Tuesday, July 30, 2013

Rogaini MM Venemaal – kehvapoolse öö ja stressivaba hommikuga, kuid siiski hõbedal

Rogaini MM Alolis oli minu jaoks aasta kõige olulisem võistlus. Ehkki Marjel (Marje Viirmann'il) oli plaanis minna nädala pärast Itaaliasse veteranide orienteerumise MMile, kus samuti medal eesmärgiks, ei saanud selle võistluse jaoks teha mingeid järeleandmisi. 24-tunni rogaini MMi tuli teha kas 100% või üldse mitte. Ja kuna me olime võimelised medalite eest võitlema, siis saigi eesmärgiks olla vaid hea tulemus.

Seega, häälestus oli olemas, füüsiline vorm samuti. Jõulumäe 12h XT-rogain näitas vormi tõusu ja ka seda, kumb sugupool peaks segavõistkonnas tugevam olema. Vähemalt meil.

Kohalesõit

Reisimine Venemaale on seotud keskmiselt suuremate probleemidega. Kõigepealt muidugi viisa hankimine, mis tekitas kohati nostalgilise nõukogudeaegse tunde (igasugu ankeedid ja tobedad küsimused, järjekorrad jm), kuid läks siiski üsna libedalt. Seejärel muidugi piiriületus.

Tegime Venemaa reisi koos Mati auto ja tiimiga (Mati Preitof, Aleksander Pritsik ja Heidi Sild). Ööbisime Vastseliinas klubikaaslase Helve juures, sealt oli hommikul Luhamaa piiripunkti hea lühike maa. Mati sai ülesandeks piiriületuseks järjekord kinni panna ja seda ta ka kohusetundlikult tegi. Õhtuse vestluse käigus siiski selgus, et ta ei teadnudki Luhamaa piiripunkti olemasolust ja broneeris aja Koidulasse. Teine ootamatus oli see, et ma polnud arvestanud ajavahega ning planeeritud kohalejõudmine IRFi koosolekule kella üheks polnud eriti reaalne.

Vaatamata Koidula piiripunkti broneeringule sõitsime hommikul ikkagi 15km kaugusele Luhamaale. Seal selgus kõigepealt, et ma olin oma jooksukoti koos kõikide söödavate kemikaalide ja valguslambiga Helve poole jätnud. Seega pidi ka Helve Luhamaale sõitma, koos minu jaoks hädavajaliku varustusega.

Piiripunktis aga selgus, et järjekord oli üle 2 tunni ja meil soovitati Koidulasse minna. Läksimegi, Helvega kohtumine toimus Vastseliina lähedal Lilli teeristis.

Koidula piiripunktis selgus üllatus, et Mati oli oma juhiload koju jätnud. Venemaal lubadeta muidugi sõita ei tohi. Istusin siis ise automaatkäigukastiga autosse ja vingerdasin kuidagi Eesti ja Venemaa vahel Vene riigi piirini. Punase tule alt pidin läbi sõitma ja miskipärast ka veoautode sõidurajale. Kuna selline asi polnud enesestmõistetav ja nii ka ei teinud, sain piiriametnikult noomida. Kõige paremini ei õnnestunud ka tagurdamine, aga vähemalt õppisin ära, kuidas automaatkäigukastiga autol käike vahetada.

Sõitsin edasi kuni Alol´ini, ca 180km. Kohale jõudsime korraliku hilinemisega, sest vahepeal võttis ka söögipaus mingi teeäärse hotelli kohvikus ligi tunni. IRFi koosolek oli parasjagu lõppenud, rahvast oli seal olnud vähe, ka IRFi juhatuse liige Lauri Leppik polnud kohale jõudnud. Midagi olulist ei arutatud.

Korraldajad olid sõbralikud ja abivalmid ning kõik asjatoimetused seoses ööbimisega sujusid kenasti. Õhtul võtsime ette 1-tunnise modelitripi. Esialgu oli küll raskusi 10m kõrgusjoontest arusaamisega, kuid punktid leidsime siiski üles. Sai kohe selgeks, et lagedatega on Venemaal lood kehvad, kõik olid kas kõrge rohu või nõgestega. Etteruttavalt olgu öeldud, et järgneva 2 ööpäeva jooksul ei näinud me mitte ühtegi põldu, mitte ühtegi niidetud heinamaad, sõltumata sellest, kas mõni küla oli lähedal või mitte. Seetõttu oli ka parme kohati üsna palju, eriti veel palava ja lämbe ilmaga võistluspäeval.

