pühapäev, 27. juuni 2021

Vitipalu ja Astra Zeneca. XT Suverogain.

Orienteerumise tippmaastikule Vitipallu ei satu sageli, kuid sellel aastal juba teist korda. Nali naljaks, mõlemal korral peale Astra Zeneca vaktsiinisüsti.

Aprilli alguses läksin kohe peale 1. süsti saamist  nö individuaalsele koroonapäevakule, kus läbisin pika raja. Kõik oli kena kuni õhtuni, kui hakkas natuke imelik, öösel tõusis palavik ja järgmisel päeval olin täitsa kutu. Sealtpeale oli jälle hästi.

Eile toimus Vitipalus 4h XT Suverogain, üsna palava ja lämbe ilmaga. Ja nagu kiuste, sattus II vakstiinisüsti aeg täpselt päev enne seda üritust. Mis seal ikka, AZi teine süst ei pidanud vaegusi tekitama, seega polnud probleemi. 

Ometi olin reedel natuke uimane, võib-olla väga palavast ilmast (kuni +29°C) või ka süstist. Laupäeval  polnud samuti soovi kiireid liigutusi teha, seega oli Vitipalus toimuv rogain väga sobiv, sest seal mõhnastikus pole mõtet eriti joosta. Oluline oli täpne orienteerumine.

Rajameister ja üks korraldajatest Heigo Põld tegi väga hea raja, kus punkte oli mõhnastikku viidud oodatust rohkem. See oli tõeline maiuspala orienteerujale, kus vähetähtis polnud ka rajaplaneerimise osa.

Oli üsna selge, et kõigepealt tuli võtta ära mõhnastiku punktid ja siis siirduda tasasemale jooksutiirule kaardi põhjaossa. Joosta sai siis nii kaugele kui aega ja jaksu üle oli. 


Tegime vahva ja ilmselt üsna originaalse plaani - kõigepealt võtsime ära mõhnastiku siseringi punktid ja siis suundusime välisringile. Vigu ei teinud, ühel korral vaatas Mati legendi valesti ja ütles künka asemel lohk (KP46). Seal tuli minutiline viga. Künkapunktid olid kõrgel ja lohupunktidest andis välja ronida. See oli hea, et punktid olid selgetel objektidel. 

Võtsin telefoni kaasa, et pilte teha. Metsas pildistamine oli mõttetu. Esimene seikluselamus oli soise ala ületamine etapil 61-49. See oli oodatust palju rõvedam - kõrge taimestiku ja sügavate veeaukudega mudane ala. 


Äge oli põhjatusse sügavikku viiv trepp KP72 juures. Seda ränka nõlva võtsime 2 korda, sh ka vahetult enne KP72, peale KP90. 


KP90-sse viis korralik sild.

Suverogaini iseloomustab ehk kõige paremini heinamaa pilt ehkki selliseid kohti polnud palju. Parmusid eriti polnud.

Tegemist oli väga mõnusa mugavustsoonis läbitud rogainiga. Vaid viimasest punktist lõppu vajutasime täiega, et paari tiimi mitte mööda lasta. Roosaare-Klais möödusid kergel sammul, kuid nemad polnud ka konkurendid. Ehkki rogain oli rahulik, ei tundnud ennast õhtul hästi. Kerge palavik ja ebatavaline väsimus.

Kella järgi läbisime 20,7 km, telefoni järgi 21,6 km. Tulemusega võib samuti rahule jääda, Tali-Kaljur jäid seljataha. Tiidul oli lihasvigastus, tegi rajal kepikõndi.


laupäev, 19. juuni 2021

Palavusega joostud lühirada Pokal

Eesti MV lühirajal. Start kell 16:20. Temperatuur +30 kraadi. Tuuletu. Parmud. Kuidas säilitada värskust oluliseks stardiks?

Mul oli lihtsam, võistluskeskusesse oli 40 min autosõitu ja ei pidanud kaua päikese käes küpsema. Ehkki hommikupoolik oli õues töine, suutsin säilitada päris hea enesetunde. Oodata oli tehnilist rada, kus mh ka volinik mainis, et võistluse märksõnad on tähelepanu ja keskendumine. Nii oligi. Vahetult enne starti rõhutas Kiur Erik, et peab hoolikalt kontrollima suunda. Ja nii ka tegin.

Ootused? Eks ikka medal. Viimasel Vestluspäevakul (alates 1:09:10) ennustasid Timo, Peeter ja Sander lühiraja tulemusi. Timo intrigeeris ennustama ka M60 klassi, millest teistel oli pohh. Ilmselt Timol endal samuti, kuid nad tegid seda ikka. Peeter pakkus võitjaks Maido Kaljuri, Sander Tiit Tali, kuid Timo üllatuseks mind... Pani kõrvad muidugi liikuma, kuid pea tuli jahedana hoida. Panna sellel lühirajal ei tohtinud, keskendusin raja vigadeta läbimisele, mistõttu hoog oli üsna tasane. Palava ilma jaoks sobiv.

