teisipäev, 26. aprill 2016

Kreenholmi porr ehk Xdream Narvas

Seiklussport pakub suurepärast võimalust midagi uut näha, avastada ja kogeda. Xdreami Narva etapp oli selles osas kindlasti üks oodatumaid, sest seal polnud kunagi seiklusvõistlust toimunud. Kahtlemata oli suurimaks tõmbenumbriks Kreenholmi Manufaktuur, mida korraldajad ei unustanud enne võistlust ka korralikult reklaamida.

Maailma avastamise kõrval oli oluline ka sportlik moment. Tiim oli meil ühtlane (foto: Liina Jõgisu) ja parajalt kogenud ning kuna oodata oli ühtlast tirimist, siis jätsin fotoaparaadi koju. See osutus aga pühapäeva kõige suuremaks veaks, sadade teiste kõrval.

Esimest korda kahetsesin aparaadi puudumist veehoidlal, kui pildikompositsioon veest, päikesest ja roostiku kohal käratsevatest sadadest helkivatest kajakatest valge settebasseini taustal tegemata jäi.

Edasi suundusime nö Narva "Veneetsiasse", kus suvilate ja osaliselt ka suurte eluhoonete vahel kulgesid veekanalid, millel aerutas kokku ja üllatas kohalikke paarsada paati. Olen varem käinud ühes lõunapoolsemas "Veneetsias", Eesti elektrijaama taga, kuid seal nii ilusaid ja laiu kanaleid polnud ning ka majakesed olid tagasihoidlikumad.

Kolmandat korda kahetsesin fotoka puudumise üle veekanalite ääres asuvate pikkade telliskivist garaažikooperatiivide ehk paadikuuride juures, täiesti ainulaadses kohas Eestimaal. Sõtke jõe suudmes, Sillamäel, on ka üks põnev kooperatiiv, kuid sellega võrreldes mikroskoopiline. Vestlesin kohalike vene vanameestega, kes ei saanud hästi aru, miks peavad kanuusõitjatel kesket päeva kiivrid ja pealambid ees olema?

Kreenholmi kompleks oli oma hiigelsuurte mahajäetud hoonetega Narva jõesaarel ja selle läheduses omaette vaatamisväärsus. XIX saj punasest tellisest  hooned olid väljastpoolt väga uhked, seest aga troostitumad ehkki suurem rämps ja kila-kola oli ära koristatud. Ruumide rohkus ja paigutus ning ühendused kõiksugu koridoride, uste ja treppidega tegid korruste vahel navigeerimise parajalt keerukaks.

Minu jaoks olid põnevamad siiski kaljuastangud, sh Narva jõe kuivanud jõesängi servad ja sillad üle jõe, kogu selle territooriumi õueala, mis oli hoonete ja kõrgete kiviaedadega hoolikalt piiratud. Magustoiduks pakuti enne finišit maa-alust tunnelit, millesse voolas laest väike juga ja kus tuli 20m paksus haisvas mudas sumada.
Foto: Ivan Panasyuk (Xdreami FB-st)


Võistlusest ka natuke.

Nagu juba mainisin, läksime võistlema. Stardis ei hakanud kaarti suur lugema, osavamad panid ratastel kiiresti minema ja kogu kamp neile järele. Esimene rajameistri tüng ilmnes õige pea, kui jõudsime paraja ringiga alguspunkti tagasi. Kui lõpuks maabusime Kreenholmi väravate juures, tekkis segadus, sest punkti polnud. Nägin Tõnis Ermi, kes just midagi taipas, ümber pööras ja väravate poole sööstis. Panin talle järgi. Olime esimesed väravate taga, punktid aga kaugel teisel pool suletud tõket. Lõpuks kohtunikud taipasid, et väravad olid kinni ja jooksuga ulatasid kontrollpunktide raamid üle aia. Tõstsin ise ühe alla ja kui keegi arvab, et esimesena komposteerida sain, siis ta eksib. Hea, et mind sealt lihtsalt minema ei trügitud, kõigepealt ühe naisterahva poolt.

