45 aastat tagasi

Kes oleks võinud siis arvata, et 10 aastat hiljem on Eesti vaba!

Oli 21. august 1981, geoloogide välibaas Kamtšatka keskahelikul, kaugel-kaugel igasugusest asustusest. Olime oodanud äralennuks helikopterit 10 päeva, sama palju läks veel aega. Ülemused ei tahtnud meid Mati Stroomiga kuidagi ära lasta, kuid matkaplaanid ootasid ees.

***

Välipäevik:

Mati jõudis minust hommikul ca pool tundi varem (!) sööma. Tuli välja, et läheme hobuseid ajama, uude laagrisse ja tagasi. Sinna sõitsime 3 ja pool tundi.  Maad oli 14 km.

3 km enne laagrit hakkasid Serjoža ja Valera jõge pesema, unustasime nendega hüvastigi jätta. Pärast seda tuli mul korra Gagaralt maha kukkuda. Nimelt jäi jalg okste taha kinni ja pärast põõsast oli kohe sügav auk, millest hobune üritas hooga üle hüpata. Tükk aega punnitasin end sadulasse, kuid kui tundsin, et sadul hakkab kõhu alla vajuma, lasksin end maha kukutada. Pärast seda andis tükk aega Gagarat püüda. Enne juba ajasime teda paar korda taga, ilmselt ei meeldinud hobusele, kui keegi tema haava peal istub.

Tagasi tulime Matiga kahekesi. Ajasime seitset hobust, kahel neist istusime ise. Kojutulekuga ei tekkinud mingeid probleeme, ükski hobune ei tahtnud kordagi teelt kõrvale joosta. Meie tulime kõige taga, ees läksid Serjoža, Arkadi ja Alp. Lõpuks jäi Alp viiendaks, juhtohje hoidis enda käes Molnija. Igal võimalikul juhul traavisime, lõpus panime paar kilomeetrit ka galopis. Üldse tegi see hirmus kihutamine nalja, sest ees "kitsekarjas" käis pidev võitlus paremate kohtade eest.

Laagrisse jõudes olid ratsahobused päris väsinud. Millegipärast mängis Migratsija surnut. Ehmatasin kohe ära. Mati oli sellise naljaga juba harjunud.

Siis tegime natuke puid (Saša saagis), sõime, magasime riietega 12-ni. Käisin all köögis ja läksin uuesti magama.

***

Nii kauge ja nii võõras on see maa praegu, ikka selle jõhkra sõja tõttu. Aga meil on oma riik ja seda peame hoidma.

Geoloogiliste arvutikaartide sünnilugu

Üks südamelähedane peatükk minu tööelus ning oluline valdkond Eesti geoloogias vajas lahtikirjutamist ja arhiveerimist. Juttu ei tule niipalju geoloogiast, vaid hoopis digitaalsete geoloogiliste kaartide koostamise sünniloost Eesti Geoloogiakeskuses (EGK) (endises Geoloogia Valitsuses või nüüdse nimega Eesti Geoloogiateenistuses). Praegu on raske ettegi kujutada, et kunagi tehti töid arvutiteta ja kaarte joonistati käsitsi ning natuke hiljem, kui arvutid ja tarkvarad olid küll olemas, tuli topograafilisi aluskihte ise koostada ja geoloogilist andmestikku digitaliseerida.

Oli kusagil aasta 1992, kui Eesti Geoloogiakeskuses sõlmiti esimene rahvusvaheline koostööprojekt ja seda Rootsi Geoloogiateenistusega (SGU). Rahastus tuli Rootsi BITSi fondist. Paar aastat varem olin seoses graptoliitargilliidi uurimisega olnud pikemalt Rootsis (põhiliselt SGU majas) ja sealt need sidemed arenesid. Eriline tänu prof. David G. Gee’le, kes lobistas andmebaaside arendamise projekti mõtet SGU tippjuhtkonnas. Davidist kirjutasin SIIN. Eesti riik oli tollal väga vaene, poed tühjad, isegi piima käisin lastele ostmas Keilast 16 km kauguselt, sest poes piima polnud.

Koostöö algust tähistasime Szolnoki restoranis Mustamäel, kus ühel pool lauda istusid EGK peadirektor Endel Kasemets, Rein Raudsep, mina ja vist ka vaikne Jaan Kivisilla ning teisel pool tõmmunahaline SGU pea(?)direktor, geoloog Harald Ressar (väliseestlane) ja andmebaasi spetsialist Anders (pildil Leetse mõisas).

…

Oli aasta 1993/1994, kui sõitsime koos Kalle Suurojaga Tartusse REGIO kontorisse Kastani tänavale. Kalle oli käsitsi koostanud Eesti aluspõhja kaardi 1: 200 000, mida oli vaja ära trükkida mõõtkavas 1:400 000. Aastal 1993 ilmus REGIO teostuses Mall Orru poolt koostatud kena Eesti soode kaart mõõtkavas 1: 400 000. 

