Thursday, August 19, 2010

Tramm nimega MATI

Seekordne tiitlivõistlus Ukrainas oli eriline. Eriline kõrge temperatuuri, tõusude koguhulga, valusate kibuvitsaliste ja aeglase liikumiskiiruse osas.
Ka meile oli see eriline, sest istusime trammis, mille peale oli suurte tähtedega kirjutatud sõna: “MATI”. Kuid kõigest järjekorras.

Sõit Ukrainasse läks suhteliselt valutult, ehkki sooja oli pidevalt 30 kraadi ja rohkem ning Poola-Ukraina piiril pidime öösel olema ligi 3,5 tundi. Suur OK Mercury telk oli ööbimisteks ülimõnus, seltskond väga tore. Bussis olid peale meie tiimi (Mati Preitof, Marje Viirmann ja mina) veel Mairolt Kakko, Priit Överus, Aleksander Pritsik ja Jaak Väärsi – kõik kogenud ja auhinnatud rogainijad. Sassile ja Jaagule oli see teine EM Ukrainas. Eelmisel korral koosnes rogainikaart vähendatud orienteerumiskaartidest, mida iseloomustas ülitihe kõrgusjoonte rägastik ja halb loetavus. Siis tehti neile tublisti liiga, sest mingi IT jama pärast võeti maha suur hulk punkte ning väga hea sooritus läks aia taha.

Mida lähemale Migovole jõudsime, seda kehvemaks läksid teed, lagunenumaks majad, rohkem nägime hobuseid ning muid koduloomi. Kuid Migovo suusakeskus üllatas suurte ja uhkete puidust majade, kiviparketist teede ning suurepäraste hotellitubadega. See oli nagu oaas keset kõrbe. Registreerimine võttis küll parasjagu aega, kuid kõik toimus rahulikult ning süsteemselt. Nagu Ukraina piiril, nii ka siin pidime liikuma ühe “akna” juurest teise juurde, kuid seda siiski loogilises järjekorras ja suunatult.

Võistluskeskuses saime mugava hotellitoa, 3 ööpäeva maksis 450 krooni nägu. Rahulikult kulgenud bussireisist suurt väsimust polnud, kuid palavus roiutas omajagu. Ees ootas raske katsumus ja see tegi mulle muret. Kartsin Mati pärast, kes on peaaegu alati palavusega raskustes olnud, viimasel Kõrvemaa rogainil kestis vaid 2 tundi. Nüüd oli olukord veel hullem, lisaks üle 30-kraadisele kuumusele tuli võtta kõrgeid mägesid.

Võistluste avamine

Ukrainlased korraldasid rogaini Euroopa meistrivõistlusi slaavipäraselt ja suurejooneliselt. Avamisel oli rivistus, lipud, pikad kõned, rahvariietes tüdrukud koos leivakinkimise ja rahvusliku kontserdiga. Vinge.

Esindajate koosolekule, mis lükati hilisemale ajale, kutsuti riikide (!!?) esindajad. Rogainis on meie arust iga võistkond omaette väike vürstiriik, seetõttu oli eestlasi koosolekul rohkem kui 1. Ka Lauri Leppik, kui IRF juhatuse liige, tegi korraldajate soovil pikema sõnavõtu, rääkidest uutest reeglitest, eriti SI-ga seonduvast. Sellest ei saanud keegi vist suurt aru, sest tõlge kohati lonkas ja tegelikult polnudki seal vaja midagi aru saada :)). Mis seal ikka, SI-pulk auku ja edasi.

