teisipäev, 30. juuli 2013

Rogaini MM Venemaal – kehvapoolse öö ja stressivaba hommikuga, kuid siiski hõbedal

Rogaini MM Alolis oli minu jaoks aasta kõige olulisem võistlus. Ehkki Marjel (Marje Viirmann'il) oli plaanis minna nädala pärast Itaaliasse veteranide orienteerumise MMile, kus samuti medal eesmärgiks, ei saanud selle võistluse jaoks teha mingeid järeleandmisi. 24-tunni rogaini MMi tuli teha kas 100% või üldse mitte. Ja kuna me olime võimelised medalite eest võitlema, siis saigi eesmärgiks olla vaid hea tulemus.

Seega, häälestus oli olemas, füüsiline vorm samuti. Jõulumäe 12h XT-rogain näitas vormi tõusu ja ka seda, kumb sugupool peaks segavõistkonnas tugevam olema. Vähemalt meil.

Kohalesõit

Reisimine Venemaale on seotud keskmiselt suuremate probleemidega. Kõigepealt muidugi viisa hankimine, mis tekitas kohati nostalgilise nõukogudeaegse tunde (igasugu ankeedid ja tobedad küsimused, järjekorrad jm), kuid läks siiski üsna libedalt. Seejärel muidugi piiriületus.

Tegime Venemaa reisi koos Mati auto ja tiimiga (Mati Preitof, Aleksander Pritsik ja Heidi Sild). Ööbisime Vastseliinas klubikaaslase Helve juures, sealt oli hommikul Luhamaa piiripunkti hea lühike maa. Mati sai ülesandeks piiriületuseks järjekord kinni panna ja seda ta ka kohusetundlikult tegi. Õhtuse vestluse käigus siiski selgus, et ta ei teadnudki Luhamaa piiripunkti olemasolust ja broneeris aja Koidulasse. Teine ootamatus oli see, et ma polnud arvestanud ajavahega ning planeeritud kohalejõudmine IRFi koosolekule kella üheks polnud eriti reaalne.

Vaatamata Koidula piiripunkti broneeringule sõitsime hommikul ikkagi 15km kaugusele Luhamaale. Seal selgus kõigepealt, et ma olin oma jooksukoti koos kõikide söödavate kemikaalide ja valguslambiga Helve poole jätnud. Seega pidi ka Helve Luhamaale sõitma, koos minu jaoks hädavajaliku varustusega.

Piiripunktis aga selgus, et järjekord oli üle 2 tunni ja meil soovitati Koidulasse minna. Läksimegi, Helvega kohtumine toimus Vastseliina lähedal Lilli teeristis.

Koidula piiripunktis selgus üllatus, et Mati oli oma juhiload koju jätnud. Venemaal lubadeta muidugi sõita ei tohi. Istusin siis ise automaatkäigukastiga autosse ja vingerdasin kuidagi Eesti ja Venemaa vahel Vene riigi piirini. Punase tule alt pidin läbi sõitma ja miskipärast ka veoautode sõidurajale. Kuna selline asi polnud enesestmõistetav ja nii ka ei teinud, sain piiriametnikult noomida. Kõige paremini ei õnnestunud ka tagurdamine, aga vähemalt õppisin ära, kuidas automaatkäigukastiga autol käike vahetada.

Sõitsin edasi kuni Alol´ini, ca 180km. Kohale jõudsime korraliku hilinemisega, sest vahepeal võttis ka söögipaus mingi teeäärse hotelli kohvikus ligi tunni. IRFi koosolek oli parasjagu lõppenud, rahvast oli seal olnud vähe, ka IRFi juhatuse liige Lauri Leppik polnud kohale jõudnud. Midagi olulist ei arutatud.

Korraldajad olid sõbralikud ja abivalmid ning kõik asjatoimetused seoses ööbimisega sujusid kenasti. Õhtul võtsime ette 1-tunnise modelitripi. Esialgu oli küll raskusi 10m kõrgusjoontest arusaamisega, kuid punktid leidsime siiski üles. Sai kohe selgeks, et lagedatega on Venemaal lood kehvad, kõik olid kas kõrge rohu või nõgestega. Etteruttavalt olgu öeldud, et järgneva 2 ööpäeva jooksul ei näinud me mitte ühtegi põldu, mitte ühtegi niidetud heinamaad, sõltumata sellest, kas mõni küla oli lähedal või mitte. Seetõttu oli ka parme kohati üsna palju, eriti veel palava ja lämbe ilmaga võistluspäeval.

Õhtul avastas Mati, et oli joogikoti huuliku maha unustanud. Selliste apsude rohkus viitas vägisi heale tulemusele.

Rajaplaneering

Esialgu oli päris raske tervikpilti hoomata, kaart oli suur (63x68cm) ja punkte ühtlaselt täis. Tasapisi hakkasid eristuma erinevad piirkonnad, idaosa reljeefsed mõhnastikud tundusid olevat kiiremini läbitavad, edelaosa sood rohkete pätsikestega aga väga tehnilised, kuhu ööseks sattuda poleks tahtnud.

Võistluskeskus jäi kenasti kaardi keskele ja sealt väljumiseks-sisenemiseks oli piisavalt võimalusi, mistõttu planeerisime kohe sisse selle külastuse 8-10 tunnil. Vastavalt tegime ka rajaplaneeringu, kus ainsaks võimaluseks mõistlikul ajal (enne pimedat) keskusesse jõuda oli kõigepealt ette võtta idapoolne kiire ja hea läbitavusega piirkond. See oli hea ka seetõttu, et ei vajanud üldjuhul lohade sisseajamist. Kaardi teistes osades oli lohade tegemine raske töö ja nende kasutamine hilisemal ajal suur boonus. Kuna me Marjega jooksime üsna palju, siis aitas keskuse külastamine enne pimedat teha seda kergemate kottidega (osa toidust ja lambid sai maha jätta). Ja mis veel oluline vanainimeste jaoks, keskuses sai süüa sooja suppi jm head!

SUUR KAART

Esialgse prognoosi järgi pidime nö hashhouse’i jõudma ca 10-11 tunnil, kuid saime hakkama 9-ga. Selle aja jooksul olime kogunud pooled punktidest ja läbinud pool maad kogu võistlusest (54km 109km-st). Need näitajad iseloomustasid hästi maastikuosade erinevust.

