurde, kes oli seekord kadride tulekuks hästi valmistunud. Väike tüdrukuke esitas kenasti oma kava ja sai kotti peotäie "Tiina" komme.

Ja ta oli kurb.


neljapäev, 10. november 2011

Ну и всё

ARWC lõpetamisega seoses meenus üks nali. Mis sõna on kolme punkti asemel?

- Тук-тук-тук
- Кто там?
- ...
- Ну и что?
- Ну и всё








Ja üks postiivselt üllatanud eesti lugu (Youtube):


esmaspäev, 7. november 2011

Kõhuhädade ARWC

TIIMID LIVE LEADERBOARD KAART SLEEPMONSTERS

Mis seal küll lahti on, et paljud on hädas kõhuprobleemidega. Kas ka Karli? Hea, et meie ACE hoiab endiselt SA Ambulance-i (68) lähedale, ehkki kas sealt vajalikke medikamente saab, on iseasi. Käsil on ülipikk rattaetapp, mida võitjad Thule tiimist pidasid üheks raskemaks sellel võistlusel. Siin vaevlesid kõhuprobleemide käes kõik 4 Silva tiimi liiget, sellel etapil (?) katkestasid kõhuhädade pärast tipptiimid Buff Thermocool (tiitlikaitsja) ja Quechua.

Silva sai kõhuhädadest üle ja võimsa lõpuga saavutas 2.koha. Ebaõnne kogenud suurfavoriit Seagate kaotas mõned minutid, olles sunnitud enne lõppu istuma 4 trahvitundi. Enne võistlust füüsiliselt tugevaimaks tiimiks peetud Thule sai võidu. Tema nõrgemaks küljeks peeti navigeerimisoskust metsikus looduses. Paistab, et said sellega hakkama.

Kõhuhädaga võitles ka Seagate Nathan Faavae, kes on igasuguste piinadega juba harjunud. Meenub eelmise aasta ARWC, kui Faavae pani lõpus 25km (?) sokkide peal. Finišis olid mehe jalad üsna kohutavad. Seagate navigaator Chris Forne, rogaini maailmameister 2010, läbis selle üliraske ja pika rattaetapi ühe käiguga, sama jätkas ka peale kajakietappi. Alles lõpus sai kellegi korraldaja ratta, millega jõudis finišisse.

Esiviisikusse üritab jõuda ka kolmas Rootsi tiim - AXA Sports Team. Kas viikingite pidu?

Kaks Austraalia tipptiimi Teamblackheart ja City Bike jätsid kogemata kanuuetapil ühe punkti vahele ja pidid 35km tagasi minema. Esimene neist oli ka aasta tagasi ühe punkti vahele jätnud. Teamblackhearti liidri Rob Prestoni pruut Kathryn Ewels võistles City Bike tiimis ja kui viimased Prestonilt küsisid, et kas tiimide vahel on armastus või võistlus, siis vastati: "Põhiliselt armastus". Hommikul aga lasti kiiresti jalga, ütlemata teistele isegi "Goodbye" :)

Kogu selle kõhuhädade jama peale võiks Tasmaania MMi nimetada AR WC-ks, sest viimane tähepaar oli ilmselgelt selle võistluse enimkasutatav sõna.

Kuid kõige rohkem liigutas üks Trail Mail sõnum (loodan, et saatjad ja saaja ei pahanda):

laupäev, 5. november 2011

Ta liigub siiski!

Eks ikka ACE Logistics Salomoni tiim Tasmaania ARWC-l. Karli seisund oli kehv, õigemini pidi olema ikka väga hull, et võitlusvõimeline tiim võistluse keskel terve päeva puhkaks. Loodetavasti suudetakse nüüd lõpuni liikuda, ehkki oi-oi kui pikad ja karmid etapid on ees. Tundub võimatu missioonina...

Kuid mis juhtus ja miks nii juhtus? Mõttetu ehk siinpool arutleda, kui infot pole. Kas tõesti vedas tervis alt või tuli totaalne haamer? Ekstreemolukordades peab tervis tavaliselt hästi vastu, sattudes stressivabasse mõnusasse kohta algavad aga igasugused hädad. Mitmeid kordi tõestatud, ehkki on ka erandeid. Stress on võimas relv.