(Pildil Tõnis Saadre ja Kalle Suuroja Pika tn kontoris)

Hubases ahjuküttega toas olid nii Teet kui Jüri Jagomägi, sõbralikus õhkkonnas panime paika järgnevad tegevused. 

Kuid miski jäi sees kripeldama. Tagasiteel olin kripelduse selgeks mõelnud ja otsustanud, et teeme need trükikaardid ikkagi ise. Polnud oskusi ega tehnikat, kuid selge oli, et selline suur kaarditootmise asutus nagu Eesti Geoloogiakeskus ei saa jääda igavesti kaartide digitaliseerimist ning plottimist/trükkimist mujalt tellima. Soode digitaalsed kihid kuulusid REGIOle, mitte EGK-le, neid kihte ei osanud keegi küsida ega lepingusse lisada.

Kuna puuraugu jm andmebaaside projekt SGUga oli käimas ja seal raha olemas, siis pöörasin selle digitaalkaartide koostamise ja GISi suunda.  Nii lihtne see tookord oligi ja Rootsi-poolne projekti juht Harald Ressar (pildil vasakul, 1993) nõustus. Polnud ju vahet, kas tegeleda vaid tärkandmete või hoopis põnevamate ruumiandmetega.

Kõigepealt tuli valida tarkvara, millega seda kaarditööd teha. Rootslased kasutasid UNIX operatsioonisüsteemil põhinevat ArcInfot, keerukat ja võimast GIS tarkvara. Desktop ArcInfot või ArcGISi siis veel polnud, vastasel juhul oleksime läinud sinna. Kuid UNIXi süsteem oli meie taseme jaoks liiga keeruline, ehkki näiteks Leedu Geoloogiateenistuses oli vastav spetsialist olemas. Oluline oli valida tarkvara, mis annaks võimalikult palju töövahendeid kaardiandmete sisestamiseks, töötlemiseks ja saaks tarkvara tuge ka Eestist.

ArcInfo oli Eestis siiski olemas. Veel Nõukogude ajal käis KKMi Infokeskuse (?) juht Heino Luik Austraalias ja tõi salaja kaasa ArcInfo tarkvara, mida siis ei tohtinud NLiitu anda/müüa. Infokeskuse poisid (Vahur Eenmaa, Andrus Meiner, Erkki Meikas, Olev Veskimäe) digitaliseerisid ära Eesti aluskaardi kihid mõõtkavas 1: 500 000, mida saime hiljem ka meie kasutada. Neil oli ka hästi suur digitaliseerimise laud ehk digitaiser, mille hiljem tarisime EGKsse Kadaka teele.

Valisin töövahendiks Integraphi Mapping Office’i, mille baastarkvaraks oli MicroStation, rasterandmete töötlemiseks IRAS-B (must-valged pildid) ja IRAS-C (värvilised), GEOVEC rasterandmete poolautomaatseks digitaliseerimiseks ning lisaks veel andmebaasi moodul MGE. MicroStationit kasutas tookord nii Maa-amet kui ka REGIO. Lihtsamate GIS tööde tegemiseks ostsime 3 MapInfot, vist versioon 2.0. MGE-d õpetas meile natuke Kiira Mõisja Regiost, Mapinfo algõppe tegi 1.0 baasil Reet Killar Maa-ametist.

Esimese tööna alustasime 1: 400 000 kaardi jaoks topokihtide digitaliseerimist. Kusagilt (Riiast?) saime trükikiled, kus olid eraldi lehtedel mustad jooned teede, veekogude jt objektide kohta. GEOVEC kiirendas oluliselt Unne Tombergi tööd. Unne oli mingil ajaperioodil töötu ja võtsin ta infoosakonda geoloogia sõnastikku sisestama. Asusime siis Pikal tänaval. 

Ka Maris Rattase (pildil Pika tn kontoris) kutsusin Tartu geoloogiast Tallinnasse andmebaasidega tegelema. Natuke hiljem (1996) tuli meile ka Kristian Teiter, kellele olin olnud TÜ diplomitöö juhendaja (Geoinfosüsteemide kasutamine Saaremaa põhjavee reostuskaitstuse kaardi koostamisel. 1995). 

