Tuesday, August 31, 2010

Puravikuaeg

Metsas on ikka hullult puravikke, kõrvuti enam kasvama ei mahu.


Sunday, August 29, 2010

EMV teade – kaotada polnud midagi

Veteranide ja noorte teatepäeval oli ilm väga ilus - päikeseline ja meeldivalt soe.
Meie M45-50 klassi kolmik (Kaljur, Preitof ja mina) tundus piisavalt tugev, et juba enne starti medaleid kaela riputada. Võistluseelsel õhtul käis läbi mõte, et ehk saaks end kuidagi M35-40 startijate hulka sättida, vähemalt on seal konkurents olemas, tõsi, medalilootust küll mitte.
Kuid issanda teed on kummalised ja ülbus saab alati karistatud.

Esimene vahetus: Maido
Vaatepunkti (4km) tuli esimesena Jaanus Reha Kooperaatorist, kes lõpetas ka liidrina. Teised 3min ja rohkem järel. Maidot aga ei tulnud ega tulnud ja kui tuli, oli kogunenud juba 9,5(!)min kaotust. Polnud parim päev.

Esimeses vahetuse stardist kuni lõpuni tundsid Antti Roose(46) - Tõnu Ilves(43) ja ka Martti Parve (50) vennalikku õlg-õla tunnet (vt graafikut).










Teine vahetus: Mati
Kooperaator oli kaotanud juhtkoha, Vello Post tuli vaatepunkti vaid natuke enne Matit. Liidriks oli tõusnud hoopis Rae ROK, suurepärane jooks Tõnu Tänavalt. Matilt suuremaid vigu 5min jagu ja vahe liidriga juba 11(!)min. Polnud parim päev.

Kolmas vahetus: mina
Sain rajale 6.kohal, eelmisest jooksjast 4min hiljem. Liider Tauno Piirikivi oli rajal juba terve igaviku.
Mis seal ikka, tuli vajutada. Jalg oli hea, hingamine kerge, pidi ainult kaardis olema.

Rajameister Madis Oras tahtis juba esimese punktiga käsi väänata ja see tal ka õnnestus. Nimelt piki sihti joostes polnud mõistlik sügavast august läbi joosta, mistõttu tuli vasakult ümber minna. Kuid paranduse tegemine tagasi õigele suunale läks jälle raskelt (nagu eile) ja kaldusin vasakule valele künkale. Natuke segadust ja viga 1,5min. Vajutasin täiega edasi, võitsin järgmise etapi 30sek-ga.

Kolmanda punktiga jälle pöördeviga. Mäest läksin vasakult mööda, kuid jällegi ei teinud piisavalt suunakorrektiivi. Nagu suur naftatanker. Kammisin läbi palju orvandeid, kuid punkti polnud. Selge, tuli ülejooks ja pöörasin tagasi. Vastu tuli Ando Post, kellest olin vahepeal mööda saanud. Tema ei saanud jälle aru, miks mina vastassuunas jooksen. Panin veel edasi, kuni asi tundus kahtlane ja pöörasin mäe poole, et paika saada. Kurat, olin hoopis liiga vara punkti otsinud. Tagasi. Viga 3,5min. See polnud üldse hea.

Kuid kaotada polnud midagi, tuli täiega edasi panna. Andost möödusin varsti, vaatepunkti juures vajutasin eriti ägedalt, sest jalg oli kerge ja kõik vaatasid. Edevus. Mingil pisikesel lagedal jäi Ostra Mart ette, oleksin ta peaaegu lapikuks jooksnud. Kuid Mart kulges rahulikult ja sai järgmise punkti kümnendiku võrra kiiremini kätte. Tema sai kätte oma punkti, mina jälle tema oma. Vale sooke. Natuke mõtlemist ja siis oma soolika poole. Seal nägin liidrina startinud Tauno Piirikivi. Ohhoo! Vajutasin edasi, rohkem vigu ei teinud.

Finiš. Kolmandast kohast jäi puudu 50sek, Raul Oleskit ehk Kobrast kätte ei saanud. Võitja Toivo Toomas OK PEKO-st oli finišis 5min varem. Ah sa sinder, mul oli olnud võimalus võidelda isegi esikoha eest...

Üldiselt tuli hea jooks - kiire, agressiivne, oma vahetuse parim. Kui suudaks ka suunaparandustega hakkama saada, võiks järgmise aasta Ilves-3-l Selgise metsades ka korralikku tulemust näidata.

Tulemused

Saturday, August 28, 2010

EMV tavarada - lõpetamata lugu pianoolale

Seekord Selgisel, Tartumaal. Sooviks oli muidugi teha hea jooks.

Tegelikult nii päris välja ei tulnud. Enne starti hakkas kõvasti sadama, mistõttu korralikum soojendusjooks jäi tegemata, kuid mõned jooksusammud stardini andsid märku heast vormist.
Vihm mind ei häirinud, prillikandja ei ole ja mõnus jahutus pole paha.