Kanuusõit oli esialgu mõnus, allatuult ja kalda lähedal. Ühe KP-ga tegime taktikalise vea, kuid kaotatud 3-4 min polnud olulised. See-eest nägime kitsast kanalit ja elu selle ümber. Tagasiteele jäi veehoidla kaugem punkt 42, kuhu tuli sõita vastutuule ja külglainega. Teistpidi ring oleks ilmselt kavalam olnud. Sadamas tõstsime paadi üle tee garaažikooperatiivide kanalisse, kus kõigepealt saatsime Karmo jooksma. Indrek ja Karmo leppisid kokkusaamise koha kokku. Detaile täpsustamata, kokku me niipea ei saanud ja kaduma läks ca 15 min. Ootasime üksteist erinevates kohtades.

Võistlusmeeleolu sai tugeva hoobi, sest rumalalt kaotatud 15 min sprindietapil võrdus peaaegu hävinguga. Kuid me ei teadnud siis veel, mis edasi tuleb. Ja edasi tuli Kreenholmi 1. vaatus.

Kõigepealt pidid kõik liikmed leidma erineva punkti ja siis kokku saama. Läksime suurde majja ja mitte midagi ei saanud aru. Seejärel otsustasime kolmekesi, et läheme teise majja. Sealgi ei sobinud kaart maja siseplaaniga, va Karmo esimene punkt. Jätsime ta sinna ja tulime tagasi esimesse majja. Läksime Indrekuga mõlemad oma punkti otsima. Jälle ei saanud asjale pihta. Tulin välja, otsustasin siseneda teisest kohast, sama jama. Jalutasin uuesti välja, tegin ringi majale peale, nõutuna vahtisin ringi. Polnud õrna aimugi, mida kaaslased samal ajal tegid. Lõpuks ütles üks hea inimene, et õige maja on hoopis saare peal, seal, mitmesaja meetri kaugusel...

Nüüd klappis vähemalt kaart. Korruste ja trepikodade, ühenduste ja suletud läbipääsude ning kahe kaardi loogika võttis arusaamiseks natuke aega. Selle aja jooksul jõudsin nii mõnegi teekonna läbi käia, mis kahjuks punktini ei viinud. Lõpuks sain aru ja 18B oli käes! Kohtusin Indrekuga, kellel oli kõige keerulisem punkt (18C) ja koos üritasime aru saada, kuidas sinna jõuda. Karmost ei teadnud midagi, lootsime, et ehk polnud ta liiga järjepidev ja on valest majast juba lahkunud. Õnneks oli ta kiiresti viga taibanud ja oma (kõige lihtsama) punkti 18A probleemideta leidnud.

Kokku saades oli üsna selge, et olime viimaste hulgas, ehkki tõukeratta lisaülesande juures olid nii mõnedki tugevad ja kogenud tiimid kaaslasi ootamas.

Edasi pidin mina Indreku 1.punkti võtma. Jätsin tema selgituse täpselt meelde ja väikese valehaagiga jõudsin kohale. Kuid see oli alles pool teekonnast, sest tuli jõuda ka majast välja ja järgmisse kokkusaamise kohta. Viimane vahetus toimus peale paberlennuki loopimist Kreenholmi pikas sammastega saalis (foto Xdreami FB-st). See oli mõnus ajuvaba tegevus, kus sai ka naerda. Edasi läks jälle tõsiseks.

Seejärel viis kaart meid jälle esimesse majja, nüüd olid punktikohad lihtsamini leitavad. Ülevalt tornist vaatasme kaugeid rattapunkte. Järved olid teadmata kaugusel, torn paistis samuti üsna kaugel olema, elektrijaama korstnatest natuke vasakul.