Kui klassikaliselt oleks jätnud tehniliselt kergema piirkonna öiseks läbimiseks, siis seekord jäi meil ööks kaardi põhja- ja loodeosa, mis polnudki kõige hullem ja kus sai kasutada teid ja radu.

Planeerisime rada kõrvuti tugevate Soome konkurentidega Tonteri-Heiskaneniga. Ka nemad arvestasid ca 85km linnulennulise kilometraažiga, kuid suutsid ära teha vaid 66km (meie 80km vastu). Ilmselt käisid ka keskuses, kuid unustasid seal komposteerida. Nemad läksid kohe läände  raskestiläbitavasse ja tehniliselt keerukasse piirkonda, mis lõi kiiruse alla ja ilmselt jäi suurem osa paremast maastikust hiljem tegemata. Sama vea tegid ka lätlased Kaminskis-Liepina, keda kohtasime 10-tunnil söögilauas. Valters oli kurnatud olemisega ja mitte kõige optimistlikum, sest esimesel kolmandikul tehtud töö oli olnud ränkraske, samas punktide osas ebaefektiivne.

Väikeseks kurvastuseks olid meie keskuses oleku ajaks oma võistluse lõpetanud head konkurendid Randy Korb ja Jana Kink, Randy tervis polnud kuumusele ja koormusele vastu pidanud.

Võistlusest

Alguses oli meil palju teejooksu, mistõttu esimese 2 tunniga edestasime ajagraafikut 55 minutiga. Neljandal tunnil olime graafikust ees 2 tundi. See oli vajalik varu ja teadsime, et pimedas ja raskemates maastikuosades sulab see kiiresti ära.

KP48 asus sügavas suures augus parkmetsalaadses männikus. Mitmed fotograafid olid seal valmis ja meist klõpsutati ikka väga palju pilte - eest, tagant ja kõrvalt. Ainult ülevalt ei tehtud. Ka rajaplaneerimise juures jäime sageli kaamerate ette, sest olime õues kenasti nähtavad.

Aloli soode iseloomust saime ülevaate etappidel 59-95-66. Meie arusaama järgi polnud tegemist tüüpiliste soodega, pigem võsastunud niiskete aladega, kus sees kraavid, kõrge hein ja nõgeseväljad. Tehniliselt oli etapp 94-66 meie jaoks üks keerukamaid, kuid saime sellega kenasti hakkama.

Edasi läks rutiinne töö, ilm oli palav, vett kulus palju. Süüa ei tahtnud, batoonid ei läinud üldse sisse, toitusin vaid mõnedest geelidest ja energiatablettidest.

Kuuendal tunnil olime kaardi idaosas küla vahel. Päike kõrvetas, õhk seisis, minul oli vesi otsa saanud. Kogemata sattusime valesse kõrvaltänavasse, kus asus pumbakaev. Sealt tuli kenasti vett ja ei saanud mitte täita ka joogikotte. Vesi oli küll tugeva väävelvesiniku maitse ja lõhnaga, kuid kuna kohalikud tunnistasid, et tarvitavad seda joogiveena, jäi vesi seljakotti alles ja üsna kiiresti leidis koha kõhus.

Suurima apsu tegime minekul viimasest punktis (KP55) keskusesse. Rutiinse teejooksu asemel eelistasin läheneda keskusele kaduva raja kaudu lõuna poolt. Kuna rada looduses ei eksisteerinud, panime võssis liiga kaugele ja rassisime liigsed 10-15 minutit võsas ja kõrges rohus, seal, kus me poleks kuidagi pidanud olema. Marje oli pahane, aga midagi polnud enam teha, tuli tuimalt liikuda ja emotsioon unustada. Vajasime väga keskuse turgutavat mõju.

Keskuses läks planeeritust kauem, 29 minutit. Supp oli liiga kuum, kohv samuti. Meid vaadati uudishimuga, sest olime adrenaliini täis, kontsentreeritud ja kui küsisime suppi, olid mõtted juba rajal. Üks korraldaja-venelane küsis kaarti vaadata ja oli väga üllatunud, et olime nii palju selle ajaga läbinud. Läks seda ka teistele näitama.

Peale keskuse külastamist olime kui ümbersündinud - Marje kinnine, väsimusest natuke torisev hoiak muutus rõõmsaks ja lobisevaks. Pikal teejooksul esimesse punkti (KP77) pidin teda tagasi hoidma, 14h rasket tööd ootas veel ees.

Etapil 41-85 panime lambid pähe. Väike probleem tekkis 58-ga, kus pääsesime veel väikese ajakaoga, KP45-ga tuli aga juba suurem viga. Loha vedas meid valele seljandikule ja pimedas tundusid ka väikesed orud sügavate kuristikena. Mitu korda käisime sellel ida-läänesuunalisel seljandikul edasi-tagasi, nagu ka ühed vene tüdrukud, kes olid seal enne meid. Lõpuks sain aru, kus oleme ja läksime läbi sügava sälkoru õigele pätsile. Vene tüdrukud meie järel. Viga tuli ehk 10min.

Viga tuli ka järgmise punktiga (KP84). Lähenesime keerulisele punktile nii lähedalt kui võimalik, talude juurest. Meile tulid vastu kaks vene tüdrukut, kes ütlesid, et ei leidnudki punkti üles. Enesekindlalt liikusime suuna järgi ja jälgisin käetoena sügava oru nõlva, neli vene tüdrukut selja taga. Meie peatudes jäid ka nemad seisma ja ootasid seni kuni liikuma hakkasime. Kahjuks oli suunaga midagi totaalselt lahti ja kaldusime kõvasti paremale. Mitmes kohas tegid kompassid imelikke ringe ja võib-olla tulid ka seetõttu pimedas vead. Lõpuks oli ühe soo ääres asi kontrolli alt väljas, võtsime korra aja maha mõtlemiseks. Vene tüdrukud istusid, neli lampi helendusid kenasti kottpimedas öös.