Algus läks hästi, 5.punktis juhtisin Raul Laasi (!) ees minutiga. Raul tegi täna head jooksu, vaid natuke kehvem lõpp ei toonud medalit.

Pika etapi 6.-ndasse panin otse, kiirelt ja hästi. Punktipiirkonnas jäin kõhklema, sest asukoht oli natuke ebamäärane. Sattusin kõigepealt valesse punkti KP52 (54 asemel), seejärel KP53-e ja sealt ringiga enda punkti. Viga tuli parasjagu - 4min. Järgmisegagi natuke juurde ja kaotasin parimale 2min, mis sellel maastikul veel üsna tühine.

Ja siis tuli minu etapp (8-9) - pikk ja kiire, nö jooksukas. Sihilt kaldusin mingi meistersportlaste loha peale, mis esialgu hoidis õiget suunda, kuid järjest rohkem kaldus paremale rohelisse. Hakkasin end tihnikus vasakule kallutama, kuid vale suund oli juba sees ja see mõjus. Tee peal oleval lagedakesel panin end valesti paika ja järgmised xx min veetsin tumerohelises ragistades. Mitte midagi ei saanud aru, sest pidi ju valge mets olema. Lõpuks sain ühele sihile välja ja nägin Jüri Rokkot, kes näitas ligikaudset asukohta. See oli ikka täitsa X kohas. Jätkamine tundus mõttetu.

Veel vestlesin ühel teekesel klubikaaslase Enega, jalutasime natuke koos ka metsa vahel, korra proovisin veel 9.-nda poole joosta, kuid kuna mingit motivatsiooni enam polnud, keerasin tagasi koju. Homme vaja teadet joosta ja rohelisse polnud mingit isu tugeva vihmaga minna.

Miks nii?
Pidur puudus õigel hetkel, seisund oli natuke kiirustav ja hägune. Aga muidu meeldis ja mets sobis ka.

Tulemused

KÜSIMUS
Eelmise hooaja mälumängu võitja RR sai auhinna, pudel veini, kätte. Lisaks sai ta ka kuldmedali tavaraja eest. Hea päev.
Kuid mälumäng algab nüüd nö nullist.

Küsimus on selline:
N50 klassis said kaksikvõidu KEKRSK võistlejad, kes mõlemad põevad ühte ja sama haigust ja söövad ühtesid ja samu tablette.
Mis haigus see on?


Friday, August 27, 2010

Isa ja tütar

Eile õhtul vaatasin vanu Favorites'e ja üks selline kurbilus joonisfilm sattus sinna sekka:
"Father and Daughter". Kui kasvõi väike pisarake tekib, pole asi päris lootusetu.

)

Aga homme on teistsugune päev - EMV tavarada. Eks näis.

Thursday, August 26, 2010

Saturday, August 21, 2010

EMV öise protokolle sirvides - ha-ha-haa

Vaatan siin Antsla WIFI-alal öise jooksu tulemusi ja mis ma näen - Mati Preitof M50 klassis ülekaalukalt (7,5minutiga Reha ees) esimene. Super! Vot mis tähendab öine kaardita trenn!
Kas uue treeningmetoodika avastus! Marje liikus Ukrainas küll kaardiga, kuid tema esikohad enam ei üllata ka.

Ja jälle palju valesid punkte. Milles asi? Sprindis sai kogu Vääna-Posti seltskond (Tasad, Rämmannid) DQ-d, sama jätkus ka öisel. Ainult Hille Tasal õnnestus pääseda.
Vabariigi taasiseseisvuspäeval ei õnnestunudki tulemust saada Tiit Talil.

Samas oli klubikaaslane Marek Karm M20 klassis väga edukas - kaks EMV medalit. Rattamehed olid sprindis kõvad.

Botaanikaaia sprindis polnud mu 12-aastasel tütrel muud targemat teha, kui finišeerijate lõpuponnistusi pildistada (kliki pildile):


EMV sprint Tallinna Botaanikaaias

Ajalugu natuke kordus.
Aastal 2005 oli Tarmaku sprint Botaanikaaias 3 päeva pärast Nõva 24h rogaini, mis oli meile Marjega esimeseks taoliseks ürituseks. Siis oli EMil katkestamiseoht juba 10 tunnil, kui Marjel hakkasid puusaliigesed tugevat valu tegema. Kõndisime ikkagi lõpuni ja saime oma klassis III koha. Sellele järgnenud Botaanikaia sprindi soojendusel olid lihased küll natuke valusad-kanged, kuid jooksu ajal oli kõik OK. Suutsin isegi Erkki Aadliga võrdseid etapiaegu joosta. Ainuke naljaks lugu oli kaarti sisseelamine, milleks pidin 3 korda tagasi stardi juurde tulema. Sest iga kord jooksin esimesest punktist ca 50m üle ja siis ei saanud enam midagi aru. Üleminek mõõtkavast 1:50 000 mõõtkavale 1:5000 polnud lihtne.