Õhtul avastas Mati, et oli joogikoti huuliku maha unustanud. Selliste apsude rohkus viitas vägisi heale tulemusele.

Rajaplaneering

Esialgu oli päris raske tervikpilti hoomata, kaart oli suur (63x68cm) ja punkte ühtlaselt täis. Tasapisi hakkasid eristuma erinevad piirkonnad, idaosa reljeefsed mõhnastikud tundusid olevat kiiremini läbitavad, edelaosa sood rohkete pätsikestega aga väga tehnilised, kuhu ööseks sattuda poleks tahtnud.

Võistluskeskus jäi kenasti kaardi keskele ja sealt väljumiseks-sisenemiseks oli piisavalt võimalusi, mistõttu planeerisime kohe sisse selle külastuse 8-10 tunnil. Vastavalt tegime ka rajaplaneeringu, kus ainsaks võimaluseks mõistlikul ajal (enne pimedat) keskusesse jõuda oli kõigepealt ette võtta idapoolne kiire ja hea läbitavusega piirkond. See oli hea ka seetõttu, et ei vajanud üldjuhul lohade sisseajamist. Kaardi teistes osades oli lohade tegemine raske töö ja nende kasutamine hilisemal ajal suur boonus. Kuna me Marjega jooksime üsna palju, siis aitas keskuse külastamine enne pimedat teha seda kergemate kottidega (osa toidust ja lambid sai maha jätta). Ja mis veel oluline vanainimeste jaoks, keskuses sai süüa sooja suppi jm head!

SUUR KAART

Esialgse prognoosi järgi pidime nö hashhouse’i jõudma ca 10-11 tunnil, kuid saime hakkama 9-ga. Selle aja jooksul olime kogunud pooled punktidest ja läbinud pool maad kogu võistlusest (54km 109km-st). Need näitajad iseloomustasid hästi maastikuosade erinevust.

Kui klassikaliselt oleks jätnud tehniliselt kergema piirkonna öiseks läbimiseks, siis seekord jäi meil ööks kaardi põhja- ja loodeosa, mis polnudki kõige hullem ja kus sai kasutada teid ja radu.

Planeerisime rada kõrvuti tugevate Soome konkurentidega Tonteri-Heiskaneniga. Ka nemad arvestasid ca 85km linnulennulise kilometraažiga, kuid suutsid ära teha vaid 66km (meie 80km vastu). Ilmselt käisid ka keskuses, kuid unustasid seal komposteerida. Nemad läksid kohe läände  raskestiläbitavasse ja tehniliselt keerukasse piirkonda, mis lõi kiiruse alla ja ilmselt jäi suurem osa paremast maastikust hiljem tegemata. Sama vea tegid ka lätlased Kaminskis-Liepina, keda kohtasime 10-tunnil söögilauas. Valters oli kurnatud olemisega ja mitte kõige optimistlikum, sest esimesel kolmandikul tehtud töö oli olnud ränkraske, samas punktide osas ebaefektiivne.

Väikeseks kurvastuseks olid meie keskuses oleku ajaks oma võistluse lõpetanud head konkurendid Randy Korb ja Jana Kink, Randy tervis polnud kuumusele ja koormusele vastu pidanud.

Võistlusest

Alguses oli meil palju teejooksu, mistõttu esimese 2 tunniga edestasime ajagraafikut 55 minutiga. Neljandal tunnil olime graafikust ees 2 tundi. See oli vajalik varu ja teadsime, et pimedas ja raskemates maastikuosades sulab see kiiresti ära.

KP48 asus sügavas suures augus parkmetsalaadses männikus. Mitmed fotograafid olid seal valmis ja meist klõpsutati ikka väga palju pilte - eest, tagant ja kõrvalt. Ainult ülevalt ei tehtud. Ka rajaplaneerimise juures jäime sageli kaamerate ette, sest olime õues kenasti nähtavad.

Aloli soode iseloomust saime ülevaate etappidel 59-95-66. Meie arusaama järgi polnud tegemist tüüpiliste soodega, pigem võsastunud niiskete aladega, kus sees kraavid, kõrge hein ja nõgeseväljad. Tehniliselt oli etapp 94-66 meie jaoks üks keerukamaid, kuid saime sellega kenasti hakkama.