Üsna kiirelt sain asukoha paika, üritasime jõuda lähedal asuvale rajale, mis oli meie õnneks täiesti olemas. Mööda loha punktiauku jõudes kahjuks punkti ei leidnud. Õnneks ei läinud vaja palju kammimist, kui Marje kõrvalaugust KP tähise leidis. Vene tüdrukud olid rahul. Viga 10-15min. Samas ei pääsenud me sellest võsasest künkamaastikust lihtsalt minema, rada-loha kadus ära ja kulutasime veel parasjagu aega soost ja võsast väljapääsu otsimisele. Ah jah, ka kusagil 45 ja 84 vahel jäime soo taha lootusetult kinni ja 10 min ajakadu oli sealgi paratamatu.

Vahepeal tegime oma plaani ümber (84-21-91), et ikkagi võtta KP91 ja ületada kahe järve vaheline kitsaskoht. Kahjuks avastasin selle muudatuse alles 34-54 vahel külas, mistõttu olime ka otsemineku mööda kaduvat rada 34-91 maha maganud. Siiski läksime suurema ringiga KP91 võtma, kuna veetakistus pidi olema läbitav. See koht oli rajaplaneeringu mõttes strateegiliselt ülioluline ja rajameister oleks pidanud ära hindama järvedevahelise kanali läbitavuse võimalikkuse. Selge oli see, et seiklussportlaste jaoks pole taolise koha ületamine mingi probleem, sest nad on valmis ka ujuma, tavarogainijad, kes tavaliselt ujuma ei kipu, sinna ka ei lähe (ehkki oli hoiatatud, kuid lubatud).

Teel 53-e pidime läbima ka nö küla, kuhu jõudmine eeldas 2m kõrguse nõgesemetsa läbimist. Peab aga ütlema, et kõrged nõgesed ei kõrvetanudki, ju seal allpool polnud kõrvetavaid lehti. Seda märkasime ka varasemalt sooetappidel, kus rinnuni nõgesevälja sai tankina läbitud, paljad käsivarred kõrgel üleval. Muide, kogu võistluse käigus olid meil mõlemal seljas vaid lühikeste käistega särgid, sest ilm oli soe ka öösel.

Kusagil peale KP74 läks valgemaks ja tegevus oli natuke rohkem kontrolli all. Pimedas kaotasime ikka hullult aega ja meie 2-tunnine edu oli kahanenud 2-tunniseks miinuseks. Oli aeg teha plaani suurem korrektuur ja selleks võtsime korraks aja maha. Üks variant oli minna 74-44-65 ja siis lõunasse, sh sügavamale sohu, riskiga hilineda finišisse. Soos ja ka mujal oli lootusetu prognoosida läbimise kiirusi, niivõrd eripalgeline oli maastik.

Lõpuks otsustasime siiski võtta loodeosa puhtaks ja loobuda keerulisest soost. See aga tähendas otseminekut lõppu, kus eriti palju punkte enam ei antud ja aega jäi ülegi. Võtsime edasi-tagasi jooksuga ära sellised odavad punktid nagu KP36 ja päris lõpus ka KP23.
Normaalsel rogainil oleks sellise lõpuosa tekkimine hävitanud kogu eelneva töö, kuid siin oli Venemaa ja eelistasime olla pigem turvaliselt kodus kui hiljem taga nutta suurt hilinemist.

Üheks segasemaks minekuks osutus meile etapp 83-52, kus vahepeal ei osanud lagedate kuplite peal kaarti ja maastikku kokku sobitada. Sain Marje käest tublist pragada, et olin liiga kaugele ära kaldunud, ehkki tema tahtis juba varem paremale pöörata. Ületasime kõrge heinaga lagedaid ja mitmeid soomülkaid, kuniks jõudsime mingi hoone juurde ja lõpuks ka teekese peale. Meie õnneks jooksis seal just mingi tiim KP52 poole, saime end nende liikumissuuna järgi paika panna ja olime pääsenud veel suurema jamata. Aga minuteid kaotasime seal tublisti.

Peale 36 ja 52 võtmist läks suund otse itta finiši poole (52-63-79-80). Vahepeal kaalusin võimalust ära võtta ka 93 (63-92-79), kus oleks saanud natuke kasutada ka radasid. Siiski  hindasin lisahaaki  ca 50-minutiliseks, kuid riski tõttu loobusime. Teoreetiliselt oleksime ilmselt jõudnud, kuid see jäi vaid teooriaks. „Õnneks“ oskasime teha KP80-ga suurema vea, kus laristasime meile järelejäänud rohket võistlusaega. Suur mülkane porirada läks täiesti valesti ja hävisime üle 10 minuti. Olime sunnitud läbima veel suure lageda soo, seda koos paljude teiste võistlejatega, kes kõik vajusid aeg-ajalt põlveni (mõni ka reieni) sohu. Meil sellest veast suurt stressi ei tekkinud, aega oli veel piisavalt. Vaatamata rohkele aja ülejäägile liikusime siiski hea kiirusega, võimalusel kogu aeg joostes.Näiteks KP80-s said meid peale vea tegemist kätte venelastest austraallased, tugevad seiklussportlased Kurov-Plyashechko, kes liikusid meiega võrreldes justkui aegluubis ja kellest olime paari etapiga ikka väga kaugele ette jõudnud.

Alates KP80-st liikusime koos viiuldajate naisvõistkonnaga (Sepalaan-Villak-Kallak). Kõigis võimalikes kohtades jooksime ja ma imetlesin tüdrukute kerget sammu. Nüüd, kui olen lugenud Kadri blogi sissekannet Laulasmaa Ultrast 2013, kus nad juunis jooksid 168km, ühe jutiga, rohkem ei imesta. Hea lugemine, kus viimasel ringil tulid pisarad eneseületusest ja sellega kaasnevast võidujoovastusest silma. Vägev!

Lõpus oli vaja ära teha etapp 22-23,  kas otse- või ringiminekuga. Marje nõudis otseminekut, sest kannad olid tal juba ammu verised ning viimane kolmandik rogainist möödunud  valuvaigistite abil. Ka viiuldajad otsustasid meie järele tulla, tahtsid vaadata, kuidas tõelised orienteerujad metsas liiguvad.