Üllatav oli see, et küsimusele GPS-i kohta vastas kaardi autor, rajameister ja peakohtunik Jefim Štempler, et see pole probleem, kuna kaart on koostatud selliselt, et GPS-ide kasutamine ei anna efekti (!!?). Sellega oli ka selge, et kõrgusmõõtjaga kellade kasutamine pole keelatud. Minul langes kohe üks suurem mure ära, sest sain jätta oma kella käe peale. Samuti võis paluda vajadusel abi külaelanikelt, osta poest toitu jm. Lähtuti sellest, et mida pole võimalik kontrollida, seda ei saa keelata, sh ka mobiilide kasutamist rajal. Võistluseelset IRFi reeglite tutvustamist või korraldajate poolt tehtud muudatuste selgitamist seekord eriti ei kohanud. Kõik oluline oli kirja pandud viimasesse bülletääni, mille inglisekeelne versioon oli tõlgitud Google Translatoriga (!). Seetõttu oli seal sees väga lahedaid pärle. Õnneks lugesin ise enne venekeelset paberit.

Hoiatati, et SI-pulga kinnituspaela purunemine toob automaatselt kaasa DQ. Pael ise aga oli paberist, nagu Õllesummeril. Meie teipisime käepaelad tugevalt ära, teibi peale pani üks korraldajatest oma allkirja.

Rajaplaneering

Selleks anti aega 3 tundi. Saime kätte 50x55cm suurused laudlinad, kaardimõõduks oli 1:30 000. Blogis eelnevalt ennustatud võistlusala oli nihkunud rohkem kirdesse, seega oli kõrgete tõusudega piirkonna osakaal natuke väiksem. Rada planeerisime oma hotellitoas ja kogu töö võttis aega vaid 1tund ja 10min. Me ei pannud enne planeerimist isegi jooksuriideid selga, sest nendega oleks pikem istumine olnud liialt palav.

Planeeringu üldkontseptsioon sai paika üsna kiiresti:

- rajal on kaks põhilist keskusest väljumise-sisenemise suunda – loodesse ja kagusse
- lääne- ja edelaossa jäi palju suurte tõusudega etappe ning punktid üksikutel kõrgetel mägedel. Viimased viskasime oma plaanist kohe välja.
- kaardi lõuna- ja eriti kaguosa paistis olema väga tehniline/segane, mis eeldas selle ala läbimist valgel ajal
- tehniliselt kõige lihtsam oli kaardi ida- ja kirdeosa, seal oli palju pikki tee-etappe ja see piirkond sobis pimedaks ajaks.

Lähtuvalt meie võistkonna füüsilistest eeldusest ning eelnevalt loetletud punktidest, tegime enda jaoks suurepärase plaani. Ütleks, et lausa ideaalse plaani ja imestasime väga, kui stardipaugu järel oli sarnast planeeringut teostamas üsna väike hulk võistlejaid. Kas siis tõesti tundsid kõik tiimid end füüsiliselt ja tehniliselt niivõrd tugevatena, et alustada loodeservast kõrgete mägedega, liikuda sealt lõunasse kõrgeid tõuse võttes ning siis jätta väga keeruline maastikuosa ööseks.

Meie plaan oli järgmine:
Liikuda kõigepealt kagusse, võtta valgel ajal ära kõige rammusam ja tehnilisem piirkond, siis, tundes juba mõnu kogutud heast punktisaagist, võtta öösel rahulikult ja valutult loodeosa punktid, käia varahommikul keskuses sooja toitu söömas ning peale seda siirduda loodeosa mägedesse, kus võtta nii palju punkte juurde kui veel jõuab. Keskusesse tagasituleku variante oli loodes-läänes piisavalt.

Selle plaani tugevus oli, et me ei kurnaks ennast ära juba poolel maal, ei kulutaks liigseid tunde punktide otsimisele pimedas (sest pimedal ajal orienteerumine pole meie tugevam külg) ning saaks kriitilisel ajal sooja süüa.
Plaani nõrkuseks oli piiratud punktikogus, mis välistas võistlemise kõige kõrgema koha eest. Seda viimast me muidugi ette ei teadnud, konkurendid Kaminskis-Liepina olid seekord väga võimsad.