Edasi läks rutiinne töö, ilm oli palav, vett kulus palju. Süüa ei tahtnud, batoonid ei läinud üldse sisse, toitusin vaid mõnedest geelidest ja energiatablettidest.

Kuuendal tunnil olime kaardi idaosas küla vahel. Päike kõrvetas, õhk seisis, minul oli vesi otsa saanud. Kogemata sattusime valesse kõrvaltänavasse, kus asus pumbakaev. Sealt tuli kenasti vett ja ei saanud mitte täita ka joogikotte. Vesi oli küll tugeva väävelvesiniku maitse ja lõhnaga, kuid kuna kohalikud tunnistasid, et tarvitavad seda joogiveena, jäi vesi seljakotti alles ja üsna kiiresti leidis koha kõhus.

Suurima apsu tegime minekul viimasest punktis (KP55) keskusesse. Rutiinse teejooksu asemel eelistasin läheneda keskusele kaduva raja kaudu lõuna poolt. Kuna rada looduses ei eksisteerinud, panime võssis liiga kaugele ja rassisime liigsed 10-15 minutit võsas ja kõrges rohus, seal, kus me poleks kuidagi pidanud olema. Marje oli pahane, aga midagi polnud enam teha, tuli tuimalt liikuda ja emotsioon unustada. Vajasime väga keskuse turgutavat mõju.

Keskuses läks planeeritust kauem, 29 minutit. Supp oli liiga kuum, kohv samuti. Meid vaadati uudishimuga, sest olime adrenaliini täis, kontsentreeritud ja kui küsisime suppi, olid mõtted juba rajal. Üks korraldaja-venelane küsis kaarti vaadata ja oli väga üllatunud, et olime nii palju selle ajaga läbinud. Läks seda ka teistele näitama.

Peale keskuse külastamist olime kui ümbersündinud - Marje kinnine, väsimusest natuke torisev hoiak muutus rõõmsaks ja lobisevaks. Pikal teejooksul esimesse punkti (KP77) pidin teda tagasi hoidma, 14h rasket tööd ootas veel ees.

Etapil 41-85 panime lambid pähe. Väike probleem tekkis 58-ga, kus pääsesime veel väikese ajakaoga, KP45-ga tuli aga juba suurem viga. Loha vedas meid valele seljandikule ja pimedas tundusid ka väikesed orud sügavate kuristikena. Mitu korda käisime sellel ida-läänesuunalisel seljandikul edasi-tagasi, nagu ka ühed vene tüdrukud, kes olid seal enne meid. Lõpuks sain aru, kus oleme ja läksime läbi sügava sälkoru õigele pätsile. Vene tüdrukud meie järel. Viga tuli ehk 10min.

Viga tuli ka järgmise punktiga (KP84). Lähenesime keerulisele punktile nii lähedalt kui võimalik, talude juurest. Meile tulid vastu kaks vene tüdrukut, kes ütlesid, et ei leidnudki punkti üles. Enesekindlalt liikusime suuna järgi ja jälgisin käetoena sügava oru nõlva, neli vene tüdrukut selja taga. Meie peatudes jäid ka nemad seisma ja ootasid seni kuni liikuma hakkasime. Kahjuks oli suunaga midagi totaalselt lahti ja kaldusime kõvasti paremale. Mitmes kohas tegid kompassid imelikke ringe ja võib-olla tulid ka seetõttu pimedas vead. Lõpuks oli ühe soo ääres asi kontrolli alt väljas, võtsime korra aja maha mõtlemiseks. Vene tüdrukud istusid, neli lampi helendusid kenasti kottpimedas öös.

Üsna kiirelt sain asukoha paika, üritasime jõuda lähedal asuvale rajale, mis oli meie õnneks täiesti olemas. Mööda loha punktiauku jõudes kahjuks punkti ei leidnud. Õnneks ei läinud vaja palju kammimist, kui Marje kõrvalaugust KP tähise leidis. Vene tüdrukud olid rahul. Viga 10-15min. Samas ei pääsenud me sellest võsasest künkamaastikust lihtsalt minema, rada-loha kadus ära ja kulutasime veel parasjagu aega soost ja võsast väljapääsu otsimisele. Ah jah, ka kusagil 45 ja 84 vahel jäime soo taha lootusetult kinni ja 10 min ajakadu oli sealgi paratamatu.