Olen ühte haamrit näinud, kui tugev kaaslane vajus ootamatult ära. Toit enam sisse ei läinud, jõud oli kadunud ja kõik tundemärgid viitasid kas toidumürgitusele või tõsisele haigusele. Ehk klassikaline nähtus kogenud seiklussportlastele.
Tekkis selline asi aga seepärast, et tugev kaaslane oli olnud liiga tubli, liiga abivalmis ja hindas oma energeetilisi vajadusi valesti. Liiga kiire vedamine rattas, millele järgnes külm pikk ujumine järves (mina külma vette seljaprobleemi tõttu ei läinud) ja tulemus oli ootamatu ja ränk.

Lugedes Tasmaania seiklejate blogi lühikest sissekannet, tundus, et Karli tegi kohe esimesel kajakietapil endale liiga, st üritas päästa kehvasti kujunenud olukorda tugeva tööga. Puhanud organismi kulutamine on kõige lihtsam, pannes aluse raskele haamrile. Väsinud inimene on juba energiasäästlikum ja hakkab viilima. Väga abivalmis inimene võib ka siis ennast ebamõistlikult palju kulutada. Ja kui ta seepärast ära kukub, jääb "süü" ikkagi talle. Eriti paha on siis, kui tegu on meeskonnavõistlusega. Külm ilm ja tugev tuul aitavad energeetilise vaakumi saabumisele vaid kaasa. Kuid mis tegelikult toimus, kuuleme loodetavasti peale võistlust. Õnneks on võistkonnas mitmeid häid kirjutajaid ja kriitilisi analüüsijaid.

Meenub veel Šotimaa ARWC juhtum, kus üks mees tõusis köietöö etapil seinast viimasena üles ja ei saanud seetõttu minutitki magada. Unelaks, mis sellele järgnes, kestis vist 24h järjest.

Esimeste päevade hoogsast ja valusate tagajärgedega "rasvapõletamisest" on endal mitu kogemust ja seda matkade näitel.

Sisseminek Matša mäesõlme Kesk-Aasias, mis võttis piki Soh'i jõge aega 1,5 päeva. Ilm oli palav (tublisti üle 30 kraadi) ja kotid rasked. Grupijuhi taktika oli nagu raamatus: 40 min käimist, 10 min puhkust. Ja nii terve pika esimese päeva. See ei olnud üldse mõistlik algus ja jättis kogu matkale väikese jälje.
Ma sain väsimusest ja vee-soolabilansi tasakaalustamatusest aru alles öösel, kui ühel nõlval lageda taeva all magades ei tulnud kuidagi und. Vähe sellest, pimedas öös nägin põõsaste taga hiilivaid kiskjaid ja mis kõige naljakam, ka tiigrit. Aeg-ajalt kattusin lisaks tavalisele higile ka hirmuhigiga.
Tulemuseks oli see, et mitmed kaaslased jäid järgmise päeva õhtul haigeks, sh ka grupijuht. Kuid peale puhkepäeva liikusime üles mägedesse ja siis polnud enam tähtis, kuidas kellegi enesetunne oli.

Kuna ACE praegu liigub ja see on positiivne, siis ka üks lugu siia:




teisipäev, 1. november 2011

Kui kell saab 00.00, siis läheb lahti...

... järjekordne seiklusspordi MM ehk Tasmaania ARWC ehk
ca 7 ööpäeva kestev nonstop võistlus metsikul maastikul.

Eestlaste tiim ACE Logistics Salomon on nr.21:
Silver Eensaar, Rain Eensaar, Karli Lambot, Elo Saue


TIIMID LIVE LEADERBOARD KAART SLEEPMONSTERS


laupäev, 29. oktoober 2011

Jõudemonstratsioon Leevil ehk KOKU jooks 2011

KOKU jooksust on saanud suur üritus. Ja on ka põhjust, sest tegemist on hooaja viimase pikema orienteerumisvõistlusega, kus märksõnadeks on vanad kaardid ja tiimidevaheline võiduajamine.