I osa. Kuni haamrini

Stardist liikus Migovo suusamäele, KP42 poole vaid ca 20 võistkonda. Mäe tippu oli palava päikese all 250m tõusu, edasi järgnes pikk ja järsk laskumine ning jälle tõus. Vaatasin, et rahuliku käimisega tõuseme 100m 8 minutiga, seega oli liikumine ca 10x aeglasemalt kui tasasel maal. Metsas oli liikuda mõnus, laialehelised puud varjasid palavat päikest ning niiske maapind (allikad, sookesed, ojad) hoidsid alusmetsas parajat jahedust.
























Kaart läbitud rajaga (suuremalt)

Teises punktis (KP84) olime esimesed, sest suurem karavan, kelle hulgas oli palju noori, võttis pikal nõlvatraaversil liigselt kõrgust, meie aga liikusime kõrgusmõõtja abiga ning maabusime kenasti vajalikul sadulal. Edaspidi olimegi maastikul üksi ja äratasime SI-jaamu.

Üsna kohe sai selgeks, et tuleb kasutada radu nii palju kui võimalik ja vältida rohelisi ning eriti rohejoonelisi lagedaid. Viimased võisid olla väga rängad, eriti kohad, kus vohas pikaväädiline teravate okastega taim. Ka raiesmikud võisid olla väga raske läbitavusega, mets oli sageli täis mahalangenud suuri ja maharaiutud peeneid puid. Samas oli ka palju mõnusat metsaalust, kenasid lagedaid ning inimlikke tõuse, kus tihedad põldmarjapõõsad (?) jalgu kinni ei sidunud.

Äramärkimist väärib kaart, mille tegemiseks oli kulunud 160 inimpäeva ning mis kajastas lisaks igasugustele pisikestele olemasolevatele või peaaegu kadunud rajakestele ka läbitavust. See oli 30 000-line orienteerumiskaart, millel ei puudunud küll vead, kuid mis teevalikute planeerimisel andis väga põhjalikku teavet. Rogainikaardid pole kunagi sellisel tasemel olnud ja ma pole kindel, kas kunagi veel selliseid näeb.

Esimese tobeda vea tegime KP92-ga. Üsna kehva läbitavuse ja tõusu-laskumistega kaardivigadega etapi 74-92 läbisime üsna kenasti ning jõudsime orgude lõikekohta, kus Marje ütles, et punkt peab siin olema. Aga polnud. Panime end natuke valesti paika, mistõttu tegime igavesti pika aasa kõrvalorust üles ja nõlvapidi tagasi ning jõudsime täpselt samasse kohta, kus olime. Seekord natuke idapoolt ja otse punkti. Selgus, et me olime enne viga seisnud punktist 5m kaugusel väikese nõlvanuki taga. Viga ca 15-20min.

Järgmise punktiga (77) tuli ka väike viga, sest ühte kõrvalorukest kaardil polnud. Viga maksimaalselt 4-5 min. Tõusulõigul 77-53-85 hakkas Mati liikumine muutuma raskeks. Võtsime mitu korda hoo maha, ehkki meie tempo oli algusest saadik olnud väga rahulik ja energiat säästev.

Kui olime rajal olnud 4 tundi ja jõudnud punktide 85-65 vahelise oja äärde, ütles Mati, et tema on täiesti läbi. Üritas süüa, kuid oksendas kõik välja, liikuda ei jõudnud jne. Üldiselt oli asi väga jama. Totaalne haamer võistluse niivõrd varajases staadiumis oli üllatav, sest olime liikunud rahulikult, sõime-jõime kogu aeg, mingisugust otsesest põhjust ärakukkumiseks polnud. Kuid see oli reaalsus ja nüüd jäi kõik Mati ostustada. Edaspidi ootasin Matilt lauset, et nüüd on küll kõik, mina enam ei suuda, lähme koju.