Vahepeal tegime oma plaani ümber (84-21-91), et ikkagi võtta KP91 ja ületada kahe järve vaheline kitsaskoht. Kahjuks avastasin selle muudatuse alles 34-54 vahel külas, mistõttu olime ka otsemineku mööda kaduvat rada 34-91 maha maganud. Siiski läksime suurema ringiga KP91 võtma, kuna veetakistus pidi olema läbitav. See koht oli rajaplaneeringu mõttes strateegiliselt ülioluline ja rajameister oleks pidanud ära hindama järvedevahelise kanali läbitavuse võimalikkuse. Selge oli see, et seiklussportlaste jaoks pole taolise koha ületamine mingi probleem, sest nad on valmis ka ujuma, tavarogainijad, kes tavaliselt ujuma ei kipu, sinna ka ei lähe (ehkki oli hoiatatud, kuid lubatud).

Teel 53-e pidime läbima ka nö küla, kuhu jõudmine eeldas 2m kõrguse nõgesemetsa läbimist. Peab aga ütlema, et kõrged nõgesed ei kõrvetanudki, ju seal allpool polnud kõrvetavaid lehti. Seda märkasime ka varasemalt sooetappidel, kus rinnuni nõgesevälja sai tankina läbitud, paljad käsivarred kõrgel üleval. Muide, kogu võistluse käigus olid meil mõlemal seljas vaid lühikeste käistega särgid, sest ilm oli soe ka öösel.

Kusagil peale KP74 läks valgemaks ja tegevus oli natuke rohkem kontrolli all. Pimedas kaotasime ikka hullult aega ja meie 2-tunnine edu oli kahanenud 2-tunniseks miinuseks. Oli aeg teha plaani suurem korrektuur ja selleks võtsime korraks aja maha. Üks variant oli minna 74-44-65 ja siis lõunasse, sh sügavamale sohu, riskiga hilineda finišisse. Soos ja ka mujal oli lootusetu prognoosida läbimise kiirusi, niivõrd eripalgeline oli maastik.

Lõpuks otsustasime siiski võtta loodeosa puhtaks ja loobuda keerulisest soost. See aga tähendas otseminekut lõppu, kus eriti palju punkte enam ei antud ja aega jäi ülegi. Võtsime edasi-tagasi jooksuga ära sellised odavad punktid nagu KP36 ja päris lõpus ka KP23.
Normaalsel rogainil oleks sellise lõpuosa tekkimine hävitanud kogu eelneva töö, kuid siin oli Venemaa ja eelistasime olla pigem turvaliselt kodus kui hiljem taga nutta suurt hilinemist.

Üheks segasemaks minekuks osutus meile etapp 83-52, kus vahepeal ei osanud lagedate kuplite peal kaarti ja maastikku kokku sobitada. Sain Marje käest tublist pragada, et olin liiga kaugele ära kaldunud, ehkki tema tahtis juba varem paremale pöörata. Ületasime kõrge heinaga lagedaid ja mitmeid soomülkaid, kuniks jõudsime mingi hoone juurde ja lõpuks ka teekese peale. Meie õnneks jooksis seal just mingi tiim KP52 poole, saime end nende liikumissuuna järgi paika panna ja olime pääsenud veel suurema jamata. Aga minuteid kaotasime seal tublisti.

Peale 36 ja 52 võtmist läks suund otse itta finiši poole (52-63-79-80). Vahepeal kaalusin võimalust ära võtta ka 93 (63-92-79), kus oleks saanud natuke kasutada ka radasid. Siiski  hindasin lisahaaki  ca 50-minutiliseks, kuid riski tõttu loobusime. Teoreetiliselt oleksime ilmselt jõudnud, kuid see jäi vaid teooriaks. „Õnneks“ oskasime teha KP80-ga suurema vea, kus laristasime meile järelejäänud rohket võistlusaega. Suur mülkane porirada läks täiesti valesti ja hävisime üle 10 minuti. Olime sunnitud läbima veel suure lageda soo, seda koos paljude teiste võistlejatega, kes kõik vajusid aeg-ajalt põlveni (mõni ka reieni) sohu. Meil sellest veast suurt stressi ei tekkinud, aega oli veel piisavalt. Vaatamata rohkele aja ülejäägile liikusime siiski hea kiirusega, võimalusel kogu aeg joostes.Näiteks KP80-s said meid peale vea tegemist kätte venelastest austraallased, tugevad seiklussportlased Kurov-Plyashechko, kes liikusid meiega võrreldes justkui aegluubis ja kellest olime paari etapiga ikka väga kaugele ette jõudnud.

