Kes oleks võinud siis arvata, et 10 aastat hiljem on Eesti vaba!
Oli
21. august 1981, geoloogide välibaas
Kamtšatka keskahelikul, kaugel-kaugel igasugusest asustusest. Olime oodanud äralennuks helikopterit 10 päeva, sama palju läks veel aega. Ülemused ei tahtnud meid
Mati Stroomiga kuidagi ära lasta, kuid matkaplaanid ootasid ees.
***
Välipäevik:
Mati jõudis minust hommikul ca pool tundi varem (!) sööma. Tuli välja, et läheme hobuseid ajama, uude laagrisse ja tagasi. Sinna sõitsime 3 ja pool tundi. Maad oli 14 km.
3 km enne laagrit hakkasid Serjoža ja Valera jõge pesema, unustasime nendega hüvastigi jätta. Pärast seda tuli mul korra Gagaralt maha kukkuda. Nimelt jäi jalg okste taha kinni ja pärast põõsast oli kohe sügav auk, millest hobune üritas hooga üle hüpata. Tükk aega punnitasin end sadulasse, kuid kui tundsin, et sadul hakkab kõhu alla vajuma, lasksin end maha kukutada. Pärast seda andis tükk aega Gagarat püüda. Enne juba ajasime teda paar korda taga, ilmselt ei meeldinud hobusele, kui keegi tema haava peal istub.
Tagasi tulime Matiga kahekesi. Ajasime seitset hobust, kahel neist istusime ise. Kojutulekuga ei tekkinud mingeid probleeme, ükski hobune ei tahtnud kordagi teelt kõrvale joosta. Meie tulime kõige taga, ees läksid Serjoža, Arkadi ja Alp. Lõpuks jäi Alp viiendaks, juhtohje hoidis enda käes Molnija. Igal võimalikul juhul traavisime, lõpus panime paar kilomeetrit ka galopis. Üldse tegi see hirmus kihutamine nalja, sest ees "kitsekarjas" käis pidev võitlus paremate kohtade eest.
Laagrisse jõudes olid ratsahobused päris väsinud. Millegipärast mängis Migratsija surnut. Ehmatasin kohe ära. Mati oli sellise naljaga juba harjunud.
Siis tegime natuke puid (Saša saagis), sõime, magasime riietega 12-ni. Käisin all köögis ja läksin uuesti magama.
***
Nii kauge ja nii võõras on see maa praegu, ikka selle jõhkra sõja tõttu. Aga meil on oma riik ja seda peame hoidma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar