2. aprill

No mis siis nüüd, igal aastal on ju 2. aprill. Ja iga aastal on ka SUUR REEDE, ehkki mitte alati sellel päeval.

Täpselt aasta tagasi tehti mulle tõsine operatsioon, millest kirjutasin SIIN. Terveks saamine oli vaevaline - pikk ja piinarikas protsess. Mind kutsuti haiglasse kõige suuremate koroonapiirangute ajal - ei külalisi, ei kohvikut/poodi, PERHi maja oli kohati kui välja surnud. Kuid kõik vajalik oli olemas - arstid, õed, hooldajad, intensiivpalati aparatuur, mugavad voodid... toit, puhtus ja kord. 

Ei tunne end haige inimesena, kuid peale 50. eluaastat on täisnarkoosis operatsioone olnud mitmeid. Arstid ja osakonnad on olnud erinevad, kuid alati on läinud hästi. 

Usaldan meie arste ja meditsiini, keda siis veel. Ja kunagi ei tea, millal jälle on abi vaja.

Ja kui arst ütleb, et kanna maski, hoia distantsi ning vaktsineeri, siis nii ka teen. Sest võib-olla olen homme tema ukse taga. Paljud arvavad, et nad on surematud, või surevad tervetena. Ärplevad tervislike eluviisidega, õpetavad, targutavad, sobravad eneseõigustuseks tühjas-tähjas, omamata selleks ei haridust ega kogemusi. Tüütu.

Eile õhtul sain end vaktsineerimiseks registreerida. Sõitsin hommikul Võrumaalt Tartusse, lapsepõlve mängumaale, Tartu Ülikooli Kliinikumi. Vaktsineerimine oli väga hästi korraldatud, meditsiinipersonal tore ja sõbralik. Meeldiv kogemus.

AstraZeneca suts sees läksin orienteeruma. Ikka sellele kõige-kõige ägedamale maastikule, mis asub Elva lähedal. Maailmameistrivõistluste maastikule, kus ma pole kunagi hästi hakkama saanud ja ei saanud veatult läbi ka täna, ehkki nähtavus oli hea. Valisin kõige pikema raja.

Esimese kahe punktiga sai hea tunde sisse. Etapil 2-3 hoidsin end nõlva lähedale, et õigel hetkel paremale pöörata, kui äkki tuli teerada ette. Ei oleks pidanud tulema. Jooksin sealt edasi kuni asi oli täitsa vale. Siis vaatasin kaardi mõõtkava, mis polnudki 1:10 000 vaid hoopis 1:7 500. 

Tagasi vajaliku raja teekäänakule ja prauhti punkti suunas punuma. Hooletu suunavõtt ja kohe oli karistus käes. Kolmandal korral kontrollisin teekäänaku õigsust ja läksin hoolikalt suunaga. Otse punkti.

Teine viga tuli etapil 12-13. Põhimõtteliselt läksin kõik etapid otse ja seetõttu ka selle etapi läbi karjääri. Üks naisterahvast kõndis ringiga sama kiirelt. Kuid tuli väike suunaviga ja lisaring.  

Ehkki mõnel päeval olen end teejooksul päris hästi tundnud, siis maastikul oli küll kohmakas ja paks olemine. Metsajooks on ikkagi midagi muud ning saagimise ja puude lõhkumisega seda paremaks ei tee. Harjutame edasi ehkki peale Vitipalu polegi nagu enam kuhugi minna. Või on?

Üks õuepilt ka juba traditsioonilisest kohast. Seekord "Aprill".