Kahjuks osutus otseminek parajaks Sussaanini lõikeks, sõnajalad oli kõrged ja mets risune. Ja muidugi tegime ka punktipiirkonnas korraliku vea, sest punktikohale lähenesime väljatuleva tiimi järgi, kes aga oli meile vajalikust asukohast liiga kaugel. Seega jäime tüdrukute ees parajasse häbisse ja esmamulje orienteerujate oskustest võis neil küll kehvaks jääda. Aga me olimegi olnud kehvad, seda peamiselt öösel.

Lõpp hea, kõik hea

See, et võistlus hästi lõppes, selgus lõpuprotokollist. Hõbe Kamiskis-Liepina järel oli meie jaoks parim tulemus, mida oleksime suutnud saavutada. Ja muidugi oli reisikaaslastest kolmiku Preitof-Pritsik-Sild  pronksmedal väga ootamatu ja meeldiv üllatus. Tiim oli vähe kokkutöötanud ja tundus enne starti rabedavõitu. Aga väike okas jäi ka hinge, sest võitsime neid vaid 30 punktiga (ehkki olime läbinud 10km rohkem). Kui eelmisel aastal  jäime Tšehhis medalist ülinapilt ilma, siis nüüd oli õnn meiega.


Üldkoht 26. oli väga hea, arvestades, et rajal oli 100 meeste tiimi, teistest rääkimata. Tundus, et raskusi oli olnud kõigil, mõned lausa kõrbesid (näiteks lõuna-aafriklased Mulder-Griesel, kes kaotasid ka meile). Samas said naisveteranid Mihhejeva-Galkina, kellega oleme pea alati saanud võrdselt punkte, meist 300 punkti enam (pildil õnnitleme teineteist Nina Mihhejevaga, kes on ka vanemat Aloli orienteerumiskaarti joonistanud). Nagu ka meie tublid pronksised noored naised Mariann Sulg - Eleri Hirv, kellega võrreldes läbisime sama pika või ehk pikemagi vahemaa. Kaotasime aga planeeringu ja tehnilise soorituse osas ning loomulikult polnud me ka nii jõulised liikujad.

Aga üks asi oli üllatav küll. Arvasin, et hilinejaid tuleb palju, sest läbitavus oli suures osas ettearvamatu. Tegelikkuses jäi 314 võistkonnast finišisse hiljaks vaid 1(!!), kogenud tšehhid Seidl-Skripnik.

Medal oli üsnagi omapärane, arvatavasti mõne Pihkva kunstiringi laste poolt tehtud. Ja neid medaleid tuli Eestisse 10, naissuperveteranid Sulg-Tobreluts said koguni 2. Marje Tobreluts oli samuti olnud krampidega hädas nagu ka Rain Eensaar (vist ka Timmo Tammemäe?). Kuni pimedani oli ka minul tõsine krambioht õhus, kõik võistkonna Mg-sisaldavad preparaadid sai ära söödud. Seekord ei osanud krampe karta, ju oli siis ilm liiga palav ja niiske, mis tõmbas organismi sooladest tühjaks.

Läbisime 109km (OCADi järgi), linnulennult 79,8km, mis tegi koefitsiendiks 1,38.

Epiloog

Mina lähen augustis tööle, Marje Itaaliasse veteranide MMile orienteeruma. Eks näis, kas ta taastub 10 päevaga ära, MM algab sprindijooksudega. Eelmisel aastal Saksamaal tegi Marje finaalis ideaalse soorituse, kuid üks suur tõus raja lõpuosas kukutas esikohalt kolmandaks ja pronks tuli 20-sekundilise kaotusega võitjale. Eks näis, kuidas nüüd, igal juhul pöidlad pihku. Eestlastele sealt palju medaleid ei anta (kui üldse).

Tulemused
TV ülevaade (vene keeles, meie ka kaadris 2:23)
GPS träkid (Eensaared ja Pallo-Tammemäe)

Teiste muljeid:
Zazibea
TutiVaps
TPMV (Eensaared)
Spordivadin (viiuldaja Marju Villak)
Mõtle positiivselt (viiuldaja Kadri Sepalaan)

PS. Lehekülg täieneb veel piltide ja vajalike linkidega.

.

esmaspäev, 29. juuli 2013

Kirjutan

Venemaa MMist muidugi. Aga eriti ei edene, suvi ikkagi. Nüüd on siis ka kaart olemas ja rada kaardil. Loodetavasti on hommikuks jutt üleval.
Lähen veits trimmerdama nüüd.

Vötame mönuga!

teisipäev, 23. juuli 2013

Venemaale lahingusse

Teate, ma kirjutasin eile õhtul ja täna hommikul pika loo eesootavast Venemaa rogaini MMist, et mis seal ees ootab ja kes medalile tulevad. Ja oskasin hetk tagasi kõik ära kustutada... :(



Ainult algus jäi alles:

Neljapäeva hommikul üritame ületada Vene piiri, et siis reedel kell 12.00 olla rogaini maailmameistrivõistluste stardijoonel Alol-is. Võistluskeskus jääb ca 170km Pihkvast lõunasse, endistele tipporienteerujatele teada-tuntud Alolist ca 20km kaugusele. Esmahinnangul tundub, et võistluskeskus on kaardi keskel, mis suurendab võimalust sealt enne pimedat läbi minna ja sooja toiduga keha kinnitada. Kuid vaatamata sellele teoreetilisele võimalusele võtame kodust kaasa eelmise aasta Tšehhi MMilt allesjäänud paki isesoojenevat toitu. 

Mis meid siis selle 24 tunni jooksul ees oo...

Uuesti enam ei viitsi.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Nagu Heiti juba kommis, lubas saata kadunud teksti (!??). Tõsi, see oli eileõhtune tooriktekst, mille ma kogemata korraks avalikuks tegin ja seejärel kohe kustutasin. Kuid nagu selgus, jäi see kuhugi interneti avarustesse alles. Seega peab olema ettevaatlik, et pilve kogemata midagi tundlikku üles ei lae, isegi korraks mitte. 
Tänan, Heiti.

Jätkan siis taastatud tekstiga:

Mis meid siis selle 24 tunni jooksul ees ootab?