Nüüd oli Ukraina EMi 24h rogainist möödunud 5 päeva. Sprindile eelnenud päeval jõudsin jooksmas käia, enesetunne oli üllatavalt hea. Ainult pulss läks natuke kiiresti üles. Ka soojendusel tundsin jalgades head jõudu, mistõttu üheks probleemiks võis tulla ülejooksmine. Selleks, et seda kohe esimeste punktidega mitte teha, mõõtsin modelikaardil (mis oli suurepärane mõte korraldajate poolt) ära jooksusammude arvu 4cm-l (tuli 60 paarissammu).

Start. 30 paarissammu ja punkt pidi põõsa taga olema. Oligi. Siis otse läbi rohelise, mis oli Ukrainaga võrreldes mõttetult roheline. Jooksin ettevaatlikult ja kaotasin etapil põhikonkurent Maido Kaljurile 8sek(!). Legendilehe olin kinnitanud haaknõelaga kõhu peale, kuid ei osanud seda harjumatust kohast vaadata, mistõttu keerasin pidevalt kaarti ja seegi võttis natuke hoogu maha. Kaotatud sekundid Maidole tulid veel 7 KP-ga, kuhu läksin ringiga ümber põõsa. Maidole näitas otseteed eespool superjooksu tegev Tauno Piirikivi. Ka 10KP-st jooksin natuke mööda, õnneks sain teerajal pidama ja 12sek läks jälle kaduma. Kuid suurem aps tuli 10-st väljajooksul ja seejärel läbimatu haljasala vastu jooksmine. Kokku ajakadu ca 30sek. Edasistel etappidel sain Maidolt 10sek tagasi, kuid kaotus finišis tuli ikkagi 21sek.

Kokkuvõtteks tuli õnnestunud jooks ja auga väljateenitud II koht. Superüllatuse tegi Tauno Piirikivi, kes sai suurepärase ajaga kolmanda koha. Ta oli sel päeval vist kõige õnnelikum inimene :). Rein Rooni, kes enne tavarada end meile “kätte ei anna”, sai Tautsist küll 2sek parema aja, kuid seda M45 klassi võitjana.

Väga paljud jooksjad hävisid KP vahelejätmisega, sh naiste põhiklassi põhitegijad. Seepärast olid ka medalisaajateks harjumatud nimed. Kuid see teeb sprindi ainult huvitavamaks.

Thursday, August 19, 2010

Tramm nimega MATI

Seekordne tiitlivõistlus Ukrainas oli eriline. Eriline kõrge temperatuuri, tõusude koguhulga, valusate kibuvitsaliste ja aeglase liikumiskiiruse osas.
Ka meile oli see eriline, sest istusime trammis, mille peale oli suurte tähtedega kirjutatud sõna: “MATI”. Kuid kõigest järjekorras.

Sõit Ukrainasse läks suhteliselt valutult, ehkki sooja oli pidevalt 30 kraadi ja rohkem ning Poola-Ukraina piiril pidime öösel olema ligi 3,5 tundi. Suur OK Mercury telk oli ööbimisteks ülimõnus, seltskond väga tore. Bussis olid peale meie tiimi (Mati Preitof, Marje Viirmann ja mina) veel Mairolt Kakko, Priit Överus, Aleksander Pritsik ja Jaak Väärsi – kõik kogenud ja auhinnatud rogainijad. Sassile ja Jaagule oli see teine EM Ukrainas. Eelmisel korral koosnes rogainikaart vähendatud orienteerumiskaartidest, mida iseloomustas ülitihe kõrgusjoonte rägastik ja halb loetavus. Siis tehti neile tublisti liiga, sest mingi IT jama pärast võeti maha suur hulk punkte ning väga hea sooritus läks aia taha.

Mida lähemale Migovole jõudsime, seda kehvemaks läksid teed, lagunenumaks majad, rohkem nägime hobuseid ning muid koduloomi. Kuid Migovo suusakeskus üllatas suurte ja uhkete puidust majade, kiviparketist teede ning suurepäraste hotellitubadega. See oli nagu oaas keset kõrbe. Registreerimine võttis küll parasjagu aega, kuid kõik toimus rahulikult ning süsteemselt. Nagu Ukraina piiril, nii ka siin pidime liikuma ühe “akna” juurest teise juurde, kuid seda siiski loogilises järjekorras ja suunatult.

Võistluskeskuses saime mugava hotellitoa, 3 ööpäeva maksis 450 krooni nägu. Rahulikult kulgenud bussireisist suurt väsimust polnud, kuid palavus roiutas omajagu. Ees ootas raske katsumus ja see tegi mulle muret. Kartsin Mati pärast, kes on peaaegu alati palavusega raskustes olnud, viimasel Kõrvemaa rogainil kestis vaid 2 tundi. Nüüd oli olukord veel hullem, lisaks üle 30-kraadisele kuumusele tuli võtta kõrgeid mägesid.