Esialgu lähenesime tornile ida poolt ja jõudsime suvalisse kohta tööstusalade vahel. Leidsime tagasiteel ka ühe väga selge torni estakaadiga, kus kogu ümbrus ja roostes katkine metalltrepp torni olid klaasikildudega palistatud. Saatsin Indreku trepist üles ronima, millest ta õige pea loobus. Nimelt oli metalltrepp katki ja kõikus kohati. Ja kuna keegi polnud klaasikilde trepiastmetelt laiali ajanud, sai selgeks, et siin pole keegi käinud ja seega koht vale.

Sõitsime järve juurde, kuid enne jõudis Indrek veel rattakummi ära vahetada.

Järve juures nägime kaugel asuvat tuttavat torni.  Läbi klaasikildudest tee ning pika maanteelõigu jõudsime Balti elektrijaama juurde vajaliku objektini. See oli töövõit.

Tagasi järve juurde jõudes kammisime kõigepealt ühe vale poolsaare läbi, õige oli tükk maad läänepool.

Peale vahetusala jätkus jälle Kreenholmi porno. Ronisime uuesti kaljuseina, vähemalt 5 korda palusin ärapandud pealampi kaaslastel uuesti seljakotist välja võtta. Ainus asi, mida sellel etapil vaja ei läinud, oli kompass.  

Peegelpildis kaardiga saime läbi paari suurema tagasilöögi hakkama, eelviimase ehk KP46 jaoks olime juba kogenud ja mõtlesime kiirelt välja keerulise treppide ja korruste vahetustega teekonna punktini. Jõudsime justkui õigesse kohta, kuid punkti polnud. Lõpuks nägi Indrek, et KP46 jaoks oli eraldi kaart ja selle juurde viis õuest uks ilma igasuguste trikkideta...

KP47 ehk viimane punkt oli "kirss tordil". Et maa-alusesse tunnelisse saada, tuli laskuda ühest järsust ja kõrgest kaljuastangust, kus polnud eriti millestki kinni hoida, samas oli sein porist libe. Karmo lendas seal 1,5 meetri kõrguselt vastu maad, külili puusa peale. Pärast seda toibus tükk aega, õnneks jäid kondid terveks. Ma ka libastusin, kuid jäin õnneks ühe jämeda oksa taha pidama. Allapoole jäi 2m vaba kukkumist kividele. Indrek oli üliettevaatlik ja laskus aeglaselt.

Kõigepealt said puhtad ja kuivad jalad tunnelis märjaks, kuid see polnud veel kõik. Peale laest voolavat koske läks mudaseks ja seda 20-25cm paksuselt. Aitäh rajameistrile!

Nüüd panid kaaslased kiiresti jooksu, Karmo kõige ees. Jõudsin veel küsida, et kus te teate, et on vaja otse finišisse joosta, kuid vastust ei saanud.

Peale pesemist ja söömist oli hea meel selle üle, et võtsime kõik punktid, ka selle neetud torni. Koduteel autos avastasin, et lõppu tuli joosta mööda punast joont, kus asus veel üks KP. Selle etapi legend oli jälle esimesel lehel ja keegi ei osanud vaadata.

Tulemusi vaadates selgus, et meil on veel üks punkt võtmata - pööningupunkt KP22. Jah, me võtsime kiirustades seal punkti ära, vaatamata KP numbrit. Pööningule jäigi ronimata ja üks huvitav koht nägemata.

See Narva ekskursioon oli väga põnev, kuid kas mulle selline Xdream, kus kompassi vaja ei lähe ja peale 7,5 tundi võistlust pole väsinud, ka meeldib, on iseküsimus.

Tulemused

PILDID Ivan Panasyukilt (sh vasakpoolne pilt)
PILDID Liina Jõgisult

PS.
Meie töökaaslastel B-rajal ei läinud selles mõttes hästi, et vargad olid lõhkunud auto tagumise küljeklaasi ning varastanud koti riietega. Õnneks midagi väga olulist nad ei saanud. Kui auto omanik Tarmo helistas telefonil 112 ja loo vene keeles ära rääkis, hakkas kõne vastuvõtja täpsustama kuriteo asukohta. Lõpuks selgitas Tarmo, et see koht asub Narvas, mille peale vastati, et nemad asuvad Kingisepas.