Kindlasti on üsna palju liigestatud reljeefiga ilusat männimetsa. Kuna kõrgusjoonte vahe kaardil on 10(!) meetrit, siis peaksid ka tõusud olema üsna märkimisväärsed (20-40m). Ehkki võrreldes näiteks eelmise aasta MM-iga on tegemist siiski tasase alaga. Venemaale kohaselt ei puudu kindlasti raskesti läbitavad tuulemurdu täis metsad ja hooldamata lagedad. Natuke murelikuks teevad rohked ojad, mis võivad olla kohati üsna sügavad ja mudase põhjaga. Vastu ööd ja öösel ei taha Marje märjaks saada ja kuna ilm on paranemas, siis ehk õnnestub ka ilma vihmata võistelda.

Igal juhul on selge, et kerge olema ei saa ja maastik pakub mitmesuguseid väljakutseid. Venelased on siiani kõike professionaalselt teinud ja võib olla üsna kindel, et rajameister pakub lisaks füüsilisele katsumusele ka tehnilist orienteerumist.

Kas Eestisse tuleb ka medaleid?

Stardinimekirja vaadates tundub küll, et tuleb. Ehkki ei või iial teada, milliseid avastamata imeloomi Venemaa metsadest starti tuleb. Loodetavasti siiski mitte eriti palju.

Meeste põhiklassis (MO) on rajal maailmameistritest vennad Eensaared ja nad lähevad muidugi tiitlit kaitsma. Kerge ei saa see olema, sest valusad konkurendid Pinola-Jäppinen on kohal, samuti lõuna-aafriklastest seiklussportlased Mulder-Griesel. Tegijad on kindlasti venelased Kalinin-Dombrovski, kes kodusel maastikul teevad hea soorituse. Seega on kohal kõik eelmise aasta medaliomanikud. Tugevatest tegijatest mainiks veel selle aasta Euroopa meistreid Tolkko-Olivari, tšehhe Seidl-Skripnikut. Medalikonkurentsi pakuvad eestlastest kindlasti veel Aibast-Kraas ja Tammemäe-Pallo. Viimaste soorituse osas arvan, et Raidul saab raske olema esimesel kolmandikul ja Timmol viimasel. Loodetavasti lõpetavad esikuuikus.

Naiste põhiklassis (WO) on kindlasti medalipretendendid Mariann Sulg-Eleri Hirv, kuid kõik sõltub muidugi planeeringust ja tehnilisest sooritusest. Koostööd on nad MMi eel piisavalt treeninud, peaksid hakkama saama küll. Konkurentideks on venelannad Shavlakova-Rostovtseva, veteranidest Mikheeva-Galkina ja võib-olla ka Zinina-Sakirskaya.

Segavõistkondade klassis (XO) on kaks väga tugevat võistkonda - Kaminskis-Liepina ja Abramova-Shvedov. Kuid medalipretendendid on ka Rostovtsev-Safronova-Troshchenko ja miks mitte ka mõni veteranide võistkond.  Seega võivad eestlased siin medalita jääda.

Segaveteranide hulgas (XV) on medalilootus suurem, ehkki lisaks Kaminskis-Liepinale on tugevad ka lätlased Actins-Lapina ja eestlastest debüüti tegevad Kink-Korb. Ja ega meiegi lähe Venemaale turismireisile.

Meesveteranidest (MV) tuleb loodetavasti medal (või kuld) Hiie-Lahtmäelt. Kindlasti on tugevad vennad Lehtonenid, kuid ega ka Kakko-Överusel ja Lehtla-Davidssonil medališanss ei puudu. Kuid suureks küsimärgiks on venelaste tiimid.


Superveteranidest (MSV) tuleb medal (hõbe?) Kivikas-Tasal, nooremad venelased (Kopelevich ja Co) on füüsiliselt tugevamad (ehkki tehniliselt nõrgemad). Konkurente pole eriti WSV klassis Sulg-Tobrelutsul, ehkki kes neid venelasi teab.

Kokku on MMi stardis 340 võistkonda 721 osavõtjaga. Venemaa võistkondi on enamus, tervelt 214 (vt statistikat).


Tegin planeerimisnööri 119km läbimisele (koefitsient 1,3). Eks näis, kui palju raskestiläbitavat võsa, ületamatuid soid ja risuseid heinamaid tuleb, loodetavasti on maastik keskmiselt paremini läbitav kui Rauna EMil Lätis

Neljapäeval kell 13-17 on Alolis IRFi koosolek, kus arutatakse MMide läbiviimise sagedust, finantseerimise aluseid, nõudeid MM-idele jm. Otsuseid vastu ei võeta. Osaleda võivad kõik huvilised.


pühapäev, 21. juuli 2013

Palanga - Nida, 30 aastat hiljem

Tuli mõte teha kahe noorema lapsega üks 3-päevane reis Nida poolsaarele. Täpselt 30 aastat tagasi, aastal 1983, olin Telšiais 3 kuud sõjaväelaagris ja sealt sai tehtud hüppeid Palangasse, Klaipedasse ning korra ka Nida poolsaarele.

Päev enne reisi küsisin Facebookist põnevamaid kohti marsruudil Võru - Skrunda - Liepaja - Palanga - Nida. Ühe vihje Šventoji kohta sain, mingist uuest paganate pühamust. Pühamut ennast ei leidnud, kuid sissesõit Šventoji linna oli üks suur üllatus, sest ei lootnud eest leida massiliselt puhkajaid ja väga kirjut tänavaelu. Puhkavatelt eestlastelt sain teada, et tegemist on nö leedukate Palangaga, sest siin pidi kõik odavam olema. Näiteks nõukaaegse 4-kohalise puitmajakese eest tuleb ööpäevas välja käia vaid 60-70 litti (alla 20 euro). Kuna ettekujutus tänapäeva Palanga tänava- jm elust selle hetkeni puudus, tundus see koht päris vahvana.

Enne Šventoij'd üritasime läheneda ka Skrunda radarijaamale, leida sealt veel midagi põnevat nõukogude ajast. Kahjuks lasti radarijaam ise poliitiliste kõnede taustal 1995.aastal õhku (video). Ühe poemüüja jutu järgi valvatakse sõjaväelinnakut siiani ja sinna sisse ei lasta. Ei tea, kas Skrundast 8km kaugusel olev linnaosa oli alles või mitte, meie seda enam kontrollima ei läinud. Skrunda lähedal pidi veel kasvama Baltimaade suurim tamm, kuid sealoleku ajal meil see info puudus.