Võistluste avamine

Ukrainlased korraldasid rogaini Euroopa meistrivõistlusi slaavipäraselt ja suurejooneliselt. Avamisel oli rivistus, lipud, pikad kõned, rahvariietes tüdrukud koos leivakinkimise ja rahvusliku kontserdiga. Vinge.

Esindajate koosolekule, mis lükati hilisemale ajale, kutsuti riikide (!!?) esindajad. Rogainis on meie arust iga võistkond omaette väike vürstiriik, seetõttu oli eestlasi koosolekul rohkem kui 1. Ka Lauri Leppik, kui IRF juhatuse liige, tegi korraldajate soovil pikema sõnavõtu, rääkidest uutest reeglitest, eriti SI-ga seonduvast. Sellest ei saanud keegi vist suurt aru, sest tõlge kohati lonkas ja tegelikult polnudki seal vaja midagi aru saada :)). Mis seal ikka, SI-pulk auku ja edasi.

Üllatav oli see, et küsimusele GPS-i kohta vastas kaardi autor, rajameister ja peakohtunik Jefim Štempler, et see pole probleem, kuna kaart on koostatud selliselt, et GPS-ide kasutamine ei anna efekti (!!?). Sellega oli ka selge, et kõrgusmõõtjaga kellade kasutamine pole keelatud. Minul langes kohe üks suurem mure ära, sest sain jätta oma kella käe peale. Samuti võis paluda vajadusel abi külaelanikelt, osta poest toitu jm. Lähtuti sellest, et mida pole võimalik kontrollida, seda ei saa keelata, sh ka mobiilide kasutamist rajal. Võistluseelset IRFi reeglite tutvustamist või korraldajate poolt tehtud muudatuste selgitamist seekord eriti ei kohanud. Kõik oluline oli kirja pandud viimasesse bülletääni, mille inglisekeelne versioon oli tõlgitud Google Translatoriga (!). Seetõttu oli seal sees väga lahedaid pärle. Õnneks lugesin ise enne venekeelset paberit.

Hoiatati, et SI-pulga kinnituspaela purunemine toob automaatselt kaasa DQ. Pael ise aga oli paberist, nagu Õllesummeril. Meie teipisime käepaelad tugevalt ära, teibi peale pani üks korraldajatest oma allkirja.

Rajaplaneering

Selleks anti aega 3 tundi. Saime kätte 50x55cm suurused laudlinad, kaardimõõduks oli 1:30 000. Blogis eelnevalt ennustatud võistlusala oli nihkunud rohkem kirdesse, seega oli kõrgete tõusudega piirkonna osakaal natuke väiksem. Rada planeerisime oma hotellitoas ja kogu töö võttis aega vaid 1tund ja 10min. Me ei pannud enne planeerimist isegi jooksuriideid selga, sest nendega oleks pikem istumine olnud liialt palav.

Planeeringu üldkontseptsioon sai paika üsna kiiresti:

- rajal on kaks põhilist keskusest väljumise-sisenemise suunda – loodesse ja kagusse
- lääne- ja edelaossa jäi palju suurte tõusudega etappe ning punktid üksikutel kõrgetel mägedel. Viimased viskasime oma plaanist kohe välja.
- kaardi lõuna- ja eriti kaguosa paistis olema väga tehniline/segane, mis eeldas selle ala läbimist valgel ajal
- tehniliselt kõige lihtsam oli kaardi ida- ja kirdeosa, seal oli palju pikki tee-etappe ja see piirkond sobis pimedaks ajaks.

Lähtuvalt meie võistkonna füüsilistest eeldusest ning eelnevalt loetletud punktidest, tegime enda jaoks suurepärase plaani. Ütleks, et lausa ideaalse plaani ja imestasime väga, kui stardipaugu järel oli sarnast planeeringut teostamas üsna väike hulk võistlejaid. Kas siis tõesti tundsid kõik tiimid end füüsiliselt ja tehniliselt niivõrd tugevatena, et alustada loodeservast kõrgete mägedega, liikuda sealt lõunasse kõrgeid tõuse võttes ning siis jätta väga keeruline maastikuosa ööseks.

Meie plaan oli järgmine:
Liikuda kõigepealt kagusse, võtta valgel ajal ära kõige rammusam ja tehnilisem piirkond, siis, tundes juba mõnu kogutud heast punktisaagist, võtta öösel rahulikult ja valutult loodeosa punktid, käia varahommikul keskuses sooja toitu söömas ning peale seda siirduda loodeosa mägedesse, kus võtta nii palju punkte juurde kui veel jõuab. Keskusesse tagasituleku variante oli loodes-läänes piisavalt.

Selle plaani tugevus oli, et me ei kurnaks ennast ära juba poolel maal, ei kulutaks liigseid tunde punktide otsimisele pimedas (sest pimedal ajal orienteerumine pole meie tugevam külg) ning saaks kriitilisel ajal sooja süüa.
Plaani nõrkuseks oli piiratud punktikogus, mis välistas võistlemise kõige kõrgema koha eest. Seda viimast me muidugi ette ei teadnud, konkurendid Kaminskis-Liepina olid seekord väga võimsad.