Lisaks aluspõhja kaardile hakkasime digitaliseerima Kalju Kajaku poolt koostatud Eesti kvaternaarisetete kaarti 1:400 000, kus oli nii litoloogiline kui geneetiliste tüüpide andmekiht. Lisaks veel geomorfoloogia, kuid see oli juba infovaesem. Nende kaartide digitaliseerimiseks kasutasin Rootsi Geoloogiateenistuse (SGU) GIS-süsteeme, poolautomaatse digimise vahendeid. Selleks kandsid tehnikud Katrin Kaljuläte ja Ilmi Põder alade piirjooned läbipaistvale kalkale, ala keskele kirjutasid vastavad settetüübi koodi. Kalkad skaneerisime ja digitaliseerisime Rootsis. Esialgu käisin seal ise, pärast võtsin kaasa nii Unne Tombergi kui Mare Aibasti. Jätkasime 1:50 000 kaardilehtedega, mida oli kokku palju ja kogutud infohulk korralik. Korra kutsusin Rootsi kogemusi omandama EGK puurkaevude andmebaasi haldaja Valeri Savva.

Rootsi rahastust sai kasutada mitmete konverentside ja näituste külastamiseks, näit käisin GISi üritusel Börlänges, Faluni lähedal, koos Kristiani ja Unnega  suurel kartograafiakonverentsil Stockholmis. Kõige muu kõrval meenub tore õhtupoolik ühe kõrge skääri nõlval koos regiolaste Kiira Mõisja ja Jaak Laineste ning väikese veiniga. 

Kristianiga käisime Helsingis Paikkatiedomarkkinatel, kus möödus üks lõbus õhtu EO-MAPi GISi inimeste, orienteerujate Heiti Hallikma ja Külli Kaljusega (hiljem Pirksaar). Koosviibimisel pakuti  ohtralt tasuta veini…

Ühe geoloogiavälise tööna koostasime esimese Keila linna seinakaardi, tehes selleks natuke ka välitööd. Polnud ju saada mingit kaardiinfot teedest-tänavatest, majadest ja majanumbritest. Plottisime ja kiletasime päris mitmeid kaarte, millest üks pleekunud eksemplar ripub ka praegu linnavalitsuse kabineti seinal (fotol). Tegijad said väikese lisapingutuse eest ka natuke palgalisa. Kaarte aitas siis kiletada ja raamida Heikki Bauert.

Vahepeal ostsime projekti rahade eest kolm AT386 arvutit ja 3 MapInfo litsentsi. 

Head suhted olid Soome Geoloogiateenistusega (GTK), nii infoosakonna kui GISi inimestega (Olli Rantala). Hannu Idmaniga üritasime saada Eesti Keskkonnaministeeriumist rohelist tuld rahataotluseks, et koostada omavalitsustele geoloogiliste teemakaartide komplekte, kuid sellele oli vastu KKMi välisprojektide juht Allan Gromov. Kasutades ära ülikooli tutvust läksin temast mööda otse ministri juurde, kelleks oli tookord Vootele Hansen. Vootele oli küll nõus, kuid Gromov pani siiski käe ette. Tegime Harku valla kohta A0 mõõtkavas värvilise ja läikiva kaardikomplekti valmis, kuid taolist toodet polnud omavalitsused ei siis ega vist ka praegu valmis tellima ega ostma.

Ei mäletagi, kas oli see enne või pärast Gromovi juhtumit, kui tegime Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala Saaremaa Keskuse jaoks Saaremaa geoloogiliste teemakaartide komplekti. Projekti nimi oli Saaremaa geoloogiliste GIS andmebaaside koostamine (1996), kus tellijad olid Mart Hermann (juht), Urmas Visse ja Tõnu Mauring. Ühel KKMi seminaril näitasin neid Saaremaa kaarte, mille peale tõusis püsti kantsler Rein Ratas ja ütles, et igasugu juttu olen palju kuulnud, kuid nüüd nägin lõpuks ka präänikut. Tõsi see on, et üks kaart räägib enam kui 100 sõna.

Meie GISi masinavärk läks korralikult tööle, tooteid tuli välja nagu Vändrast saelaudu. Võtsin tööle Helve Luht’i, kes, samuti geoloogi tööst ilmajäänuna, digitaliseeris esialgu lepingulise töötajana Jõgeva maakonnaplaneeringu (Urmas Visse) jaoks topograafilistelt kaartidelt reljeefijooni. Töö oli väga mahukas, kuid Helve oli üllatavalt nutikas ja efektiivne. Ei mäletagi kas ta digitaliseeris jooni kuvarilt või digitaallaualt. Käisin üksi Minskis neid ca A2 suuruses laudu ostmas, enam-vähem toimisid ja olid Lääne laudadest odavamad.

Siis tuli aasta 1997. 

Otsustasin edaspidi tegeleda eraettevõtlusega ja lahkusin Eesti Geoloogiakeskusest. 

1997 aasta lõpus lahkus EGK-st Kristian Teiter, kes läks Maa-ametisse ja ehitas koos Sulev Õitspuuga üles Maa-ameti geoportaali ning juhtis seal pikki aastaid geoinfosüsteemi arendamist. Unne viimistles lõpuni nii aluspõhja kui ka kvaternaarisetete 1: 400 000 kaardid ja läks peagi samuti Maa-ametisse tegelema kitsenduste ja piirangutega. Minu nime nendel kaartidel pole.