Alates KP80-st liikusime koos viiuldajate naisvõistkonnaga (Sepalaan-Villak-Kallak). Kõigis võimalikes kohtades jooksime ja ma imetlesin tüdrukute kerget sammu. Nüüd, kui olen lugenud Kadri blogi sissekannet Laulasmaa Ultrast 2013, kus nad juunis jooksid 168km, ühe jutiga, rohkem ei imesta. Hea lugemine, kus viimasel ringil tulid pisarad eneseületusest ja sellega kaasnevast võidujoovastusest silma. Vägev!

Lõpus oli vaja ära teha etapp 22-23,  kas otse- või ringiminekuga. Marje nõudis otseminekut, sest kannad olid tal juba ammu verised ning viimane kolmandik rogainist möödunud  valuvaigistite abil. Ka viiuldajad otsustasid meie järele tulla, tahtsid vaadata, kuidas tõelised orienteerujad metsas liiguvad.

Kahjuks osutus otseminek parajaks Sussaanini lõikeks, sõnajalad oli kõrged ja mets risune. Ja muidugi tegime ka punktipiirkonnas korraliku vea, sest punktikohale lähenesime väljatuleva tiimi järgi, kes aga oli meile vajalikust asukohast liiga kaugel. Seega jäime tüdrukute ees parajasse häbisse ja esmamulje orienteerujate oskustest võis neil küll kehvaks jääda. Aga me olimegi olnud kehvad, seda peamiselt öösel.

Lõpp hea, kõik hea

See, et võistlus hästi lõppes, selgus lõpuprotokollist. Hõbe Kamiskis-Liepina järel oli meie jaoks parim tulemus, mida oleksime suutnud saavutada. Ja muidugi oli reisikaaslastest kolmiku Preitof-Pritsik-Sild  pronksmedal väga ootamatu ja meeldiv üllatus. Tiim oli vähe kokkutöötanud ja tundus enne starti rabedavõitu. Aga väike okas jäi ka hinge, sest võitsime neid vaid 30 punktiga (ehkki olime läbinud 10km rohkem). Kui eelmisel aastal  jäime Tšehhis medalist ülinapilt ilma, siis nüüd oli õnn meiega.


Üldkoht 26. oli väga hea, arvestades, et rajal oli 100 meeste tiimi, teistest rääkimata. Tundus, et raskusi oli olnud kõigil, mõned lausa kõrbesid (näiteks lõuna-aafriklased Mulder-Griesel, kes kaotasid ka meile). Samas said naisveteranid Mihhejeva-Galkina, kellega oleme pea alati saanud võrdselt punkte, meist 300 punkti enam (pildil õnnitleme teineteist Nina Mihhejevaga, kes on ka vanemat Aloli orienteerumiskaarti joonistanud). Nagu ka meie tublid pronksised noored naised Mariann Sulg - Eleri Hirv, kellega võrreldes läbisime sama pika või ehk pikemagi vahemaa. Kaotasime aga planeeringu ja tehnilise soorituse osas ning loomulikult polnud me ka nii jõulised liikujad.

Aga üks asi oli üllatav küll. Arvasin, et hilinejaid tuleb palju, sest läbitavus oli suures osas ettearvamatu. Tegelikkuses jäi 314 võistkonnast finišisse hiljaks vaid 1(!!), kogenud tšehhid Seidl-Skripnik.

Medal oli üsnagi omapärane, arvatavasti mõne Pihkva kunstiringi laste poolt tehtud. Ja neid medaleid tuli Eestisse 10, naissuperveteranid Sulg-Tobreluts said koguni 2. Marje Tobreluts oli samuti olnud krampidega hädas nagu ka Rain Eensaar (vist ka Timmo Tammemäe?). Kuni pimedani oli ka minul tõsine krambioht õhus, kõik võistkonna Mg-sisaldavad preparaadid sai ära söödud. Seekord ei osanud krampe karta, ju oli siis ilm liiga palav ja niiske, mis tõmbas organismi sooladest tühjaks.

Läbisime 109km (OCADi järgi), linnulennult 79,8km, mis tegi koefitsiendiks 1,38.