PUTA ehk tõlkes prostituut (hispaania k) oli jälle rivis, seekord pikal rajal.
Üllatav oli võistkondade suur arv A-rajal (37), keegi ei kartnud eelmise aasta ülipika soorituse kordumist. Või lausa oodati seda ja oldi paremini ette valmistatud.
Pildistas: Martti Mikk

Oma jooksust jäi kahetine tunne. Ühelt poolt olin täiesti normaalses seisundis ja valmis ühtlaselt hästi jooksma, kuid teisalt oli Tiidu poolt pakutav tempo siiski hetkeseisundi jaoks natuke kiire. Igal nädalavahetusel tehtud 1 pikem treening ja mõni lühem jooks nädala sees olid siiski ebapiisavad Tiit Tali võimsa sportliku vormi kõrval.

Traditsiooniliselt võtsin stardis SI-pulga endale ja jooksin sellega esimese kaardilehe, kuid kohe alguses oli selge, et mina pole täna pulgamees - oleksin tahtnud kogu aeg 5% aeglasemalt liikuda. Mitte, et raske oleks olnud, vaid kogemus ennustas, et sellise tõmbamisega võivad hiljem tekkida krambid. Hämmastas jällegi paljude tiimide stardikiirendus. Eleri Hirv ja Karmen Alnek panid sellise hooga minema nagu oleksid vanalinna sprindi lõpusirgel. Hoiatasin, et nii nad küll normaalselt lõpuni ei jõua. Aga eksisin. Hoiatasin samuti Paavo Rõigas't ja Taivo Tali, kuid kõik lõpetasid kenasti.
Kas tõesti olin ise nii vilets ja ei osanud tempot õigesti hinnata? Samas jälle tolknesid jalus Raido Mitt ja Rene Post, samuti kohtusime Kenny Kivikase ja Tauno Tiiratsiga. Tiit vedas pikalt suurt kampa, kus olid esindatud SKM!, Aarain ja Kuperjanovi pataljon 1. Kui kohati saimegi natuke ette, siis pisikeste haakide järel olime jälle koos.

Esimese vea tegime 3. KP-ga, kui suunasin Tiitu vasakule teiste tiimide poole, mille tulemuseks oli ühine 1,5min viga.

Üleminek teisele kaardile ehk etapp S2-S3 oli selline, kus vaid jooksin Tiidu järel, sest minul kaarti polnud. Jõudes lõpuks mingile teede ristumisele, küsis Tiit suurelt kambalt, et kas keegi teab, kus siin punkt on? Keegi kätt ei tõstnud ning vastata ei tahtnud. S3 punkt oli siiski üsna lähedal.

Teisel kaardil oli rohkem teevalikuid (alternatiivid on rohelise joonega). Etapp 6-7 oli meil OK, ehkki vasakult minek oli vist sama kiire. Etapil 7-8 saime pikal teejooksul konkurentide ees väikese edumaa, kuid oskasime selle maha mängida ringijooksuga. Ise oleksin eelistanud otsemat minekut sihilt, kuid Tiit oli sellel hetkel liiga palju ees ja tagasi polnud teda mõtet kutsuda. Jorisesin natuke küll. Kaotust ca 45sek. Trikietapp oli 12-13, kus tempo oli nii kiire, et ma ei suutnud kaarti eriti lugeda. Tiit kihutas Kivikas-Tiiratsile järele ja kõik samamoodi tema järel. Lage kaardil oli kadunud ja teine lage oli palju rohkem lõunas. Hetkel, kui oli vaja lageda servast paremale pöörata, paistis suur autotee. WTF! Midagi sarnast mõtles vist ka Mati Tiit.

Joostud 2.25h, kui sääremarjades hakkasid krambitõmbed. Võtsin soolakapsli ja Magneslife'i, kuid abi sellest oli üürike. 4. kaardi soodes tuli tempot alla võtta ja loota, et seisund paraneb. Konkurendid SKM! ja Aarain hakkasid eest ära minema. Midagi polnud teha.