Peale Skrundat peatusime Liepajas, mereäärses Läti linnas. Seal oli kõige ilusama, valge pehme liivaga rand, kuid inimesi oli tööpäeval rannas vähe. Üsna vaikne oli ka väike jalakäijate tänav kesklinnas. Märkimisväärne ehitis oli Püha Jossifi katedraal, samuti ülikoolihoone.

Peale Šventoji'd maabusime Palangas. Kahjuks oli kellaaeg selline, et merevaigumuuseumisse ehk Tiškevičiuse paleesse enam ei jõudnud (suleti kell 19). Kuid botaanikaaia park, kus muuseum asub, on kindlasti väga hea sprindimaastik.  Edasi kohustuslik ujumine, jalutuskäik merekai lõppu ja sealt algavale äritänavale. Ööbima läksime Palanga põhjapiiril asuvale muruplatsile, kus sissepääs autole ja 1 telgile oli 32 litti. Nö kämpingus oli olemas WC ja näopesemise võimalus.

Järgmisel päeval sõitsime Klaipedasse ja sealt praamiga üle laguuni Nida poolsaarele. Kell 10.30 avati Leedu meremuuseum (Juras museums), kus lisaks tavapiletile ostsin ka pilditegemise õiguse (5 litti). Viimast muidugi keegi ei kontrollinud. Kindlasti tasub vaadata kalifornia merilõvide show'd, mis kestis 15 min, kuid oli tempokas, humoorikas ja täis hämmastavaid trikke. Siin väike videoklipp tõestuseks:





Nida poolsaarel on palju vaadata, ainuüksi sõit piki maasäärt on meeldiv. 2006.aasta mais toimus poolsaarel suur katastroof, kus tulekahjus hävis 279ha metsa, ehkki praegu tundub avatud alade suurenemisel oma väärtus olema. Klassikalised kohad on veel Juodkrante puuskulptuuridega Nõidade mägi ja kormoranide koloonia hävinenud metsaga. Kahjuks viimasesse ei osanud sattuda. Suurim elamus oli aga liivakõrb ehk Surnud Luited (The Dead Dunes), kus võib kahjuks liikuda vaid väga piiratud alal, mida jälgib ka valvur.

Loomulikult ei unustanud me ka natuke peesitada ja ujuda. Nida linnas, mis rajati alles 1961.aastal, peatusime põgusalt.

Õhtul jõudsime tagasi Klaipedasse, sõime suures Akropolise kaubanduskeskuses, mis pidi olema Baltikumi suurim. Väikese arutelu tulemusel otsustasime asuda tagasiteele, läbi Telšiai Eestisse. Eelistasime öösel magamise asemel sõita ja hommikuks Eestisse jõuda.

Telšiais leidsime hilisõhtul üles 1983.aasta sõjaväelaagri asukoha. Seal on ka praegu sõjaväepolügoon koos lasketiiruga, kus omal ajal pidime automaadilaskmise normi täitma. Lasin siis enda märgid maha ja praeguse tuntud koolidirektori Guntsi automaadist ka tema omad. Ebaõnnestumise korral oli oht sattuda kaheks aastaks vene armeesse (aasta varem oli nii juhtunud geoloog Jaaguga).

Ehkki esialgu tundus, et selline reis võtab aega rohkem kui kolm päeva, siis tegelikkuses saime hakkama kahe päevaga. Kahe juhiga sõites polnud ka autosõit väsitav, sh öösel. Palanga-Nida on ikka väga lähedal ja selle tõestuseks oli seal puhkamas palju eestlasi.

Mõned PILDID kommentaaridega.


reede, 19. juuli 2013

Mõned o-mõtted lähiminevikust

Palju huvitavat on olnud, aga pole jõudnud kirja panna.

Kõigepealt juunioride MM orienteerumises Tšehhis, kus meie juunioride tulemused jäid kesiseks, ehkki teatevõistlusel näidati ka sisu (Evely, Tõnis). Hämmastav, kui erinevad olid tava-, lühiraja ja teatejooksu maastikud. Viimane sarnanes Valingu võssile.

Päris MM Vuokattis, kus salamisi ootasid kõik o-huvilised võimast läbimurret tiitlivõistlusel, eriti meestelt. Individuaaldistantsil siiski esikümne kohta ei tulnud, parimaks jäi Lauri Silla 13.koht lühirajal. Timo Sillalt ootasime kindlasti paremat tulemust kui 19.koht tavarajal, kuid kõva jooksu tegi ta teatejooksu teises vahetuses, kus tõi võistkonna finišisse 4-ndana ja tegi etapil 3-4 ulmelise rajavaliku, millega võitis 30 üliolulist sekundit ja sai tagasi punti (vt kaarti)! Tavarajal läks Timol raskeks II pooles, ka Lauril oli raskusi nii lühiraja kui teate lõpus. Usun, et ka Olle Kärner ja Peeter Pihl jäid oma sooritusega rahule, Kenny Kivikas oli liialt rahulolev sprindi finaalipääsuga ja häälestus lõpusoorituseks polnud ehk kõige parem.

KÜSIMUS: Seekord tuli teatevõistluse lõppu vaadata ühes huvitavas kohas. Mis koht see on, kus?


EOL hoidis raha kokku sellega, et keegi ei tulnud individuaalselt 12 hulka ja teates 6 hulka (mehed olid teates 7-ndad), võistlejatel jäi jälle 100%-line kulude kompensatsioon saamata. Kuid raha rahaks, kõikide eesmärgiks on ikkagi head tulemused. Ja medalid.

Ja siis superuudis Sixten Sillalt, kelle pressiteatest saime 11.juulil teada, et Eesti sai endale õiguse korraldada veteranide MM 2016.aastal Tallinnas võistluskeskusega Lauluväljakul (vt ka IOFi uudis). See oli teist korda, kui Eesti julges sellisele raha-üritusele pakkumist teha (2012.aastaks pakuti Lõuna-Eestit), vaid Leho Haldna originaalne ja elujõuline idee pakkuda võistluskohana Tallinnat toob nädalaks siia vähemalt 4000 veteran-orienteerujat.