II osa. Mati kannatused

Mati pole loobuja tüüp, sellest olen juba varem aru saanud. Kuid nüüd oli käimas alles võistluse 5 tund, palavus kurnas endiselt ja tõusud olid vägevad.
Liikusime aeglaselt, eriti tõusudel. Mati ka liikus, ehkki oli kaardi ja kompassi kotti pannud ning tegeles põhiliselt ellujäämisega. Natuke segaseid kohti orienteerumises oli, kuid märkimisväärselt suuri vigu me ei teinud. Piirkond oli tehniline, näiteks Mairolt ja Priit tegid seal pimedas 2,5-3 tundi viga, ütlesid, et vaid 2 punkti said kätte ilma veata. Sass ja Jaak hävisid siin, tegid viga üle 4,5 tunni. Sass kurtis ka palavust ja rasket reljeefi raja algusosas.

Mõrvarlik tõus Mati jaoks oli etapil 94-64. Viimasel 100m-l liikus ta 10m kaupa, mille vahel lamas 2-3min hingeldades maas, silmad poolpahupidi. Midagi polnud ka teha, sest vedamiskummi meil polnud ja sellest polekski antud seisundi juures kasu olnud. See oli vaatepilt, mida abikaasad näha ei tohi.

Vaatamata Mati probleemidele liikusime siiski oma plaani järgi, mis tähendas valges keerulise kaguosa läbimist ning pimedas lihtsamasse piirkonda jõudmist. Olime teinud tagasihoidliku plaani, kuid see töötas. Olime 8 tunniga jõudnud koguda hulgaliselt punkte (101) ning see ei lasknud meeleolul langeda. Võistlusest või võitlusest tulemuse nimel oli asi kaugel, tähtis oli hoida sellist liikumiskiirust, et Mati hotellituppa taastuma jõuaks. Õigemini, Mati reguleeris seda kiirust/aeglust ise.

Orienteerusime pimedas Marjega kahekesi, ebamääraseid kohti oli palju, sest öösel lihtsalt on kõik hoopis teistmoodi. Lambid olid head, sest Tenno käest saime kaks võimast isetehtud LED-lampi. Mati liikus väikese pirniga meie järel ja midagi enamat ta ka ei vajanud.

Ja siis tuli suur viga – KP86. Liikusime rohelisest vasakult mööda suuna järgi punktipiirkonda ja teekeste tekkimisel hakkasime liikuma ülespoole. Vaatasin kaardilt, et punktipiirkond on üks kõrgem omapärane saareke ja tuleks üles minna nii palju, kui tõusu antakse (tegelikult tõusis reljeef pidevalt). Vahepeal kammisime Marjega pikalt punkte küll paremalt ja vasakult, läksime üksteisest kohati üsna kaugele. Mati sai siis rahulikult istuda. Ühel hetkel tundus asi juba üsna lootusetu ja Marje kurtis, et ühtegi teist võistkonda ka pole, kelle abil paika saada. Läksime jälle laiali punkti kammima, kui nägin eespool kaugemal tuld. Hõikasin Marjet ja Matit enda juurde ja ootasin lähenevat abistavat tiimi. Tuli tuli minu suunas, jess..., kuid kahjuks oli see Marje... Ma olin kergelt öeldes pettunud.
Jõudsime lõpuks ühe järsu nõlva kõrvale ja enam-vähem tuvastasime mingi koha kaardil. Kuid sellegipoolest liikusime juba lootust kaotanutena järgmisse punkti. Ja siis, täiesti ootamatult seisis vajalik 8-ne punkt tee peal ees. Nii lihtne see oligi, kahjuks viga 70 minutit. Ja nagu hilisemas analüüsis selgus, olime tulnud kohe alguses punktist 50-60m kauguselt mööda.

Edasi oli ka apsakaid. Näiteks ei leidnud järvekese ääres punkti KP76, sest legendis oli järve idakallas. Tegelikkuses oli punkt eemal võsas künka peal. Aga pimedas seda ei näinud. Samuti oli müstika, kuidas tegime suunaviga KP96-ga, peaaegu 90 kraadi, kusjuures hoidsime väga hoolikalt õiget suunda. Marje leidis selle punkti imekombel, nagu ka mõne teise (KP56). Suunaga oli sellel kaardil probleeme ka teistel.