Seis eriti paremaks ei läinud ja 5.kaardi turbavälja teel pidin natuke kõndima.
Edaspidist liikumiskiirust kontrollisidki krambid, mis leebusid alles võistluse lõpus, kui Tiit läks võtma kõrge nõlva all asuvat jõesaare punkti KP19. Ma ei saanud aru, miks ta vette ei tahtnud minna ja hurjutasin ise üleval olles teda tagant. Tegelikkuses oli seal sügav kiirevooluline jõgi ja mitte igaüks ei soovinud 2-3 ujumistõmbega külmas vees jõge ületada nagu tegi seda näiteks Uku-Laur Tali. Tiit läks saarele suure ringiga ning sai vaid nendesamusteni märjaks. Aga aega läks ja 3 tunni piir jäi alistamata (unustame viimase poole tunni krambid).

Kokkuvõttes saadud 6.koht polnud paha. Tiit üksi oleks kindlasti suutnud joosta 4.kohale. KOKU-ga tuli ootamatult kõva tirimine, ma polnud selleks valmis. Kuid füüsiline seisund on endiselt hea ja ainuke jama on nüüd selles, et mida sellega peale hakata. Võistlusi enam pole. Hea füüsiline enesetunne on nagu peatäis, peab pidevalt juurde võtma, et meeleolu säiliks. Oht on seal ka - võib ülearu võtta...

Pildil esikolmiku mehed


Tulemused Vaheajad

esmaspäev, 24. oktoober 2011

Geoinformaatika ja orienteerumine

Geoinformaatikud kogunesid reedel-laupäeval Sagadisse, ESTGISi ehk Eesti Geoinformaatika Seltsi aastakonverentsile ja -koosolekule. Positiivne ja väga esinduslik seltskond, huvitav programm ja aktiivne osalemine aruteludes - mida enamat võiks veel tahta. Esimene tegevusaasta sai kenasti kokku võetud.

Orienteerujate ja o-kaardistajatena oleme geoinformaatikaga kas otse või kaudselt igal juhul seotud, sest oma huvitegevuses kasutame kaarte. Kaartide koostamiseks vajame alusmaterjale - kaarte või kaardiandmeid, viimaseid toodetakse tänapäeval üpris keeruliste vahenditega. Põhikaardi asemel räägitakse rohkem ETAK'ist ehk Eesti Topograafilisest Andmekogust. Põhikaart on vaid üks produkt 1:10 000-sest ruumiandmekogust. Usinalt kasutame LIDARi andmeid, mille tooted tahavad veel väljatöötamist ja levitamistingimuste määramist.

O-kaardistajatele on kindlasti kõige olulisemaks tingimuseks kaardi- ja LIDARi-andmete hind. Konverentsil oli elav diskussioon teemal "Tasuta vs tasulised andmed", mida juhtis Teet Jagomägi REGIOst, eestväitlejateks olid Kristian Teiter Maa-ametist, Jaak Laineste Nutiteq-ist ja ma ka.

Orienteerujaid, keda võiks üles lugeda kui geoinformaatikuid või kartograafe, saaks kokku hästi palju. Märkimisväärne hulk neid inimesi on õppinud või õppimas geograafiat, õppejõududest kargavad pähe professorid Tõnu Oja ja Jaak Jaagus, Heino Mardiste, Jüri Roosaare, Kalle Remm, Antti Roose. Tudengitest, sh ka geoinformaatika tudengitest saaks kokku parajalt pika nimekirja (kommentaarides võiks ehk üles lugeda). Tartu Linnavalitsuse geoinformaatik on Jaan Ainelo. Omaaegne kaardi- ja geoinfo firma EOMap koosneski suures osas orienteerujatest, kellest geoinformaatika äss oli Heiti Hallikma. REGIO geoandmebaaside valdkonnajuht on praegu Külli Pirksaar (Kaljus).
Jne.


Leia pildilt orienteerujaid (ise leidsin 3)

neljapäev, 20. oktoober 2011

Sügissonaat

Vaikselt, töiselt, sügiseselt. Saiaisu on suurem kui tavaliselt. Selge see, sügis, organism valmistub talveks.
Orienteerumiselus oli täna sündmuseks Tallinna neljapäevakute 48.hooaja lõpetamine. Silmapaistvamad tegelased olid TONi eestvedaja Rein Unt, samuti 5-korra rajameister Margus Klementsov ja 5 päevaku peakorraldaja Maimu Tornberg.