I osa. Kuni haamrini

Stardist liikus Migovo suusamäele, KP42 poole vaid ca 20 võistkonda. Mäe tippu oli palava päikese all 250m tõusu, edasi järgnes pikk ja järsk laskumine ning jälle tõus. Vaatasin, et rahuliku käimisega tõuseme 100m 8 minutiga, seega oli liikumine ca 10x aeglasemalt kui tasasel maal. Metsas oli liikuda mõnus, laialehelised puud varjasid palavat päikest ning niiske maapind (allikad, sookesed, ojad) hoidsid alusmetsas parajat jahedust.
























Kaart läbitud rajaga (suuremalt)

Teises punktis (KP84) olime esimesed, sest suurem karavan, kelle hulgas oli palju noori, võttis pikal nõlvatraaversil liigselt kõrgust, meie aga liikusime kõrgusmõõtja abiga ning maabusime kenasti vajalikul sadulal. Edaspidi olimegi maastikul üksi ja äratasime SI-jaamu.

Üsna kohe sai selgeks, et tuleb kasutada radu nii palju kui võimalik ja vältida rohelisi ning eriti rohejoonelisi lagedaid. Viimased võisid olla väga rängad, eriti kohad, kus vohas pikaväädiline teravate okastega taim. Ka raiesmikud võisid olla väga raske läbitavusega, mets oli sageli täis mahalangenud suuri ja maharaiutud peeneid puid. Samas oli ka palju mõnusat metsaalust, kenasid lagedaid ning inimlikke tõuse, kus tihedad põldmarjapõõsad (?) jalgu kinni ei sidunud.

Äramärkimist väärib kaart, mille tegemiseks oli kulunud 160 inimpäeva ning mis kajastas lisaks igasugustele pisikestele olemasolevatele või peaaegu kadunud rajakestele ka läbitavust. See oli 30 000-line orienteerumiskaart, millel ei puudunud küll vead, kuid mis teevalikute planeerimisel andis väga põhjalikku teavet. Rogainikaardid pole kunagi sellisel tasemel olnud ja ma pole kindel, kas kunagi veel selliseid näeb.

Esimese tobeda vea tegime KP92-ga. Üsna kehva läbitavuse ja tõusu-laskumistega kaardivigadega etapi 74-92 läbisime üsna kenasti ning jõudsime orgude lõikekohta, kus Marje ütles, et punkt peab siin olema. Aga polnud. Panime end natuke valesti paika, mistõttu tegime igavesti pika aasa kõrvalorust üles ja nõlvapidi tagasi ning jõudsime täpselt samasse kohta, kus olime. Seekord natuke idapoolt ja otse punkti. Selgus, et me olime enne viga seisnud punktist 5m kaugusel väikese nõlvanuki taga. Viga ca 15-20min.

Järgmise punktiga (77) tuli ka väike viga, sest ühte kõrvalorukest kaardil polnud. Viga maksimaalselt 4-5 min. Tõusulõigul 77-53-85 hakkas Mati liikumine muutuma raskeks. Võtsime mitu korda hoo maha, ehkki meie tempo oli algusest saadik olnud väga rahulik ja energiat säästev.

Kui olime rajal olnud 4 tundi ja jõudnud punktide 85-65 vahelise oja äärde, ütles Mati, et tema on täiesti läbi. Üritas süüa, kuid oksendas kõik välja, liikuda ei jõudnud jne. Üldiselt oli asi väga jama. Totaalne haamer võistluse niivõrd varajases staadiumis oli üllatav, sest olime liikunud rahulikult, sõime-jõime kogu aeg, mingisugust otsesest põhjust ärakukkumiseks polnud. Kuid see oli reaalsus ja nüüd jäi kõik Mati ostustada. Edaspidi ootasin Matilt lauset, et nüüd on küll kõik, mina enam ei suuda, lähme koju.

II osa. Mati kannatused

Mati pole loobuja tüüp, sellest olen juba varem aru saanud. Kuid nüüd oli käimas alles võistluse 5 tund, palavus kurnas endiselt ja tõusud olid vägevad.
Liikusime aeglaselt, eriti tõusudel. Mati ka liikus, ehkki oli kaardi ja kompassi kotti pannud ning tegeles põhiliselt ellujäämisega. Natuke segaseid kohti orienteerumises oli, kuid märkimisväärselt suuri vigu me ei teinud. Piirkond oli tehniline, näiteks Mairolt ja Priit tegid seal pimedas 2,5-3 tundi viga, ütlesid, et vaid 2 punkti said kätte ilma veata. Sass ja Jaak hävisid siin, tegid viga üle 4,5 tunni. Sass kurtis ka palavust ja rasket reljeefi raja algusosas.