Maris liikus tagasi Tartusse, jätkas karjääri teadlasena ülikoolis kvaternaari teemal. Ka Helve lahkus natuke hiljem ja töötas MicroStationi jt tarkvaradega kuni elu lõpuni IPT Projektijuhtimise OÜs Peeter Talviste juures. 

…

Tagantjärele tundub, et see viljakas ja põnev periood kestis kaua, kuid üllatus-üllatus – vaid 3-4 aastat. Hindamatu abi oli siis koostööprojektist Rootsi Geoloogiateenistusega BITSi rahastuse toel. Suured tänud Harald Ressarile jt SGU töötajatele. Ning ilma infoosakonna toredate ja tublide kolleegideta poleks samuti midagi sündinud.

Esinemas Ungari Geoloogiateenistuse saalis seminaril "GIS for Environment", 1996.

Kaardinäitus samal seminaril. EGK kaardid on vasakpoolsel stendil.

Soome kolleegid GTK saatsid foto Eesti iseseisvuse puhul (1991). Vasakult teine geokeemik Timo Tarvainen.

Küprose geoloogiast lühidalt

Tavaliselt ma erialaseid teemasid siin blogis ei kajasta, kuid kuna grupp sportlikke ja tuttavaid inimesi läheb järgmise aasta märtsis Kahe Apelsini treeninglaagrisse Küprosele, keskusega Lefkaras, siis tuli mõte natuke selgitada saare maastike teket. Vaevalt, et tavaturistid ja sportlased selle üle palju pead murravad, et kuidas on tekkinud saarele mäed, miks osa kivimeid on tumedad, teised jälle helevalged, kuidas on tekkinud sügavad ja kitsad kanjonid jms.

Alguses oli...geoloogia. Geoloogiliste protsesside tulemusel on tekkinud mäed, orud ja tasandikud, mis koosnevad väga erinevatest kivimitest ja millele juba omakorda, vastavalt pinnase tüübile ja klimaatilistele tingimustele, on kasvanud peale taimestik.

Küprosel on 2 mäemassiivi - Troodos saare lääne- ja Kyrenia ehk Pentadaktylose mäeahelik põhjaosas. Viimane jääb Küprose Türgi alale. Nende kahe massiivi vahel asub Mesaoria tasandik.

Oma koostiselt on mõlemad mäemassiivid väga erinevad - Troodos koosneb ultraaluselistest ja aluselistest magmakivimitest, Kyrenia aga suuremas osas settekivimitest - lubjakividest ja dolomiitidest. 

Küprose ja mägede teke on seotud laamtektoonikaga, kui 90-92 mln aastat tagasi tungis vahevöö ultraaluseline magma 60 km sügavuselt (transform)murrangute kaudu Neotethyse ookeanis välja ja kasvatas sellega ookeanilist maakoort. Selle tulemusel hakkas Aafrika laam liikuma Euraasia laama alla (subduktsioon). Tänapäeval toimub selline maakoore kasvamise protsess näiteks Atlandi ookeani keskahelikul. 

Ligikaudu 70 mln a tagasi hakkas Troodose piirkond sügaval ookeanis kerkima, tõsi küll, juba järgnevate laamade liikumise tulemusel - Araabia laam põrkus Euraasia laamaga, tekkis Troodose minilaam jne. Nõlvadel moodustusid merelised peeneteralised kriidi- ja ränisetted ja hiljem, kui mere sügavus vähenes, tuli setetesse rohkem maismaalt pärit nö. terrigeenset materjali (savi, liiva jm). Ca 10 mln a tagasi tõusis Toodos merest ja koos pideva kerkega toimus samaaegselt magmakivimeid katvate settekivimite kulutus.

Tänapäeval koosneb Troodose mägi nn ofioliitidest - teatud kompleksist aluselistest ja ultraaluselistest ookeanilise maakoore kivimitest nagu harzburgiit, duniit, kihilised daikid  kuni padilaavadeni. Küporos on maailmas üsna unikaalne koht tervikliku ofioliitse kompleksi vaatamiseks-uurimiseks.

Ofioliitide läbilõige ja levik Troodose mäemassiivis.

Tumedat harzburgiiti ja duniiti kohtab Troodose matkaradadel, kuhu on nii mõnigi auk rajatud kromiidi kaevandamiseks (pildil Hadjipavlou kaevanduskäik Atalantise matkarajal). 

Kuna juttu oli magmakivimite "aluselisusest", siis paar lauset ka selle kohta. Mida vähem on kivimis SiO2 (räni), seda aluselisem (mafic) on kivim. Ultramafic tähendab seega ultraaluselist. Felsic ehk happelisi magmakivimeid kohtame palju Eestis (n graniit). Sellel skeemil on eraldi välja toodud plutoonilised ehk süva- ja vulkaanilised ehk purskekivimid. 