PS2.
FB kommentaaridesse tuli põnev vihje 1918.aastal toimunud Joala lahingust Eesti-Saksa väesalga ja 2. Viljandi kommunistliku kütipolgi vahel. Ründav kütipolk kaotas 94 meest, kaitsjad vist 3.



neljapäev, 21. aprill 2016

Kõrvalhüpe öösse

Tallinna MV öises orienteerumises Kiriklas (Kernus).

Lühidalt:
1. Läksin lihtsalt põnevusest ja uudishimust
2. Treenida öist polnud vaja, sest Jüriööjooksul ei osale
3. Ootus maastiku osas enne starti polnud kõrge
4. Arvamus maastikust peale lõpetamist langes oluliselt
5. Hinnang kaardile peale lõpetamist oli kriitiline
6. Hinnang rajale peale lõpetamist oli hävitav
7. Järgmisel hommikul siiski mõtlesin, et võiks sinna korra veel minna. Täitsa ok öine seiklus.

Esimene punkt 32 oli bingo - punkt metsas, kus minul tuli viga ca 8 min, kuid mõnel läks aega üle 20 min. Peale seda liikusin rahulikult, põhiliselt mööda teid ja radasid, kus kõik kaduvad rajad osutusid suurteks radadeks/autojälgedeks ja valged metsad sageli raskesti läbitavaks.

Huvitav, mida küll mõtles Timo Sild, kes tuli maailma tippmaastikelt otse Kirikla võssi...

Tulemused

Tegin ühe pildi ka: "Pool tundi stardini".

KÜSIMUS: Kes hoiab ajatablood?

pühapäev, 17. aprill 2016

Puud, saunad ja KP-d ehk Peko Kevad Ootsipalus

Ootsipallu peaks sellel aastal veel korra saama, septembris on siin EMV pikk rada. Maastik oli kahtlemata selline, kuhu tahaks tagasi tulla, ehk siis juba natuke õnnestunuma sooritusega ja paremas füüsilises vormis.

Eelmises postituses sai mainitud Ootsipalu hiiglasi - maailma kõrgeimat harilikku mändi ja Eesti kõrgeimat puud - kuuske. Mõlemad asusid lähestikku ja üsna võistluskeskuse lähedal. Seega oli Markusel asukoha osas õigus (vt 2. päeva kaarti).

Teisel päeval läksid paljud rajad nendest puudest mööda, "Ringvaates" Jüri Muttika poolt mainitud võsa polnud näha, RMK oli puhastanud vaatekoridori puudele ja püsti pannud infotahvlid. Ühelt sai lugeda, et maailma pikimast männist oleks võimalik ehitada pool maja.

Ilm oli selle aasta Peko Kevadel järjekordselt päikeseline ja jooksmiseks väga mõnus.

Esimesel päeval oli jooksuvõimet natuke rohkem, kuid mitmed vead tõmbasid rahuldavale sooritusele kriipsu peale. Etapil 3-4 kiskus vale nina suuna kõrvale ja 3,5 min viga oligi tehtud. Samale veale läks üsna palju orienteerujaid. Teine suurem viga tuli enne 6. punkti, kus kaldusin suunaga natuke vasakule ja oodatud orvandit ei tulnudki. Veel kordasin Karjalaske viga - jooksu valesse punkti, seekord 7.-st tagasi 6.-sse, õnneks mitte palju.

Ööbisime Piusa Ürgoru Puhkekeskuses, ühes väga meeldivas ja ilusas kohas. Käisime saunas (pildil).

Teisel päeval alustasin jälle hästi, kuid vead tulid 5. ja 9. punktiga. Esimesel juhul panin punkti lageda suhtes valesti paika (!?), teisel juhul tekkis rohelises ebakindlus ja hakkasin punkti liiga vara otsima.


Kokkuvõttes tuli võimetekohane 5.koht.