Mõrvarlik tõus Mati jaoks oli etapil 94-64. Viimasel 100m-l liikus ta 10m kaupa, mille vahel lamas 2-3min hingeldades maas, silmad poolpahupidi. Midagi polnud ka teha, sest vedamiskummi meil polnud ja sellest polekski antud seisundi juures kasu olnud. See oli vaatepilt, mida abikaasad näha ei tohi.

Vaatamata Mati probleemidele liikusime siiski oma plaani järgi, mis tähendas valges keerulise kaguosa läbimist ning pimedas lihtsamasse piirkonda jõudmist. Olime teinud tagasihoidliku plaani, kuid see töötas. Olime 8 tunniga jõudnud koguda hulgaliselt punkte (101) ning see ei lasknud meeleolul langeda. Võistlusest või võitlusest tulemuse nimel oli asi kaugel, tähtis oli hoida sellist liikumiskiirust, et Mati hotellituppa taastuma jõuaks. Õigemini, Mati reguleeris seda kiirust/aeglust ise.

Orienteerusime pimedas Marjega kahekesi, ebamääraseid kohti oli palju, sest öösel lihtsalt on kõik hoopis teistmoodi. Lambid olid head, sest Tenno käest saime kaks võimast isetehtud LED-lampi. Mati liikus väikese pirniga meie järel ja midagi enamat ta ka ei vajanud.

Ja siis tuli suur viga – KP86. Liikusime rohelisest vasakult mööda suuna järgi punktipiirkonda ja teekeste tekkimisel hakkasime liikuma ülespoole. Vaatasin kaardilt, et punktipiirkond on üks kõrgem omapärane saareke ja tuleks üles minna nii palju, kui tõusu antakse (tegelikult tõusis reljeef pidevalt). Vahepeal kammisime Marjega pikalt punkte küll paremalt ja vasakult, läksime üksteisest kohati üsna kaugele. Mati sai siis rahulikult istuda. Ühel hetkel tundus asi juba üsna lootusetu ja Marje kurtis, et ühtegi teist võistkonda ka pole, kelle abil paika saada. Läksime jälle laiali punkti kammima, kui nägin eespool kaugemal tuld. Hõikasin Marjet ja Matit enda juurde ja ootasin lähenevat abistavat tiimi. Tuli tuli minu suunas, jess..., kuid kahjuks oli see Marje... Ma olin kergelt öeldes pettunud.
Jõudsime lõpuks ühe järsu nõlva kõrvale ja enam-vähem tuvastasime mingi koha kaardil. Kuid sellegipoolest liikusime juba lootust kaotanutena järgmisse punkti. Ja siis, täiesti ootamatult seisis vajalik 8-ne punkt tee peal ees. Nii lihtne see oligi, kahjuks viga 70 minutit. Ja nagu hilisemas analüüsis selgus, olime tulnud kohe alguses punktist 50-60m kauguselt mööda.

Edasi oli ka apsakaid. Näiteks ei leidnud järvekese ääres punkti KP76, sest legendis oli järve idakallas. Tegelikkuses oli punkt eemal võsas künka peal. Aga pimedas seda ei näinud. Samuti oli müstika, kuidas tegime suunaviga KP96-ga, peaaegu 90 kraadi, kusjuures hoidsime väga hoolikalt õiget suunda. Marje leidis selle punkti imekombel, nagu ka mõne teise (KP56). Suunaga oli sellel kaardil probleeme ka teistel.

Kaugemaid kirdepoolseid punkte 57, 97, 73 me muidugi võtma ei läinud, Mati luges vaid neid punkte, mis olid jäänud ellujäämiseni, st. tagasiteele hotellitoani. Kahjuks ütlesin talle esialgu 1 punkti vähem ja see oli mingil hetkel paras moraalne hoop. Kaarti Mati ise ei vaadanud, see oleks olnud liialt kurnav.

Ehkki enne keskusesse jõudmist läks valgeks, suutsime siiski teevalikus viga teha ja 3 korda Migovo jõge ületada. Viimasel ületamisel kukkus Marje üleni vette ja pidi tempokalt keskusesse jooksma, et mitte külmetuda. Muidu oli ilm ka öösel selline, et piisas vaid lühikeste käistega orienteerumissärgist. Kohati oli ka sellega palav.

III osa. Puhkus pehmetel patjadel

Lõpuks jõudsime Mati jaoks päästva hotellitoani. Väike dušš, soe kiirtoit, tomatid ja virsikud ning pikutamine pehmes voodis külm õlu näppude vahel. Vot selline rogain mulle meeldis!
Arvasin, et Mati annab alla, kuid eksisin. Küsimusele, kaua ta puhata tahab, tuli läbi poolmagava suu kiire vastus: “Puhkan 15min ja siis lähme”.
Ja nii ka oli. Panime kuivad riided selga ja olime kõik justkui uuesti sündinud. Keskuses olime 1 tunni, kell 6.20-7.20.