Esimesed on moodustunud maa sees, teised aga maa pinnal. Erinevus on selles, et maa sees jahtuvad kivimid aeglasemalt ja seal saavad tekkida suuremad kristallid. Vulkaanilised ehk purskekivimid aga jahtuvad kiiresti, mistõttu on suures osas peitkristalsed või amorfsed, sisaldades vaid üksikuid suuremaid (feno)kristalle (fotol basalt). 

Sügaval maa all olevas magmakabris toimus aja jooksul magma diferentseerumine, kus Mg- ja Fe-ühendid jahenemisel kristalliseerusid, mistõttu ülemine osa rikastus Si ehk räniga ja kivim muutus natuke happelisemaks. Sellest tekkisid gabbrod ja neist veel rohkem räni sisaldavad plagiograniidid.

Plagiograniite võib kohata vaid mõnes paljandis, kuid ehituskivina on neid kasutatud näiteks sammaste valmistamiseks. Kui muud hooned on aja jooksul lagunenud kas ilmastiku, sõdade või ka maavärina tagajärjel, siis plagiograniidist sambaid võib kohata paljude antiikasulate varemetes. Pilt on Kourioni arheoloogiliselt alalt Limassoli lähedalt.

Kui magma tungis maapinnale ja ookeaniline maakoor lükati kahes suunas laiali, tekkisid laienevasse maakoorde lõhed, mis täitusid omakorda intrusiivse magmaga, kus viimane jahtus lõhedes maapinnale tulemata. Tekkis nn kihiliste daikide kiht, mis on kenasti jälgitav näiteks Teisia Tis Madaris'e matkarajal.

Siin on see matkarada Google kaardil, kus tagapool paistab suur Amiantos asbesti kaevandus Mount Olympose mäetipu lähedal. Kaevandus töötas aastatel 1904-1988. Asbest ehk krüsotüül tekkis (ultra)aluseliste kivimite moondumise protsessis, kui kuumad hüdrotermid tungisid lõhede kaudu kivimitesse. Protsessi nimetatakse serpendiniidistumiseks ja kivimit serpendiniidiks.

Ofioliitide ülemises ehk nooremas osas paljanduvad padilaavad (pillow lavas). Kui basaltne (vedel) laava välljus mere põhja, siis tekkisid padjakujulised magmapätsid. Kõrvaloleval fotol on padilaavade kiht, kuhu on sisse tunginud üksikud intrusioonid ehk daikid. Viimased koosnevad põhiliselt diabaasist.

Padilaavasid on kaks kihti - alumine ja ülemine. Nende piirialal on toimunud intensiivne sulfiidne maagistumine, kus peamiseks maavaraks on vask (Cu), mida on kaevandatud ja töödeldud üle 5000 aasta. Küpros on väidetavalt oma nime saanudki vasest, ladina nimega cuprum-ist. Tegemist on nn VMS (volcanic massive sulphide) maagistumise tüübiga, kus kaevandused asuvad padilaavade avamusalal.

Näitena foto Kokkinopezoula vasekaevandusest (1953-1966).

Settekivimid

Settekivimid on moodustunud meres erinevatel sügavustel ja nende osas Küpros eriliselt silma ei paista. Sügavamal vees moodustusid Lefkara kihistu valged kriidid ja ränikivid ja nende peal juba madalamas meres settinud kollakamad Pakhna kihistu savikad kriidid ja merglid (kõik taamal).

Siin on veel näide Lefkara kriidi ja ränikivimite kihtidest. 

Mõnes kõrgemas kohas avanevad ka korallriffide lubjakivid ning biohermid, samas eriti ilmekad on need hoopis Ayia (Agia) Napa rannikukoobaste matkarajal.

Korallubjakivide vahelt on meri purdsetted ära uhtunud ja maapind on käimiseks üsna auguline.

Kaart ja kirjeldatud settekivimite levikualad. 

Ayia Napa matkarajalt ei saa ära minna selle vaateta.

Põhja-Küpros (Türgi)

Aafrika ja Euraasia laamade omavahelisel nügimisel lükati osa kivimikihte lõuna suunas üles Kyrenia mäeahelikuks. Viimane koosneb peamiselt Triiase ja Alam-Juura vanusega lubjakividest ning dolomiitidest, kuid esineb ka nooremaid settekivimeid - ränikivi, merglit, liivakivi jm. Ei puudu ka vulkaanilised kivimid (basalt, rüoliit).

Troodose ja Kyrenia mäemassiivide vahele jääv Mesaoria piirkond on tasasem ja kaetud kuni paari miljoni aasta vanade settekivimite ja setetega, mis on sinna kantud eelpool nimetatud aladelt. Hilisemad settekivimid koosnevad merglitest ja kalkareniitidest ehk jämedateralistest lubjakividest.