Tulemused

Peale võistlust sai lisaks soojale välidušile ka Peko sauna.



neljapäev, 14. aprill 2016

Ootsipalu mänd

Maailma kõrgeim harilik mänd kasvab Ootsipalus (46,6 m) ja tema kõrval Eesti kõige kõrgem puu - harilik kuusk 48,6 m (VIDEO).
RINGVAATE KLIPP
Jüri Muttika: "Oh sa jeerum, milline raske ja käänuline teekond siin ootab..."

Peko Kevade võistluskeskusest jäävad puud kirdesse, ca 2 km kaugusele.

Võistlus ise tõotab tulla huvitav, tugev seltskond on kohal.



Üle pika aja ka üks muusikalugu.

pühapäev, 10. aprill 2016

Hooaeg sai alguse Pärlijõel ja Võrus

Pole just tavaline, et Karjalaskevõistlusel ei näe maastikul lund. Nüüd see juhtus. Ehkki ilm oli päikesepaisteline, andis varakevadine kargus veel kergelt tunda. Seega on suur lootus, et soe tuleb ka sellel aastal, ehk juba järgmise nädalavahetuse Peko Kevadeks.

Kuid nüüd asja juurde.

Karjalaskevõistlus (tavarada)

Nagu M55 konkurentidega (Tiit, Maido, Mati) oleme kokku leppinud, jookseme ka sellel aastal põnevama konkurentsi tekitamiseks M50 klassis, välja arvatud EMV-l. Seekord neid mehi stardis polnud, kuid samas oli mitu tugevat nooremat konkurenti.

Pärlijõe uuel kaardil toimunud 1. päeva tavarada oli põnev, ehkki mitmed kaaslased pidasid seda lihtsaks (!?). Üritasin hoida end kindlalt kaardis ja see ka õnnestus. Küll aga tuli paar tõsist viga sisse hoopis teisel põhjusel. Kirstunaelaks sai seekord ebamäärases kohas asuv KP47.

Etapil 4-5 läks suund mingil hetkel sellele punktile ja ettevaatlikult lähenedes sain KP kenasti kätte. Asus teine märkamatult väikeste kuuskede vahel. Järgmiseks pidi olema 8-s punkt, millest mõistsin, et olen paar punkti vahele jätnud. Õnneks polnud viga suur - ca 1,5 min. Jätsin punktikoha meelde ja suundusin 5. punkti. Ka etapil 6-7 hoidsin hoolega suunda, lugesin samme ja ootasin kahte pisikest küngast, mille vahel pidi punkt olema. Kuid jäin sinna kauemaks kammima, sest selliseid äratuntavaid pinnavorme ei õnnetusnud kuidagi tuvastada. Seal sai mind kätte 2 min tagapool startinud lätlane Udris. Paraja kambaga õnnestus siiski see KP47 leida. Leppisime Lauri Leppikuga kokku, et anname rajameistrile, st Sixtenile peksa. Siis ma veel ei fikseerinud ära, et olin selles punktis juba korra käinud. Meiega ühines ka minu jaoks tundmatu tegija Einar Raudkepp, kes oli startinud 4 minutit hiljem. Seega olin teinud vigu rohkem kui arvasin. Või lihtsalt aeglaselt ja ettevaatlikult jooksnud.

Vajutasime kolmekesi lõpuni, olin neist sellel päeval kehvema jalaga. Külli Leola pildil on näha lõpuponnistust, kus Udris on eest ära saanud, Einar veel minu ees (olen reas viimane).

Väga head minekut näitas Antti Roose, kes võitis paraja ülekaaluga.

Tulemused (M50)


Kubija Hotell - Loodusspaa auhinnavõistlus öises sprindis Võru linnas

Vahva võistlus, kus distantsi esimeses pooles oli päris mitu lõksu ja teevalikuülesannet.
Esimesse punkti jooksmisel ei jõudnud kaardimõõduga kohaneda ja panin natuke mööda. Huvitava teevalikuga etapp oli 2-3. Tegin tagasijooksu valiku ära etapil 1-2 ja edasi vaatasin vaid, et pika maja tagant tuleb esimesse hoovi sisse keerata.