Kehv sõnum oli see, et Mustla-Nõmme o-kaardil anti Karude IV maardlale roheline tuli, st kiideti heaks keskkonnamõjude hindamine. Seda oli ka oodata. Eesmärgiks on nüüd hoida Nõmmeküla ehk maanteest ida poole jäävat mõhnastikku nii kaua terviklikuna kui võimalik.

Üks lugu ka.


pühapäev, 16. oktoober 2011

Metsaratturina Kuusalus

Nädalavahetusel tahaks teha midagi looduses, võimalikult pikalt ja soovitavalt kaardiga.
Tundus, et seekord ei õnnestu ja seda hetkeni, kui helistas Meelis ja küsis, et kas SI-pulka pühapäevaks saaks.
- "Ei noh, ikka saab, aga kuhu lähed?"
- "Üks ratta-o maraton on Kuusalus"
Meelis SI-pulka ei saanud, hoopis sai veel ühe rattaga kaaslase auto peale.

Metsaratturite o-maraton tundus hirmuäratavalt pikana - 45km linnulennult. Lühemale rajale ei sobinud minna, sest üldfüüsiline seis oli suhteliselt hea. Sellel aastal olen väga vähe rattaga sõitnud, ometi on kõik sõidud tulnud kergelt ja ajadki mullusest kiiremad (!?).
Täna kartsin eelkõige võimalikke krampe ning raskest vajutamisest tekkivat põlvevalu.

Etterutates võib öelda, et polnud ei krampe, väsimust ega mingit valu, kõik tuli mõnusalt ja lõppes ootamatult kiiresti.

Sportlased panid ühisstardist hooga minema. KP6-s (kaart 2) sain kätte kaarti uuriva-keerava Peep Eomõisa (+2 meest) ja kuna olin kaarti ette lugenud, möödusin neist ja sain paraja edumaa. KP7-sse lähenesime juba koos, kus mina sõitsin nö teerajast natuke mööda (rada polnud lageda järgi päris õiges kohas, kui üldse oli). Üritasin viga parandada kavala haagiga paremalt, kuid ebaõnnestunult. Jäin veel rohkem maha.

Suurimad jamad olid 2.kaardi lõpus. Kõigepealt ei tulnud enne KP17-ndat vastu kattega teed. Panin punktist mööda, segadus röövis aega ja tuli lisakaar. Siis kaotasin rajamärgistuse silmist ja keerasin paremale suure maantee poole. Seal üritasin kahe kaardi abil Eesti geograafiat meelde tuletada. Kangesti oleks tahtnud Tõrrepõhja kaarti teisele poole maanteed sättida, aga kuidagi ei sobinud. Läksin tagasi ja peagi leidsin ka rajamärgistuse.

Tõrrepõhja kaardil sõitsin ühte teed edasi-tagasi 5 korda. Rajameister Mart Pais kavaldas end vist liblikaga üle. Või olin ise arg ja konservatiivne.

Kokku tuli 3 tundi rasvapõletust värskes õhus. Väga positiivne elamus. Ratast võiks rohkemgi sõita, aga see on nii ajakulukas.

Sporti tehti mujalgi, nii Lätis kui Saaremaal.
Saaremaa 3-päeva jooksule tahaks küll väga minna, ehk järgmisel aastal õnnestub.

Kahju, et tuleval laupäeval ei saa Libahunti joosta, ESTGISi Sagadi üritus on samal ajal. Jalg sügeleb ka KOKU jooksu osas, mis toimub 29.oktoobril.

esmaspäev, 10. oktoober 2011

Küsimus ufost

Kui kord juba ortofotodele asi läks, siis veel üks küsimus (kolleeg Hanno leid):
Kus see ufonaut Eestimaal asub?

Vastus on SIIN (lisatud hiljem)
Vene topo 80-ndatest (?) SIIN

Mälumängu viimane voor on nüüdseks kestnud 1,5 aastat (!), võitja selgub aasta lõpus.