IV osa. Turistid hommikusel jalgsimatkal

Alustuseks võtsime 240m tõusu KP32-ni, siis ekslesime natuke järgneval etapil. KP 81 saime kätte ainult tänu Mati initsiatiivile. Olime küll mingil harjal, kuid kaardil ei osanud end siduda. Ei saanud aru harjade ja orgude omavahelistest suhetest. Punkt oli üsna kavalalt paigutatud järsul nõlval asuvale jalgrajale. Aega oli meil hommikuseks jalutuskäiguks väga palju, ca 4,5 tundi. Seepärast võtsime juurde füüsiliselt raske punkti 51, kuhu tõusu oli 320m ja seda ka metsikul järsul nõlval põldmarjaväätide vahel. See tõus tühjendas Mati jõuvarud ning edasi oli tema mõtetes vaid järgmisse ehk viimasesse punkti jõudmine. Sinnagi tuli võtta 65m tõusu, kuid seejärel sai ainult laskuda. Ilm tundus sel hommikul olema eriti palav.

Finišis suurt vabanemist polnud, sest olime hommikupoolikul liikunud mõnusa stressivaba tempoga, suure ajavaruga. Teiste tulemustest polnud esialgu õrna aimugi, väike lootus oli, et palavus ja liigoptimistlik rajaplaneering võis nii mõnegi konkurendi “ära küpsetada”. Kuid nii see polnud, sest tugevad Läti tegijad olid ka siin Tegijad, eriti vinge punktisumma said kokku Kaminskis-Liepina – 242. Meie rajaplaneering poleks ka teoreetiliselt sellist summat võimaldanud. Seega, kes tahtis kõva tulemust, pidi alustama suurte mägedega ja täpselt orienteeruma öisel tehnilisel maastikul. Ja kannatama lõpuni. Kui me oleksime kohe alguses nagu enamus läände läinud, oleksime üsna varakult katkestanud.

Teistest

Medalitulemuse tegi Salomon (Karli Lambot, Tõnu Lillelaid ja Rait Pallo). Nad käisid kõik keppidega, ehkki ma ei saanud küll aru , kuidas nendega võsas ja põõsastikus liikuda sai. Kuid Karli jutu järgi olid kepid väga head (näit meie võtsime suurtel tõusudel abiks puuoksad, mille hiljem ära viskasime). Salomon ei jooksnud peaaegu üldse, samuti pidi Rait pidevalt jalgu teipima. Ka mul olid esmakordselt villid kandades, tõenäoliselt põhjustatuna palavast ilmast. Võistlus õnnestus ka Mairoltil ja Priidul (219 punkti ja veteranide II koht), aia taha läks üritus Jaagul ja Sassil (187 punkti). Eriti vinge sünnipäevakingi tegi endale Arvo Kivikas, kes koos Juku Tasaga said kokku 191 punkti ning võitsid superveteranide klassi. Rajaplaneeringust ja muust ei õnnestunud nendega rääkida.

Meie saime kokku 186 punkti, läbisime 67,7km (linnulennult 52km), võtsime kõrgust 3514m. 4. koht omas klassis.
Vasakul läbitud raja kõrgusegraafik.

Mairolt ja Priit võtsid 219 punkti juures kõrgust 4260m (!), võitjad üle 5000m.

Tulemused

Võistluse koduleht

Võistkond Bona Fide (Mairolt Kakko-Priit Överus, MV II koht) rajakaart (pdf, 6Mb) ja soorituse analüüs (xls).


Wednesday, August 11, 2010

Augustikuu tegemisi

Kõigepealt on vaja jõuda Migovosse, Lõuna-Ukrainasse, kus toimuvad laup-pühap Euroopa MV 24h rogainis. Ärasõit venib, loodetavasti saame veel täna õhtul liikuma. Kuid karta on, et puhkuseks jääb enne starti tsipa vähe aega.

Maastik on mägine, suurimad kõrguste vahed ulatuvad 400m-ni. Kes tahab võtta kõik punktid, peab 24h jooksul läbima 110-120km ja võtma 4000m tõusu.

Panin oletatava piirkonna kaardile (punane joon lapiti, sinine pikuti kaardileht). Keskus jääb ilmselt ala põhjaserva, kirdenurk on tasasema reljeefiga.

Kui jõuame Ukrainast tervelt tagasi, siis järgmine võistlus on kohe reedel 20.augustil EMV sprint Tallinna Botaanikaaias. Samal hilisõhtul on Uljastes EMV öine, kuid sellest stardist loobun.

Ja siis tuleb kõige tähtsam võistlus - EMV tavarada Selgisel, minu jaoks raskel maastikul. Kuid kuulda ja lugeda on, et konkurendid (eriti RR) teevad selle jaoks kõvasti trenni.

Kui saaks, siis elaks kaasa homsele MMi tavarajale. Tahaks loota, et Eesti orienteerujatelt tuleb kasvõi üks õnnestunud sooritus sellel aastal. Trenni tehakse ju looma moodi.

Tuesday, August 10, 2010

Ekstreem Venemaal

Võksal Nižni Novgorodi rajoonis.