Fosforiidi kaevandamise ja väärindamise majanduslikud väljakutsed

Jagasin seda ettekannet Facebook'is, panen siia blogisse ehk arhiivi samuti.

Miljardiliste tuludega seotud jutud tekitasid kohe alguses parajat hämmingut, seetõttu otsustasin ka sõna võtta nii Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi poolt korraldatud mäeinseneride täiendõppe koolitusel kui ka instituudi seminaril.

Otselink YouTube'i on SIIN. Ettekanne, mis toimus 18. detsembril 2024 teemal "Eesti fosforiidi kaevandamise ja väärindamise majanduslikud väljakutsed", kestis 1h, küsimustele vastamine lisas  0,5h.

Facebookis on ka mõned kommentaarid. Toon ära Kalev Kallemetsa kommentaari, kes vedas fosforiidi projekti VKGs 2011. aastal.

Ta on olnud Eesti Geoloogiateenistuse asedirektor ja praegu veab Fermi Energias tuumajaama projekti.

Geoloog prof. David G. Gee. Tänutundega.

Olen sageli mõelnud, et peaks minema korra veel Uppsalasse, kohtuma Davidi ja Veslemøy'ga. David ehk prof. David G. Gee avas mulle ja ka Eesti geoloogiale nii mõnegi ukse. Korduv elamine nende kodus, aadressil Norrlandsgatan 9, ei unune. Tänutunne pole mõõdetav, see lihtsalt on ja ei kao kunagi.

Paar nädalat tagasi oli Tallinnas EGT-TWINN CRM konverents,  kus ühelt Rootsi geoloogilt küsisin, et kas ta teab ka Davidist midagi. Ta teadis ja ütles, et David on meie seast lahkunud, aasta tagasi. 

Valus vaikus püsis hinges kaua. Toibumine võttis aega. Ei jõudnud. Alles ju ilmusid artiklid tektoonikast ja suurtest struktuuridest. Ikka veel oli ta teadlasena aktiivne, ehkki juba üle 80 aasta vana. Oli.

Tegelesin peale ülikooli lõpetamist Eesti Geoloogia Valitsuses diktüoneema kildaga. Viimase aruande  fosforiidist ja kildast koostasime 1987. Kuidagi masendav aeg oli, geoloogiast oli kõrini, Nõukogude Liit ängistas. Oleks ära läinud, kuid trellid olid ees.

Sama aasta Matša mägimatkal kohtusin tulevase abikaasa Mariga ja akadeemik Dmitri Kaljo kutsus mind Teaduste Akadeemia aspirantuuri. Sisseastumiseksamid tegin ära ehkki midagi eksamiteks ei õppinud ja muidugi ühtegi Lenini teost ei avanud. Inglise keele sõnavara oli napp, kuid sain kuidagi kolme ära.

Aspirantuuris võtsin tõsiselt inglise keele käsile, kursuse viis läbi Ants Pihlak (surnud samuti 2023). Pingelised tunnid olid, kuid kasulikud. Läksime ükskord vaidlema praeguse akadeemiku Mart Kalmuga, mõlemad üsna napi sõnavaraga. Kuid saime räägitud.

Nüüd tekkis ka julgus võtta ühendust välismaa geoloogidega. Mul oli olemas 1985. aastal välja antud õhuke SGU trükis "The Scandinavian Alum Shales", kus peal 3 autorit. Saatsin kõigile kirja (Bertil Dahlman oli juba surnud). Ainukesena vastas David.

1989 saime Mariga minna Rootsi, külla minu tädile, kes elas Alingsåses. Kuna väljasõiduviisat tuli oodata üle poole aasta, kasvas Mari kõht 6 kuuga üsna suureks. Paras šokk tädile, kuid võimalus tuli ära kasutada. Samal aastal ilmus  ajakirjas "Goryutshye Slantsy" (Oil Shale) ka minu artikkel, vene keeles.

Käisin sugulastega vaatamas Alum Shale'i (sama kilt nagu meil, kuid natuke vanem) karjääri ning uraani rikastamise tehast Randstadis Billingeni piirkonnas. Tehases oli vaid üks töötaja - direktor. Vestlesime, tehas oli sulgemisel. Rootsi ühiskond oli uraani suhtes väga tundlikuks muutunud. Võimalik, et tootmine polnud ka majanduslikult tasuv. Karjääri seinast sai kivimiproove võtta (otsisin uraanirikkaid kolmi läätsesid), maa alla  minevatesse käikudesse ei saanud. Aasta oli 1989.