Mälumängu seis enne seda küsimust on järgmine:

4 TutiVaps
3 Gea
3 TA
3 LL
2 J., Timo, Arne, RR
1 hp, Siim, Tenno, TimmiT, Juta, Mart, VV, Laevuke, Ott, Tanza

Lisan siia viimasel ajal paljukuulatud loo, mille leidsin Simpsoni lehelt. Video sisu justkui ei sobi selle lauluga.


laupäev, 8. oktoober 2011

OK Westi pikk rada Kolga-Veskil

Uus piirkond, uus maastik, uus kaart. Minu jaoks.
Päikeseline sügisilm, mõnus jooksumets, hea korraldus. Kõigi jaoks.

Kiirust polnud, rogain oli veel kehas sees. Raske ka polnud ja 12km sai kiirelt otsa. Esimese poole kaotasin kõigile, teine pool oli kiireim. Ei midagi erilist, vaid ühtlane liikumine läbi kogu distantsi.
Väikseid vigu tuli ka, puusani vees sai mitu korda olla. Ojad olid veerohked. Teejooksu oleks võinud vähem olla, ehkki teevalikuid oli parasjagu. Tehniliselt kerge rada ja lihtsad punktikohad.

Kolmas koht M50 klassis oli igati soorituse vääriline, päevast jäi mõnus rahulolu. Võistlushooaeg sai nädal tagasi rogainiga läbi.

Kaardivahetus oli 14.KP-s

Tulemused SI

reede, 7. oktoober 2011

Luitest ülevalt ja alt, küsimus ülevalt

Kolga rannikuluidet, mille asukoht on SIIN, peab homme OK Westi pikal rajal tõenäoliselt palju kordi ületama. Sattusin sinna 4 aastat tagasi ja üllatus oli esialgu suur - tasasel maal selline kõrge pinnavorm. Eks homme näeb, kas sealkandis on veel midagi põnevat.

Vanamehed viiendalt ehk kolleegid Maa-ameti "lennusalgast" avastasid LIDARi andmeid ja ortofotot uurides huvitava moodustise, mis jääb ka ühele 1983.aasta orienteerumiskaardile. Põneva info edastas Inger.

Küsimused on sellised:
1. Nimeta rahvused, kellega saab pilti seostada
2. Kus see moodustis asub?

teisipäev, 4. oktoober 2011

Lihtsalt laul

Mari Kalkuni viimases Fantaasia saates oli mitmeid toredaid lugusid, üks jäi kuidagi eriti meelde. Ei tea, miks.
Lõikasin selle saatest välja ja panin süütundega siia üles.
Eneli Siirman "Rasked sõnad": "See on üks vana lugu ja võib-olla ta polegi veel valmis..."


pühapäev, 2. oktoober 2011

TAOK rogain Karepal - hea sooritus kahtlasevõitu taktikaga

Järjekordne TAOK suurüritus on läbi. Ootused-lootused ilusa ilmaga ilusal maastikul võistelda täies ulatuses ei realiseerunud. Kogenud orienteeruja ja rogainijana on nähtud igasugu kloaake, mille hulka Karepa maastik kindlasti ei kuulu. Kuid vana maanteejooksja Matti Viisimaa sõnad peale esmakordset kogemust: "Ma ei kujutanud varem ette, et Eesti mets võib nii kohutav olla", pani natuke mõtlema. Mõtlema just seda, et mida kuradit need keskkonnaametnikud selles (pool)kinnikasvanud raiesmike, mahalangenud puudega võsades, kobraste poolt üleujutatud kraavides ja sügavate metsaveotraktorite jälgedes kaitsevad???
Eelmise sissekande arutelu taustal tundus kogu see keskkonnakaitse täieliku jaburusena ja 900 inimest sellel maastikul oli nagu tilk ookeanis. Nagu eelmistes kommides juba öeldud oli, polnud lindudest mõtet sügisel rääkida.

Võistlus ise oli huvitav. TAOK rogainile omaselt oli taktika võtmeküsimuseks valik, kas minna esialgu vasakule või paremale. Oandul läksime alguses paremale, tegime valesti. Taevaskojas läksime paremale, tegime õigesti. Nüüd läksime vasakule (st läände), tegime vist valesti.
Toolsest ida poole oli pandud kena punktiparv, mille tahtsime igal juhul ära võtta ja see oleks sobinud alustamiseks. Kuid lõpu jätmine läände oli jälle väike risk - ebaõnne korral poleks tagasiteeks jäänud erilisi valikuid. Seega läksime kõigepealt läände.