Venemaal on nende metsatulekahjudega ikka täitsa ...
Põlenud külad, põlenud vanaema... Link

Sunday, August 8, 2010

X-Team - kes ei riski, see shampust ei joo

X-Teami üritusel oli plaanis teha üks pikem trenn enne Ukraina rogaini EM-i. Kuidagi kehvasti on seis nende pikkade otstega sellel aastal, üks kevadine XDream küll oli, kuid seal olid totaalsed krambid, mistõttu ei tulnud heast pingutusest midagi välja.

Niisiis olime stardijoonel koos Minniga, kellega pole varem midagi koos teinud. Minn oli enne starti üsna tõbise olemisega (nii ta ütles), pealegi polnud 32-33 kraadine kuumus selles seisus kõige parem.

Alguses läksime väikese ringiga (39-22) lisaülesande punkti 21, kus sain ujuda parajalt pika otsa. Lisaülesannetest loopisime 20x palli üle kraavi. Võtsime veel 2-KP-d ja tulime tagasi lisaülesandesse. Peale seda põrutasime lõunasse, mägedesse. Tuli üks viga (37), üks pikem ebamäärane sahmerdamine (24), kuid üldjoontes oli kõik ok.



Bingo-rabapunktid õnnestusid üsna hästi, esimene (57) võttis rohkem aega. Raba oli ilus, aga paganama palav.

Vahetusalasse jõudsime 2.44 peale starti. Kange tahtmine oli õhupalle puruks visata, kuid nende sidumine ei õnnestunud kohe kuidagi. Minn ütles, et tegeleb ellujäämisega ning sõlmede tegemisel polnud kõige kiirem-osavam. Peale mitut äralennanud ja katkiläinud palli sain lõpuks kolm palli nöörile, kuid need kukkusid tuulega alla ja läksid katki. Loobuda ei tahtnud, sidusin ühe palli üles ja viskasin ühe viskega katki. Ratastele.

Kuid ikkagi jäi see pallilugu kripeldama, mispeale puhusin-sidusin veel kaks palli üles. Ühe viskasin, teise kägistasin niisama katki.

Lisaülesandes puude loendamisel saime tünga, 57 oli liialt vähe. Edasi paremalt ringi põhjapoolsete punktikobarate juurde.

Kõik oli OK kuni tuli teha otsus KP33 juures. Kas minna edasi KP55 või tulla tagasi keskuse poole. Vaatasin, et KP33-ni olime jõudnud suure ringiga 1 tunniga ning selle sees teinud veel ka lisaülesande. Miks ei peaks siis jõudma teha 55-50-30-32-... teise tunniga (16 rammusat lisapunkti). Väga ebamäärane tundus üleminek 33-55, kuid siin- ja sealpool jõge paistsid mingid teeotsad.

Minn oli sellele plaanile vastu, haistis Lätit. Arvasin, et see on tema nõrkusehoog ja tagasi kodu poole minek tundus ka natuke varajane. Surusin oma tahtmise peale.

Etapp 33-55 koosnes jõe ületamisest, pokurabas müttamisest, võssis ukerdamisest ning mõnest pisijamast veel. Kuid päris Lätiks ka ei läinud.

KP55 oli vahvas kohas, ainult jõe kohal olevat punktipuud ei leidnud kohe üles. Sinna läks päris mitmeid kalleid minuteid. Kuigi plaan oli võtta möödaminnes ka KP50, oli tee peal üsna selge, et suure ajatrahvita me seekord ei pääse. Punkt jäi võtmata. Ning loomulikult jäid ka kõik teised tee lähedal olevad punktid võtmata, vaid sillaaluse KP30 komposteerisin. Sealt edasi tuli aga tõsine viga õige teeotsa leidmisega. Jõudsime sõita pikalt lõunasse ning ületada kolm korda Läsna maastiku ainsat porist teejuppi, mis vaid 30m pikk.
Mul oli suva see läänepoolne katastroof, rattasõit oli mõnus ja ilm oli ilus. Suur küsimärk oli, et kui palju lõpuga hilineme.

Finišisse jõudsime ca 13-minutilise hilinemisega. Polnudki kõige hullem. Ainult punktilisa oli tagasiteel pea olematu.

Öeldakse, et kes ei riski, see šampust ei joo. Kuid seiklusspordis kipub vist olema nii, et kes riskib, see ei joo kunagi šampust.

Väga hea trenn oli, palavus maha ei murdnud, õige väsimus andis tunda alles kodus. Krambisähvatused olid üleminekul jooksult rattale, kui üritasin tee peal jõulisemalt vajutada. Kuid hiljem probleemi polnud. Hommikul tegin ikkagi kõva anti-krambi kuuri, testiks.
Nüüd peab Jüri Savitskile Spordipartneris aru andma ...

Tulemused

Thursday, August 5, 2010

Toonekured puu otsas

Huvitav, kui sageli seda juhtub, et toonekured istuvad puu otsas? Nagu varesed. Või kas need ongi kured?