Kaugemaid kirdepoolseid punkte 57, 97, 73 me muidugi võtma ei läinud, Mati luges vaid neid punkte, mis olid jäänud ellujäämiseni, st. tagasiteele hotellitoani. Kahjuks ütlesin talle esialgu 1 punkti vähem ja see oli mingil hetkel paras moraalne hoop. Kaarti Mati ise ei vaadanud, see oleks olnud liialt kurnav.

Ehkki enne keskusesse jõudmist läks valgeks, suutsime siiski teevalikus viga teha ja 3 korda Migovo jõge ületada. Viimasel ületamisel kukkus Marje üleni vette ja pidi tempokalt keskusesse jooksma, et mitte külmetuda. Muidu oli ilm ka öösel selline, et piisas vaid lühikeste käistega orienteerumissärgist. Kohati oli ka sellega palav.

III osa. Puhkus pehmetel patjadel

Lõpuks jõudsime Mati jaoks päästva hotellitoani. Väike dušš, soe kiirtoit, tomatid ja virsikud ning pikutamine pehmes voodis külm õlu näppude vahel. Vot selline rogain mulle meeldis!
Arvasin, et Mati annab alla, kuid eksisin. Küsimusele, kaua ta puhata tahab, tuli läbi poolmagava suu kiire vastus: “Puhkan 15min ja siis lähme”.
Ja nii ka oli. Panime kuivad riided selga ja olime kõik justkui uuesti sündinud. Keskuses olime 1 tunni, kell 6.20-7.20.

IV osa. Turistid hommikusel jalgsimatkal

Alustuseks võtsime 240m tõusu KP32-ni, siis ekslesime natuke järgneval etapil. KP 81 saime kätte ainult tänu Mati initsiatiivile. Olime küll mingil harjal, kuid kaardil ei osanud end siduda. Ei saanud aru harjade ja orgude omavahelistest suhetest. Punkt oli üsna kavalalt paigutatud järsul nõlval asuvale jalgrajale. Aega oli meil hommikuseks jalutuskäiguks väga palju, ca 4,5 tundi. Seepärast võtsime juurde füüsiliselt raske punkti 51, kuhu tõusu oli 320m ja seda ka metsikul järsul nõlval põldmarjaväätide vahel. See tõus tühjendas Mati jõuvarud ning edasi oli tema mõtetes vaid järgmisse ehk viimasesse punkti jõudmine. Sinnagi tuli võtta 65m tõusu, kuid seejärel sai ainult laskuda. Ilm tundus sel hommikul olema eriti palav.

Finišis suurt vabanemist polnud, sest olime hommikupoolikul liikunud mõnusa stressivaba tempoga, suure ajavaruga. Teiste tulemustest polnud esialgu õrna aimugi, väike lootus oli, et palavus ja liigoptimistlik rajaplaneering võis nii mõnegi konkurendi “ära küpsetada”. Kuid nii see polnud, sest tugevad Läti tegijad olid ka siin Tegijad, eriti vinge punktisumma said kokku Kaminskis-Liepina – 242. Meie rajaplaneering poleks ka teoreetiliselt sellist summat võimaldanud. Seega, kes tahtis kõva tulemust, pidi alustama suurte mägedega ja täpselt orienteeruma öisel tehnilisel maastikul. Ja kannatama lõpuni. Kui me oleksime kohe alguses nagu enamus läände läinud, oleksime üsna varakult katkestanud.