Planeerimiseks kasutasime Oandu rogaini andmeid, kus läbisime 59km koefitsiendiga 1,22. Selliste parameetritega sai tehtud planeerimisniit, kus olid kontrollsõlmed iga tunni järel. Füüsiline seisund oli meil Marjega mõlemal väga hea ja oli isegi lootust, et suudame enamat.

Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Läbitavus oli oluliselt kehvem, mistõttu rammusasse idanurga punktipesasse ei jõudnudki. Hädatapuna võtsime päeva lõpus 3-seid punkte (36, 37), joostes selleks edasi-tagasi etappe. Tavaliselt selliseid asju ei tee. Võistluse alguses läksime ahneks ja lisasime juba planeeritud 59km-le ka KP30. Loodetud ilusa männimetsa asemel saime parasjagu mahalangenud puid ja võsa. Sellega jäime planeeringust 10min maha, mis lääneosa 5-ste etappide vahel suurenes 40min-le. Natukenegi oleks saanud planeeringut päästa lõikega 35-55 läbi Selja jõe, kuid kõrgelt nõlvalt allavaadates tundus jõgi olema lai ja sügav ning ületamisele ei kutsunud.

Füüsiliselt tundsime end paremini kui kunagi varem, vaid 2 tundi enne lõppu hakkas lihasväsimus ja kurnatus mõjuma. Kuid 1,5h enne lõppu võetud Shlehad pühkisid ka selle nõrkusehoo hoobilt minema. Tehniliselt tuli samuti välja suurepärane sooritus - mitte ühtegi olulist viga ja PT ehk persetunne töötas perfektselt. Eriliselt hea meel oli KP53 kättesaamine, mis põhja poolt tulles oli paras pähkel.

Kokkuvõttes läbisime 53.1km (linnulennult 43,0km), mis tegi koefitsiendiks 1,24.

Üks asi jäi hinge kripeldama ka. Olen varem öelnud, et ma ei hakka kunagi kellegi kohta proteste esitama. Kuid see, mida J&T lõpus tegid, oli ikka üle igasuguse mõistuse. Samal ajal, kui üks mees võttis punkti (KP29), oli teine nö koduteel ja meeste vahe komposteerimise hetkel oli üle 500m. Ma oleksin selle teema unustanud, aga kui mehed väitsid korraldajatele, et nad pettust ei teinud ja võtsid välja esikoha auhinna, siis ...
... siis tekib küll kahtlus, et mida veel enne seda tehti.

Siit saab teha ainult ühe järelduse - kõigile medalipretendentidele SI-pulgad randme külge. Kes pulka kätte ei pane, see auhinnalisele kohale tulla ei saa.

Tulemused
Meil siis segade 3. koht ja segaveteranide 2.koht. Polnud paha, oleks ka kehvemini võinud minna, paremini pjedestaalikohtade osas ilmselt mitte. Kaks võistkonda olid tublisti üle, Kaminskis-Liepina said eelmise aasta eest korraliku revanši.


Ennustusest

Paar üllatust oli ka. Kõigepealt Suprema hea esitus (Vahter-Sulg). Teadagi kõvad jooksjad ja Marianne ka hea orienteeruja, kuid arvasin, et taktikalises osas võivad Neeme puudumisel alt minna. Nii see polnud ja suuremaid vigu ilmselt ka sisse ei tulnud.
Siis Tiku, Taku & Tõruke, kus mulle kahe naisterahva nimed palju ei öelnud. Napilt kaotasid kindlatele favoriitidele.
Muljetavaldav oli Salomoni töö, kus vaid üks kahene jäi võtmata! Paistab, et Tasmaania MM-iks on vähemalt kolm meest end väga võimsasse vormi ajamas.

Fotod: Heiki Pajuste (SIIT)

Teiste muljeid:
Zazibea
Männikumägi Team (Asso)
Medisoft
Lauri blogi
Pille
TA
Marta
Kurinurm
HP-Sport Team