Tegelikult oli teistega võrreldes kiirust siiski omajagu. Tiit, kes polnud 5. punktini viga teinud, kaotas seal mulle juba 49(!!?) sekundiga. Üllatusena läbis  KP5 teisena Urmas Tammemäe

Etapil 5-6 tuli esimene viga. Nägin ainult otseminekuid ja ei pannud tähele punktist 5 lõunasse väljuvat rada. Maido sai sealtkaudu üle 1:30 min kiiremini. Tõsi, ise kaldusin otsesuunast natuke paremale ja läks natuke aega, et õigele poole keerata. 

KP10-s kohtasin tervet punti eespool startinud konkurente - Talverit, Rämmanni ja Reha. Sealtpeale hakkas keskendumine kaduma, jälgisin Andres Talverit, kes pani hooga ees, kuid mitte kõige parema suunaga. Seetõttu kaotasin etapil 11-12 kontrolli täpse asukoha osas. Läbi PT sain õige objekti peale, kuid kuna tegemist oli tumerohelisega ja punkt ei asunud all soo servas, siis olin hetkeks nõutu. Õnneks sattusin siiski punktile, mis pidi olema nina all, kuid 5m joonega nina seal küll ei tajunud. Kaotust Tiidule tuli 1:25. KP12-s oli Maido Kaljo Julgest ees, kuid Mati Preitofist napilt taga. Järgneva punkti jättis Maido võtmata ja Peetri favoriit langes mängust välja.

Täiesti jabur viga tuli 14. punktile lähenedes, kus oli vaja vaid otse punkti joosta. Ometi keerasid mitmed orienteerujad varem vasakule sohu ja ka mina läksin sealt natuke edasi sooserva otsima. Jõudsin üllatuseks lagedale (?). Korraks jälle väike segadus, mis tuli täiesti ootamatust kohast. Mati tegi seal sarnaselt vea, aga suure. Mul läks kaduma ca 1 min.

Lintide vahelt üle põllu jooksmine võttis pea vist nii soojaks, et arvasin KP17 olevat finišipunkti ja panin vastassuunas KP17-sse jooksma. Edasi-tagasi jooksuga kaotasin ca 10 sek.


Kokkuvõtteks tuli välja hea kontrollitud jooks ja tasuks hõbemedal Tiit Tali järel.



Õhtul väike ujumine järves, kus
3-nädalasel Iti Loorel kasteti varbad esmakordselt järvevette. 

esmaspäev, 7. juuni 2021

Lõpp halb, kõik ... - ratta-o EMV

Sportlik vorm on enam-vähem ja tänu Lõuna-Eesti topeltpäevakutele keerukamatel maastikel (Karaski, Rõuge, Veskimõisa jt) ka orienteerumistehniline enesekindlus kasvanud. Pole ammu enam vigu teinud.

Rattaorienteerumise eestikad, mis toimusid sellel nädalavahetusel Võsu kandis, andsid aga enesehinnangule tugeva hoobi. Rajad olid väga lihtsad, ütleks, et lühi- ja tavarada lausa labased, kuid vaatamata sellele tuli pauke igast küljest. Konkurents oli hõre - vaid 4-5 medalinõudlejat meest klassis M60. Kuna see oli kõige vanem vanuseklass, siis tõenäoliselt säästis rajameister vanureid nii tehnilise poole pealt kui tavarajal ka raja pikkuse osas (oli vaid 13 km, põhiklassis näit 33 km).  Foto: Sixten Sild.

Lühirada Käsmus

Kaardi asetamiseks kaardialusele ja raja vaatamisele anti aega 1 minut. Selle aja jooksul sai selgeks, et rajavalikuid suurt pole ja kõik tuleb tehniliselt ülilihtne. See mulle sobis, ehkki sõidukiiruses olin nõrgem nii Martti Parvest, Raul Oleskist kui ka Urmas Tammemäest. Vist. Paul Poopuu oli visam kui olin arvanud.

Enne starti läks Urmase tagumine kumm tühjaks, probleemid ilmnesid ka natuke varem. Ta käis veel pumba järel, kuid seda õhku ei jätkunud rajale kauaks ja suure osa trassist tuli läbida tühja kummiga. Tulemust sealt muidugi ei tulnud.

Esimesel võistlusel hoidsin pea külma, kuid ikkagi keerasin esimesse punkti minnes natuke vara ära ja tegin kiirelt vea. Möödusin 2 min varem startinud Rein Roonist, kes liikus aeglaselt, kuid samuti veaga. 

Täielik müstika toimus etapil 2-3, kui mitmekordse hoolika kaardivaatamisega ei näinud ühte paksu sirget joont. Mitu korda mõtlesin, et kas keegi hakkab ka metsast otse panema. Ise läksin tempokalt ringi ja olin rahul hetkeni, kui Raul näitas peale võistlust autos, et seal oli olemas otsetee (!). 