Epiloog

Mina lähen augustis tööle, Marje Itaaliasse veteranide MMile orienteeruma. Eks näis, kas ta taastub 10 päevaga ära, MM algab sprindijooksudega. Eelmisel aastal Saksamaal tegi Marje finaalis ideaalse soorituse, kuid üks suur tõus raja lõpuosas kukutas esikohalt kolmandaks ja pronks tuli 20-sekundilise kaotusega võitjale. Eks näis, kuidas nüüd, igal juhul pöidlad pihku. Eestlastele sealt palju medaleid ei anta (kui üldse).

Tulemused
TV ülevaade (vene keeles, meie ka kaadris 2:23)
GPS träkid (Eensaared ja Pallo-Tammemäe)

Teiste muljeid:
Zazibea
TutiVaps
TPMV (Eensaared)
Spordivadin (viiuldaja Marju Villak)
Mõtle positiivselt (viiuldaja Kadri Sepalaan)

PS. Lehekülg täieneb veel piltide ja vajalike linkidega.

.

12 comments:

Anonymous said...

34-91 pimeduses oli igal juhul õige ringi mina, me üriasime leida seda kaduvat rajakest, tulemuseks oli tuulemurd ja räga, 3 min aeglasem etapiaeg kui teil näiteks, (kuigi selle sees on ka tehnilist praaki)
Alar

eduardp said...

See lohutas natuke, tänud.

TimmiT said...

Timmo ei tea krampidest midagi..

Lisaks ka üks huvitav link: http://sportrec.navirec.com/ui/#18uuvtd

Reigo said...

Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi...
Meie jaoks lõppes see võistlus 13. tunnil kui partner jala välja väänas. Tagantjärgi tarkusena võib konstateerida et olime medaligraafikus meiegi. Nüüd on tunne nagu viimasel luuseril, et (peaaegu) kõik eestlased tulid MM-lt medalitega koju aga mina mitte.

eduardp said...

Vabanda, Timmo, vale vihje eest. Aga nüüd teame kõik, et Timmol krampe ei olnud :)

Kahju, Reigo, et Teil vigastuse tõttu asi pooleli jäi, pealegi polnud MV medali jaoks vaja teha midagi erilist. Tõsi, öö oli Teil veel ees ja keerulisem piirkond läbida, kuid lohuta end sellega, et juba järgmisel aastal on võimalik uuesti proovida.

Armo said...

Vedas üldse et Sassi & co käest pääsesite ;)

MV medali jaoks ei olnud tõesti vaja midagi "erilist" teha -
mitte alla anda, mitte katkestada ja väga kõvasti panna.


Anonymous said...

Like Armole..

Anonymous said...

Spordivadina link avab GPS träkid.
Kui vaatad 34-91 vasakut ja paremalt valikut, siis paremalt poolt minnes oli 21 lihtsalt võetav.

terv. Ott

eduardp said...

Armo, nagu kirjutasingi, seekord tõesti vedas :)
Aga ilmaasjata väristasin 92 osas, see oli tegelikult suht turvaliselt juurdeliidetav (63-92-79) (tagantjärgi tark olles)

Ott, meil oli plaanis minna mööda teid 84-21-91, kuid silmad olid punases joones kinni ja avastasin selle plaani alles külas peale 34.
34-21-91 ei tulnud mõttessegi, 21 tundus nii kaugel olevat.

Anonymous said...

Kui vaatad vasakult tehtud ringi, siis oleks paremalt pea sama pikk mööda teid etapp tulnud ja 21 oli külast kerge napsata, eriti öösel.
Ott

eduardp said...

Jah, aga me magasime parempoolse variandi nagunii maha, põrutasime meditatsiooniseisundis liiga kaugele läände ära.
Tegelikult oleksime 34-st otsemat teed üles läinud (parempoolselt rajalt), kuid nagu Alar kirjutas, see oli hull minek ja nad (Abram-Aibast) kaotasid meile sellel etapil 3 min.

Armo said...

92 lõunas olevad lagedad olid väga rõvedad ja erilist loha ei olnud, paistis, et tugevamad tiimid võtsid 92 ja 75 mõlemad põhja poolt.
Ühte lõiget veel ei närinud hommikuses ümberplaneerimises läbi: 62-98 pandi saarukese kaudu läbimatust soost läbi, sealt läksid nii meeste kui naiste klassi võitjad. Seega üks lõpuotsa marsruut võinuks olla 51-62-98(otse)-56-89-...
Ets´i see "lõige" poleks enam muidugi aidanud, ajaline piir oli ees.