Davidiga oli juba varem kokku lepitud, et läheme Mariga ka Uppsalast läbi. Ostsime Boråsist vana VAZ 21023 ja sõitsime Göteborgi lähedalt Uppsalasse. Olin elus esimest korda roolis, ülikoolist sain load palju aastaid tagasi. Jõudsime õnnelikult kohale.

1990 sain Davidi toetusel Rootsi Instituudi stipendiumi mustade kiltade uurimiseks. Olin esimene geoloog selle stipendiumi saajana, kokku läks meid Eestist sellel aastal 3 (sh geograaf Toomas Kokovkin). Olin Uppsalas SGUs (Rootsi Geoloogiateenistuses) ja Lundi ülikooli raamatukogus. Elasin kas Davidi majas Uppsalas või tema korteris Lundis. Käisin Davidi soovitusel ka Kopenhaagenis prof. Bjørn Buchardt'i juures.

1991 töötasin kaks kuud Kopenhaageni Ülikoolis Buchardt'i mustade kiltade projektis, kuhu kuulusid nii Taani, Saksamaa kui Iirimaa geoloogid. Tegime väliekskursiooni paljanditesse Bornholmi saarele ja Kesk-Rootsi, sealjuures ka Randstad'i tehase juurde. Polnud enam ei tehast ega ka karjääri, ümberringi  silutud maa ja roheline muru (!!?). Aspirantuur jäi pooleli - ideed said otsa, uuemat aparatuuri analüüside tegemiseks polnud.   (Buchardt on pildil keskel).

Davidi ettepanekul ja eeltööl algatasime esimese Eesti Geoloogia Valitsuse välisprojekti BITSi abirahadest. Teemaks geoloogilised andmebaasid. Olin juba väljunud kilda uurimistest ja tegelesin muude teemadega. Ma polnud selles asutuses mingi eriline tegija, kuid projekti avamisega seotud kohtumisele SGU tõmmunahalise direktoriga (kui mäletan õigesti) kutsus Endel Kasemets mind Szolnoki restorani küll.

Projekt kasvas üle geoinfosüsteemide arendamiseks, selle raames sai päris palju kordi pikemalt Rootsis käidud, kolleege kaasa võetud ja seal Eesti geoloogilisi kaarte digitaliseeritud. Ka Eestis läks kaarditootmine kõvasti käima. Rootsi poolt juhtis projekti geokeemik Harald Ressar, väliseestlane, kes hiljem tegi palju ühisprojekte Valter Peterselliga. Elasin ikka Davidi juures, üks kord ka mitu nädalat kursavenna, doktorantuuris toimetava Ivar Puura juures.

Kui läksin 1993 aastal Hispaaniasse Granadasse IGCP 254 programmi konverentsile, siis tegin seda läbi Rootsi. Kaasa võtsin ka Mari ja kaks last, kes jäid Uppsalasse ning külastasid mh sugulasi Alingsåses.

Uppsalas käisime veel spa-s, meile siis üsna uudses ja põnevas kohas.

Stockholmis külastasime nende majas Haraldit ja Ulrikat. Hetkel kahjuks ei teagi, kuidas neil läheb. Nad käisid varem palju Eestis, kuid nüüd peaks vanust kõvasti olema.

Ise olin Malagast-Granadast tulles üsna pruuni jumega.

Tagasi sõitsime muidugi Estoniaga, mis aasta hiljem põhja läks. Lapsed meenutasid veel korduvalt neid pallikesi ja eeslikest.

Anatol Heintz

Kuid üllatus-üllatus, hiljuti Veslemøy'ga suheldes selgus, et tema isa oli geoloog - paleontoloog Anatol Heintz, kes lahkus 1919 Petrogradist ja läks Norrasse. Uuris rüükalu ka Eestis.

Mare Isakar TÜ Loodusmuuseumist arvas, et see kõrvalolev foto on tehtud kas 1927 suvel (kui ta viibis Tartus) või siis 1929 aastal, kui oli siin 2 kuud, et lõpetada rekonstruktsioon. Sümpaatne mees igal juhul.

Ta avaldas artikli Eine neue Rekonstruktion von Heterostius Asm. 1930. aastal. See rekonstruktsioon on sellest ajast peale Loodusmuuseumis eksponeeritud. Kui 2016. aastal avati uus ekspositsioon, siis Elga Mark-Kurik pani sinna mõned rüüplaadid juurde.

David pole kunagi Eestis käinud, küll aga oma suure rahvusvahelise projekti EUROPROBE kaudu Venemaal. Veslemøy on muusikaarhiivinduse  asjatundjana käinud Eestis küll ja vist näinud ka oma isa pilti muuseumis. Loodetavasti tuleb nüüd veel. 