Teistest

Medalitulemuse tegi Salomon (Karli Lambot, Tõnu Lillelaid ja Rait Pallo). Nad käisid kõik keppidega, ehkki ma ei saanud küll aru , kuidas nendega võsas ja põõsastikus liikuda sai. Kuid Karli jutu järgi olid kepid väga head (näit meie võtsime suurtel tõusudel abiks puuoksad, mille hiljem ära viskasime). Salomon ei jooksnud peaaegu üldse, samuti pidi Rait pidevalt jalgu teipima. Ka mul olid esmakordselt villid kandades, tõenäoliselt põhjustatuna palavast ilmast. Võistlus õnnestus ka Mairoltil ja Priidul (219 punkti ja veteranide II koht), aia taha läks üritus Jaagul ja Sassil (187 punkti). Eriti vinge sünnipäevakingi tegi endale Arvo Kivikas, kes koos Juku Tasaga said kokku 191 punkti ning võitsid superveteranide klassi. Rajaplaneeringust ja muust ei õnnestunud nendega rääkida.

Meie saime kokku 186 punkti, läbisime 67,7km (linnulennult 52km), võtsime kõrgust 3514m. 4. koht omas klassis.
Vasakul läbitud raja kõrgusegraafik.

Mairolt ja Priit võtsid 219 punkti juures kõrgust 4260m (!), võitjad üle 5000m.

Tulemused

Võistluse koduleht

Võistkond Bona Fide (Mairolt Kakko-Priit Överus, MV II koht) rajakaart (pdf, 6Mb) ja soorituse analüüs (xls).


10 comments:

eduardp said...

Karli saatis oma kommentaari:


Väga tublid, et ikka lõpuni tegite. Mati siis eeskätt muidugi.
Lühidalt Salomoni tegemistest. Meie jaoks oli niisugustes mägedes orienteerumine esmakordne ja seega tuli käigupealt õppida. Viivi kirjutas mulle veel viimasel hetkel, et tuleb liikuda mööda mäeharjasid ja orupõhjasid. Aga olime juba Eestist lahkunud, nii et see elementaarne teadmine jäi hiljaks. Seega, eriti alguses võtsime liiga palju tõuse. Tegime plaani peaaegu kõikide punktide peale (va KP 31) ja liikusime alguses läände mägedesse, siis kagusse ja lõpuks põhja. Esimesed kuus tundi ikka jooksime kui võimalik ja alguses tegime ka suuremad vead. Suurim 30 min viga tuli KP 61ga, sest minu meelest oli seal kaart ebatäpne. Otsisime punkti nina keskelt, aga ta oli tegelikult järsaku serval ja rohelise ala nurka küll ei suutnud tuvastada, seal oli kõik ühtlane räga. Õnneks soomlased aitasid meid. Pimedas olulisi vigu ei teinud, vaid paaril korral otsisime tükk aega lihtsamat läbipääsuteed. Tõsiseks läks meie jaoks olukord õhtul, kui soovisime hulgaliselt tekkivaid ville teipima hakata ja Rait teatas, et teip on kotist lahtise luku vahelt kadunud. Siis ma küll kahtlesin, et kas suudame lõpuni minna. Rait kannatas ise kõige rohkem. Arvukate pauside tõttu läks tempo väga alla. Õnneks öösel tulid Juku Tasa ja Kivikas meile vastu ja neilt saime teipi. Küll hilja, aga abi siiski. Väga rahulikult ja katkiseid ville kannatades kõndisime edasi ja lõpus jätsime suurte mägede pauna 35-63-95 ära. Rajal olles arvasime, et võistlus ebaõnnestus. Kuumust kannatasime üllatavalt hästi, suured tõusud ei olnud kellelegi rasked, alguses tegime vigu (tunni jagu oli neid liiast). Väga hea kogemus oli. Ja ilma trekkimise keppideta mina enam mägedes liikumist ette ei kujuta:). Tänu nendele on koormus jalgadel ikka väga oluliselt väiksem.

Karli
(Salomon)

valtersk said...

Migovo race was Survival test for 2WS. On the first day and night our way met with successful teams of several groups. 1,5 hours in the morning, when part of my mind gone sleep and legs bore the wrong district searching for KP 86th.
As a result, 63 km straight, 83 km along the trajectory and the 4,660 m to the top.
Weird, that was not too difficult for me, Anita did more than ability.

eduardp said...