Suurima töö WMOCi maaletoomisel tegid Sixten Sild (EOL) ja Timmo Tammemäe (SK100), kuid edasist arvestades läheb töö väga suureks ning nõuab sadade vabatahtlike abi. Kindlasti aitas WMOCi maale tuua ka edukalt läbiviidud Tallinna O-Week, mida väisas IOFi volinik David May.

Mis rahasse puutub, siis selle ürituse korraldamise eest peab EOL maksma IOF-le 55000 eurot + 10 eurot igalt osalejalt, mis teeb kokku ca 100 000 eurot. Loodetavasti tuleb ka kasum, mis aitab parandada EOLi eelarvet ja seoses sellega edendada Eesti orienteerumiselu ning toetada enam noorte- ja tippsporti.

Ja veel. Eelmisse nädalavahetusse jäi ka kursuse kokkutulek, sest TÜ geoloogiaosakonna lõpetamisest on möödas täpselt 30 aastat. Kokku tuli meid 11, viimasel hetkel pidi loobuma 2 inimest, Ivar Puura on meie seast lahkunud. Tegime matka "Viimse reliikvia" radadel, kus filmimiskohad näitas kaardi peal ette kohalik talumees Lauri Leppik.
PILDID
Tegin väikese kaardirakenduse (SIIN), kus leiab filmimise kohad ja punnile vajutades ka lisainfot, sh "More info" alt vastava filmiklipi.

Kindlasti soovitan kuni 14-liikmelistele gruppidele kokkusaamiseks Männi talu puhkemaja - toreda pererahvaga mõnus hubane koht hea suitsusaunaga.


esmaspäev, 8. juuli 2013

12h XT Suverogain – hakkab tulema

Tänasele 12-tunnisele öisele XT Suverogainile Pärnumaal läksime Marjega tõsiste plaanidega, st teha tugev ja hea sooritus, mis näitaks hetkevormi ja looks hea põhja 17 päeva pärast toimuvale rogaini MMile. Planeeringu jaoks võtsime kaasa niidi, kus arvestasin ettevaatlikult 65km läbimist. Teada oli, et läheb kõvaks teejooksuks, ehkki lootsin läbida ka pikemaid rabaetappe. Rajameister Randy Korb pani sohu ainult ühe punkt, sellegi pisikesse rabasse.

Tõesti, milleks endal elu raskeks teha,  sest autoga oli punkte palju mugavam maastikule viia. Samas oli võistlejatel parajalt tegemist rajaplaneeringu koostamisega ja Tolkuse raba läbimurre 94-54 tundus esmasel pealevaatamisel samuti vajalik. Siiski ei tea ma ühtegi võistkonda, kes selle läbimurde ära tegi. Samas polnud mõtet panna punkte savika pinnasega meretasandiku  rõvedasse metsa. Meie mõned läbimised sealses metsas olid väga vaevalised, võtsid palju aega ja meenutasid Rauna EMi rogaini.

Jooksime kenasti kõik 12 tundi ja tundus, et tuli hea sooritus. Punktisumma 201 oli mõnede teiste võistkondadega võrreldes üllatavalt väike ja võistluse järel rajaplaneeringute võrdlemisel ei saanud oma valikuga rahule jääda. Näiteks jätsime välja kirdenurga punktid 70 ja 50 ning sellest tulenevalt ka 30, kuid teistmoodi planeeringuga (vt rohelise joonega kaarti), oleksime läbinud 2km vähem ja kogunud lihtsalt 9 punkti enam. Ja mis kõige üllatavam, me olime mõlemad Marjega unustanud komposteerida joogipunkti KP93! Selle puuduoleva 9 punkti pärast kaotasimegi siis headele veterankonkurentidele Mairoltile ja Priidule (neil oli 209 punkti).

Mäletan, et jõudsime sellesse joogipunkti, kus Heigo tuli rõõmsalt vastu, agressiivselt sääski tappes. Kogu tähelepanu koondus joogilauale, samal ajal vestlesime väga pahasest maaomanikust, kelle viljapõllust oli keegi üle jooksnud. Tema väike poiss nägi seda pealt, kuid jooksjate keelt ei mõistnud. Selle koha peal polnud kaardil keelatud viirutust, kuid iga orienteeruja peaks teadma, et viljapõllust üle ei tohi minna.

Võistluse alguses tegime rada viljapõllu servas (22-56), kus tuli samuti vilja tallata. Muud valikut polnud, sest kaardil olev tee puudus ja vili oli külvatud lageda servani.

Kohe alguses edestasime kõvasti graafikut ja olime üle tunni planeeritust ees. Seda varu oli vaja, sest lõpuosa jäi lahtiseks ning öistel võsaetappidel oleks võinud samuti väärtuslikku aega kaduma minna.

Esimene tagasilöök tuli etapil 55-82, kus rada lõppes üsna pea ja oli vaja lõigata läbi tiheda metsa järgmisele teele. Kuid eriti jõhker etapp oli 53-31, kus 800m läbimiseks kulutasime 25(!!) minutit. Tõsi, paar minutit läks tee peal kurja maaomanikuga vestlemiseks. Jäime seal räigesse tuulemurdu totaalselt kinni, pimedas.

Ebaõnnestunud teevalik oli etapil 61-40, kus esimeselt sihilt ära ei pööranud, ehkki ise eeldasin, et just sealt pidid vastassuunas liikujad tulema. Läksime pikemalt põhja suunas, kuniks kõik teed ja sihid ära lõppesid. Vastas oli tihe võsa, mille läbimine võttis jälle parajagu aega. Jätkuvalt oli pime.

Kolmas aeglane etapp oli 41-51. Kartsin seda etappi juba eelnevalt. Polnud seal mingeid sihte ega teid (ehkki kaardi olid), vaid  võsa ja nõgesed. Seda etappi läbisid vist vaid üksikud võistkonnad, loogilisem valik oli 51 võtmine põhja poolt (50-51-71).

Füüsiliselt pidasime hästi vastu. Esimesed 4 tundi oli hea kerge joosta ja suutsin nautida ka õhtupäikeses helenduvaid kuldseid viljapõlde. Järgnevad 2 tundi olid aga ebamugavad. Seisus, kus jalad olid rasked ja sees painas vaimu näriv pinge, polnud liikumine meeldiv. Mitu korda mõtlesin, et niimoodi ei taha küll ennast vabatahtlikult piinata. Marje tundis end aga sellel ajaperioodil hästi ja hoidis head kiirust.