Ebasportlikud päevad põnevaid spordiüritusi pakkuval nädalavahetusel. XX geoloogia sügiskool Taevaskojas

Uhh, mida sellel nädalavahetusel küll ei pakutud: laupäeval Rahvapinks Tallinnas ja Kopra rogain Põlva lähedal Kuulmajärvel, pühapäeval toimus aga uuel rajal Maastikumaraton, kus 27 km oleks olnud sobivaks distantsiks. Ilm oli super - taevas sinine ja puud sügisvärve täis.

Aga ei, seekord vajutas kaalukausi alla Taevaskoja Puhkekeskuses toimunud XX geoloogia sügiskool teemal "Geoloogia siis ja praegu", kus reede õhtul rääkisin omal ajal toimunud välipraktikatest, põhiliselt 1981. aasta Kamtšatkast. Kuna laupäeval olid samuti huvitavad ettekanded, siis jäi ära Kopra rogain. Kiireloomulised tööd maaelamises võtsid aga pühapäeva.

Kuna olen TalTech'is õppejõud, siis kuulan ettekandeid mh eesmärgiga kogutud teadmisi edasi anda. Huvitavam on nüüd jälgida tudengeid ja noorepoolseid kolleege ja üritada mõista neid natuke teise pilguga, st kuidas nemad maailma näevad ja mida sealt ootavad. Küsimusele, miks nad geoloogiat õppima läksid, selgeid vastuseid ei saanudki. Ju see seltskond, kes loodusteadusi õppima lähevad, on mõnevõrra erinev mõnest teisest erialast, mistõttu üheks positiivseks  ülikoolist saadud kogemuseks toodigi välja just toredaid kaasüliõpilasi. 

Meie 3. kursuse järgne Venemaa praktika oli tõeline elu kool, seda nii raskuste kui ohtude osas, millest lihtsalt pidi üle olema, samuti  vapustava looduse ilu ja võimsuse ning selle sees "ürgsel moel" elamise tõttu. Midagi sellist ei kordu enam kunagi, sest lagunenud pole mitte ainult NLiit vaid ka geoloogia selles meeletult suures mastaabis. Näiteks Kamtšatka geoloogia koondises, mille alla jäi seitse geoloogia ekspeditsiooni, töötas siis 5000 inimest. Praegu 0. Kui läksin peale ülikooli lõpetamist 1983 tööle Eesti Geoloogia Valitsusse, siis töötas seal 650 inimest, nüüd Eesti Geoloogiateenistuses vaid ca 50. Oma ettekandes rõhusin emotsioonidele ja elamustele, loomulikult pildimaterjali toetusel. Ehkki juttu oli paljudest teemadest, mainis üks naiskolleeg hommikusöögile minnes, et põhiteemadeks olid mul naised, hobused ja karud.

Sügiskooli ettekannnete sisu siin välja tooma ei hakka, kuid huvitava kogemuse osaliseks sain näiteks Taevaskoja trepil. Nimelt selle aasta  Eesti edukaimaks alpinistiks ja Jaan Künnapi karika omanikuks sai teist aastat järjest Ott Tinn, kes käis K2 tipus. Eelmisel aastal tegi ta Everesti (8848 m) ja sellele järgneval päeval ka Lhotse (8516 m). Ta elab USAs ja Taevaskojas muidugi polnud.

Kuid tema ema Oive Tinn, nääpsuke tunnustatud teadlane-paleontoloog Tartu Ülikoolist, on sügiskooli sagedane külastaja, omal ajal kindlasti ka aktiivne selle ürituse korraldaja. Nimelt käisime Oivega varahommikul Taevaskoja seina vaatamas ja pikast trepist ülesminekul tundsin, kui hädine vanamees ma ikkagi olen. Minust 6 aastat noorem Oive hüples sellest trepist üles, lausa mitut astet korraga võttes ja üleval ei hingeldanud üldse. Minul, vanal sportlasel, võttis normaalse hingamise tagasisaamine veel 5 minutit peale tõusu. Pildil on Oive paremal.

Sügis maal oli ka ilus. Lisan vaid paar pilti.

Ja veel. Kadestan neid, kes Maastikumaratonil käisid. Enda füüsiline vorm on selline, et paarikümne km jooksmine tuleb juba üsna lihtsalt. Silveri ja Co korraldatud üritustelt saab alati rohkelt emotsioone ja elamusi, hindan seda kõrgelt. Ja võimaluse korral aitan ikka, põhiliselt küll kodus arvuti taga. Seekord tegin jooksuraja skeem-kaardi, mille kujundas trükiseks, nagu alati, Helen Jürjö. OCAD-is tehtud pdf-pildis ei saanud kuidagi aru, kui paksud jooned jäävad või kas tekstid on loetavad. Kõrgusjooned paistsid ka 20-kordsel vähendamisel ikka jämedad. Nüüd, seda trükifaili vaadates, ei näe kõrgusjooni üldse. Vot sulle. Vabandama peab ka Maa-ameti ees, sest kaardiandmete allikas ununes kaardile panna.