Nii tegingi, kuid miski seal hoovis ei klappinud, polnud läbipääsu punkti juurde. Esimene mõte oli, et ehk on kaardiviga, kuni lõpuks taipasin, et olin liiga vara hoovi keeranud. Ja õnnetult ka keelualasse sisenenud. Hiljem teistega vesteldes selgus, et päris paljud olid sinna hoovi sisse jooksnud. Siit küsimus: kas keelualasse sissejooksmine ja sealt ehmatusega samast kohast väljajooksmine on DSQ?
Samas võiks märkuse teha ka kaardistajale, kes ei märkinud kaardile keelualasse minevat teed. Sellisel juhul poleks inimesed sinna suure tõenäosusega sisse jooksnud.

Viga oli tulnud üsna suur, kuid lootsin seda parandada natuke tempokama jooksuga. Edasi vigu ei teinud, paljud varem startinud konkurendid jäid jalgu ja lõppkokkuvõttes võitsin teisele kohale tulnud Raul Laasi 4 minutiga.

Tulemused


Lihavõtte lühirada

Olin üks esimesi startijaid, ilm suurepärane, enesetunne samuti. Etapil 4-5 kaldusin suunalt kõrvale, kuid sain soo ja parempoolse künka järgi end paika ja tegin paranduse. Kandiline oli etapp 5-6, kus esialgu ei suutnud suunda hoida, mispeale läksin seda väikest ringi parandama lõikega ja jäin pikalt risusse kinni. Sinna kadus ligi 1,5 minutit. Ka väljaminek punktist 6 polnud kõige õnnestunum. Siiski sain kolmanda aja, kaotades parima aja jooksnud Inno Lingile 46 sek. Antti tegi ühe korraliku vea, lätlane Udris lausa mitu.

Lõpptulemused (3.koht)


reede, 8. aprill 2016

Homme Pärlijõele, 38 aastat hiljem

Homme on siis selle hooaja esimene orienteerumisvõistlus - Pärlijõel toimuv Karjalaskevõistlus ja Lihavõtte lühirada. Õhtul pimedas saab Võru linnas joosta sprinti. Loodetavasti peavad jalad vastu ja kõik kolm jooksu saab tehtud.

Pärlijõega seoses meenub endale kõigepealt 1978.aasta ülikooli I kursuse algus. Kohe peale esimest koolipäeva saadeti meid kaheks nädalaks Rõuge sovhoosi, kus elasime kusagil Pärlijõe kandis. Oli karm aasta, vihma muudkui kallas, nõukogude põllumajandus tahtis kokku variseda. Kõik tudengid olid kuu-poolteist põllutöödel, peale Rõuget olime veel Alatskivil, koos paar aastat vanemate geograafidega.

Kursusekaaslaste tundmaõppimiseks ja ühise kursusevaimu tekkimiseks oli see suurepärane võimalus. Päeval võtsime põhiliselt kartuleid, kus 4 poisil vedas, sest meid pandi kartulihunnikuid põhuga katma. Seal sai natuke ka lebotada. Ühel lõunatunnil korkisime poe taga Vana Tallinna lahti, sain esimest korda (!) elus tunda alkoholi mõju. Kergelt.

Minuga täpselt samal päeval sündinud Tõnn oli selleks ajaks juba tulest ja alkoholist karastunud, just isaks saanud. Pärna Mell aga jutu järgi igasugu imesid korda saatnud, fantaasiast ja pealehakkamisest tal puudu ei tulnud. Õhtustel tundidel mängiti midagi raha peale, tüdrukuid patsist ei sikutatud.

Olime värsked Tartu Ülikooli geoloogiatudengid.

Tiiu pildid, alumisel togin Ivarit, kõige nooremat - kursusevanemat.