Valters, you did a great job and achieved a fantastic result despite of the big mistake with CP86. We did also mistake with this CP in a darkness, but only 1,1hr comparing to your 1,5 hrs.
I hope to meet you in TAOK rogain.
We eat your honey and will be very strong :)

Anonymous said...

Kiired ajad on olnud. Oli vaja Ukrainas oldud nädala tegemata tööd ära teha ja veel kaks korda EMV-l käia 0 saamas. Rogaini analüüs aga venis. Lähtepositsioon oli märgatavalt paranenud möödunud aastasest. Arvo põlved lubasid tal harjutada ja olime saanud isegi 3 rogaini eritrenni teha. Kohal olime varakult ja harjutusmaastikul saadud õpetus oli selge – keskmine kiirus on meil 2 km tunnis. Seda suurte tõusude ja kohatise väga halva läbitavuse tõttu. Teadsime juba 35 aasta tagustest kogemustest, et sealsed raiesmikud on mõne aasta möödudes sisuliselt okastraadikerad – põõsad+kibuvits+põldmari. Seetõttu ka tuleb olla tänulik kaardistajatele, et nad läbitavust näitasid, sest see on nii drastiliselt erinev. Kaardi täpsus tundus rogainiks igati sobilik, isegi väga väiksed teerajad oli kajastatud. Meie vanusest tingitud motoressursi limiteerituse tõttu oleme alati pidanud väga tähtsaks täpset liikumist läbi aja ruumis, sest kiiruse lisamiseks on võimalused väga väikesed. Peale kaardi vaatamist oli selge, et kirdeosa lamedam osa suuremate teedega jääb teise poolde. KP on küll hajusalt Ja 44 välja viimata, kuid kiirus on ka kindlasti suurem-3 km /tund. Selge oli, et kagupoolses osas tuleb võtta kõik, mis mõistlik ja läände ei ole mõttekas liikuda. Plaan sai hea ja realiseerisime selle täielikult. Läbisime 70 km ja tõusu kogunes 3km. 2 sellest võtsime esimese poole sees. Täielikult ei saa jääda rahule osade KP-de paigutamisega maastikule, kus situatsioon ei olnud piisavalt korrektselt kaardistatud. Tund läks kaduma 94.juures ja kõvasti aega ka 77 ja 34 juures. Seetõttu tuli lõpuosa teedel rutata. Kui aga tempo 22-23 tunnil kippus ära vajuma ja olime otsustanud finiši minna, leidis Arvo järsku jõudu ja jooksime ca 3 km ja võtsime 33 ning oli jälle aega lonkida. Kokkuvõttes ei jäänud lõpus mitte midagi kripeldama, sest 42 võtmiseks ei olnud aega, ega poleks olnud ka psüühilist valmisolekut. Liikusime järgnevalt 95-63-43-siis nagu teis ja 45-35-84-34 ja peale 96 käisime ka kirdenurgas.
Juku

Mairolt said...

Võtsite 95!!! Austusavaldused! Kuidas oli?
Huvitav valik alguseks, ise poleks selle peale tulnud. 95-63-43 läksite otse või ringi? Meil 63-43 etapp oli põhjast ringi minnes 13min kiirem kui Gängil (enamvähem samas staadiumis läbisime seda).
Just mõõtsin arvutis ära meie liikumistee, see tuleb täpsem ja enamasti pikem kaardil mõõdetust, sain 77,1 km. Tõuse 4260m.

Anonymous said...