Kusagil 6 tunnil tekkis organismis aga ootamatu ja pöördumatu muutus – jooksmine muutus ühtäkki valutuks ja meeldivaks. Jalad läksid kergeks, hing nautis ja laulis. Süüa ei tahtnud, piisas vaid joogist. Igaks juhuks siiski mõned geelid hiljem võtsin. Ja see hea tunne kestis lõpuni. Mis siis organismis toimus???

Kui minul läks kergeks, hakkas Marjel raske. Energia ülekanne? Nägin ja tajusin seda, kuid tempos ja liikumises talle ei halastanud. Marje kannatas kenasti ära.

Moraal hakkas kergelt lagunema punktis 34, kui keskus oli lähedal ja meil polnud veel selge, kas läheme edelapoolseid punkte võtma või mitte. Marje ütles, et ei suuda, samas oli meil veel tublisti aega üle. Ukerdasime otse läbi samblase männimetsa keskusesse, kus jõime ja tegime väikese pausi. Marje plaasterdas jalga ja kosus kiiresti ning üsna pea läksimegi ilma kottideta võtma punkte 23 ja 44. Aega oli meil selleks piisavalt - tervelt 59 minutit.

Olime oma töö lõpuni ausalt ära teinud. Läbisime 75,2km (linnulennult 61,6km), mis tegi koefitsiendiks 1,22. Selle numbiga olin ka planeerimisel arvestanud.

Koht oli segavõistkondade seas III, sama ka veteranide hulgas. Kaminskis-Liepina olid jälle ülitugevad ja võtsid ära kõik punktid. Reigo Lehtla oli kaaslaseks saanud maratonijooksja Annika Vaheri, kellega said 216 punkti. Ehkki Reigo ütles, et nad läbisid 88km, tundus see arv natuke liiga suurena. Parema rajaplaneeringu ja KP93 komposteerimisega oleksime kogunud 219 punkti ja saanud selle täna tehtud tööst kergemini kätte. Üldarvestuses olime 14.

Siit saab nüüd minna ainult edasi. Põhiline oli see, et 3/4 tänasest 12-st tunnist olid meeldivad.


teisipäev, 2. juuli 2013

Rasvapõletuse aeg

No nii, puhkuse ja treenimise aeg on kätte jõudnud. Rogaini MMini on jäänud 4 nädalat, mida on vähe. Füüsiline seisund pole hea, pole seda kevadest saadik olnud. Libahunt läks raskelt, palavaga orienteerumised  väga vaevaliselt. Liigutanud olen, kuid väsitavaid trenne pole eriti teinud. Kaardijoonistamised ja võsas müttamised kestvusvõimeid ei arenda.

Rohkem kui kuu olin hädas ühe põletikulise hambaga. Nüüd on see probleem lahendatud, üks orienteeruja tõmbas salakavalalt pooleks läinud hamba(d) välja. Kui hambaarsti juurest lahkusin, ootas teine orienteeruja tema vastuvõttu. Kui küsida, mis oli hambaarsti nimi, siis vastuseid võiks tulla mitu. Ise tean vähemalt kolme orienteerujast hambaarsti.

Pühapäeval oli pikem trenn Hiieka ja Lauri Lahtmäega. Ehkki eelneval hilisõhtul tehtud 1.10h jooks oli põlve valulikuks teinud, läksin harjutamismeistritega koos trenni. Head võimalust enesepiitsutamiseks ei saanud kasutamata jätta. Üksi 5-6 tunniseid treeninguid ei tee ja kindlasti mitte kaugel Lahemaal.

Alustasime Hiiekaga üsna hilja, ca 16.45 Loobust. Lauri liikus meile Võsu poolt vastu ja peale kohtumist suundusime koos Laukasoo rabasse. Loobu jõgi oli väga madal, elektrijaama tamm madalaks lastud ja vähesest veest veel viimased kallid elektri-eurod välja võetud.

Laukasoos käisin viimati 1980.aastal, II kursuse kvaternaarigeoloogia praktika ajal. Võtsime turbast proove ja käisime laukas ujumas. Siis oli soo reservaat ja muidu looduses liikujatele suletud.

Lauka soo on murakate paradiis. Mõned marjad olid juba valmis, kuid ka punased krõmpsuvad murakad maitsesid hästi. Loomulikult oli palju ka maasikaid, samuti kukeseeni.

Kogu trenn piirdus õnneks täpselt 5 tunniga. Rabas põhiliselt kõndisime, enne ja pärast oli rohkem jooksu. Kokku läbisime ca 36km, kondid jäid peale mahajahtumist üsna kangeks. Õnneks pehmendas keha Hiieka saun Jüris.

See oli väga vajalik trenn. Nüüd taastuda, teha mõned pikemad sõidud rattaga, joosta ning siis laupäeval koos Marjega öisele 12-tunnise XT Suverogaini starti. Sellest peaks saama põhitreening enne MMi. Seejärel veel 2 nädalat individuaalseid pikki trenne ja siis puhanuna MMile. Kahjuks pole sellel aastal teinud ühtegi 24h võistlust ja seepärast ei tule ka Aloli MM kerge. 24h rogainis on tugevad need, kes on karastunud 2-3 päevastel võistlustel.


Täna algas juunioride MM orienteerumises. Tavarada läks kesiselt, ehk läheb paremini lühematel distantsidel.

Programm
E 1. juuli - TAVARADA: 7,1km, 470m tõusu, 15KP ... kõigil meestel GPS
T 2. juuli - LÜHIRAJA KVALIFIKATSIOON: 2,7-2,8km, 90m tõusu, 12KP
K 3. juuli - LÜHIRAJA FINAAL: 2,0-3,0km, 60-110m, 9-12KP ... A-finaalis GPS
N 4. juuli - puhkepäev
5. juuli - SPRINT: 3,0km, 56m tõusu, 19KP ... kõigil naistel GPS
6. juuli - TEADE: 4,5-4,7km, 70m tõusu, 19KP ... kõigil GPS

Suurimad ootused-lootused on seotud päris-MMiga Vuokattis, kuid sinna on veel nädalake aega.

Ja muidugi Kaia Kanepi...