Etapil 3-4 tegin teevaliku vasakpoolse ringiga. Sõitsin rajaotsast 15 m mööda, kuid tulin tagasi. Valesti tegin, sest see rajajupp rohelises oli tõsine takistusriba, mis algas 3 suure, üksteise peal lebava ümberkukkunud puuga. Rada jätkus paljude lamavate puudega. Sama rajavaliku tegi ka Martti, kuid tegutses seal ilmselt üsna kiiresti, mistõttu ei kaotanudki Raulile palju. Kaardile polnud takistusi märgitud.

Etapid 5-8 läbisin teise ajaga, Martti oli igal pool kiireim. Pikal vajutamise etapil 8-9 kaotasin Marttile ja Raulile 30 sekundiga, Pauliga olime võrdsed.

Kokkuvõtteks III koht, 28 sek Pauli ees. Pronksmedal oli väljanägemiselt kõige ilusam.

Tulemused

Sprint Võsul

Võsu alevik oli imeilusa päikeselise ja sooja ilmaga tõeline kuurort - uhkelt väljaarendatud rannaala, väga palju puhkajaid, seda nii rannas, tänavatel, kui paljudes söögikohtades. Siit sai kätte tunde, et koroonaaeg on läbi ja normaalne elu taastumas. 

Sprindis oli karantiin, kus enne starti avastas Lauri Malsroos, et tagumine rehv on tühi. Rehvipiima  lendas mitmes suunas, kumm sai lõpuks täis pumbatud, kuid õhku siiski kauaks ei jagunud. Kindlalt favoriidilt põhiklassis tuli katkestamine.

Start algas liivas jooksmisega, kuid mitte pikalt. Stardiminuti sees jõudsin neli esimest etappi ära  vaadata ja need läksid kenasti. Pingsalt üritasin etapil 3-4 selgeks saada läbipääsu 4 ja 5 vahel, kuid lilla sakilise joone vahel siiski läbipääsu ei näinud. Siiski sain kõikidel etappidel kuni 5-ni parimad ajad ja juhtisin Rauli ees juba minutiga ning Pauli ees 1:20-ga. Urmasel oli võistlus juba pekki läinud, Martti ei osalenud, sest sõitis Värskasse Xdreamile.

Ja siis lõi pea soojaks. Künkast allasõidul keerasin valele poole, sealt tagasi, siis vale raja peale (tegelikult oli õige), siis tagasi ja nii kokku 1:20 viga. Pagan, ma oleks 5 sekundiga jõudnud vaadata nii selle kui järgnevad etapid ära, kuid aega polnud ja panin hägus siia-sinna. (Foto: Reigo Teervalt)

Üks kaardil mitteolev kruusatänav tuli etapil 7-8, Paul tegi seal sama vea. KP8 oli nii kavalalt nurga taga, et mööda sõites ei näinud seda. Panin 30 m mööda. 

KP9 oli asetatud liiva sisse, mistõttu pidasin korra kinni. Paul aga riskis ja sõitis sealt läbi, sai kahe viimase etapiga 1+1 sekundit edu ja võttis mu ees hõbeda 2 sekundiga. Suuremate vigadeta sõitnud Raul võitis 46  sekundiga. Mulle jälle pronks.

Finiši järel, kui arutasime konkurentidega läbitud sooritust, selgus, et mul on ratta tagumine rehv tühi (!!). Tegemist oli õhukummi praagiga, sest külje peale oli tekkinud lai auk. Seega vedas kõvasti.

Tulemused

Tavarada Ilumäel (Palmse kandis)

Rattasõit ei väsita, seega tundsin end enne starti värskelt ja tugevalt. 

Läksin panema, sest rada oli lühike (13 km). Vastu hambaid sain juba esimese punktiga, kui keerasin läbi metsa natuke hilja punkti suunas. Teisel etapil ei näinud asfalttee sümbolit (Paul samuti), mis on liiga tagasihoidliku värviga ka tava-o kaardil. Sihil nägin 3 min hiljem startinud Rauli ning vajutasin kõvasti, et teda mitte järgi lasta. Hooga panin üle asfaldi kuni keeluala lindini. Täitsa p...s. Raul oli eest läinud.

Ei tundnud ära pöördekohta asfaldilt KP3 suunas. Arvasin, et on veel liiga vara ja nii tuligi paras ring otsa. Jamasid ka edaspidi.

Lõpus oli s...maitse suus, kuid loodetavasti saab sellest varsti üle. Oli ju kõik väga lihtne, ehk liigagi. Kuid nädalavahetus kokku oli väga mõnus, võistlused hästi organiseeritud ja vahva kohtumine oli ka Helges Mändmetsaga, kelle juures me Rauliga ööbisime. 

Nüüd vaja koguda jälle enesekindlust orienteerumisjooksul, kahe nädala pärast on lühiraja eestikad Liival (Pokul). Maastik tuleb karm, mis eriti ei sobi.

Tulemused