Suuremad tõusud otsustasime võtta koha alguses ja oli ka soov saada ruttu suure metsa alla varju. 95-? Mis siis see 320m tõusu ka ära ole? 20 min. olime all ja 50 min ronisime. Reeglina läksime kõik etapid võimaluse korral ringi. Seda eelkõige seetõttu, et uhtorud võivad olla sügavad ja väga järskude nõlvadega. Nüüd laua taga analüüsides selgub küll, et tõuse koguses lõpuks sama palju kui otse liikudes, kuid jupi kaupa oli neid kindlasti kergem taluda. Ringi liikumine saigi saatuslikuks 94 võttes, kus otse minnes viis tee punkti, ringi minnes aga tekkis paralleelsituatsioon, kuhu takerdusime. Peale seda punkti ronisime 12-dal tunnil 64dasse – vaat see oli küll lausa mürk! Võrdselt tõusudega oli suur koormus jalgadele ka järsud laskumised . Alguse liikumisajad: 69, 52, 44. Kuidas Sa arvutis vahemaad mõõtsid? Juku

eduardp said...

Minugi jaoks oli 95 sisseplaneerimine paras müstika. Ma keerasin pea kohe vastikusega kõrvale, kui seda punkti vaatasin :)
Miskipärast arvan, et kui Te, Juku ja Arvo, oleksite teinud meie rajaplaneeringu, oleksite natuke rohkem punkte saanud ja elu oleks palju inimlikum olnud (vahepeal külm õlu külmkapist jm.)

Etapp 54-94 oli ka meile parajalt segane, eriti talust edasi. Olime seal veel hämaras-valges, kuid sellegipoolest otsisime punkti esimese õunaaia juurest. Kaugel liikuv võistkond andis õige suuna kätte. Lagedate paigutusest ei saanud suurt aru.

eduardp said...

Lisatud Bona Fide (MV II koht) rajakaart ja analüüs (vt. lõpust)

eduardp said...

Proovin lisada ise Juku kommentaari (imelik, et seda pole kommentaarides näha)


Tundub, et üks kommentaar läks eile kaduma, seetõttu kirjutan uuesti. Igaüks on kindlasti rahul oma raja valikutega ja peavad seda ideaalseks, aga see ei pruugi teistele sobida, nagu näiteks hästiistuv rätsepaülikond. Siis rajaplaneeringust – kordan veelkord meie valiku põhjuseid: suuremad tõusud tahtsime võtta esimese poole sees, kui selleks on veel värskust. Meelega vältisime suusanõlva 200 m tõusu päikeselõõsas 4 punkti saamiseks. Kui aga võrrelda stardist 43 –me tulekut, siis meie variandis on tõusu pisut üle 700 ja teie omas natuke alla., punkte mõlemail 15, meil läks aega 2,46 – te saite vast kiiremini. Aga 35,84 läbisime hiljem, kui olime sealpool harja. Ja hommikujalutuskäigust : 96-56 minnes läbi kirdenurga kogusime 21 punkti kulutades ca. 2,5 tundi rohkem ja võttes 250 tõusu ( kahju, et 44 oli välja viimata) . Teie saite 4 tunniga 27 punkti ja tõusu kogunes 750m. Ja saatuse tahtel oligi see kogu saak viimase 6 tunni jooksul. Vaevalt oleks meil olnud vähematki psüühilist jõudu viimase 5-6 tunni sees võtta veel kilomeeter lisatõuse. Kui valmistusime Karula MM iks, siis pidas Arvo vältimata vajalikuks 2 tundi magada rogaini sees. Arutlesime, et kuidas selleks saada võimalus, sest vastased ju ei maga. Lihtne matemaatika - kui loobume öistest tundidest, kui liikumiskiirus on a 2 km, siis on vaja 8-10 rajakilomeetrit edu saada. Ja me jooksime 9 tundi, magasime 2 tundi, selle jaoks kokku loobusime 5 tunnist aga hommikul oli liikumiskiirus suurepärane. Aga praegune konditsioon ei soosi jooksmist, eriti veel mägedes, seetõttu harjutame end mittemagamisega. Tegelikult me isegi ei istu vahepeal. Ei olnud ju ka vajadust külastada ka joogipunkte, kuna looduslik vesi oli hea ja Arvo jõi kindlasti ära terve ämbri sportjooki, mina piirdusin poolega. Juku

Meelis M. said...

Võitjate kommentaarid

http://teamfinlandadventureteam.blogspot.com/